Kuidas 2 x abielluda sama mehega

Mul tuli täna selline tuhin rääkida millestki ilusast.. Niiet ma räägin armastusest! Kuigi jah, pilte tuleb siia vist rohkem, kui juttu...
NB: Kõik pildid peale viimase, on fantastilise Joanna Jõhvika looming..

Me Etsiga abiellusime 2 korda järjest.. 1. kord oli privaatne salajane abielu registreerimine 13. septembril 2016. aastal. Me ei rääkinud sellest kellelegi. Tegelikult oleksime tahtnud seda kõike teha varem, kuid eelneva aasta 13. september langes pühapäeva peale ja seal abielu registreerida on juba keerulisem või ääretult kallis lõbu. Otsus teha 2 abielu tuli 100% majanduslikul põhjusel. Meil lihtsalt ei olnud võimalik pulmi pidada, kuid me tahtsime abielluda. Olime juba pikalt rääkinud sellest, ning suvel, umbes täpselt viimasel võimalikul avalduse sisse viimise päeval tegi Ets mulle ettepaneku. Ma magasin mõnusasti pikka hommikuund, kui Ets ja Emili askeldasid kahekesi ringi. Ühel hetkel olid nad vaikselt hiilinud mu voodi kõrvale.. Ets oli pannud aiast korjatud roosid mu silme ette padja peale ning kükitasid Emiliga vaikselt mu kõrval. Järsku äratasid nad mind ülesse. Esimene asi, mida nägin olid roosid ja kohe peale seda enda armsat peret. Ets küsis ärevalt ja naerusuil, et kas ma sooviksin temaga abielluda ja tuleksin talle naiseks... Poolunisena olin ma automaatselt nõus, kaela ma talle voodist ei karanud, aga mesimagusa musi sain ikka. Siis ütles Ets naerusuil kiirustades, et aga siis peame kähku minema, tunni aja pärast pannakse maavalitsus kinni ja siis ei saa enam avaldust õigeaegselt sisse anda, et 13. septembril abielluda. Ta oli juba helistanud ja uurinud..
.. Panin siis riidesse ja tõttasime avaldust sisse viima. Kokku sai ka lepitud tseremoonia aeg 13.septembril 2016. aastal. Sellele järgnes kiire organiseerimine, et armas fotograaf Joanna Jõhvikas saaks meie tseremooniat pildistada.. Kiirkorras sai muretsetud ka abielusõrmusele asenduseks "kihlasõrmus", et seda minipettust salaja edasi kanda.

13. Septembril sättisime sammud Rapla Maavalitsusse, kus meie abielu sõlmis Marju Pajo. Me läksime sinna teadmisega, et anname paar allkirja, kuulame paar sõna ja olemegi enda ühise perekonna seaduse ees ühendanud. Tegelikkus oli aga see, et me saime suure tseremoonia. Ja see oli nii lahe.  Kõndisime altari ette, süles väike aastane Emili, mina ise 2 kuud rase, ootamas oma armast poega Robinit. Emilil oli ka kaasas oma armas Jänku, milleta emme-issi mingil juhul abielluda ei oleks saanud. Fotograaf pildistas ülesse meie teekonna..

 Marju oli ääretult andekas tseremooniameister ning pidas meile nii kauni ja ilusa tseremoonia. Just meile kahele, sest ei olnud publikut, kes kaasa nutaks, mitte kedagi peale pisikese Emili ja fotograafi. Ja see oli ideaalne!

 Ma ei olekski tahtnud enda abielu registreerimist muud moodi teha, kui meie kolme vahel. Sest see on meie armastus, mitte kellegi teise oma.  Ma tean, kui palju solvunud inimesi oli, kes pahaseks said, kuid nende jaoks oli meie 2. pulm.. See, mis meie abielu lõpuks päriselt ka maailma paiskas ja tõeliseks tegi! See registreerimine oli meie hetk. Meie armastus. Meie saladus. Ja ma tean, kui nõme oli aasta aega seda kõike varjata, kartes, et mingi suvaline väike detail võib selle avalikuks teha.. Näiteks kui Robin sündis, siis ma peitsin sünnitusmajas ta jalalipiku ära, et keegi külalistest mu muutunud perekonnanime ei näeks..  Samuti suutis Swedbank saata mulle kirja, mille tõttu üks salastatud osapool teadis sellest kõigest enne mu pulmi. Kes see oli? Ei ütle.

