MINA JA MU LOKID

 

Olen aastaid pidanud võitlust enda lokkidega. Olles üks neist naistest, keda on õnnistatud lokkis juustega, kuid kes pole osanud nendega midagi teha, on see olnud kui üüratu kodusõda. Mäletan hästi, kuidas teismelise eas iga soeng minu peas nägi välja nagu oleksin kellukese pähe lõiganud. Ning kuidas ringi kõndides jõudis mu kahune meduusa soeng enne ruumi kui ma ise. Nad olid koguaeg igal pool, mu näos, mu riiete vahel, kõdistasid selga ja ajasid nina sügelema. Ja mis peamine, ma üritasin neid taltsutada harjaga, et jumala eest neid vähem oleks ja nad võimalikult väiksed tunduks. Sest no see volüüm oli ikka metsik, mis mu juustest välja kiirgas!

Ja nii ma olin, visuaalne kaos heina, justkui peidus enda kiharate all, mattunud sinna. Ja ma vihkasin iga osa enda lokist, seda, et nad on nii kahused, kuivad ja katki. Et nad ei kuula mu sõna, lendavad igale poole, näevad elujõuetud välja, murduvad kergesti ja mis peamine - ajavad mind närvi. Ma tundsin, kuidas mina ja mu lokk ei kuulu kokku ja kadestasin kõiki neid naisi ilusate sirgete juustega! Küll neil naistel ikka veab, lõikavad mida tahavad endale pähe ja näevad ilusad välja, mitte nagu heinahunnik keset sügist vihma. 

Ja ühel hetkel mulle aitas. Mu juuksed jäid igale poole kinni, jopeluku vahele, turvavöö vahele, autoukse vahele. NAD OLID IGAL POOL! Ja ma tundsin kuidas ma neid ei salli ja nendega hakkama ei saa. Ma vihkasin, kui öeldi, et nii hea on kaugelt näha kui ma tulen, sest parukas paistab kohe ära. Ja kui keegi ütles sõna volüüm, ma lihtsalt sattusin paanikasse, sest volüüm oli viimane asi, mida ma vajan. Kandsin peamiselt ainult krunni, et sellest nuhtlusest pääseda, kuni hetkeni, kui lõikasin nad maha. Lõikasin juuksed lühikeseks ja hakkas minu sirgete juuste periood, kus peamiselt sirgendasin või föönitasin oma juuksed sirgeks. Samas olin ma tänulik oma lokile, sest nad andsid juure juurde kauni volüümi ja soeng püsis kauem ilus. Laste sünniga läks elu eriti lihtsaks, sest rasedushormoonid tõmbasid mu juuksed sirgeks ja pidin vaid kergelt vaba käega üle föönitama.

Ja siis algas aeg, kus hormoonid taastusid ja mu kreisi lokk tõstis jälle pead. Ja ta kasvas tagasi ja ma olin meeleheitel, et mis ma nüüd tegema pean.. Olles juuksur juba 10 aastat, ei teadnud ma päriselt loomuliku loki kohta mitte midagi! Ja ma sain aru, et see kõik muutub nüüd. Ma võtan vastu enda loomulik loki. Ma armastan enda loomulikku lokki. Ja mis peamine, ma rokin enda loomulikku lokki! Ja nii ma avastasin endas kire, mis vaikselt pead tõstis. Kire loomuliku loki vastu. Kire sellest kuidas loki eest hoolt kanda, kuidas seda stiliseerida, kuidas lõigata, kuidas elada lokiga. Ma hakkasin katsetama enda peal ja see oli nii äge, et mu hing oli müüdud. Sai alguse teekond, mida käin siiamaani - loki teekond. Hakkasin 2020 sügisel kõike lokistilistika ja hoolduse ja lõikuste kohta uurima. Hakkasin praktiseerima. Siis käisin end koolitamas imelise juuksurist lokivõluri juures ning ka tema juures praktikal ja õppisin mitmeid imelisi nippe. Tänaseks olen nii läbi ja lõhki lokkidesse armunud, et ma näen lokke igal pool, ma tunnen lokke, ma armastan lokke ja mis peamine, ma kannan lokke uhkusega! Sest minu loomulikud lokid ruulivad!

Ma olen võtnud endale missiooniks saada üheks parimaks lokijuuksuriks Eestis, sest minu kirg lokkide vastu on metsik. Mu missiooni teine külg - aidata inimestel armastada oma loomulikku lokki sama palju, kui mina seda teen ning läbi selle ka tõsta nende enesekindlust! Ja ühel päeval vuran ma oma lokibussiga mööda Eestit ja panen kõik lokid laulma!

Kui sa tahad mu unistusele hoogu anda, siis toeta ka sina mind hooandjas: 

https://www.hooandja.ee/projekt/juuksuri-ja-rannakubuss

RÄNNAKU MEETOD - RÄNNAK ENDA OLEMUSSE

Rännaku meetod on viis, mis aitab sul ühendust saada oma emotsioonidega ja alateadvuses olevate mälestustega, mis on edasises elus mõjutanud sinu käitumist ja reageerimist. Ehk uskumusi elus kui ka piiranguid ja hirme asjade tegemisel. Rännak aitab inimesel programmeerida ümber vajalikud rakumälestused ning selle ümber programmeerimise abil muuta ära enda suhtumine elusse ja lahendada mitmeid erinevaid psühholoogilisi probleeme, mis meid elus saatnud on. 

Rännak ei ole kliinilise diagnoosiga haiguste ravi vaid emotsionaalsete sümptomite algpõhjuse teadasaamine ja lahendamine. Ehk siis näiteks hirmu algpõhjuse avastamine ja ümberpööramine, ärevuse, leebema sundkäitumise, depresiivse käitumise, enesevihkamise algpõhjuse leidmine ja muutmine. Samuti on rännak imeline viis lahendamaks esile kerkinud vihahooge, närvilisust vms millest ise nii kergelt aru ei saa. Rännak aitab leida harmoonia enda tunnete vahel ja rahu iseendas.  See ei ole ravimeetod vaid psühholoogiline enese lahtimõtestamine ja ümberprogrammeerimine. 

Samuti on rännak kasulik olukordades, kus sa ei tea, mida sa tahad või kes sa oled, kus sa ei julge teha oma unistusi teoks või rääkida julgelt välja asju. Rännak aitab sul saada aru enda kui inimese algolemusest, soovidest ja vajadustest, eemaldades sulle peale pressitud piirid ja uskumused. Samuti on ta efektiivne ka trauma läbinud või väärkoheldud inimestele psühholoogiliseks abiks kui ka näiteks enese süüdistamise, piinamise kui ka muu osas.

Sessioon on juhendatud alateadvuses rändamine, kus mina justkui räägin lugu, ning sina ise lähed sinna loo sisse seiklema ja kujundama seda lugu. On palju erinevaid võtteid kliendi suunamiseks ja abistamiseks, et sa ise saaks jõuda oma alateadvuse sügavaimasse soppi ja tooksid esile vajalikud mälestused, mida muuta. Samuti saad taaselustada mõned mälestused ja need nn ümberkujundada. 

Kujuta ette, et sul on torn, mille otsas on probleem. Rännak tõmbab alumised klotsid alt ära ja torn kukub pikali. Seda tehes ühendatakse mälestus lahti järelreaktsioonist (edasised käitumised jne), mistõttu järelreaktsioon kaob ajaga ära.

Kui sulle tundub, et tahad rännakut proovida, siis õpingute ajal on see soodushinnaga ning seda saab edukalt läbi viia ka online vahendusel.😊

Kui sulle tundub, et tahaksid toetada minu ettevõtmist, siis saad mulle hoogu anda ka hooandjas, et saaksin luua endale imelise juuksuri- ja rännakubussi: 

https://www.hooandja.ee/projekt/juuksuri-ja-rannakubuss#tab-1-tab

Rändamiseni!

Sinu Ülle-Lea❤️🙏❤️

Manifisteerimine

Istusin Emiliga liivakastis ja mängisime kui järsku läks jutt talvele ja sellele, kuidas nii väga tahaks juba lumememme ehitada. Meie üks lemmik tegevusi on alati olnud koos lumememme teha. No eks see on ikka tulnud emme suurest vaimustusest lumega mängimise osas, sest ilusal õrnsulasel talvepäeval vean ma alati terve pere õue lume sisse möllama. 

Istusime ja unistasime ning siis laususin Emilile: aga teeme hoopis liivast liivamemme! Mõeldud - tehtud! Liivamemm sai endale ka suure liivalossi koos vallikraavi ja taraaiaga. Sest unistada tuleb suurelt, et ühel kenal päeval ehitame koos juba päris suure lumememme!

Ja oh imet, kui 2 päeva hiljem hommikul taevast paksu lund kallama hakkas ning me lastega saimegi oma unistatud lumememmed ehitada. On ammu juba öeldud, et kui sa tahad midagi väga palju, siis loo sellest endale visuaal paberil kirjutades, kleepides või mõnel muul viisil. Sest mida sa füüsiliselt näed, seda sa ka enda ellu kutsud! 

