Kuidas Langevarjurid meie elud ohtu seavad!

Täitsa lõpp. Täna lendas ELK (Eesti Lennuklubi MTÜ)  testvari meie õuele. Okei, tegijal ikka juhtub, eks? Jah, muidugi. Aga reaalselt lendas raske kivikotiga minivari kohta, kus igapäevaselt mängivad meie lapsed! Kohta, kus minu 4- kuune beebi magab igapäevaselt avatud vankris oma lõunaund. Reaalselt langes see mõned meetrid kaugemale meie pere kõige läbikäidavamast piirkonnast meie õuel.

Mida ma peaksin tundma avastades, et ma ei saa isegi omaenda koduõues ennast turvaliselt tunda? Et ma peaksin jälgima, millal järgmine kivikott langeb meie peakohal? Võib ju väita, et pole hullu, näeb juba kaugelt. Aga mis siis kui see oleks kukkunud mu laste pihta hetkel, kus kõikide teiste pilgud vaatavad mujale?

Asi on naljast kaugel. Selline situatsioon läheb reaalselt etteplaneerimata mõrvakatse alla. See on eluohtlik nii mulle, mu perele kui ka teistele meie naabritele. Kuidas on võimalik, et Eesti Lennuklubi ei suuda piisavalt arvestada tuulesuuna ja ilmastikutingimustega enne, kui varju lennukist alla viskavad? SEE EI OLE OKEI! Selle varjuga kokkupõrge oleks võinud lõppeda väga kurvasti!

(Eesti Lennuklubi MTÜ on varasemalt silma paistnud kesise koolituse ja dessantvarjudega tekkinud vigastuste poolest: https://www.ohtuleht.ee/509183/pealtnagija-eesti-langevarjunduse-varjukulgedest-jarelevalve-puudub )

Ainuüksi mõte sellest, kui me oleksime olnud täna oma tavalises rütmis õues ja tuul oleks paar meetrit vales suunas seda kotti lükanud.. APPI. Reaalselt ka, ma olen täna väga tänulik, et Ets on viimastel päevadel haige olnud ja me ei jõudnud enne lõunauinakut õue. Tundub, et iga asi juhtub põhjusega ja Etsi tõbine olek oli vajalik, et keegi meist kivikotiga pähe ei saaks. Igatahes, mis puutub ELK varju, siis selle saavad nad ilmselt kätte politseijaoskonnast, mitte minu käest, kuigi telefoninumber on kotil olemas. Ja las need inimesed ise seletavad, mille pärast nad teiste inimeste elusid ohtu seavad. Seda ma tean, et kes teha julgeb, see ka vastutagu oma tegude eest!

 Sellistel hetkedel tuleb vist olla eriliselt tänulik, et õla peal istuvad nii armsad kaitseinglid, kes meie eest hoolt kannavad..

In Memoriam.

Kui ma täna kalmistule jõudsin, sillerdas päike oma erilises soojuses. Tuul sahises kaselehtedes õrna ja ilusat meloodiat, mille sekka mõni linnukegi oma aaria laulis. Maa peal valitses rahu ja harmoonia oma imelises külluses. Oma maise keha oli maha jätnud inimene, kelle hing on nii särav ja suur, et isegi seal kaugel ta paitab naeratades meie südant. Südames valitseb rahu. Aitäh, et olid! Aitäh, et armastasid! Aitäh, et hoolisid! Aitäh, et õpetasid!
Mu tädil oli suur süda ja veel suurem hing. Ta oli unistaja, kes nautis seda kaunist küllust meie ümber ja märkas ilu, mida loodus meile pakub. Ta oli võimas naine, kes inspireeris ja motiveeris nii sügavuti mind mu elus. Ta oli nii kaunis ja särav inimene ja mulle südames väga eriline. Sõnadest jääb väheks. Ta armastas luuletusi. Kallis Tädi Ann, see on Sulle!

Päike sillerdas sinakas taevas,

Tuul mängles sahinal kaselehtede vahel,

Lõpule jõudnud nüüd on su eluahel,

Lahti saanud oma maise keha vaevast.

Aitäh, et olid!

Et hoolisid ja hoidsid!

Meie südant nii armsalt sa varem.

Kes teab kus oled, mis teed, kuhu lähed?

Kas oma vanemate embuses oled? 

Või oma vendadele  käe juba andsid?

Ja kõik mälestused ette juba kandsid?

Kus iganes oled, 

nüüd lahti sinust lasta,

me kõik saame rahuga.

Me teame, 

Et sellest nüüd paremat paika,

Maa peal leida ei saa.

Sind südames kannan,

Nii kibedalt magus,

On mälestus minu sees.

Kuid lootust mul annab,

Et päeval kui lahkun,

Me kohtume kunagi veel. 

Armsale Tädile, kes hoidis kätt, kuid paitas südant.

Piret-Ann Salm

7.X 1937- 13. VIII 2019

Kukk ja Kanad

Mul hakkab juba sportlik huvi tekkima, et mitu päeva ma suudan järjest kirjutada. Vahepeal mõtlesin, et peaks pausi vahele jätma, et inimestel kopp ette ei tuleks, aga siis otsustasin, et ega kõik ei peagi suutma ennast järje peal hoida. Nii hea on kirjutada, et ei suuda enam vakka olla. Lilleke hakkab ninaotsa vist juba välja pistma..

