Muidugi on hea öelda, et laps ei pea minema peale kooli trenni vaid võib ka koju puhkama minna, aga kus on siis lõbu ja nauding lapse elus, kui ta ei saa mitte ühegi asjaga tegeleda, mis talle reaalselt huvi pakuks? Mind ajab lausa vihale, et koolisüsteem on ette loonud mingid suured mallid, mida iga endast lugupidav õpilane peab viksilt ja viisakalt järgima. Et maailma suurim saavutus on õppida hindele 5 ja lõpetada kiituskirjaga. Et õpilase olemust defineerib see, kui edukalt suudab ta mängida seda üüratut tuupimisfiaskot. Kuidas inimesed eeldavad, et praegusest koolisüsteemist kasvavad välja edukad ning õnnelikud inimesed, kui ainult toodetakse väsinud õppureid?
Koolisüsteem on õpilase organismile nii kurnav ja väsitav, et vähesed neist suudavad reaalselt anda endast maksimumi. Ma võin ausalt öelda, et minu jaoks polnud koolis midagi fantastilist. Ma mäletan siiamaani, kuidas ma olin väsinud ja kurnatud pidevast tuupimisest. Kuidas info tuli ühest kõrvast sisse ning peale kontrolltööd väljus teisest sama kiiresti. Ma mäletan, kuidas ei olnud oluline teadmiste omandamine vaid nende piisavalt pikk meelde jätmine. Olgem ausad, mind tõesti ei huvitanud füüsika valemite tagamaad, kuid mulle meeldisid numbrid ja nendega lahenduste leidmine. Mind ei huvitanud keemia valemite leidmine, kuid mind paelus bioloogia ja organismide areng ning evolutsioon. Mind ei huvitanud prantsuse keel, kuid ma armastasin inglise keelt. Ja mind absoluutselt ei huvitanud NATO test kooli spordiväljakul, et tõestada enda paremust teiste ees, kuid oi kuidas ma armastasin korvpalli.
Ma võin ausalt öelda, et ma olin koguaeg nii väsinud õppesüsteemist, et esimesed kaks tundi koolis ma lihtsalt magasin maha. Eriti kui oli tunniks prantsuse keel või ajalugu. Mu keha oli nii kurnatud sellest tuupimisest ja rassimisest, et ma olin pidevalt haige. Ma olin nii haige, et enamus aega käisin ma koolis 37.2 palavikuga, sest mu keha võitles kogu aeg uute viirustega, mida immunsüsteeminõrkus sisse lasi. Mul polnudki muud varianti kui käia haigena koolis, sest nädal aega kodus tähendas vähemasti 10-t järeltehtavat kontrolltööd, mille pidi sooritama vähemasti 10 päeva jooksul peale kooli naasemist. Kus kohas on siin loogika, et haigusest taastuv organism peab suurendama enda koormust vähemasti kahekordseks, et jääda ellu karmil õppemaastikul? See süsteem on nii vigane, sest tapab ära laste motivatsiooni kui ka tervise. Ja tervise all ma ei räägi ainult füüsilisest vaid ka vaimsest!
Vaimselt on kool lihtsalt laastav. Kujutad ette noort last, kes peab istuma 45 minutit üliigavas ja mittepaeluvas tunnis, kuulates täiesti ebaolulist kuiva informatsiooni, et hiljem teostada kontrolltöö vähemasti hindele 4? Mina kujutan. Olen olnud see noor, kelle jalg tõmbleb, et ainult see aeg kiiremini liiguks. Olen istunud ja üritanud tunda huvi teemade kohta, mis mulle tulevikus mitte kuidagi kasu ei too. Olen vaadanud ja proovinud olla korralik musterõpilane ning saavutada kõik tööd parimale tulemusele. Ma ütlen ausalt, kui mul vanemad mulle nii head mälu poleks pärandanud, siis ma poleks küll koolisüsteemist elusana välja tulnud. Ma olen näinud palju õpilasi, kes langevad masendusse, sest tulemused ei ole nii head, kui süsteem või nende enda vanemad neilt nõuavad. Ma olen näinud, kuidas õpilane ise nõuab endalt nii palju, et kogu tema vaimne maailm lihtsalt vajub ribadeks. Ja ma siiamaani ei saa aru, kas see pidev süsteeminõuete täitmine on kedagi õnnelikumaks ka teinud.
Eriti naeruväärne on minu arust see, kui võrreldakse humanitaarselt tugevaid inimesi reaalalade proffidega. Või kui füüsiliselt nõrk õpilane peab vastamisi seisma tippsportlasega. Me ei saa võrrelda inimesi, kes ei ole võrreldavad, sest see, kes jookseb kiiremini, ei pruugi olla nii andekas kunstnik või matemaatik. See, kes kirjutab eeposeid, ei pruugi kunagi aru saada füüsikast või keemiast. Kuidas ometi on siis võimalik neid ühele pulgale istuma panna ning lasta ratsutada sellel julmal tsirkuserattal? Kogu see süsteem on absurdne ja täielik potentsiaalide tapp. Kui me tahame saavutada edukaid oma ala spetsialiste, siis me peaksime panustama sellesse, milles need inimesed osavad on, mitte sellesse, milles me sooviksime, et nad osavad oleksid. Mitte keegi ei saa dikteerida noorele ette, kelleks ta saama peab. Õnnelikud inimesed kasvavad siis, kui nad saavad olla need, kes nad tegelikult on, arendades oskusi, mis on neil head ja mida nad armastavad. Ma siiralt loodan,et meie koolisüsteem jõuab kunagi järgi ka meie laste vajadustele, pakkudes neile naudingut, mitte potentsiaalide hävingut.
Võin siiralt öelda, et ise olin koolis õnnelik alles siis, kui õppisin juuksuriks - tegin seda, mida hing ihaldas, ilma üleliigse jama ning loomingut hävitava õppesüsteemita. Alles siis olin ma terve ja võimeline asju tõeliselt omastama ja nautima seda omapärast tegevust nimega õppimine. Ma ei taha öelda, et me peaksime õpilastele õpetama ainult neid asju, mida nad tahavad õppida, kuid ma leian, et õppimistahte ära võtmine ei ole samuti lahendus. Loodan, et tulevikus suudame saavutada õppesüsteemi, mis motiveerib lapsi koolis käima mitte läbi ühiskonna surve, vaid läbi nende oma soovi areneda ja avastada. Iga ainet saab õpetada loomingulisemalt kui kuiv raamatutekst ning iga õpilane väärib personaalset lähenemist. Õpilane ei tohiks olla üks kolmekümnest, vaid ta peaks olema eraldiseisev ning väärtustatud.


