Niiet kärmelt kõik ise oma elu ja visiooni looma! 🥰

 

Lihtne hinnanguid anda, raske mõista

Tihti me näeme inimeste välist edu ja muudkui  jagame hinnanguid, kuidas see on neile kandikul ette kantud.  Ahh, tal veab elus, kõik tuleb tema jaoks kergusega, ta on lihtsalt õnnega koos.  Me näeme välist pilti ja kuvandit inimese elust, justkui elulist prototüüpi kergest edust, teadmata tegelikke detaile ja telgitaguseid. Kõik hiilgus tuleb mingi hinna eest meie ellu ja küsimus on selles, mis on meid oma valikutes saatnud.  

Seda, milline on meie sisemaailm ning igapäevaelu ei näe praktiliselt keegi, ainult üksikud lähedased, kui neidki lähemale lastakse. Tihti peitub aga välise hiilguse taga lõputu teekond täis valu, kannatusi ja raskuseid.  Olen teadlikult valinud pildi, kus on kõik minu kooliaegsed medalid mul kaelas, sest välise tagant on vaid õhkõrnalt paista raskus ja surve, mida nad mu kaelale avaldasid. Olin kooli ajal tubli sportlane, korvpallur, aktivist, mitmekordne Eesti meister korvpallis. Mis aga nende saavutuste ja medalite tagant välja ei paistnud, oli see, millest ma tegelikult igapäevaselt läbi astusin. Küsimus ei olnud selles, mida ma olen võimeline saavutama vaid selles, mida ma lubasin endal saavutada. Olin kuni põhikooli lõpuni karmi kiusamise ohver. Jah, ohver, sest ma lasin endal olla ohver samal ajal, kui koolis kui ka trennis mind lihtsalt igapäevaselt kiusati, mõnitati, tõrjuti lihtsalt selle pärast, et ma ei olnud piisavalt rikas nende katkiste südametega laste mõõduskaala järgi. Ja ma läksin ise katki, hoides eemale kõigest, kus olid mu kiusajad ning valides halva mõjutusega sõbrad, sest nad olid ainsad, kes mind aksepteerisid minuna. Ma olin nii katki, et ma nutsin igapäevaselt natuke, nii katki, et ma tundsin ennast justkui sunnituna sellesse võlts maailma raamidesse. Justkui ecco või nike määraks ära minu väärtuse inimesena, mida mul ei olnud. Ma olin nii katki, kartes minna kooli ja trenni. Mu õppeedukus langes, mu sportlikud tulemused jäid halvemaks, minust sai koolikiusamise ohver, kes ühel hetkel enam ei mõistnud, miks ma siin maa peal olen. Ma olin üksi ja murtud.

Ja siis ma ütlesin STOP. Ma astun sellelt karusellilt maha ja loon ise oma maailma enda jaoks. Ma ei otsinud enam heakskiitu teiste käest vaid keskendusin loomaks parimat mina iseendast iseendale. Ma valin armastuse enda määravaks jõuks ja õnne enda viivaks energiaks. Ma armastan ennast esimesena ja väärtustan ennast esimesena.

Ma hakkasin keskenduma õppeedukuse parandamisele ja peagi olid minu 2-d tunnistusel muutunud 5teks. Ma lahkusin trennist ning hakkasin trennima enda koeraga, lõpuks ometi meeldivas seltskonnas. Ma pöördusin sissepoole oma tõe järgimisele ja mõistsin, et väline maailm on tühine, kui kupli all on kurbus.

Mõistsin, kuidas kõik need kurjad hinged mu elus on vaid katkised lapsed, kes vajavad armastust ning eemaldasin end nendest, saates neile armastust oma mõtteis. Ma sain aru, et ma tahan enamat ja väärin paremat iga sekund oma elus. Ja ma sain aru, et iga sekund mu elus on minu luua ja valida.

Kogu see kiusamine ehitas minu teekonna täis õppetunde  ning sisevõitlust. Ja sellel elu teelahkmel oli kaks võimalust, kas olla igavesti kannataja või võtta maksimumi elust!

Ainuke asi, mis eristab võitjaid kannatajatest, on see, millele me keskendume. Kas me loome enda elu nähes võimalusi või takistusi? Meil kõigil on oma rist kanda ja kuigi välisel vaatlusel tundub see kõik nii kerge, siis tegelikkuses ei tea keegi, mitu naela on läbi selle risti meile selga löödud.

Niiet järgmine kord, vaadates kõike seda küllust, mis teistel on, peatu ja mõtle, mis on selle tegelik hind. Ära anna hinnanguid inimeste kohta, kelle lugu sa ei tea ning kelle naelu sa ei näe. Ja võta lõpuks vastutus oma elu eest! Mitte miski ei muutu, kui sinu energia on suunatud teiste elude maha tegemisele selle asemel, et rajada oma elu!

Mäletan siiamaani, kuidas mu treener ütles mulle need sõnad, kui ma trennist lahkusin: "Ülle, ma ei tea, mis sinust üldse kunagi saab, kui sa korvpalli maha jätad!" Justkui ma poleks enamat võimeline.

Aga tead mis, kallis hing, minust sai parem inimene, kes elab elu oma tõe järgi. Järgib oma südant ja kasutab oma mõistust. Minu hing ei ole ühiskondlik mõõdupuu, see on piiritult lai teadlikkus! Ja minu jaoks on kõik võimalik, alati! ❤️

Lahendus igavale elule

 Kas sul on probleeme liigsete nõude või liiga korras tubadega? Kas päevad on liiga rahulikud ja igavad? Kas igatsed põnevust oma ellu ja sooviksid, et sul oleks vähem üleliigset aega? Vajad elukestvat hobi?

Mul on su probleemile lahendus! SAA LAPS! 

Garanteeritud on põnev ja joovastav elu, kus iga päev on omanäoline. Tõsielu ameerika mäed igas päevas. Lubame rohkelt katkiseid nõusid ja segamini tube! Killuke üllatusi igasse päeva ja joonistusi igasse kohta! Ja kui sellest veel vähe, siis võimalusel tasub kohe mitu teha, et veel põnevam oleks. Päevad ja ööd ei ole enam kunagi endised! Vahel ei saa arugi, kumb on.♥️

Lapse saamiseks pöördu lähima vastasugupoole juurde, kes on lepingu tingimustega nõus. Soovitav on kontrollida enne lepingu allkirjastamist persooni usaldusväärsust.

NB: tegemist on finantsteenuse reklaamiga. Ilma järele mõtlemata ei soovita antud teenust kasutada.

NB2: Leping ei ole ümberpööratav, garantii alla ei kuulu ning hilisemaid pretentsioone ei rahuldata.

Soengukuningannade koolitus

 Mõtlesin, et panen kirja ühe intensiivse mälestuse eelmise aasta sügisest, mida veel nii ähmaselt enda mälusopist leida oskan. Peab ikka nentima, et 3 last on mu ajupotentsiaalile omajagu kahju teinud, kuid ehk õnnestub mul taaselustada üks mu elu inspireerivamaid kursuseid, ehk HAIR ART CLASS 4 soengukursus. Täitsa uskumatu on praegusel hetkel mõelda, kuidas ma poole aastase beebi kõrvalt  intensiivõppesse suundusin ja 3 päevaste tsüklitena soengukunsti omandama läksin, justkui see oleks maailma loogilisem ja kergem asi teha ühe rinnalapse kõrvalt. 

Hair Art Classiga on mul tegelikult isiklik teema olnud juba pikalt. Ma siiamaani mäletan seda tunnet,  kui Hair Art Class 1 välja tuli ja ma teadsin, et tahan sinna minna. Kursuse koolitajaks on Aili Puss, kellega olin eelnevalt juba nii mitu korda erinevatel soengukoolitustel kohtunud, et ma teadsin koheselt, et see õpe, mis sealt tuleb, on kulda väärt.  Aili puhul lihtsalt on nii, et tema läheb kogu oma hingega koolitamise sisse ning hoolib päriselt igast inimesest, kes tema käe alla õppima on tulnud. Väidan julgelt, et pole teist nii kirglikku ja lihtsasti mõistetavat koolitajat oma elus veel kohanud. 

Elul on aga oma tee ja nii mööduski 1. ja 2. kursus enne, kui ma sinna minna sain. Regasin ennast siis Art Class 3, aga kuna olin tol ajal rase ja raseduse lõpp oli väga raske, jäi ka see minu jaoks ära. Ja nii tuligi Hair Art Class 4, kuhu suure rõõmuhõiskega tõttasin, et kogeda inspiratsiooni ja sära oma loomemaailmas. Elasin ju ikka kahedimensioonilist elu, kus šongleerisin vahet pidamata juuksuriameti ja väikelastega pereelu vahet. Kes oleks tol ajal uskunud, et ma olen võimeline selle 9-päevase intensiivõppe enda pooleaastase rinnalapse, 2-aastase ja 4-aastase lapse, maaelu ning juuksurielu kõrvale mahutama. Kui ikka midagi hästi tahta, siis on kõik võimalik!