Igatahes, ma räägin täna kanadest. Ma pole nii ammu rääkinud, et kohe peaks kurssi viima kõigega, mis toimunud on. Isegi õnneküpsis üks päev ütles, et "See polnud kana!" Nagu reaalselt, kui suur tõenäosus on saada õnneküpsise sees kanateemalist silti. Tõenäoliselt oli see suunatud sellele, et ma olin juba pikemalt aega mõelnud, kes meie kanade munad kõik ära sööb!

Igatahes, läheme siis teemaga edasi. Kevadel oli mul 10 lindu, 9 kana ja 1 kukk. Siis juhtus nii, et nunnupall rebane tuli ja sõi mul osad kanad ära. Järgi oli umbes 5 lindu. Tõin juurde 5 noorlindu, kellega koos tuli meile mingine haigus, mistõttu surid mul kaks noorlindu ise ära  kohe esimese nädala jooksul ja ka minu vanadest lindudest kaks. Tõenäoliselt oli tegu mingi bakteriaalse haigusega, mis kõige nõrgemad maha niitis. Kuna asi juhtus alati nädalavahetusel, siis ei saanud saata ka lindu laborisse, et probleemi tuvastada. Pidasin nõu veterinaarametiga ja anti soovitus ülejäänud lindudele ravi teha. Järgi olid siis mõned noorlinnud ja üks või kaks vana kana ja kukk. Olukord läks normaalseks tagasi ning kui kõik paistsid rõõsad ja terved, tõin juurde 7 uut noorkana.. Kari oli jälle umbes 12 linnu suurune ja normaalne. Kes see seda täpset arvu enam mäletab. 

Juunikuus, kui viibisin Rolandiga haiglas, helistas mulle Ets ja teatas, et meil käis jälle rebane külas. Nimelt oli see sama rebane tulnud ühel öösel tagasi, leidnud aedikust ühe mädanenud palgi, murdnud selle pooleks ja kahe võrgu vahelt aedikusse pugenud. Selle öö saagiks oli rebasele ca 7-8 lindu. Nende seas ka minu armas uhke kukepoiss, kes meile nii väga meeldis. Asi oli ametlik, minu vanast karjast polnud enam järgi mitte ühtegi kana ega kukke. Viis noort jäid ellu ainult, kes vanade kanade poolt kuhugi nurka peitu pekstud olid. 

Kui ma haiglast tagasi jõudsin, oli meel päris nukker. Esiteks oli haiglas olemine nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnav ning teiseks oli minu armsast kanakarjast saanud rebase suvine grillliha. Eks see ole paratamatu, et looduse vastu ei saa alati, aga sellel kevadel viis rebane ja loodus ära minult umbes 20 kana! Mul endalgi oli ausalt öeldes kopp mõnuga ees sellest rebasest, sest ta oli nii nahaalne, et käis kell 1 päeval maja ees kanu murdmas. Ühel päeval, kui ma korraks tuppa läksin, jõudis ta murda järjest maha 3 kana ja viis neist minema ainult 1, sest ma jooksin kanakisa peale koheselt õue. Oleks siis see tõbras reaalselt ka need kolm ükshaaval ära viinud, aga ta tegi massimõrva ja ei jõudnud isegi kõiki kaasa vedada. Nii ma siis läksin, korjasin oma surnud kuid veel soojad kanad kokku ja matsin lastega maha. Sest no muidugi lapsed jooksid ju minu järgi kohe õue. Emili teatas mulle, et need kanad peab kindlasti maha matma, et nad saaksid paradiisi minna ja nii me siis tegimegi. Hiljem võtsime suure ämbri ja korjasime kõik suled maja ümbert kokku, mis rünnakust järgi jäid. Natuke aega hiljem julges see tõbras oma nägu meie õuele veel näidata, mille peale ma ta suure kisaga minema saatsin..

Eks maa elu on karm ja kui rebane maitse  suhu saab, siis sinna ta ka käima jääb. Niisiis edaspidi olid meie kanad suurema järelvalve all. Mõni nädal peale seda, kui rebane aedikus sees käis, tõime me koju uued kanad, sest Emili oli nii kurb, et rebane tema pruunid kanad ja kuke ära sõi. Aga see kord võtsin ma linde juurde arvestusega, et juhul kui mõni kana rebase hambus lõpetab, siis saab ikka mune. Kokku oli meil järsku 11 pruuni kana ja 4 kirjut. Suurel kanakarjal puudus aga kukk, sest kaagutamist kontrolli all hoiaks. Vaatasin siis sobilikke peikakandidaate ja leidsin ühe potentsiaalse Favorelle mehe pärnumaalt. Mõeldud-tehtud ja mu vend Indrek tõi ta Emili sünnipäeval meile koju ära. 