Oma abielu registreerimise lõpetasime ägeda fotosessiooniga Kuusiku Mõisapargis ning õhtul läksin Etsi ja Emiliga Pargi restosse sööma. Ilus päev oli.. Ja väga päikseline!

Mõned kuud puhkasime ja siis hakkasime mõtlema enda päris pulma peale. Asi oli selge. Pulm toimub 13.september 2017. aastal ning enam tagasiteed ei ole! Oma pulma hakkasin ma planeerima sellest, et ma teatasin Etsile, et mina tahan Boogie Companyt oma pulmabändiks ja muidu ma ei mängi! Kui bänd oli paika pandud, siis tuli järg pulmakoha ja pulmaisa juurde. Leidsime endale ideaalse pulmakoha Toosikannu Puhkekeskuse näol, kus käisime ka proovisöögil.. See oli lihtsalt imeline! Ja sealne organiseerija Merily Vinter-Kivi oli minu jaoks fenomenaalne tugi pulmade organiseerimisel.  Pulmaisade valikus oli mul kaks nime. Kui olime mõlemaga kohtunud, langes otsus selle kasuks, kes kõige paremini saaks hakkama meie kõige keerulisema sõbraga.. Jah, OVE, me valisime pulmaise lõpuks selle järgi, kes oleks piisavalt suur ja konkreetne sinu jaoks! Ja arvestades, et sa meie torditükki üritasid ära varastada, oli see õige tegu! Pulmaisaks sai Mikk Merekivi. Ja, mis puutub fotograafi, siis talle ütlesin juba õigel 13. septembril, et aasta pärast jälle!

Peale seda võtsime puhkuse pulmadest, ning planeerima hakkasin alles suvel, sest vahepeal sündis siia ilma minu armas poeg Robin. Praktiliselt oli meie pulm planeeritud 3 kuuga, millest kõige rohkem sai tehtud viimase kuu jooksul. Ma nii hästi mäletan kui närvis me Etsiga üksteise peale olime ja kui palju ma pidin päriselt ka säästma, et pulmi korraldada. Meie eesmärk oli pidada pulmad arvestusega, et me maksame kõik ise kinni ja isegi kui ükski külaline raha ei kingi, siis ei jää me pankrotti selle tõttu. Eriti raske oli ka majanduslikult see, et mina olin dekreedis ja minu sissetulek puudus. Kuna see oli ka mu teine dekreet jutti, siis sain alguses ainult pisku ning augustis tuli suurem summa arvele, mille eest pulmade lõviosa makstud sai.. Kuidas aga tervet suve ära elada, samal ajal pulmi organiseerides, lapsi kasvatades, suurt majapidamist üleval hoides.. UHHH.. Ma vist oleks suutnud Etsi sellel perioodil ära süüa, sest 100 eurot  äkkväljaminekut tähendas päris korralikku krahhi tol ajal..  Niiet kui keegi väidab, et abiellumine on nii super nunnu ja ilus, siis tegelikult on selle taga meeletu töö, planeerimine ja pinges suhe.. Meil õnneks polnud enam väljapääsu, jah sõna oli juba ammu öeldud.. Tegelikult ütlen ma ausalt, et see kogemus tegi meid pikas perspektiivis ainult tugevamaks! Ja kogu see närvipinge oli seda väärt!

 Lilled tulid Rapla Lillesahvrist imelise Liina käe alt!

Aga siis jõudis kätte pulmapäev. Planeerimised olid planeeritud.. Hommikul tuli minu juurde meikar, fotograaf, osad pereliikmed. Möll läks lahti. Meikar Birgit Lodeikin (Birxi Ilutuba Raplas) tegi meigi. See oli lihtsalt fantastiliselt kaunis!

Siis oli aeg sonks teha. Okei, ma olin mõttes välja mõelnud, mis ma teen..Aga ma ei olnud seda kunagi proovinud endal.. Ja aega oli ca 20 minutit.. HUH.. No pressure..

Igatahes sonks pähe, kleit selga, Emilile sonks pähe, riided valmis, Etsil kael masinaga karvadest puhtaks..