Rumal oleks väita, et Art Class oli mee lakkumine. See oli ikka üpris intensiivne kuid ka sama fenomenaalne inspiratsiooniallikas, mis võttis parajalt läbi, kuid andis nii palju sära minu tol ajal väsinud lapsevanema silmadele. Mäletan, kuidas esimene sessioonõppe kolmikpäev kätevärinal algas. Kuidas kõik soengupõhjad, nii siledad kui ka kohevad, meile selgeks said. Soengupõhja sai lausa nii hästi selgeks, et enam pole selle tegemine minu jaoks probleeme tekitanud. Ja kõik need erinevad punutiste stiilid, mis tol nädalavahetusel pähe kulusid on siiamaani asendamatud minu igapäevatöös. Õige tehnika ja särasilmne õpetaja lennutavad ikka inspiratsiooni mõnuga lakke ning punumismotivatsiooni taevasse!  Ja siiamaani on mu lemmik pusimine Infinity Braid, mis on lihtsalt jumalik punutis!

Meie 2. sessioonnädalavahetus oli minu jaoks eriline vürtsiheeringas, sest olles pikalt eemal oma beebist, suutsin endale saada rinnapõletiku. No ma ei oska kirjeldada seda tunnet, mis valdab ühte naist, kes on oma elu ägedaimal koolitusel intensiivõppes samal ajal kui rind paistetab ja valutab nagu käärima läinud arbuus ja palavik on 39+. Tunne oli, nagu tahaks pimedasse urgu pugeda ning energia oli  tühi null.  Õnneks oli 1. päeva teemaks lokid ja lained, milles mul juba eelnevalt Aililt saadud teadmistepõhi all ning õppimine oli tänu sellele kergem.  Mäletan nii hästi, kuidas jooksin wc vahet rinnapagasit tühjendama, põletike vastaseid eeterlikke õlisid määrima ning külmakompresse tegema. Võib öelda, et see oli kõike muud kui lihtne ja õppepäevad on üpris hägused, kuid 2 päevaga oli rinnapõletik minema õpitud ning 3. päevaks jälle hea olla. Kui inimene midagi tõeliselt soovib, siis saab takistuseks olla ainult tema ise! kõik muu on tehtav ja ületatav!

Vahepeal sai tehtud ka sooritus juukseshow jaoks, kus hair Art 4 osales oma ägeda hõimukollektsiooniga. Küll oli ikka vinge kogemus panustada millessegi nii võimsasse! 

Meie viimane sess oli kibemagus, sest meel laulis sellise mõnusa kollektiivi kooskäimisest ja kuidagi eriliselt kurb oli mõte, et see äge punt oma teekonna lõpetab selleks ajaks. niiet tuli võtta maksimum, õppida viimased fantastilised soengustiilid ja teha valmis oma modell lõputöö pildistamiseks. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et see oli üks äge intensiivne loomingupidu, mis oli väärt iga senti, iga sekundit ja iga eneseületust. Ma olen nii tänulik, et ma sain osa nii suurest küllusest ja inspiratsioonist! see kogemus on muutnud minu nägemust soengutest täielikult ja ma olen siiralt tänulik selle kõige eest! 

Ja mis Ailisse puutub, siis ta on isegi peale seda intensiivset õppeperioodi sama armas ning tema õpe on olnud läbi aegade justkui pehme kuid konkreetne emapai. Aitäh inspiratsiooni eest! Ja aitäh, et oled minu mentor! 

Heinategu

 Mul on mingi kreisi vajadus iga aasta ise enda loomadele heina teha. Niikuinii kulub kanadele pesakastidesse heina ja nüüd ka jänkule söödaks. See aasta läks mul aga korralikult lappama, sest heina kogust arvestades võiksin ma vabalt mõne lamba ka endale võtta, kes talvel sööta vajab.

Nagu ikka lasin heinal korralikult kasvada, kuna eelmine aasta läks trimmer katki, siis sai ta see kord õite hästi pikkust vihuda. Oli teine umbes meetripikkune, kui mul kopp ette viskas ja viimasel jaanipäeva poe lahtioleku pooltunnil poodi marssisin ja endale uue nunnu ja võimsa Husqvarna trimmeri soetasin.  Läksin siis koju nagu laps kommipoest ja nuiasin mehelt vaba õhtut, et uue mänguriistaga põlluvahel möllata.

 Ja oi kuidas teine lõikas seda heina nagu nuga sooja võid. Selline nauding ja puhas töörõõm. Eelmine trimmer oli mul kohati nagu kuri vanaeit, kes vingu lastes oma söögi valmis praeb samal ajal kättemaksu plaanides taignarulli poole vaadates. Ja nagu ikka vanaduses, siis too mul eelmisel suvel  oma kanguses murdus, lausa pooleks. Ei tasu ikka seda vana vingu endas hoida.

Igatahes, mahalõigatud hein sai nüüd kuumalaine ajal korralikult kuivada, kuniks ma eile taeva poole unistades vaatasin, et ilmateade valetab ja tuleb ikka vihma ka. Läksin ja riisusin siis kähku põllul heinad kokku, tõmbasin nööriga koomale ja vedasin katuse alla oma tulevikku ootama. Muidugi enne pidi laskma lastel heinas hüpata, et ikka korralikult asja sisse õnnistada. Heina oli see aasta nii palju, et üks korralik jupp jäi ka põllule uut elu ootama. Ja kui hein katuse all, hakkas vihma sadama, mille käes lastega tantsida sai ja mis mõnusalt keha maha jahutas. ☺️

Ebamugav tool

Istun ma siis söögilaua ääres arvuti taga niheledes nagu väike laps. No see külg on ebamugav ja teine külg ja otse üldse ei saa istuda. No NII ebamugav tool on. Ja istun siis tükk aega ja tunnen kuidas mu tagumik sureb juba vaikselt selle tooli kõvaduse all. No olgem ausad, ega see tool ei olegi mõeldud pikemaks istumiseks, sest söömine meil kaua aega ei võta tavaliselt. Aga no NII EBAMUGAV TOOL on ikka, et kohe üldse ei tahaks seal peal istuda. Istun ja virisen oma peas, et küll on vastik, aga essugi ette ei võta, et parem oleks..

...ja siis hakkab järsku arvuti aku tühjaks saama. Ajan  oma tagumiku püsti selle ebamugava tooli pealt, lähen otsin pikendusjuhtme, laadija. Kõnnin laua juurde tagasi, avades oma silmad õige suureks ja taipan, et ma olen terve selle aja kirunud oma tooli samal ajal, kui ma istun seljaga arvutitooli poole, mis on reaalselt pool meetrit minust kaugemal. Reaalselt ka, ma istusin terve selle aja mossitades ebamugavuses, sest ma ei taibanud, et siin samas minu kõrval on lahendus, mis teeb mu elu nii palju paremaks ja mugavamaks.. Kui lihtne on istuda oma jama sees ilma, et tegelikult avada silmi ja näha kõiki lahendusi ja võimalusi, mis elu mulle pakkuda tahab! Elul on meile ju nii palju anda, kui me selle ainult vastu võtame! 

Vahetasin siis toolid ära ja leidsin, et arvutitool on liiga madal meie laua jaoks. Aga see kord ma ei jäänud virisema, vaid tõstsin ennast kangist kõrgemale ja nautisin kirjutamist!  Ehk siis, armsad inimesed, silmad lahti ja haarakem võimalustest kinni. Igale raskusele on lahendus ja iga ebamugavus on parandatav! Küsimus on lihtsalt selles, kuidas me seda teeme ja kui palju me oleme nõus selleks vaeva nägema! Kõik on välja mõeldav!

Carpe Diem! 

Naisenergia, tsakrad, tants ja õlid.

Oovauu, aga mul tuli üle pika aja tunne, et peaks uuesti kirjutamise käsile võtma ja endast nüüd tükikese edasi andma. Ma käisin ühel üliägedal naiste seksuaalenergia avardamise õhtul, kus mediteeriti, tantsiti ja räägiti avameelselt seksist ja seksuaalsusest. See oli täielik turvaruum, kus ei olnud kohta valehäbil ja tagasihoidlikusel. See oli ruum jumalannadele. Ja oi kuidas mulle see ruum meeldis. Eriti meeldis mulle aga 5 tsakra tants naise seksuaalsuse avardamiseks, mis oli ülimalt vabastav ja kütkestav kogemus. Muidugi teades oma armsaid sõpru, siis kohe hakkavad Igor Mangi naljad lendama, aga teeme täna nii, et minu blogis kehtib ka turvaruum naiselikule sensuaalsusele ja selle tõelisele olemusele! Täna aga räägin sellest tantsust, sest see lihtsalt oli nii võimas kogemus, ja põimin sinna juurde enda jaoks koheselt toetust ja avardust andvad Doterra õlid, mis suudaksid naistele nii palju panustada oma tõelise naiselikkuse avamises. Õlide sobilikkus on pandud siia puhtalt minu enda taju järgi ja leian, et õigeid ja valesid vastuseid siin ei ole. Aga ennekõike kirjutan ma seda kogemust endale, et ei unustaks, kui võimsad me tegelikult oleme ja saaksin seda kogemust taaselustada!