Uus kukk on nii kuradima massiivne, et tekitab väikestviisi hirmu ka kõige rammusamas mehes. Minul alguses oli temaga väga huvitav suhe, sest me ei klappinud väga ja ma ei usaldanud teda üldse. Nüüd hakkame vaikselt läbi saama, kuid sina sõpradeks me päris veel saanud ei ole. Kahjuks Emili täiega kardab uut kukke peale seda, kui too tema poole jooksis ja maad kraapis, niiet kui kanad lahti on, siis meie oleme ühel pool sauna ja linnud teisel pool. Ja kui linnud liiga uudishimulikuks või tüütuks muutuvad, siis pean nad aedikusse kinni panema, et Emili hirmust krampi ei tõmbuks. Robin ise on nagu paras maamees, see ei pane suure osa ajast tähelegi kukke, aga kui Emili karjuma hakkab "Robin, kukk tuleb sulle kallale tule kiiresti ära", siis muutub ka see väike maapoiss ettevaatlikuks. 

Aga mis nalja Indrek veel tegi? Ta organiseeris mulle aedikusse 3 pärlkana. Või kui nüüd täpsem olla, siis 2 pärlkana ja 1 pärlkuke. Nimelt kui ma olin toas, siis ta smugeldas nad Emili sünnipäeval teiste lindude juurde ja kutsus mind öeldes, et mu lindudel on midagi viga.. Ütlen ausalt, et see oli palju šokeerivam kui soolaleivaks 4 tibu saada! Nimelt on pärlkanad ikka jubeda näoga ja teevad väga rõvedat häält..  Kuigi peab tunnistama, et nüüdseks on neist saanud ühed mu lemmikud linnud, sest nad jalutavad alati nii ükskõikselt igal pool ringi ja teevad jõledat häält. Koerad on ka segaduses, et mis mutandid need siin ringi jalutavad. Ka naabrid arvasid alguses, et ma olen endale kalkunid võtnud. Tegelikult on pärlakates väga hea omadus: nimelt pole ma peale pärlakate saabumist rebast enam enda õuel kohanud. Jah, rebane on siin passimas käinud ja luuret teinud, kuid probleeme pole temast peale uue kuke ja pärlakate saabumist olnud. Kuigi noh, peab ikka tahtejõudu olema, kui rebane selle kuke ja nende tulnukate järgi tuleks! Võib olla on kasuks olnud ka see, et linnud on nüüdsest vabalt ainult järelvalve all!

Olengi nüüd olukorras, kus minu kevadel suuremaks ehitatud kanakuut paistab liiga väike, sest järsult on minu pisikesest kanakarjast saanud 18 linnuga hullumaja. Ja hullumaja on see tõesti, eriti sellel hetkel, kui ma nad aedikust lahti lasen! Ja kogu asja püant on muidugi selles, et keegi va lollakas sööb kõik munad ära. Viimasel ajal olen saanud ainult 2 muna päevas, kui sedagi. Mingi linnuke on endale maitse suhu saanud ja naudib nüüd sajaga munade hävitamist. Muretsesin endale ka kaamera, mille kuuti panna, kuid pole jõudnud seda veel ära seadistada, et tööle panna.. Saaks selle varganäo kätte, oleks ehk lootust mune ka saada lõpuks! Aga noh, õnneküpsis ju ütles, et SEE POLNUD KANA! 

Buldooser.

Keset platsi on suur auk kaevatud. Tõenäoliselt on augu keskel mõnusalt sitta ja pori, sest muidu oleks lugu liiga puhas. Inimene seisab ääre peal. Tal on võimalik kukkuda auku, jääda ääre peale seisma või otsida üks rasketöö buldooser ja see kuradima auk kinni ajada. Auk on depressioon, sitt on meie mured, pori on raskused. Inimene jääb ikka inimeseks. Aga buldooser, see on meie baastegevused!
Baastegevused on need, mis loovad inimesele naudingut ja mille täitmise järel oleme paremas kohas kui eile ja veel paremas kui üleeile. Ülilihtne on kukkuda auku, kui ääre peal seistes mõtled, et buldooser on liiga kaugel ja võib-olla sa ei oskagi seda juhtida. Võib-olla kui sa buldooseriga sõidad, siis rammid sa sisse kellegi teise buldooserisse. Või äkki hoopis on kuskil jalgratas, mis tundub palju mugavam, kui buldooser, sest buldooser võtab rohkem kütust ja tema juurde jõudmine aega. Või äkki hoopis keegi solvub, sest ta tahaks ise buldooseriga sõita? Ahh tõesti, mida sa vabandad ennast välja. Selle ajaga, kui sa leiad vabandusi, miks mitte enda buldooseri juurde jõuda, oleks võinud sa juba ammu selle kuradima sitaaugu kinni lükata..
Tegelikult on nii, et kui sa elus valid buldooseri ja lükkad augu kinni, siis on võimalik kasvatada selle sita peal üliilusaid lillekesi ja maitsvaid maasikaid. Juba Lennart Merigi ütles, et "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis." Sitast kasvavad alati kõige rammusamad viljad, niiet tuleks hinnata seda, mis meile antud on!