Ja jooksime koos fotograafi ja Etsiga Kuusiku Mõisaparki, et teha mõned ilupildid pargis kui ka Kuusiku Tallis, kust mina endale hobuse sain, kellega altari ette sõita.. Tallis olles hakkas jõhkralt padukat sadama. Samal ajal käis peast läbi mõte mu õdedest, kes parasjagu tseremooniakohta üles sättisid.. NAD ON TAEVANE KINGITUS MUL! Padukas oli hea hetk sees pildistamiseks. Kui see üle jäi ja väike uduvihm sadas, siis saime õues jätkata, hobulausuja Stella ja hobuse Kipu kaasa võtta ning vaikselt pargi poole jalutada.

Poolel teel saatsime Etsi paadi peale, kust ta tseremooniakohta aerutas. Mina ise, aga kappasin kohale Kipu seljas, kui Ets oli juba kohale jõudnud.

Tseremooniameistriks oli meil külavanem Ants Kuningas ning altari rajasime Kuusiku Mõisapargi Musumäele.. Hobuse juurest mäe otsa altari ette viis mind issi, Ivo Linna "Oma Saar" lindistuse saatel..  Terve tseremooni tibutas vihma ja kui Jah sõnad said öeldud, siis vihm kadus ära, välja tuli päike ja maailm muutus me ümber.. Autorongi ajal Toosikannu, saatis meid taevas ilus värviline vikerkaar.
KÕIK OLI TÄPSELT NII NAGU PEAB!

Ja siis võis pidu alata.. Palju armsaid sõpru ja sugulasi, metsikult nalja, polaroid salvestusi, ilusaid hetki, head muusikat Boogie Company repertuaarist, maitsvat toitu Toosikannu suurepärase peakoka käe alt, nalja, naeru, tantsu, showd..  Istusime üleval ca kella 5ni hommikul.. NO REGRETS !  Ohh.. Sellest võiks lõputult pajatada..

Laudade paigutuses olime ka veidike mässumeelsed, sest tavapärase laua asetuse asemel valisime sellise kujunduse, kus ämmad-äiad istusid meist kaugemal ning meie ise pika laua taga koos teiste külalistega. Kindlasti ei tasuks mainimata jätta, et meie kõrval oli väljapääsu uks juhuks, kui vaja põgeneda on.

Sisse sai ka õnnistatud uus tulevane pruutpaar ja pruudikimp/peiu lill üle antud.. Kusjuures armsad Liis ja Märt abiellusidki 2018. a novembris.. Küll on lahe ikka, kui saab väikese vajaliku tõuke ja motivatsiooni anda.. Ma olen nende üle lihtsalt nii siiralt õnnelik! Nad on minu jaoks asendamatud ja ma loodan, et nende armastus on vähemasti sama hea ja pikaajaline, kui minu ja Etsi oma.. Nii ilus, kui millestki ilusast tuleb midagi veel ilusamat!

Lõpetuseks tahtsin ma jagada meie pulmavideot. Aga kuna see on 4 G suur, siis mul ei õnnestunud seda hetkel veel online toppida. Võib olla kunagi tulevikus siis.. Või siis tulge, teeme kinoõhtu ;)

Armastus on armastus on armastus!

Aususe blogi - enesearmastus.

Ma ei ole nii ammu kirjutanud. Lihtsalt motivatsiooni ei ole olnud. Ja ka energiat, et aega leida kirjutamiseks. Jah, olen olnud paha plika, andke palun andeks. Aga siit tuleb meie tänane jutt. Ma osalen hetkel ühel ägedal Teadliku Elu Stardikursusel, mis on mulle väga palju jõudu andnud, et uuesti kirjutama hakata. Tänane Stardikursuse teema oli "miks valida armastus" ja see motiveeris mind nii palju, et kirjutada ülesse enda lugu. See on veidike karm ja raske, aga see on kahjuks tuhandete laste igapäeva elu. Meie ühiskond on täis õelust ja puhast paska, mistõttu, kui me kõik ennast avaks, me vaid imestaks, kui palju on inimesed läbi elanud. Viskan siis enda loo avalikult siia maailma, sest minu ego ei taha seda, aga maailm vajab mõistmist.