1. Muladhara ehk juurtšakra, mille elemendiks on MAA: Maa osa naiselikkusest on meie ürgne seksikus. Jõuline, maaga ühenduses naine, kes seisab täistallaga maa küljes justkui luues endale juuri. Maa elemendis naiselikkuse osad on tagumik, tuharad ja jalad. See on  pärismaalane, kes hõimutantsu tantsides maailma sõnumeid saadab. See on tõeline tasakaal ja jõud. Doterra õlidest sobiks minu arust Juurtšakraga kokku Balance õli, mis tasakaalustab emotsioone. See on maandusõli, mis aitab taasluua sidemeid oma juurtega. Balance õli on nagu puu, mis püsib juurtega maa küljes ja elab praeguses hetkes. See on stabiilsuse ja sisemise jõu tasakaalustamise õli.

2. Svadisthana ehk sakraaltšakra, mille elemendiks on VESI: Vesi on väga voolav ja kulgev. Ta on sensuaalne, flirtiv, kutsuv. Naiselikkuse osaks on yoni ehk tupp ja puusad. Yoni on püha ja teda tuleb austada ja armastada. See on naise tempel. Vee element tantsus on väga flirtivalt ja kulgevalt seksikas, puusad liiguvad voolavalt kaheksas ja silmad kutsuvad "häbeliku"  flirdiga enda poole. See on üks kõige sensuaalsemaid tšakraid, mida antud tants kajastas. Doterra õlidest toetaks Sakraaltšakrat Jasmiini õli, mis on seksuaalsuse puhtuse ja tasakaalu õli. Ta aitab vabastada vanu seksuaaltraumasid  ja paraneda neist. Jasmiini õli on puhtuse, intiimsuse, turvalisuse ja usalduse õli.

3. Manipura ehk nabatšakra, mille elemendiks on TULI: Tuli on väga kirglik ja kutsuv. Ta on temperamentne, jõuline, liikuv ning omab otsest silmsidet. Tuli on nagu korralik ladina tants, nii palju kirge, iha, ahvatlust ja intensiivsust. Tule elemendis naine võtab, mis ta tahab. Ja ta teab, mida ta tahab! Nabatšakra asub 2 sõrme allpool naba. Doterra õlidest on sobilik Passion, mis on kire leidmise õli. See taastab mängulisuse ja spontaansuse, aitab leida julguse riskide võtmiseks ning inspireerib. Nn sisemise põlemise õli.

4. Anahata ehk südamestšakra, mille elemendiks on ÕHK: Õhk on kerge ja õrn. Ta on puhas armastus, mis tuleb meie südamest. Ta lendleb ja käed on tema südame pikenduseks. Õhu elemendis naine on haldjalik ja justkui kulgeks ruumis oma täies naiselikkuses. Ta julgeb ennast silitada ja puudutada tõelise puhta armastuse ja iluga. Naiselik element on käed, rinnad ja süda. Doterra õlidest on Südametšakra avamiseks mõeldud Roosi õli, mis on üks kõrgema vibratsiooniga õlisid maailmas. Roosi õli on puhta armastuse õli, mis avab taevaliku armastuse ja hiilguse.  Ta aitab parandada murtud südameid, et me suudaksime taaskord siiralt ja tõeliselt armastada puhta koha pealt.

5. Vishudda ehk kõritšakra, mille elemendiks on EETER: Eeter on justkui avakosmos, kus puudub aeg ja gravitatsioon. Ta kulgeb ning on täielikult avatud ütlema välja oma tundeid. Selle naiselikkuse element on kõri ja julgus ennast väljendada. Avada oma suu ja teha helisid, mis meis on peidus.  Tantsu peafookus on sulgeda silmad ja avatud kõriga lasta endast voolama imelisi häälikuid nii võimsalt, kui sealt tulla suudab. See on heli, mis tuleb Sakraaltšakrast sinu kõrini ja lendab avakosmosesse. Tantsu üks mugavamaid häälikuid on AAA, mille peal nn "laulda ja tantsida" käed avatuna laiali ja rindkere lahti. Doterra õlidest kõlab mulle kõige enam Frankincense, mis on tõe õli.  Ta jätab maha valed ja negatiivsuse ning sunnib inimese endaga aus olema. Frankincense on ääretult võimas ja aitab leida ühenduse kõrgema minaga, kuid samas on ka leebe ja armastav. Ta tuletab meelde, et me oleme armastatud ja kaitstud ning laseb meil taasleida oma tõelise mina ja selle võimekuse. Teiseks sobiks ka Lavender, mis on kommunikatsiooni ja rahulikkuse õli. Lavender aitab meil rääkida meie päris mõtteid ja tundeid välja ning avada enda piirangud ja vaoshoitus eneseväljenduse alal. See on kohalolu, emotsionaalse aususe ja rahu õli, mis aitab taastada inimese enesekindluse ning julguse eneseväljenduses. Ta vabastab pingeid, mis on tekkinud enda tõelise hääle allasurumisest ja vanadest ebameeldivatest kogemustest. Enese tõe leidmise ja väljendamise õli.

Olen ise õlide emotsionaalses maailmas viibinud viimase aasta, kus need on mulle meeletult tuge pakkunud nii emotsionaalses kui füüsilises aspektis. Kui kellelgi tekkis küsimusi Doterra õlide kohta, siis vastan neile suurimal heameelel! Lähemalt saab õlisi uurida ka siit: https://www.mydoterra.com/yllelea
Õhtu ise oli aga korraldatud 3 üli ettevõtliku naise poolt, kelle teenused leiab nendelt lehtedelt ning kindlasti on võimalik neilt saada palju huvitavat lisainfot enda avastamiseks:
Www.female.ee armastusehaldjas Marika Pruuli
Www.SpiritHUB.ee tegutsev tantristlik joogaõpetaja Kaari Shiromani
Www.marlenannabel.ee teadliku elu looja Marlen Annabel Kubri

JA NÜÜD MIS MUUD,  KUI SEKSUAALSUS VÄLJA JA TANTSIMA!! AVAGEM OMA SISEMINE JUMALANNA!♥️♥️♥️♥️

Mailake mjäu

Tänane päev oli kass Mailale kurnav. Tema hommik algas operatsiooniga, sest Mailal oli kõhu alla tekkinud mitu piimanäärme kasvajat ja tsüsti. Niisiis sai hommikul vara armas kiisuke arstile viidud, kus teda pikk päev ees ootamas oli. Palusin operatsiooni ajal ka eemaldada tuustid, mis tekkinud olid, sest sellel kevadel jäi Maila kogemata masinaga lühemaks ajamata. Samuti lasin Mailal üle vaadata hambad. Minu suureks üllatuseks oli üks hammas kildudeks läinud ja vajas operatsiooni ajal eemaldamist. Kuidas see kildudeks sai, see jääb mulle müsteeriumiks. Tal on hambad koguaeg halvad olnud, aga 4 a tagasi, kui tal paar hammast eemaldati, kilde ei olnud. Igatahes läks opp hästi ja Maila sai endale uhke krae.

Maila ise muidugi krae üle väga rõõmus ei ole, sest esimese asjana voodi alla minna tahtes põrkas ta ainult tagasi ja tagasi. Maila on tark kass, ta teab, et voodi all ei saa teda keegi arstile viia. Küll aga ei tea ta, et koonusega ei mahu sinna. Hetkel tundub igatahes Maila täiesti liikumisvõimaline. Kõnnib ringi, sööb ja joob. Natukene on mind imestama pannud see, kui kiiresti on ta võimeline liikuma, sõltumata sellest, et tal suur haav kõhu all on. Isegi diivani alla mahtus ta lõpuks oma uhke koonusega ära.

Täitsa huvitav on teda jälgida, sest kassiliku graatsia asemel on hetkel regulaarne ehmumine, kuna Maila ei taju oma uusi gabariite. Näiteks kui ta sööma läks, liigutas koonus söögikaussi ja kass hüppas kausist eemale, justkui oleks see elus ja ohtlik madu.  Samuti üritab ta regulaarselt koonust peast ära kraapida, kuid tulutult. Vahepeal kõnnib Maila Petsu nina alla justkui paludes, et too ta hädast välja aitaks, mille peale Pets ta üle nuusutab ja veendub, et see koonuskael on küll oma, kuid igaks juhuks peaks natuke eemale hoidma. Korra üritas Pets ka Mailat limpsimisega aidata, kuid õnneks keelamise peale ta seda enam ei teinud. 