Aga jätame selle mõistukõne. Suurim põhjus, miks lapsevanemad väikeste laste kõrvalt langevad depressiooni on see, et jäetakse iseennast tahaplaanile. Ma mainisin juba enne, et korralik pereelu algab 1. tervest lapsevanemast 2.tervest paarisuhtest ja 3. kvaliteetajast lastega. Niisiis miks me alati eeldame, et vastupidine järjestus peaks toimima? Ütlen ausalt, mina libisesin auku, sest ma ei tegelenud ühegi enda baasvajadusega. Mul polnud absoluutselt aega iseenda jaoks, ma ei teinud asju mida ma armastan, ma ei võtnud endale aega, et olla ja mis kõige hullem, ma ei maganud piisavalt. Kogu see teiste eest hoolitsemise ja magamatuse sibin-sabin muutus nii koormavaks, et üleväsimusest lendas minu emotsionaalne tasakaal totaalselt paigast ära ja ma ei saanud endaga enam hakkama. Ja see on normaalne. See on täiesti okei! Oluline on lihtsalt, et inimene teadvustab endale, et ta on täiesti metsas omadega, otsib abi ja annab endast kõik, et sealt välja tulla. Jah, siin kohal ma ei saa rääkida kroonilise depresiooni nimel, sest seda ma ei tunne ega tea. Aga ma saan rääkida enda väikelaste ja rasedus/sünnitusdepressiooni kohta, millesse ma olen laskunud oma 2 noorima lapse beebieas.
Minu paranemine algab alati probleemi tunnistamisest ja sellest, et ma hakkan tegelema iseenda baastegevustega. Üks kõige tähtsamaid on kvaliteetne uni kõige arvelt, kust ainult kannatab seda välja pigistada! Jah, sa võid mõelda, et pesuvirnad on liiga suured, tuba liiga sassis, söök tegemata, kuid reaalsuses need asjad ei loe. Lapsi ei huvita kui kodu on sassis ja riided mustad. Neid ka ei huvita, kui õhtusöögiks on võiku või makaron (viimane on enamus laste lemmik niikuinii). Aga vot, mis neid huvitab on see kas emme/issi täna karjub või tahab ta nendega mängida.  Ja mis neile meelde jääb tänasest päevast? Täpselt see sama. Kas emme/issi oli kohal või mitte. Kes veel ette ei suuda arvata, siis lapsevanem, kes on maganud rohkem, panustab rohkem. Minul endalgi on hästi tajuda, kas ma olen saanud piisavalt und või mitte. Kui ma olen üleväsinud, siis ma olen apaatne ja ei jaksa lastega koos mängida ja asju ette võtta, ma olen närvis. Kui ma olen aga maganud hästi, siis oioioi hoidke piip ja prillid, kus naisel alles energiat olla saab!
Viimastel päevadel olen ma tõeliselt oma buldooseri manööverdamise proovile pannud. Kõik vabandused, mis enne  olid täiesti mõjuvad minu silmale on eest pühitud. Eriti tugev blokk on maha võetud kirjutamise ees. Mul on pikalt olnud seisak teemal, et mul ei ole piisavalt aega kirjutamiseks, sest siis ma lõpetan nii hilja, et ei jõua enam midagi teha ja sõidan uneaega sisse. Viimastel päevadel, ma lihtsalt hakkan kirjutama, kui tunne tuleb, et tahaks midagi paberile kirja saada. Ja nii ongi! Mitte mingeid vabandusi enam!  Teine vabandus, et mul pole aega magada. Leian aja! Siis kui vanemad lapsed on lasteaias ja ma tööle ei pea minema, magan beebiga hommikuse päevatudu kaasa. Lisaks muidugi ignoreerin vabade päevade hommikul lapsi ja vedelen voodis veel natuke, et puhata kasvõi veidike kauem. Tavaliselt lõppeb see sellega, et ma kuulen, kuidas Robin on jälle maiustuste sahtli kallale läinud ja siis on õige aeg pepu voodist välja ajada ning kohvi ja putru teha.
Minu lemmik vabandus on muidugi see, et ma ei saa asju teha, sest see ei ole võimalik. Näiteks ei ole võimalik väikeses autos kolme SSS tooliga(millest üks on häll), sõita perega kuhugi.. Selle väite lükkasin ma ümber, kui depressioon oli nii sügaval, et mul oli KOHE vaja Hiiumaale laadima minna ja pakkisin kõik 3 last ilusti ära. Ruumi jäi ülegi ning Hiiumaal sai selgeks ka tõsiasi, et sinna mahub isegi veel üks täiskasvanu.. Teine vabandus oli sarnane, et ma ei saa lastega kergliiklusteele ratastega minna, sest sinna autosse ei mahu rattad. Lahendus? Rattad pagassi, endale rulluisud, beebi Etsi kõhu peale kõhukotti. Ja Voila, perepäev missugune.. Jõudsime pärast mõnusat sõitu isegi mänguväljakule mängima.. Mis emotsioonid see lastele annab... Ja ka mind laeb!

Mis mu tänase kirjutise mõte on? Kõik on võimalik, kui me oleme otsustanud, et me tahame enda pasast lahti lasta ja edasi liikuda! Iga hetk, mis me anname endale ja paitame oma meeli, panustab meie perele nii palju enamat! Ka lapsed tulevad oma emotsioonidega paremini toime, kui nende kõrval on õnnelikud vanemad. Ja uskuge või mitte, nende käitumine on kordades parem! Ma tunnen ennast täna palju paremini, sest ma olen saanud tegeleda enda baasvajadustega. Ja õnneks on mu buldooseriga kinni lükatavas augus mõnusalt sitta, mille peal kauneid lilli kasvatada!