Kui ma olin noor tüdruk, oma koolitee alguse poole, siis ma kannatasin tugeva tagakiusamise all. See oli kõikjal mu ümber, koolis, trennis, isegi mu oma "parim" sõbranna hakkas ühel hetkel mind kiusama. Ma olen sündinud 6-lapselises peres, mis tähendab, et majanduslikult me ei saanud endale kõike lubada. Selle pärast olin ma ideaalselt pinnuks silmas enda eakaaslastele, et mind maha suruda, rõhuda, murda ja alavääristada. Koolis oli terve klass otsustanud, et mina olen see nõme. Pidevalt tehti märkusi mu välimuse, riietuse, olemuse kui ka kõige muu üle, mis minuga kaasas käis. Mulle öeldi halba mu pere kohta, mu kodu kohta, minu kohta. Vahel võeti minult ära asju, vahel lükati, sikutati, koguaeg mõnitati ning sõimati. Ma olin see tüdruk, kelle kõrval keegi ei tahtnud istuda. See tüdruk, kellega ei julgetud sõber olla, sest siis pööraks terve klass ka tema vastu. Mul oli klassis hea sõbranna, kellega me lähestikku elasime. Me jalutasime alati koos kooli ja koju. Ja isegi tema ei julgenud minuga koolis suhelda. Ta ütles mulle: "Vabandust, Ülle, ma ei saa sinuga koolis avalikult suhelda. Ma tean, et sa oled meeletult armas inimene, aga ma lihtsalt ei julge."

Trennis oli sama lugu. Ma mäletan hästi neid 2-nädalasi laagreid suvel, kus ma olin üksinda või mõne sama hukkamõistetud tüdrukuga koos. Kus mind kiusati. Kus kõikidel käisid vanemad külas, et midagi maitsvat tuua, aga minu omad ei tulnud kunagi. Kuidas iga õhtu oli teistel vahva koos olla ja mina ootasin, et saaks tagasi koju, keskkonda, mis on turvaline. Ma ei hakka siin välja tooma neid sõnu, mida on minu peal kasutatud, aga need ei olnud ilusad. Ma ei tahtnud midagi, ei koolis käia ega ka trennis. Õppeedukus langes, õppimis- ja arenemismotivatsioon oli null. Enesehinnang oli madalam kui muru. Mitte keegi ei sekkunud, mitte keegi ei aidanud, mitte keegi ei üritanud. Paar korda oleks ma peaaegu peksa saanud, aga siin kohal olen ma ülimalt tänulik enda vendadele, kes terve elu minu peal karateed harjutanud on (loe tüüpilised vennad) ning tänu sellele ma füüsilises enesekaitses ka tugev olen. Õppisin ju parimatelt.

Ühel hetkel ma aga otsustasin, et mulle aitab. See oli põhikooli lõpuklassides. Ma otsustasin, et ma maksan kätte. Ma maksan kätte, olles õnnelik. Ma maksan kätte nii, et ma ei lase neil ennast defineerida. Ma maksan kätte, olles parem inimene, kui nemad suudavad kunagi olla. Ma muutsin ennast, sest ma ei saa muuta neid, kes on õelad. Ma ei saa muuta inimesi, kes ei taha muutuda ning arvavad, et nad ongi maapealsed jumalad. Mina olen võimeline muutma ainult iseennast ja sellega koos muutub ka mind ümbritsev maailm. Ma valisin armastada ennast, et olla üle pika aja taas õnnelik.

Ma hakkasin enda ees seisma, olin heatahtlik ja südamlik. Ma rääkisin inimestega ja ma avaldasin OMA arvamust. Ma avasin ennast maailmale, hakkasin keskenduma endale ja oma saavutustele ja otsustasin, et nemad ei loe - mina loen. Ma otsustasin olla õnnelik, saavutada rohkem ja olla parem inimene. Ma hakkasin seisma vastu neile, kes teistele liiga tegid või mulle midagi halba ütlesid. Seisin iseenda eest ning suhtlesin nendega, keda ei mõistetud. Tükk-tüki haaval ehitasin ülesse enda julguse, enesekindluse kui ka eneseväärikuse. Ja näe, muru seest kasvas pikaks lilleke, kes päikese käes tantsiskles ja maailma nautis. See lilleke oli seest tugeva iseloomuga, kuid enesehinnang oli veel auklik. Ma polnud rahul enda kehaga, sest mulle oli aastaid öeldud, kui kole ma olen. Paks, punniline, mõtetu. Ma armastasin ennast seest, aga mitte väljast. Keskkooli ajal arvasid ühed mu parimad sõbrad, et ma olen üdini enesekindel ja rahul endaga. Et ma olen ilus nii seest kui väljast. Mina ei uskunud seda väljast osa, kuni ma kohtasin enda elu armastust. Ma usaldasin enda hinge ja südame tema hoolde. Iga päevaga täitusid augud minu enesehinnangus ning kasvas minu usk iseendasse. Iga päevaga sai minust tugevam inimene, sest ma valisin armastada ennast, et suuta armastada teda iga oma keharakuga.