Peab ütlema, et kui sul on olnud koer, kellega oled pidanud 3 tõsisemat operatsiooni läbima ja nägema, kuidas surmahaigus ta vaikselt endaga viib, siis ei tundugi enam loomade operatsioonid ja haigused nii hirmsad. Närvid on nii tugevad ja usaldus loomaarstide oskuste osas on paigas. Eks ma olin selleks ka valmistunud, kui ma endale varjupaigast 4-aastase kassi võtsin, kes juba oli läbinud kõrvakasvaja eemaldusoperatsiooni. Sellises olukorras ei saagi muud teha, kui usaldada ja loota parimat tulemust. Ma tõesti usun, et tänaseks juba 9-aastane Maila, taastub imehästi ning tal on ees veel palju palju õnnelikke aastaid! 💓

Oma Elu Loomine

Inimestena on meie kõige raskem katsumus väljuda ohvrirollist. Me kujutame endale koguaeg ette, et oleme ohvrid omaenese elus. Et elu sunnib meile peale ja mitte midagi ei ole meie enda teha. Tegelikkus on aga see, et sel hetkel, kui me saame aru, et me ise oleme enda elu loojad ja meie elu on meie enda teha, hakkab muutuma kõik.
Kui me jätame maha mänglemise teemal, kuidas kõik on nii halb, vastik ja meid rõhuv, siis me alles saavutame edu! Siis me alles läheme lendu ja eksisteerime oma kõrgeimas vibras luues endale elu, mida me pole eales kujutanud ette, et me oleme võimelised looma. Kui me suudame väljuda ohvrirollist, oleme võitmatud! Meie ees on kõik teed lahti ja me võime saada kõike, mida iganes me soovime!
Kujutad sa ette, et sa saad kõike mida sa tahad? Kuidas? See on lihtne! Me tellime universumist iga päev midagi.  Kui me hakkame keskenduma sellele, mida me päriselt tahame luua, mitte sellele, mida me ei taha. Kui me räägime sellest, millised me tahame olla, mitte millised me ei taha olla, siis alles hakkavad asjad muutuma! Me oleme ja saame seda, millele me oma energia suuname! Me suudame saada kõik!
Kui me kujutame ette enda ideaalset elu ja räägime sellest nii, nagu see oleks meil juba olemas, siis me programmeerime oma alateadvuse ümber, et jõuda selle ideaalse eluni. Kui me räägime, kui halb kõik on ja kuidas kõik teeb meile liiga, siis me suuname enda energia halvale ja meie alateadvus tekitab halba juurde.
Sa hakkad elama siis, kui sina juhid oma elu, mitte elu ei juhtu sinuga! Kui ma olin depressioonis, siis see oli hetk, kus ma taipasin, et see elu ei ole see, mida ma tahan. See ei ole minu lugu vaid minul on võimalus kirjutada uus lugu. See oli see hetk, kus mina tulin välja. Ma tulin välja ohvrirollist olemaks oma laste karjumisatraktsioon. Ma tulin välja ohvrirollist, et kõik on nii raske. Ma tulin välja ohvrirollist, et ma ei suuda, ma ei saa, ma ei taha. Ma jätsin maha need asjad, mida ma ei taha ja keskendusin sellele, mida ma vajan, mida ma tahan ja mida ma saan!
Sellel hetkel, kui ma väljusin ohvrirollist olles depressiooni ohver, ma hakkasin jälle elama! Ma hakkasin märkama mustreid, mis mind ei teeni ja neid ümber pöörama. Ma hakkasin pühendama aega iseendale. Ma hakkasin ennast taaskord leidma. Meie enda asi on luua meie elu, sest mitte keegi teine ei saa seda sinu eest luua! Hakka märkama mustreid, mis sind ei teeni ning võta vastutus enda elu eest ja kõik hakkab muutuma! Elu muutub ja küllus tuleb meie õuele!
Kellel oleks vaja tuge, et edasi liikuda, siis kutsun teid endaga kaasa Turbiini kiirkursusele, mis paneb ära nii mõnelegi sitta täis egole! Kiirkursusega saab liituda siin grupis: https://www.facebook.com/groups/turbiin/
Enne seda, kui ma aasta tagasi Turbiini ja Turbiin+ läksin, siis jah, ma teadsin seda kõike ja ka praktiseerisin natuke, aga reaalselt ma ei olnud nii teadlik oma elu loomises ja ei teinud teadlikke valikuid rasketes olukordades. Ma suunasin oma energiat valesti ja ei praktiseerinud seda koguaeg. Meil on komme kaduda oma sita sisse ja meenutada ainult halba. Aga kui me tuletame endale meelde, kui hea võib elu olla ning kui võimsad me tegelikult oleme ja hakkame võtma vastutust oma elu eest, siis päike tuleb välja, taevas on sinine, lapsed on rõõmsad ja elu on ilus ning elamist väärt!

Carpe Diem!💓

Eluline lugu.

Kätte on jälle jõudnud hetk päevast, kus ma hiilin nagu jahti pidav kiskja saagi poole, nii tasa ja vaikselt, et ometigi keegi ei kuuleks. Olen jõudnud saagi järamiseni ja järsku käib pauk ja liikumine. Süda jääb seisma.. EI, palun ei.. Ainult mitte seda.. Ja siis jalutab koer teisest toast minu juurde ning ma pühin külma higimulli otsa eest ära! Lapsed ei ärganudki ülesse, ma saan salaja oma nutellat edasi süüa. Täna ma ei jäänudki haledalt vahele, kui ma purgipõhjast magusat kreemi kookisin, käed šokolaadi täis. Poleks vist hirmsamat asja, kui kell 10 õhtul kuulata väsinud lapse loengut teemal: "Emme, miks sa meile ei anna ja salaja kõik šokolaadikreemi ära sööd!" Aga täna läks mul hästi! Täna ma pääsesin ja sain südamerahus magusat meelemürki edasi limpsida.

Viimasel ajal on üldse midagi raske salaja süüa, sest väikepoiss Robin on pärinud oma isa geenid kommide leidmises ja avastanud kõik meie madalamatel kohtadel asuvad peidukohad.. Pole vist ühtegi hommikut, kus ma ei kuule sahtlikõlinat ja sahinat, sest poja on järjekordsel aaretejahil. Reaalselt on mu maitseainete sahtlis veel hullem segadus kui enne, sest ta hammustas läbi, et seal piprapakkide vahel on kommi ja suhkrukuubikuid. Või noh, oli.. Ta leiab isegi ülesse magusa, millest meil endal enam aimugi ei olnud! Nüüd oleme targemad, sest salakaup on kolinud kapi otsa ja sinna ta veel ei küündi. Kuigi arvestades selle poisi hulljulgust ja leidlikust, siis varsti peab šokolaadi jaoks seifi ostma ja need sinna luku taha panema!

Täna on üldse huvitav päev, milles vahvaid seiku on kordades rohkem, kui kõike muud. Olin siis õhtul lastega üksi kodus, sest härral oli Tallinnasse esinema asja. Enne tuttu minekut panin vanemad lapsed nukumaja koristama, taustaks raadiost tulev vaikne ja rahulik muusika. Lapsed lubasid maja ära koristada ja hambaid pesema minna, kuniks ma beebi tuttu pistan. Panen siis parasjagu beebit magama, kui kuulen sosistamist, siis suurt raadiokanali sahinat, millele järgneb räme tümps ja siis keeratakse heli põhja. Õnneks on mul nii juust raadio lastele ostetud, et põhjas heli ei kõiguta väga palju rohkem mu meeli kui läänes Heli. Aga valju häälega kostub veel valjemat itsitamist, millele järgneb Emili lõkerdav kisa: "Ooo, Robin, hakkame tantsima!" Ja siis veel oma minuti jagu itsitamist ja hüppamist. Järgmisena on kuulda, et DJ ei olnudki oma valitud sagedusega rahul ning muusika keerati tümpsu pealt klassikalise raadio peale. Suurejoonelise ooperilaulu saatel kõlab veel kord itsitamist, hüppamist, pissile jooksmist ja vee laskmist, millele järgneb kahtlane vaikus ning heli keeratakse tagasi vaikseks. Laste väike "saladus" sai ulakalt teostatud ja võib naasta oma unerutiini hõlma. Kui aus olla, siis ise itsitasin ka samal ajal mõttes, kui lapsed tantsu lõid.

Muidugi olid need vaid üksikud killud minu päeva 2st viimasest tunnist ja seiku jagus palju veelgi. Üks mu huvitavamaid ahha hetki oli see, kui ma vaatasin aknast välja ja nägin, et taevas oli lennukiriba, mis oli teinud U-pöörde. Ehk siis huumoriga võttes: See hetk, kui sa oled piloot ja unustasid midagi koju.. Liis täpsustas selle kohta, et äkki jäi kivikott maha ja Ele arust pigem reisijad! Eks tegelikku tagamaad ma ei tea ja loodame, et päriselt midagi hullu ei olnud!

See hetk, kui sa oled piloot ja unustasid midagi koju..