Miks ma kirjutan?

Kui ma kirjutama hakkasin, mõtlesin, et seda võiks teha läbi huumoriprisma, sest huumor kui selline, on mul alati olnud üheks kellega koos kõndida. Ma olen nüüd ajaga aru saanud, et minu jaoks huumorist olulisem on siiski ausus ja otsekohesus. Elus on nii palju probleeme, millest keegi ei räägi. Nii palju väikeseid aspekte, mis moodustavad meis suure kaosemere. Olen kogu südamega otsustanud, et ma enam ei ürita elada elu nii, et see paistaks kõigile fantastiline. Minu uus eesmärk - olla aus ja täpselt selline nagu ma olen, koos kogu oma pasaga.
 Ma ei taha, et naised mu ümber arvaksid, et mul ei ole probleeme ja ma olen nii super mammi, et saan enda 3 lapse, suure majapidamise, salongi, looma ja linnukarja ning abikaasaga koguaeg ideaalselt hakkama. Elu tegelikult ka ei koosne ainult roosamannavahust ja vikerkaarest ning ka minul on raskemaid aegu elus, kus ma näen vaeva, olen läbi nagu läti raha ja tahaksin maa alla vajuda. Ka minul on aegu kus ma vajan abi! Sest ma olen inimene ja täiesti tavaline naine. Ei, mul ei ole särgi all peidus wonderwomani kostüümi, mul on seal venitusarmid enda rasedustega juurde võetud lisakilodest. Täpselt nagu paljudel teistel emadelgi.
Ma olen otsustanud olla aus, sest perfektsionism ja kontroll elus on vale. Mitte keegi ei suuda olla igas eluaspektis koguaeg fantastiliselt järje peal ja erakordne. Ma näen, et ausus on see, mis panustab kõige enam mind ümbritsevatele inimestele. Ma tunnen, et ausus on see, mida see maailm rohkem vajab. Jah, ma olen erakordselt õnnelik, mu unistused on täitunud, mu elu on täpselt selline, nagu ma olen soovinud.. AGA see ei tähenda, et ma ei läheks oma laste peale närvi või, et ma ei või langeda depressiooni. See ei tähenda, et mu suhe mu abikaasaga on ALATI ideaalne. Ka meil on oma raskused. Aga teate mis? Küsimus ei ole selles, kui raske meie elus hetkel on. Ega ka selles, kas kellelgi on parem või halvem. Kogu eksistentsi point on hetkes, kus ujudes kaelani pasas, sa kas lased oma pea norgu ja upud sita sisse või ajad nina püsti ja leiad väljapääsu kuivale maale. Meie elu iga hetk on teadlik valik. See on sinu valik. Ja vahel ei juhtu asjad nii, nagu me tahame. Vahel elu otsustab loopida meile kaikaid kodaratesse ja teha meile uut ja vana, niiet ikka on tehtud. Ja nüüd ongi küsimus, mis saab edasi? Kas me allume elu provokatsioonile või me tuleme sellest võitjana välja.
Ja vot selle pärast, ausalt ja otsekoheselt, kavatsen ma kirjutadagi selliseid postitusi, mis räägivad elu tabuteemadel. Eriti veel emade elu, sest uskuge või mitte, lastega kodus olemine vajaks enamat kui supernaise kostüümi. See on täiskohaga töö, mis on nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnav, ning mida tehes peavad inimesed suutma meeles pidada, et neist väikestest pärdikutest on vaja kasvatada heasüdamlikud ja hoolivad ühiskonnaliikmed. See on sigasuur vastutus ja sellega kaasnev stress on vägagi mõistetav ja loomulik!

Niiet vabandan kõigi ees, kelle egosid mu kirjatükid riivavad, sest need on vajalikud täpselt sellel hetkel neile, kes on minuga samas paadis. Ma olen saanud nii palju positiivset tagasisidet ja tänu selle eest, et raskustes inimesed loevad ja tunnevad, et nad tegelikult ei olegi üksi. Tagasiside selle kohta, kuidas see oli just neile ülivajalik info. Tänulikkust, et ma olen julgenud enda suu lahti teha ja öelda välja asju, mida paljud mõtlevad, kuid ei julge öelda, sest kuidas küll ühiskond reageeriks. Ühiskond ei ela sinu elu - sina ise elad seda! Niiet suur suur aitäh kõigile, kes mulle vastu peegeldavad! See paitab mu hinge ja südant ning ma tean, et ma olen õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja!

Armastan Sind kuuni ja tagasi! (nagu ütles jänku ema ühes armsas jänkuraamatus enda lapsele)

NB: Nüüd hakkab kirjatükke sadama nagu Vändrast saelaudu! (võib-olla suure tõenäosusega ma loodan, aga ei luba) :D

Panniga vastu pead ja jalaga tagumikku!