Tänaseks on see armas mees mu abikaasa, kellega olen ma koos elanud juba 10 aastat. Meil on oma kodu, armsad lapsed ja mul on oma väike elustiilisalong. Ma elan enda unistuste elu. Ma olen siiralt õnnelik enda kehas ja vaimus. Ma valin ennast armastada, et suudaksin läbi enda jagada maailma seda headust ja armastust, millest maailm nii väga puudust tunneb. Ma elan iseendale, sest läbi selle, ma saan puudutada teisi ja olla parem inimene, ema ja sõber. Ma saan luua oma lastele eluterve minapildi ning see on parim, mis ma neile anda saan.

Kurbus külvab kurbust. Halbus külvab halbust. Aga armastus.. Armastus loob armastust ja viib meie elu järgmisele tasemele. See on ainuke jõud siin maailmas, mis motiveerib, teenib, hindab, austab ning annab - ja seda kõike tasuta!

Niiet kui kellelgi on ka küsimus, miks ma võiksin ennast armastada? Vastus on lihtne, armasta ennast, sest sa väärid seda! Sa oled vinge individuaal! Sa rokid! Ja kui sa ei saa ise hakkama, siis võta kinni sellest abikäest, mis maailm sulle ulatab. Ja kui sa näed inimest hädas, siis ole see abikäsi! Sest üheskoos suudame teha midagi fenomenaalset!

Loo lõpetan Marlen Annabelilt kuuldud kuldsete sõnadega: Kui sul on nii palju sitta, siis siin peab kuskil ju see poni olema! :)

Telekanali lummuses.

Ma ei ole kunagi eriline televiisori fänn olnud. Kui nüüd täitsa aus olla, siis mul ei ole viimased 8 aastat telekat isegi olnud. Niisiis mul pole õrna aimugi, mis telemaastikul aktuaalset on ja millest erinevad saated räägivad. Mõtlesin siis, et tõlgendaks saatesarjade nimesid lähtudes enda elust ja maailmas, ilma sügavamalt teemasse keskendumata. NB: Eesmärk ei ole kedagi siinkohal solvata vaid niisama arvamust avaldada. :)

"Suletud uste taga" - Suletud uste taga on tõenäoliselt ema, kes saab lõpuks rahus üksi WC-s olla, sest lapsed on teisel pool ust.

"Köök" - Lugu sellest, kuidas järjekordne omlett põhja kõrbeb, sest kellelgi oli jälle midagi vaja.

"Pilvede all" - Magamatusest tingitud deliirium, kus unesegasena ei saa aru, mis on tõsi ja mis mitte. Eksistents, kus mälu võimekus piirdub viimase 5 sekundi analüüsimise ja salvestamisega. Unistus pikast uinakust, mis aju tagasi täiskoormusele töötama upitaks.

"Oled jätnud jälje" - Kanavaras rebane käis aediku kõrval kaevamas, mutid teevad moodsa kunsti kompositsiooni meie õuel ning Emili harrastab kunstniku ametit kõigel, mis ette jääb.

"Suur komöödiaõhtu" - Argipäev. Mõned naljad on täitsa naljakad. Mõned ajavad nutma. Näitlejad armastavad üksteist, siis lähevad tülli, hiljem lepivad ära. Aga üldiselt saame kõik hakkama ning varsti tuleb uus etendus ehk elu lastega.

"Hommik lemmikutega" - Petsil oli soolestikus põletik ja sellega kaasnev pasanteeria. Hommik algas kell 1 öösel ja lõppes kui lapsed ärkasid. Tänapäeva meditsiin on imeline, ning parandas kõik vaevused koeral.

"Kuldvillak" - Nimekiri poodlemiseks punkt nr 9: *Midagi head*.  Mis on midagi head? Õige vastus määrab su edasise õnnestumise suhtes.

"Nukumaja" - Marionetid oma laste niidi otsas.

"Homme saabus eile" -  2- aastane ei peagi veel nii loogiliselt sõnu seadma.. Küll ta suurena mõistab, kuidas olevik, minevik ja tulevik  omavahel seotud on..

"Hullumeelsed Perekonnad" - Olemas.

"Inimene ja Kärbes" - Laes ämblikuvõrgu küljes istuv kärbes Mait, kelle ämblik Aadu kinni püüdis. Ta ei häiri meid juba pikemat aega. Viive, see on pühendusega sulle.