Aga kui juba kivilennuks läks, siis täna kirjutas artikli antud teemal ka Õhtuleht ning lehe kaudu sain teada, et Lennuamet on alustanud antud olukorra uurimist ja väljaselgitamist, kas sellel päeval toimus olulisi rikkumisi. Niiet võib vist öelda, et minu töö on tehtud ja soovitud tulemus saavutatud. Samuti väitis artikkel, et kivikott ei kujuta endast ohtu ja tõenäoliselt saab ainult muhu, kui see pähe kukuks. Seda on küll väga tore teada, aga vankris magav beebi paraku selle tõenäosuse alla ei käiks, arvestades raskust ja lämbumisfaktorit. Ahjaa, kivikotiga pähe saada pidi olema vähem tõenäoline, kui lotoga võita. Niisiis tuleks hakata hoopis lotot mängima! Nagu Ets mulle ütles, et näed, on ju ka lotomiljonäre päris palju! Tegelikult oli nn rahvasuus kollase ajakirjanduse tipu Õhtulehe artikkel au andes kõige vähem kollane neist kõigist ja on tore, et kajastust saab iga nurga alt! Tubli ja põhjalik töö! Õhtulehe artiklit saab lugeda siit: https://www.ohtuleht.ee/977563/kui-ohtlik-on-lennukist-alla-visatav-kivikotiga-varustatud-testlangevari

Aga, et me seda läbi leierdatud teemat liiga palju ei puuduks, siis sain armsa Naerland OÜ käest kätte imetabase ja nunnu mütsi oma armsale silmaterale.. No tõesti ideaalne antud ilmadeks ja no ikka kaunis on silmale. Kes enda lastele või endale ka nii sigalahedat mütsi tahab, siis esitage oma palve siia lehele: https://www.facebook.com/naerlandou/

    

Ja veel on mul pakkuda huvilistele piparmünti, mida korjama tulla! Avastasin, et mu metsik piparmündipõõsas on eriti metsikuks muutunud ja kui kellelgi vaja, siis jagan rõõmuga. Tule ja korja enne, kui külm tuleb ja korjab ise. NB: Pildil on üks väike osa põõsast 😂

Piparmünt otsib tee kaaslast.

Kui juba piltide jagamiseks läks, siis jagan ka kunsti! Auto läbi 2-aastase silma ja auto läbi 4-aastase silma. Eks oletage ise, kumb kumma oma on.. Ahh pekki, ühel on ju nimi peal, nüüd on liiga lihtne..

 

Carpe Diem, mu armsad!

Langevarjurite saaga vol 3

Olen siin päris korralikult vahepeal tõbine olnud, kuid sellest hoolimata suutnud asjad liikuma panna, et tõsisele probleemile tähelepanu tõmmata. Nimelt meie hoovi langenud kivikott sai lõpuks vajaliku meediakajastuse ja siiralt loodan, et nüüd järgmine kõne on Lennuametilt, kes probleemiga tegelema hakkab.

Lugu on lihtne, kes ei mäleta kivikotti, mis taevast ☝ alla sadas, lugege seda siit
Puu otsas rippuvast langevarjurist aga  siit

Tänase saaga jutujätkuks räägin siis seda, kuidas ma otsustasin, et midagi peab ikka ette võtma ja looga meediasse pöördusin. Ma sain aru, et mitte midagi ei muutu, kui ma ise seda muutma ei hakka, sest inimeste nahaalsus on pehmelt öeldes üüratu vahel.

Süda ikka kripeldas päris korralikult, sest ainuüksi mõte sellest, et taolised juhused võivad tulevikus korduda, tekitab minus tõsist hirmu. Ma leian, et ma ei pea elama mõttega, et millal järgmine kivikott mulle või lastele pähe sajab ning selle tõttu pöördusin Raplamaa Sõnumite poole enda looga. Küsisin neilt, kas nad oleksid huvitatud antud teemast artikli kirjutamisest, sest kohalikul tasandil oleks väga oluline meie ohutust puudutavate teemade jagamine. Õnneks oli RS reporter Kadri Paju mõttega väga nõus ja saigi artikkel kirjutatud ning leht trükki saadetud eilseks. Antud artiklit saab lugeda siit:
https://xn--snumid-pxa.ee/2019/09/langevari-kotitaie-kividega-maandus-koduaias/?fbclid=IwAR3ToSQqNr8nX9Q6orO9-YebXj4KhrGBhBTxS0bYlhY-E6ARKzTPTBXbsRQ

RS artiklit luges ka Aktuaalse Kaamera toimetus, kes mulle lõunal helistas ja kella 1 paiku juba kaameratega kohal oli, et lugu linti võtta.  Rääkisime natuke juttu antud teemal ja  tegime kiire intervjuu. Siis sõitis AK edasi päringuid tegema päästeametisse. Ak uudist saab vaadata ja lugeda siit https://www.err.ee/982461/kivikotte-tais-langevari-maandus-laste-manguplatsil

Siin kohal võib kohe mainida, et Eesti Lennuklubi esimees keeldud kommentaaride andmisest nii Raplamaa Sõnumitele kui ka Aktuaalsele Kaamerale.

Ja nagu me kõik teame, siis meedial on väga suur võim. Niiet umbes 3-4 h peale AK külastust olid platsis Eesti Lennuklubi mehed koos politseiga, et enda langevarju tagasi saada. Andsin neile rõõmuga varju tagasi, sest mul ei ole mingit probleemi seda tagastada, kui antud juhtum on fikseeritud. Lennuklubi mehed vabandasid end välja, et tõenäosus on väga väike selliste asjade juhtumiseks. Samuti ütlesid nad, et antud kivikott langeb väga aeglaselt maale ja ei kujuta väga suurt ohtu. Lisaks vabandasid nad minu ees selle situatsiooni üle ning kinkisid mulle kommikarbi. Kommikarp võtab ju kõik ehmatuse ja hirmu tulevase langevarjuhooaja ees ära! 👍

Õnneks oli kohale tulnud politseiametnik super armas, tore ja fantastiliselt pädev. Võin tõsimeeli kiita Rapla Politseijaoskonna poolt saadetud politseiniku, sest ta aitas natukenegi taastada usku süsteemi ja sellesse, et meie eest seistakse ja me oleme kaitstud! Oli näha, et ta mõistis minu kui elaniku muret ning asja tõsisust!

Paraku on nii, et kuna keegi ega miski viga ei saanud, siis politseid menetlus piirdub sellel korral kohustusega Eesti Lennuklubil iga kord enne kivikoti väljaviskamist teavitada kohalikus sotsiaalmeedias kohalikke inimesi. Küll aga, kui Lennuamet asja menetlusse nüüd võtaks, siis nende võim on antud  küsimuses suurem, kui politsei oma. Niiet jääme lootma Lennuameti tähelepanule antud küsimuses! 🙏🙏🙏

NB: Vend ütles, et ma oleks AK klipi jaoks võinud lastele kiivrid pähe panna.. Kahju, et ma enne selle peale ei tulnud.. 😂😁👍

Barbie värki

Hommikul oli päris hea, kui Emili natuke enne lasteaeda minekut teatas, et tema tahab nuku kaasa võtta lasteaeda.. Muidugi väga tore, aga nuku kleit oli ribadeks mängitud nii, et kleidi vahelt piilusid mõlemad barbie trimmis tissid välja. Ja no kuidas ma siis saadan tütre pornobarbiega koos lasteaeda. Ise ka ju pool alasti ringi ei tatsa, miks siis barbie peaks?

No tuli siis kiiresti enda mõistus tööle panna ja leiutada nukule asendusriided... Kõndisin kiirelt kõik toad läbi ja leidsin, et tuleb olla leidlik.. No kohe nii leidlik, et otsisin kähku ühe beebisoki ja lõikasin 3 auku sisse. Tõmbasin siis soki Barbiele selga ja voila, tänaseks päevaks oli nudistbarbiest saanud viisakas kontoribarbie. Andsin siis nuku Emilile tagasi ja lubasin, et parandan nuku kleidi ära.

Emili läks rõõmsalt nukuga lasteaeda. Tagasi tulles küsis esimese asjana, kas nuku kleit on terve. Ja oh seda kurbust, kui ma talle teatasin, et ma ei jõudnudki seda ära parandada. Ühtlasi ütles Emili, et üks lasteaiakaaslane oli öelnud ebameeldivalt, et nuku kleidi peal on plekk. No ilmselgelt on seal mingi plekk, see on ju sokk ja mitte tutikas. Aga selleks puhuks, et Emilil tuju paremaks läheks, lubasin ma tal sokikleidi üleni ära värvida vesivärvidega, et siis ei saa arugi, et plekk peal on.. Sest noh, see on värvine. Täitsa põnev kohe, milliseks kleit kuivab, aga märjana on ta selline..