Vahtisin just tükk aega valget lehte enda nina ees ja vaidlesin teemal kas kirjutada või mitte. Tänase päevaga ma mõistsin, et minus on peidus erinevad pooled ja energiad. Minu "meesenergia" on egoistlik sitapea, kes on konkreetne, tõsine, karm, domineeriv ja tulemustele orienteeritud. Kui meesenergia minus võimust võtab, olen ma tõeliselt vastik ja otsekohene, mistõttu nendel hetkedel kaldun ma olema pigem vait kui jutukas. Ma tean, et kui ma suu avan, lendab sealt välja informatsiooni, mis võib kellelegi ülekohut või liiga teha. See on nn ellujäämisenergia, mis viib küll tulemusteni kuid ei arvesta nendega, kellest ta üle sõidab. Eriti tugev on meesenergia olles depressioonis, üleväsinud, haige või kui ma olen unustanud enda baasvajaduste rahuldamise. Ja kui ma olen kuri või pettunud, siis väljendub see väga võimsalt. Oi kuidas see energia on kurnav ja väsitav kõikidele. See laastab ja situb täis kõigi teiste vibrad.

Teist poolt minust juhib naisenergia, mis on avatud, armastav, empaatiline, hooliv, andestav, entusiastlik ja siiras. Minu naisenergia on see, mis tekitab inimestes hea tunde minuga koos viibides. See on see energia, mis õlale patsutades paitab südant, mis jagab ja panustab kõikidele. Mis aitab, armastab, hoolib, mõistab. Naisenergia loob harmoonilise õhkkonna  ruumi, tekitab inimestes sooja ja oodatud tunde, inspireerib ja motiveerib. See on nagu ükssarviku haldjatolm, mis laseb unistada, nautida ja armastada. Olles naisenergias, olen ma ka fantastiliselt naiselik ja müstiline,kütkestav ja salapärane. 

Ütlen ausalt, minu meesenergia lämmatab naiselikkust täna. Ma olin üle kuu aja korralikus depressioonis ning olen sellest väljatulekuga tegelenud mõnusalt ca kuu aega juba. Ja nüüd, kui ma seisan selle suure augu ääre peal, peaaegu juba lenneldes liblikaid püüdes ning päikest nautides, tahab minu energeetiline sitapea tagasi liugu lasta augu põhja poole. Minu suur rasvane meesenergiast pakatav ego surub mu naiselikku kergust porisse ja ütleb: "sa ei oska lennata".  

Tavaliselt ma ei võta kirjutamist ette, kui ma olen tugevasti "ellujäämisenergias", sest see kirjateos võib olla liiga jahmatav ja tekitades inimestes tõsist "wtf-momenti", kuid täna on mul savi. Mul on savi, sest mul on täna vaja enda ego avalikult põlema panna, et ma saaksin aasal liblikaid püüda endale kinnitades, et ma olen seda väärt! Praegune emotsionaalne seis leiab muudkui vabandusi, miks mitte tegeleda nende asjadega, mida ma päriselt sellel hetkel vajan. Näiteks praegu ma vajan kirjutamist, aga mu Ego kinnitab mulle, et ei ole selleks õige aeg, koht ega tuju. Aga millal siis üldse on õige aeg, koht või tuju? Siis kui vedeled taaskord augu põhjas mõeldes, et täna ma siit välja ei roni? 

KUNAGI POLE ÕIGE AEG! Mitte kunagi. Üks päev oled sa elus aga ei ela ning ühel teisel päeval sind ootamatult hoopis ei ole enam. Terve meie eksistents on õhkõrn ja määratud aja pikkune, niiet mille või kelle kuradi pärast me koguaeg oma elu edasi lükkame? Ma ei kirjuta täna, sest siis ma olen hommikul väsinud ja ei jaksa tõusta.. ja siis istun hoopis kella 1ni öösel facebookis ja vahin kasside pilte. Või siis ma ei lähe täna rulluisutama, sest äkki hakkab vihma sadama. Aga mida ei ole, on vihm ja rahulolu baasvajaduste täitmisest. Ma ei maga, sest mul on nii palju asju enne vaja teha. Ja siis oled nii väsinud ja närvis, sest keha ei jaksa niikuinii nende asjadega tegeleda. Ma ei ürita, sest äkki ma ebaõnnestun. Ja siis nutad taga oma möödunud võimalust saavutada edu! Ma ei usalda, sest äkki ma siis pettun. Ja üritad kontrollida iga hetke enda elus ning pettud, sest elu ei ole kontrollitav! Ma ei naudi tänast päeva, sest keegi rikkus mu tuju ära. Selle asemel, et naerda ja unustada möödunud pask ära. jne jne jne. Ma võin tuua välja miljoneid vabandusi, mis võivad takistada ühte inimest august välja ronimast või elamast, aga teate mis, mitte keegi teine ei saa teid sealt välja lükata! Jah, sa saad  visata köie, aga inimene peab ise suutma seda mööda välja ronida. Ja isegi kui sul on mingi fantastiline vints taga, siis see inimene ei tule august välja, kui ta seda kuradima köit endale kõhu ümber ei pane.