"Kaua võib" - Üritus panna paika sõna "kohe" pikkus.

"Kerge Elu" - Kust seda osta saab ning palju maksab?

"Maalides head" - Kuidas sa pahandad lapsega kes teeb sulle nii ilusa pildi... Keset radiaatorit.. rasvakriitidega.

"Me saime lapse" - Kaks tükki.

"Prooviabielu" - Meie aasta salaja abielus olemist, enne suurt pulmapidu.

"Õhtu" - Siis kui lapsed magavad ja sa rahus ja vaikuses diivanile istud. Idüll.

Head vaatamist!

Natukene juttu naisest, kui emast.

Ma olen tükk aega mõelnud, et peaks kirjutama otse ja ausalt emaks olemise teisest poolest. Esimene pool on ilmselgelt meie elu õied ehk lapsed, kuid see teine pool, ema ise, jäetakse paratamatult tihtilugu kahe silma vahele. Emaks saamise juures on palju enamat kui laste saamine, nende kasvatamine ja arendamine. Emad kasvavad ja arenevad ka ise. Eelkõige nad aga muutuvad ning seda eriti tugevalt füüsilisest küljest.

Kui ma jäin esimest korda rasedaks, siis olin ma päris kena lameda trimmis kõhuga mimm, kes oli terve elu olnud ideaalses vormis ning mitte ühegi nurga pealt ei ulatunud mitte midagi üle. Rasedus kui selline, muutis mu keha nii palju ning kuna ma ei osanud sellega arvestada, siis tekitas see minus tõsiseid enesehinnangu kriise. Minu 70 cm´ne talje oli järsult raseduse lõpus muutunud 110 cm´seks. Kaalu oli lisandunud 25 kg. Venitusarme oli lugematu hulk nii kõhul, rindadel kui ka reitel.

Üleval on enne 1. rasedust ja all sünnitama minnes.

See, kuidas selline jõhker kehamuutus inimest reaalselt mõjutab, on aga üüratu. Kui ma olin ära sünnitanud, oli mul tunne, et terve mu keha oli nagu tühjaks lastud õhupall. Ma ei tundnud ennast peeglist ära ja see kõik mõjus psühholoogiliselt nii karmilt, et ma ausõna ei tahtnud peegli ees riietuda. Ma lihtsalt ei tundnud ennast enda kehas hästi. Kogu mu varasem vorm oli kadunud, nahk oli lõtv ning üleliigne, kaal ei olnud enam endine ning üldse kogu mu olek tundus nii vale, kui üldse olla sai. Jah, ma olin õnnelik emana ja oma lapse üle, kuid ma ei olnud kordagi õnnelik enda kehas oleva naisena. Panen siia ka pildi nädal peale sünnitust.

Vb tõesti võib öelda, et mu kehal ei olnud ju otseselt midagi nii hullu, kui pilti vaadata, aga reaalselt oli minu jaoks kontrast nii suur ja üüratu, et ma ei soovinud iseendaga tegeleda ja suunasin kogu energia ainult lapse poole. Millest me räägime, kui püsisuhtes naine tunneb ennast kui vatiinist tühjaks tõmmatud kaltsunukk. Ja asi ei ole selles, et Ets poleks mulle öelnud, et ma olen ilus. Ta ütles ja kui palju veel. Asi oli selles, et peale seda muutust ei suutnud ma ise endale öelda, et ma olen ilus. Minu kottis nahk ja punnis kõht tõmbas mu enesehinnangu nii nulli. Rääkimata sellest, et mul oli tunne nagu tõelisel lüpsilehmal, kellel muud ei olnudki kui ainult beebi esmavajaduste täitmine. Selline asi tõmbab ikka täielikult väärikuse kui ka enesetunde nulli.