Õhtul kui Ets lapsed magama viis hakkasin ma siis esimese asjana kleiti õmblema, sest noh haigena neelupõletikus istudes pole targemat teha. Ütleme nii, et õmblemisest ei tea ma midagi. Samuti pole mul õmblusmasinat. Ja kleit ise oli viisakalt öeldes parajalt ribadeks, niiet leiutasin kuidagi uue ülaosa külge. 😂 Hiljem vaatasin, et õmblesin ülemise ja alumise osa kokku totaalselt viltu ja kõhuosa täiega häirib. Aga ma usun, et Emili ei pahanda ja on sellest hoolimata õnnejunnis oma parandatud kleidi üle. Muidugi võiks ju sinna peale vöö teha, aga kui aus olla, siis mul on täiega savi, sest tõenäoliselt saan ma tulevikus veel ja veel seda või mõnda muud kleiti õmmelda.. Esimene pidavat ikka ju aia taha minema. Ja tõbisena käsitsi hämaras õmmeldes ei saagi ideaalset tulemust loota. 😅

13 ja reede

Minu seekordne 2 päevane kirjutamispaus oli täiesti teadlik otsus, et nautida! 13 ja reede toob ju õnne. Vapustavalt kena number ja väga mõnus nädalapäev. Muidugi loob veel meeleolu 14.septembril võimust võtnud täiskuu kogu oma hiilguses..

No ja kus oli alles päev, ma ütlen! 11 aastat tagasi 13.septembril, hakkas looma ennast lugu, mis siiamaani ennast iga päevaga üha ilusamaks ja võimsamaks loob! Nimelt meie Armastuse lugu. Selles loos on olnud kõike: Armastust, kirge, pettumust, unistusi, lootuste purunemisi, tülisid, leppimisi, kooskasvamist, üksteise hoidmist, raskusi, naudinguid, hirme, julgustükke, romantikat, lahti laskmist kui ka kokku saamist. See on üks keeruline lugu 2 inimese tundemaailmast, mille aastate pikkune jälgimine võib näida parima tõsieluseriaalina üldse. Oma üllatavate püantidega ja utoopilise süsee poolest meenutab kohati ka Avatari päriselu versiooni, kus siniste tegelaste asemel on sassis peadega kohvitassi poole roomavad täiskasvanud kuid küllaltki lapsemeelsed inimloomad. Ja mis salata, sellise dünaamilise duo elu ei saagi muud olla, kui kirju, eriti kui nad on siin suures inimmeres just üksteise otsa komistunud..

Jutt kisub väheke lüüriliseks ära, niiet räägin parem, kuidas 13.septembrist (ja ka 14.) sai üks parim ja meeliergutav tähtpäev üldse. Sest no olgem ausad, peale 11 aastat kooselu, 3 aastat abielu, pangalaenu ja kolme last võib elu tunduda juba monotoonne ja igav.. Aga oh ei, meie jutu peakangelased suudavad isegi ennast pükstest välja üllatada oma spontaanse ja pealehakkava tegutsemisega. Kõik on ju võimalik! 

Eks lugu saab ikka alguse varem. Lausa nädal aega varem, kui mõistusele tuli meelde, et kohe on tulemas meie armas tähtpäev. Hakkasin siis otsima pingsalt lapsehoidjat beebile, et 13. Etsiga kinno minna ja 14. temaga koos kontsertile saaks. Ja nagu ikka, siis hoidjat ei leidnud mitte kummakski ajaks, mis mul mõttes oli. Aga pole hullu, elu lahendab kõik ise ära ja kõik, mis peab juhtuma, juhtub nii kui nii! Anne ja Kaidar pakkusid välja, et võivad lapsi hoida 14. öösel, et me võime siis eemale minna, aga kahjuks minu küsitud aegadel ei saa. Selge. Teeme siis nii, et tähistame 14. õhtul ja laseme kino ja kontsertiplaanidel kergusega minna..

Siis aga.. 12. õhtul helistab mulle Märt ja pakub välja, et ta tuleb hoiab meie lapsi, et me saaksime minna kontsertile 14. päeval. Nimelt oli Annel ja Kaidaril Liisuga lauamängupäev ja selle pärast nad appi tulla ei saanud varem.. Niiet imearmas  Märt do the resque, et abikaasa Liis mõnusalt mängida saaks! Mis on ikka päris hull plaan, sest tema hoida jäid meie 4 ja 2 aastane ning 4 kuune ja sellele lisaks veel tema enda kohe 4seks saav ja 2-aastane.. Mees üksi 5 väikelapsega kõlab nagu järjekorde fantastiline tõsielusari.. Aga täitsa lõpp, kui lahedad sõbrad ja pere mul on! Olen lõputult tänulik!🙏

Hakkab looma! Kontsertile saame minna, ülituus! Ja öö saame ka vabaks.. Mis kõik veel võimalik on? Rohkem plaane, me teinud ei olnud ja lasime kõigel lihtsalt rahus kulgeda. Kuna öö vastu 13. oli minu jaoks päris raske, sest beebi ei lasknud mul vabsee magada, siis hommikul olin nagu totaalne zombie oma ülestõusupäeval. Sõime perega hommikusööki ja Ets viis vanemad lapsed lasteaeda ära. Minul oli meeletu uni ja jäime kõik kolmekesi magama. Vähemasti ma arvasin nii. Tegelikkuses käis Ets väikesel ringsõidul samal ajal, kui ma beebiga mesimagusat und magasin. Kui Roland ärkas 1 paiku, võttis Ets ta voodist ära ja lasi mul edasi pikutada. Järsku kuulen kohvimasinat ja mõtlen, et täna vist veab ja saan kohvi voodisse.. whoop whoop! Tegelikult vedas mul lausa nii palju, et sain voodisse sushi, koogi, latte ja lilled.. Ja kes see ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? See mees läheb ajaga ainult paremaks!💓 

Murphy seaduse kohaselt läksid koogid Etsil autos ümber.

Lõppkokkuvõttes sõime voodis lõunat kui ka õhtusööki ja mina enne 5te uuesti voodist välja ei roninudki.. Niiet rääkides ideaalsest romantilisest päevast 3 lapse kõrvalt, siis siin see on. Magada ja süüa head ja paremat! Lõuna ja õhtuoote vahepeale mahus tegelikult ära ka veel aeg, kus me surfasime booking.ee lehel ja otsisime endale ööbimiseks kohta! Jah, 1 päev enne ööbimist, sest nii on lahe. Valituks sai Üksik Rüütel oma mullivanniga sviidiga, mis oli ülimalt mõnus valik! Kui ma kella 5 paiku voodist välja ronisin, siis ütlesin ma enda armsale abikaasale, et ma nüüd tahaks meie pulma aastapäeva puhul koristama hakata kõik koos.. Ja nii oligi, lapsed lasteaiast koju ja terve perega korda looma! Õhtul sõime veel kooki, sest 4 imemaitsvat pavlovat oli veel alles. Emili muidugi jagas ära, et suures karbis oli enne rohkem ja oli solvunud, et me Etsiga kahekesi nii palju kooke ära sõime.. 😂

14. hommikul kulges kõik omas tempos. Lapsed lõunaunne saadetuna tuli Märt Roosi ja Märteniga ja üritas meid kodust välja visata. Meie muidugi polnud veel mõelnudki mida selga panna, niiet varajasest minekust ei tulnud miskit välja.  Mina tõmbasin endale selga oma rohelise pulmakleidi ja valge jaki. Ets avastas, et tema pulmaülikonnal oli plekk keset pükse viimasest pulmapeost, kus nendega käidud sai ja võttis stangelt kaua seisnud heleda ülikonna. Päev ise oli päris tuuline ja külm ning meie avastuseks toimus kontsert õues telgis, milleks me kahjuks riietuselt valmistunud ei olnud. Kui aga välja jätta seda, et kuradima külm oli, siis Atla Mõisa poolt korraldatud kontsert oli üleprahi vinge ja mõnus! Ma tõesti pole ammu juba nii mõnusal kontsertil käinud, kus venemaalt pärit artistid esitasid ülivingeid popjazzi lugusid ja saatsid neid trompetil ja saksafonil.. ÜLICOOL! Peale kontserti sai ka Atla Mõisa puskarivabrikus tiiru teha ning kohvikus pavlovat süüa. Ja muidugi lahkudes käisime Mõisakeraamika poes ja skoorisin endale ülituusa tikritega tassi.. Päris elus näeb see kordades parem välja!

 

Kiire sõit koju, võtsime asjad, rääkisime paar sõna juttu ja siis visati meid jälle välja ja sõitsime Üksiku Rüütli poole, et asjad tuppa panna ja check in teha. Võib öelda, et Üksik Rüütel on päris äge koht! Ikka jõhkralt pappi on sinna tagutud alla! Ainuke miinus oli see, et meie sviidis oli vetsus vesi jooksma jäänud (keerasime vee kinni kilbi taga olevast kraanist) ja mullivanni üks pool ei töödanud.. Aga kui need asjad vahele jätta, siis tuba oli mega mõnus ja mina olin väga rahul seal oldud ajaga! 