Niiet äkki alustaks sellest, et kõige pealt virutaks enda egole jalaga persse ja siis vaikselt paitaks oma naisenergiat baastegevustega, et suuta hoida enda emotsionaalset stabiilsust tagasi kursil. Baastegevused nagu magamine, kirjutamine, lugemine, looduses viibimine, juuksuritöö, saun, vann, ratsutamine, jalutamine, söömine, sõpradega kohtumine on väga olulised minu enesetundele ja ilmselgelt ei ole ma kolme lapse kõrvalt neid absoluutselt teha saanud.. Kõige hullem on kaotada ennast pereellu, sest terve ja õnneliku pere kõige tähtsam lüli on 1.terve lapsevanem 2. terve paarisuhe ja 3. kvaliteetaeg lastega. Ja täpselt sellises järjekorras, sest kui 1. lüli ahelas on saast, siis katkeb ahel ära.

Ehk siis, kui see avalik tuleriit mulle lõpuks piisavalt jalaga tagumikku ei löö, et ma endale lubaks puhkust ja naudingut, siis tuleb otsida kuskilt üks kuri panniga tädi, kes vastu pead annaks! 

NB: võite ühe korra arvata, millises energias tänane tekst kirja sai!

Carpe Diem! 

Aususeblogi emotsionaalsest pasast

Ma ei oskagi täpselt kirjeldada, mis on see emotsioon, mis valdab ühte kolme lapse ema tema kõige madalamatel hetkedel. Ma ütlen ausalt, et ma pole jaanipäevast saati enda emotsionaalset tasakaalu ja stabiilsust tagasi saanud. Vahetult enne Jaanipäeva istusin ma Rolandiga 5 päeva haiglas, sest tal oli tõsine soolepõletik. Me sattusime sinna järsku keset päeva, samal ajal kui vanemad lapsed lasteaias olid.. Täiesti ette valmistamata ja ootamatult. Need olid ühed äärmiselt rasked 5 päeva, täis teadmatust, lapse süles tassimist, emotsionaalset kui ka füüsilist kurnatust. Ja peale seda pole miski endine. Vanemates lastes tekitas see tõsist ahastust ja igatsust, mille tagajärjel oleme Etsiga näinud sellist põrgut, kisa ja vastuhakku. Õnneks vaikselt on asi paremaks muutunud ajaga, kuid ma ise tunnen, et see kõik on mind laastanud. Lisaks on Ets olnud emotsionaalselt üleväsinud, mistõttu võtsin ette "puhkuse" lastega koos Hiiumaal ja jätsin Etsi "maha" mõneks ajaks, et ta saaks ennast laadida ja ma saaks minna koju mehe juurde, kes oleks tervem. Mina ise.. Noh, viisakalt öeldes olen omadega kuskil pimedas urus haiglas käigust alates. Ma olen emotsionaalselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Absoluutselt kõik minu baasvajadused on rahuldamata: uni on puudulik, üksi pole saanud olla, tööd pole saanud teha, enda eest pole hoolt kandnud. Selline tunne on olnud, et ma olen lõksus iseenda apaatses olekus, mis väljendub suurel määral tundega nagu sa oleks kukkunud auku, mille seinad on liiga kõrgel, et välja ronida. Ütlen ausalt, on paremaid kui ka halvemaid päevi. Mõni päev on lausa fantastiline, kus mul on energiat kõigi jaoks ja ma naudin seda hetke. Teine päev on aga nii jube, kus ma lihtsalt sõdin päev läbi oma lastega, olen närvis ja tige. Mitte just kõige fenomenaalsem ega ka parim ema. Ma tunnen, et ma ei jaksa enda lastele panustada seda, mida nad väärivad. Et ma ei jõua nendega koos piisavalt aega veeta ja ma lihtsalt üritan päevi mööda saata..
Kui ma 28. juulil Hiiumaale tulin, teadmata kauaks, siis olin ma täis väsimust, tülpivust, närvilisust. Ma olin nii tühi, et absoluutselt kõik sigadused, mida mu lapsed tegid, ajasid mind närvi. Tänaseks olen siin olnud juba nädal aega ja ma tunnen, et varsti ehk ma suudan jälle. Jah, ma pole veel see, kes ma olin enne, kui Rolandiga haiglasse sattusin, aga ma tõesti üritan sinna positiivsusesse tagasi jõuda. Ma ei jaksa kuskil käia ja midagi teha. Ja ma naudin lihtsalt olla siin toredas mesindustalus, kus põllud on heinapalle täis, aiamaal herned ja kasvuhoone maitsvaid värskeid üllitisi täis. Võib vist väita, et ma pugesin siia peitu, natukene antisotsiaalse ning väga tühja ja närvilisena. Ma siiralt loodan, et selleks hetkeks, kui ma  pean siit minema, olen ma jälle parem inimene. Sest täna olen ma tühi, kuri ja väsinud.