Kui rääkida kaalust, siis esimese kuuga kaotasin ma 20 kg lisakilodest. Ülejäänud 5 kg tiksus ajapikku alla ning oma algses kaalus olin ma juba poole aasta pärast. Siiski läks tükk aega enne, kui mu kõht tagasi tõmbus ning ma võisin ennast tunda kaunina. Üheks suureks abiks ja murdepunktiks minu paranemise juures oli teada saamine, et mul on diastaas ehk kõhulihaste lahknemine. Diastaasi peamised indikaatorid on punnis kõht, lohk naba kohal, alaselja- ning/või kõhuvalu, rühihäired jne. Minul esinesid neist põhimõtteliselt kõik nimetatud. Seal juures ka suur turjavalu rindade raskemaks muutumise tõttu ning vale rühi pärast. Ega tegelikult see teada saamine ei olnud see, mis mind ravis, vaid selleks oli hetk, kui jõudsin esimest korda Kõhukliinikusse  Helle Nurmsalu juurde vastuvõtule. Ma võin ausalt väita, et Helle oli see, kes minu minapildi terveks tegi. Meie esimesel visiidil pani ta mind karmi tõtt peegli ette vahtima. See oli nii raske, et ma reaalselt seisin pisarsilmis peegli eest ja tõdesin endale, et see on minu uus algus ja siit ma ka edasi minema pean. Ma leppisin faktiga, et rasedus muutis mu keha tundmatuseni ning sain lõpuks aru, kuidas edasi minna. Võib öelda, et algas tee sisemise naise taasleidmisel ja tänu kõhukliinikust saadud harjutustele oli mul lõpuks motivatsiooni vaeva näha. Pluss soetasin ka Helle soovitusel paremalt toetavad rinnahoidjad, tänu millele säilis mu rindade väärikus ka peale imetamist.. Tugisüsteem on ikka kõige tähtsam!  Lisan siia ka muutused kõhus 3 kuu vältel.

Tolleaegne lisainfo pildile kõlas siis sedamoodi: " Teen siia väikese tervisepostituse, kuna lubasin teada anda, kuidas diastaasi ravi edeneb. Hetkel Siis jõudsin sinna maani, et võin hakata enda välimisi kõhulihaseid treenima.. Oleks varem jõudnud, aga mängisin lohet :D      Alustasin siis Kõhukliiniku abiga sügisel diastaasi ravi. Olen teinud ainult sisemiste lihaste harjutusi, mis on peamiselt kõhuhingamine selle erinevates variatsioonides. Selle abiga olen kaotanud taljelt ca 5 cm ja kõhupealt ca 7 ning varasemast punnkõhust on saanud vormis kõtu (kui nüüd väljaveninud nahk välja arvata.. ) Julgen kõhukliinikut soovitada, kui kellelgi on sama probleem!

(kohukliinik.ee)

Ühtlasi on selle treeningu käigus kadunud alaselja, kõhu kui ka jäsemete valu.. Ning ka turi ei piina enam nii palju! "

Minu endise taljeümbermõõdu tagasi saamine oli üks tähtsamaid punkte oma enesekindluse taastamises. Ning koos kõhuhingamisega käisin ka rämedalt jalutamas, tänu millele olin 6 kuu möödudes tagasi enam-vähem selles vormis, mis enne. Kui nüüd nahk välja arvata. Aasta aega pärast sünnitust olin ma samas heas vormis, minu nahk oli enam-vähem juba normaalne, venitusarmid paistsid minimaalselt välja ning ma otsustasin saada teise lapse. Sest ilmselgelt olles tagasi ilusas vormis, oleks vaja uuesti rasedaks jääda!

´

Minu teine rasedus. Lisakilosid 22. Ümbermõõt 114. Diastaas - olemas jälle.

Teise lapsega on psühholoogiliselt lihtsam. Ma teadsin juba, mis mind ees ootab. Kuidas mu keha muutub ning mida ma taastumiseks tegema pean. Ma olin valmis kogu selleks jamaks uuesti algusest peale. Ma olin arvestanud, et peale sünnitust on ümmargune ka vorm. Siiski ei olnud ma arvestanud, et keha taastub kahe järjestikuse sünnituse puhul teistmoodi. Kaal langeb aeglasemini, sest reaalselt 2 aastase lapsega ei saa 10 km päevas jalutada, kui vanemale lapsele vankris istuda ei meeldi. Niisiis oli 3 kuud peale sünnitust vaja lahti saada veel 7-8 kg. Kindlasti ei aita kaalulangetamisele kaasa hunnikutes jäätist ja kooki, mis ma energia tagaajamise eesmärgil pidevalt sisse ajan. Ma siin kohal ei tee isegi nalja, ma olen nii väsinud, et mõnel hommikul suudan ma ainult kohvitassini roomata ja loota, et suhkrut on piisavalt, mis veidike petlikku energiat mulle tagastaks. 2 lapsega on selles suhtes raske, sest erinevalt 1st lapsest ei saa soovi korral lõunaund kaasa magada. Siiamaani on mul see õnnestunud 3 kuu jooksul 2 korda, kui lapsed on samaaegselt tuttu jäänud. Ja siis oledki lihtsalt jubedas unevõlas ning keha petlikult hoiab igast pekikiust võimalikult tugevalt kinni. 