 

Check in tehtud kihutasime Jüris asuvasse itaaliapitsa söögikohta, kus ma sain reaalselt Eesti parimat pitsat! Nimelt võtsin ma Crazy Chicken õhukese põhjaga pitsa, mis oli lausa taevalik! Ja nende värskelt pressitud apelsini mahl.. No tõeline toiduorgasm! Nii head pitsat ja mahla olen ma saanud ainult 1 kord elus ja see oli ka Itaalia suvalises mägikülas ühe pere pitsarestoranis, kuhu me Etsiga reisil olles täiesti juhuslikult sattusime.. No tõeline tase! Etsi pannipitsa oli ka hea, aga no selle õhukese põhjaga ei konkureerinud minu jaoks.. 😋 Igatahes, kes soovib tõeliselt maitsvat elamust, siis Jüris asuv itaaliapitsa.ee on ideaalne koht selleks! Õhtu lõppes meil käiguga poes jäätise järgi ja tagasi hotelli..

 

 Ja kui nüüd imetava ema piimapaisud ja tänaseks külmetamisest tekkinud kurguvalu välja jätta, siis kogu tripp oli lihtsalt fantastiline ja mõnus. Tagasi kodus pidime olema natuke enne kella 12st lõunal ja ütlen ausalt, mulle ideaalselt sobis see.. Pikk eemalolek beebist tuletas mulle hästi meelde, miks ma kunagi Robinit imetades vandusin, et ma enam imetamise ajal ööseks kodust ära ei lähe.. 😅

Carpe Diem, mu armsad! Usalda universumit ja universum annab! 💓

Väikesed võidud elus.

Ma olen täna väga väsinud, sest mul oli fenomenaalne päev. Mõned päevad on lihtsalt sellised, kus on nii palju häid võite elus, et ise ka ei usu.

Võit number 1. Robin ärkas vabal hommikul kell 7. Miks see oli võit? Sest ma suutsin ta endale kaissu haarata ja koos edasi magada. Mina sain magada ja tema sai lähedust. Ma ei lasknud enda hommikut rikkuda mõttel, et Robin on üleval ja peab vara ärkama vaid ma nägin võimalust tema kaisus edasi tududa.

Võit number 2 oli hetk hommikus, kus ma tegin kohvi valmis ja avastasin, et piim oli pahaks läinud. Miks see oli võit? Sest selle asemel, et lasta enda rikutud kohvil oma tuju rikkuda, panin ma tassi käest ära ja läksin päevaga edasi. Ma ei lasknud ennast mõjutada ootuse nurjumisest juua maitsvat kohvi vaid ma hiljem läksin ja ostsin endale uue piima ning tegin uue kohvi.

Võit number 3 oli hetk, kus ma näitasin enda segadust, kui armas Stina sõitis meie juurest läbi ja tal juhtus veidike aega olema. Selle asemel, et end risti ukse ette visata, sest maja on MEGA sassis, ma lasin ta uksest sisse ja sain temaga veeta natuke mõnusasti aega. Ma olen totaalselt tänulik selle eest, kuigi mu egole ei meeldi oma segadust näidata.

Võit number 4 oli hetk, kus vihma sadas. MUL olid kummikud! Nii lahe, mu sokid ei saanudki märjaks! Jeee..

Võit number 5 oli hetk, kus mul oli väga tehniliselt raske töö täna teha. No ikka väga raske! Ja ma mõtlesin selle välja, tegin ära ja tulemus oli fantastiline! Süda kohe hüppas rõõmust, kui ma seda kena tulemust vaatasin!

Juuksurilehele FB-s saab siit

Võit number 6 oli hetk, kus mul ei olnud võimalus pikaks lõunaks. Aga mul oli söök kaasas ja mu kõht sai täis ja kohvi oli ka imeline!

Võit nr 7 oli hetk, kus mul polnud aega ajakirjanikuga rääkida. Aga ma leidsin endale aja keset töö tegemist, et kõik jutud saaksid arutletud!

Võit nr 8 oli hetk, kus mu orhidee oli janus. Ma andsin talle juua tänutäheks selle eest, et ta mulle silmailuks nii palju kauneid õisi annab!

Võit nr 9 oli hetk, kus armas inimene oli "kurb". Ma olin kohal, ma olin olemas, ma kuulasin, ma hoolisin. Ma olen tänulik usalduse eest, mis sai minule antud ja ma austan ausust, millega sai räägitud! Ma olen tänulik võimaluse eest liikuda koos kõrgemasse vibrasse!

Võit nr 10 oli hetk, kus koju jõudes lapsed veel ei maganud. Ma panin kõik lapsed korda mööda tuttu kastes nad üle armastusega, mida saab jagada ema, kes on enda karikat täitnud!

Võit nr 11 on hetk, kus ma olen mega väsinud. AGA ma ikka kirjutan seda blogi, sest see on hetk mulle. Ma annan endale võimaluse tunda ennast paremini, kui ma tundsin eile. Ja homme tunnen ma ennast paremini, kui ma tundsin täna!

Niiet küsimus on tegelikult selles, millele me suuname enda energia? Kas me suuname oma energia võitudele või raskustele? Kas me tunnustame ennast selle eest, milleks me võimelised oleme või me hävitame ja karistame ennast selle eest, mida me ei suuda?
Ma võin ju kõike seda sama tõlgendada enda jaoks negatiivselt, sest laps segas vara mu und, piim oli hapu ja ma ei saanud kohvi, Stina nägi, kuidas ma ei suuda enda maja eest koristada, vihma sadas, tööl pidi vaeva nägema, ma ei jõudnud lõunale, mul polnud aega, orhidee hakkas kuivama, sõber on kurb, lapsed ikka veel ei maga ja ma olen sitaks väsinud.
VÕI SIIS ma näen võimalusi ja võite, sest ma sain lisa unetunnid poja kaisus, ma ostsin uue piima, ma sain Stinaga rääkida, mul on kummikud, ma skoorisin tööl, mul oli kõht täis, ma leidsin aega, mu orhidee õitseb sajaga, ma olin kohal ja olemas, ma panin kõik lapsed rõõmuga tuttu ja ma leidsin aega kirjutamiseks!
Kumb versioon elust sulle rohkem meeldiks? Mida valid sa järgida?  Tänulikkus väikeste võitude eest on tugev ja edasi viiv jõud, mis panustab meile nii palju. Kui me selle teooriast praktikasse toome hakkab meie elu muutuma! 💓

Langevarjurite sigadused vol 2

No see lugu läheb aina põnevamaks! Ma usun, et paljud mäletavad, kuidas ma kirjutasin 7.septembril enda õuele taevast langenud kivikotist. Ja need, kes ei mäleta, saavad enda mälu värskendada siit:
https://maakadlinnast.blogspot.com/2019/09/kuidas-langevarjurid-meie-elud-ohtu.html

Igatahes. Mu ema helistas mulle ja ütles, et kas ma teadsin, et samal päeval jäi puu otsa ka langevarjuga inimene?  Ei, ma ei teadnud. See oli totaalne üllatus minu jaoks. Niisiis hakkasin ma asja uurima, kui emalt saadud artikkel oli läbi loetud. Üllataval kombel väga kõlapinda antud intsident leidnud ei olnud, mistõttu ma pidin jupp aega otsima, enne kui leidsin Rapla Päästekomando facebooki postituse sellest, kuidas nad tüüpi puu otsast alla käisid toomas. No ja ega sealt edasi ju süda enam rahu ei andnud..

Kontakteerusin siis mõne inimesega, kes olid antud lennul ja sain huvitavat infot. Nimelt testvari koos kivikotiga kadus ära kell 15.00 paiku toimunud dessant langevarjurite lennul. Algselt visati välja testvari ning siis inimesed. Tasuks mainida, et inimesed ei maandunud õigesse kohta. 

Järgmine lend toimus ca 15.45 paiku, kuid tasa ja targu salaja EI VISATUD ENNE INIMESTE LENNUKIST VÄLJUMIST TESTVARJU. Miks? Sest noh, testvari oli ju kadunud! Ehk kuna dessantvarjud ei ole manööverdatavad ja inimene reaalselt maandub sinna, kuhu ta kukub, siis selle otsusega pandi ohtu inimeste elud. Ja üllatus, üllatus, üks hüppajatest maandus otse metsa suure männipuu latva. Oli õnn, et see sama inimene ei saanud viga. See oli ikka väga suur õnn..

Pildi autor Rapla Päästekomando Facebooki leht, postitust näeb  siit

Mis mina sellest kõigest välja loen? Eesti Lennuklubi MTÜ ei pannud sellel kaunil 7.septembri päeval ohtu mitte ainult minu peret, kui kivikott meile õuele lendas vaid pani reaalselt ohtu ka enda lennul olnud dessantlangevarjurid. Mul lihtsalt tekib selle kõige peale küsimus: Mis on raha hind, kas elud?  Ja kas tõesti ei ole kuidagi paremat viisi ekstreemspordi tegemiseks, kui reaalselt eludega riskimine?

Ma siiralt loodan, et nad hakkavad kunagi vastutama enda tegude eest.. Enne kui on hilja.