Kõige hullem selle augu juures on see, et ma tean miks ma sinna sattusin, ma tean kuidas sellest välja tulla, aga mul ei ole seda aega ja energiat, et enesega tegeleda. Ma hakkasin kirjutama täna ainult selle pärast, et kirjutamine on üks mind tõstvatest tegevustest, mis aitab mind hästi maandada. Ütlen ausalt, ma olen vältinud kirjutamist ja leidnud palju põhjuseid, miks ma seda teha ei saa, sest siin augus oma sooja emotsionaalse sita sees istumine on ju nii palju mugavam, kui probleemiga päriselt tegelemine. Probleemiga tegelemine nõuaks ju ometi oma vibra tõstmist ja ennast parandavate tegevuste tegemist. Ja no mu egole ikka täiega meeldib siin pasa sees vinguda ja viriseda selle üle, kui sitt ja raske kõik on. Põhimõtteliselt on see blogipostitus üks suur sõda minu egoga, kes ei soovi avaldada tõelist eluraskust ja seda kuidas suurest õnnest võib saada loetud päevadega suur kaos. Mitte keegi ju ei taha avalikult tunnistada, et:  tere, ma olen täna sitt ema. Tere, ma olen täna emotsionaalselt persses. Tere, ma ei saa hakkama. Tere, mul on raske ja ma olen üleväsinud. Tere, ma olen emotsionaalselt ebastabiilne. Tere, ma olen karjunud oma laste pahanduste peale liiga palju. Tere, ma tahaks nutta jõuetusest. Tere, ma lükkan inimesi eemale, et üksi oma pasas istuda. Tere, ma väldin oma abikaasat, sest mul ei ole talle emotsionaalselt midagi anda, kui ma nii katki olen. Tere, ma ei suuda oma laste tegevustesse panustada. Tere, mul pole midagi anda kellelegi. Sest selle tunnistamine võib aidata kuhugi jõuda ja paraneda. Sest oma pasa jagamine võib aidata inimesel raskused seljatada ja ennast sirgu ajada. Ja mis veel kõige hullem, äkki siis keegi saab teada, kui suure sooja pasa sees ma istun.
A teate, täna saadan ma enda ego persse. Ma ei viitsi enam istuda siin sitahaisu sees ja mõelda, et ma olengi selline. Täna on minu aeg tõusta kõrgemasse vibrasse ja olekusse, et ma jaksas jälle olla see inimene, kellega mulle endale meeldiks koos olla. Ma olen piisavalt siin augus istunud ja mul on tõesti aeg välja ronida. Sest tegelikult olen ma väga hea ema, kes lihtsalt on pikka aega olnud liiga kurnatud ja väsinud, et keskenduda sellele, mis elus on hästi, mitte sellele, mis on halvasti. Tegelikult on mul suurepärased lapsed, võrratu abikaasa ja fantastiline elu. Ja tegelikult olen ma tõeliselt armastav inimene. Ja mul on aeg võtta ennast kokku, sest see sitt ei teeni mind. See sitt ei aita mu lapsi ega too neile rõõmu. Mul on aeg leida ennast ülesse ja aidata ennast sellest kuradima august välja, sest mitte keegi teine ei saa seda minu eest teha, kui ma seda ise ei taha! See blogipostitus on esimene samm tervenemises, sest kui terve maailm teab minu paska, ei saa ma selles enam taganeda ja sinna sisse peitu pugeda!
Niisiis, mis on minu sõjaplaan minu egoga? Absoluutselt pole õrna aimu ka mitte! Aga ma usaldan elu ja ma vaatan, mis energiat see kaunis Hiiumaa mulle pakub. Üks on kindel, ma alustan täna tänulikkusest. Mis on see, mille eest ma olen täna tänulik? Ma olen tänulik, et mu 3 last magavad korraga lõunaund hetkel, et ma saan seda postitust teha. Ma olen tänulik selle võrkkiige üle, millesse paistev päike nii mõnusast mu meeli paitab. Ma olen tänulik, et mu isa kasvuhoone ja aiamaa on lookas kõike head ja paremat. Ma olen tänulik selle looduse üle, mis nii harmooniliselt minuga koos kõlab. Ma olen tänulik enda laste üle ja selle üle, kui armsad nad oskavad olla. Ma olen tänulik, et on olemas vahustatud piimaga kohvi! Ma olen tänulik, et lehed puudel sahisevad nii rahustavalt ja sirtsud siristavad oma kaunist ja meelikütkestavat meloodiat. Ma olen tänulik, et mul on nii hea pere. Ma olen tänulik, et mul on Käthlin, kes minuga siia Hiiumaale kaasa tuli ning mind nii palju aidanud on ja mu paska talub. Ma olen tänulik, et ma saan lastega telgis magada ja kogeda seda tõelist maaelu. Ma olen tänulik, et mu 3 sss-toolides last mahuvad koos minuga meie "ajutisse pereautosse" ehk ford focuse väiksesse punni.  Ma olen tänulik, et elu on mulle nii palju küllust andnud. Ma olen tänulik, et ma tean, kus ma olen hetkel oma emotsioonidega ja tean, kuhu ma tahan nendega minna. Ma olen tänulik, et ma olen lõpuks valmis edasi liikuma. Ma olen tänulik, et ma hakkasin seda postitust kirjutama. Ma olen nii tänulik, et ma saan enda pasa avalikult lauale lüüa ja edasi liikuda. Ma olen tänulik, et ma olen õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja! Aitäh, elu, et sa oled mulle nii palju andnud ja, et sa annad mulle veel nii palju enamat!

F´ck this shit! I´m moving on!