Ja rääkides nahast, siis 2 korda täispuhutud õhupall on ikka hoopis midagi muud, kui ühekordselt kasutatud. See on nagu kasutatud kondoom, mis on nii välja veninud, et taaskasutamise mõtet enam pähe ei tuleks. Jah, ma tõesti ei plaani hetkeseisuga taaskasutada oma kõhtu raseduse eesmärgil. Tahaks vahepeal sale ka olla, mitte ainult rase või imetav. See on tegelikult päris jõhker, sest viimase 3 aasta jooksul olen ma juba 2 korda olnud rase, sünnitanud, imetanud ning vormi taastanud/üritanud taastada. Ma olen võtnud juurde kokku 47 kilo, kaotanud neist umbes 40. Mu talje koht on suurenenudselle aja jooksul 84 cm ja vähenenud.. Vot seda ma ei teagi, kui palju, aga 64 kindlasti! Unistada võib, et selleks ajaks, kui kolm aastat täpselt täis saab(septembri lõpp), olen ma jälle vanas kaalus ja vormis. Aga pange nüüd need numbrid reaalsusesse ja te saate aru, kui palju see on. Emili näiteks on hetkel 92 cm pikk ja ta on ikka päris pikk tüdruk.. Ega see 84 ka just palju lühem ole.. 

Aga ma ütlen täiesti ausalt. Sellel kõigel ei ole vahet. Pole vahet mis kaalunumber sul on, milline on sinu nahk, millised triibud sa omale omistanud oled. See kõik on nii ebaoluline ja tähtsusetu. Iga naine on ilus, kui ta ise armastab ennast. Jah, ma ei ole samas vormis ja see mõjutas mu enesehinnangut esimese sünnituse järgselt, kuid olles targem, kaunim ja kogenum, võin ma öelda, et mitte ükski füüsiline muutus ei tee mind halvemaks. Ma olen ematiiger, kes on teeninud välja kõik oma triibud raske tööga! Inimestel, kes pole ise lapsi sünnitanud ja rase olnud, pole mingit õigust halvustada emade keha. Emad on super kangelased, kelle keha muutub 9 kuu jooksul nii drastiliselt, et tuua ilmale ime, mida ükski teine ei suuda! Iga venitusarm on mälestus sellest armastusest, millega last on kantud. Iga veninud nahajupp on tõestust muutustest, mida ema pidi last kandes üle elama. Iga lisakilo on jäädvustus energiast, mida ema läbi enda keha lapsele edastab. Kui keegi tuleb ja ütleb, et see on kole või inetu, siis järelikult nad ei tea, milline ilus asi on emadus ja kui palju üks naine endast lapse nimel ohverdab. Emad on ägedad ning kõik emad võiksid aru saada, kui ilusad nad tegelikult on! Meie, emad, oleme kaunid naised - igas suuruses, kujus ja värvis. Ja ärme unusta, me oleme ematiigrid, kõikide oma triipudega!! ;)

Ja kui mõni ema seda loeb ja tunneb ennast samamoodi, kui mina peale esimest rasedust.. Tea, et see ongi sinu uus algus. See, mis oli enne, on möödas. Sa oled ilus naine, ilus ema, ILUS! Lepi oma hetke reaalsusega, vaata ennast, taju muutusi, võta enda emotsioonidest kinni ning mata maha sõjakirves. Sul on kaks võimalust - armasta ennast ja lepi muutustega või ole vihane enda keha peale. Ühel juhul liigud sa edasi paranemise poole, sest kehaline paranemine hakkab hingest. Teisel juhul. Noh. Sa ei liigu kuhugi poole. Sa vajud.

NB: Lugu on kirjutatud poolteist kuud tagasi. Praeguseks on järgi ca 4 kilo ja magada olen saanud ka mõned lõunauned juba juurde. Kuu aega süvakõhulihaste trenni on teinud imesid.. Väike pildike kuu ajalisest arengust ka siia! Pilt tehtud juuli lõpus :)  Uskumatu ikka, kuidas õige trenn teeb imesid..

Aga ausõna.. Emad, te olete supernaised! Aitäh, et olete nii vinged!