Barbie värki

Hommikul oli päris hea, kui Emili natuke enne lasteaeda minekut teatas, et tema tahab nuku kaasa võtta lasteaeda.. Muidugi väga tore, aga nuku kleit oli ribadeks mängitud nii, et kleidi vahelt piilusid mõlemad barbie trimmis tissid välja. Ja no kuidas ma siis saadan tütre pornobarbiega koos lasteaeda. Ise ka ju pool alasti ringi ei tatsa, miks siis barbie peaks?

No tuli siis kiiresti enda mõistus tööle panna ja leiutada nukule asendusriided... Kõndisin kiirelt kõik toad läbi ja leidsin, et tuleb olla leidlik.. No kohe nii leidlik, et otsisin kähku ühe beebisoki ja lõikasin 3 auku sisse. Tõmbasin siis soki Barbiele selga ja voila, tänaseks päevaks oli nudistbarbiest saanud viisakas kontoribarbie. Andsin siis nuku Emilile tagasi ja lubasin, et parandan nuku kleidi ära.

Emili läks rõõmsalt nukuga lasteaeda. Tagasi tulles küsis esimese asjana, kas nuku kleit on terve. Ja oh seda kurbust, kui ma talle teatasin, et ma ei jõudnudki seda ära parandada. Ühtlasi ütles Emili, et üks lasteaiakaaslane oli öelnud ebameeldivalt, et nuku kleidi peal on plekk. No ilmselgelt on seal mingi plekk, see on ju sokk ja mitte tutikas. Aga selleks puhuks, et Emilil tuju paremaks läheks, lubasin ma tal sokikleidi üleni ära värvida vesivärvidega, et siis ei saa arugi, et plekk peal on.. Sest noh, see on värvine. Täitsa põnev kohe, milliseks kleit kuivab, aga märjana on ta selline..

Õhtul kui Ets lapsed magama viis hakkasin ma siis esimese asjana kleiti õmblema, sest noh haigena neelupõletikus istudes pole targemat teha. Ütleme nii, et õmblemisest ei tea ma midagi. Samuti pole mul õmblusmasinat. Ja kleit ise oli viisakalt öeldes parajalt ribadeks, niiet leiutasin kuidagi uue ülaosa külge. 😂 Hiljem vaatasin, et õmblesin ülemise ja alumise osa kokku totaalselt viltu ja kõhuosa täiega häirib. Aga ma usun, et Emili ei pahanda ja on sellest hoolimata õnnejunnis oma parandatud kleidi üle. Muidugi võiks ju sinna peale vöö teha, aga kui aus olla, siis mul on täiega savi, sest tõenäoliselt saan ma tulevikus veel ja veel seda või mõnda muud kleiti õmmelda.. Esimene pidavat ikka ju aia taha minema. Ja tõbisena käsitsi hämaras õmmeldes ei saagi ideaalset tulemust loota. 😅

13 ja reede

Minu seekordne 2 päevane kirjutamispaus oli täiesti teadlik otsus, et nautida! 13 ja reede toob ju õnne. Vapustavalt kena number ja väga mõnus nädalapäev. Muidugi loob veel meeleolu 14.septembril võimust võtnud täiskuu kogu oma hiilguses..

No ja kus oli alles päev, ma ütlen! 11 aastat tagasi 13.septembril, hakkas looma ennast lugu, mis siiamaani ennast iga päevaga üha ilusamaks ja võimsamaks loob! Nimelt meie Armastuse lugu. Selles loos on olnud kõike: Armastust, kirge, pettumust, unistusi, lootuste purunemisi, tülisid, leppimisi, kooskasvamist, üksteise hoidmist, raskusi, naudinguid, hirme, julgustükke, romantikat, lahti laskmist kui ka kokku saamist. See on üks keeruline lugu 2 inimese tundemaailmast, mille aastate pikkune jälgimine võib näida parima tõsieluseriaalina üldse. Oma üllatavate püantidega ja utoopilise süsee poolest meenutab kohati ka Avatari päriselu versiooni, kus siniste tegelaste asemel on sassis peadega kohvitassi poole roomavad täiskasvanud kuid küllaltki lapsemeelsed inimloomad. Ja mis salata, sellise dünaamilise duo elu ei saagi muud olla, kui kirju, eriti kui nad on siin suures inimmeres just üksteise otsa komistunud..

Jutt kisub väheke lüüriliseks ära, niiet räägin parem, kuidas 13.septembrist (ja ka 14.) sai üks parim ja meeliergutav tähtpäev üldse. Sest no olgem ausad, peale 11 aastat kooselu, 3 aastat abielu, pangalaenu ja kolme last võib elu tunduda juba monotoonne ja igav.. Aga oh ei, meie jutu peakangelased suudavad isegi ennast pükstest välja üllatada oma spontaanse ja pealehakkava tegutsemisega. Kõik on ju võimalik! 

Eks lugu saab ikka alguse varem. Lausa nädal aega varem, kui mõistusele tuli meelde, et kohe on tulemas meie armas tähtpäev. Hakkasin siis otsima pingsalt lapsehoidjat beebile, et 13. Etsiga kinno minna ja 14. temaga koos kontsertile saaks. Ja nagu ikka, siis hoidjat ei leidnud mitte kummakski ajaks, mis mul mõttes oli. Aga pole hullu, elu lahendab kõik ise ära ja kõik, mis peab juhtuma, juhtub nii kui nii! Anne ja Kaidar pakkusid välja, et võivad lapsi hoida 14. öösel, et me võime siis eemale minna, aga kahjuks minu küsitud aegadel ei saa. Selge. Teeme siis nii, et tähistame 14. õhtul ja laseme kino ja kontsertiplaanidel kergusega minna..

Siis aga.. 12. õhtul helistab mulle Märt ja pakub välja, et ta tuleb hoiab meie lapsi, et me saaksime minna kontsertile 14. päeval. Nimelt oli Annel ja Kaidaril Liisuga lauamängupäev ja selle pärast nad appi tulla ei saanud varem.. Niiet imearmas  Märt do the resque, et abikaasa Liis mõnusalt mängida saaks! Mis on ikka päris hull plaan, sest tema hoida jäid meie 4 ja 2 aastane ning 4 kuune ja sellele lisaks veel tema enda kohe 4seks saav ja 2-aastane.. Mees üksi 5 väikelapsega kõlab nagu järjekorde fantastiline tõsielusari.. Aga täitsa lõpp, kui lahedad sõbrad ja pere mul on! Olen lõputult tänulik!🙏

Hakkab looma! Kontsertile saame minna, ülituus! Ja öö saame ka vabaks.. Mis kõik veel võimalik on? Rohkem plaane, me teinud ei olnud ja lasime kõigel lihtsalt rahus kulgeda. Kuna öö vastu 13. oli minu jaoks päris raske, sest beebi ei lasknud mul vabsee magada, siis hommikul olin nagu totaalne zombie oma ülestõusupäeval. Sõime perega hommikusööki ja Ets viis vanemad lapsed lasteaeda ära. Minul oli meeletu uni ja jäime kõik kolmekesi magama. Vähemasti ma arvasin nii. Tegelikkuses käis Ets väikesel ringsõidul samal ajal, kui ma beebiga mesimagusat und magasin. Kui Roland ärkas 1 paiku, võttis Ets ta voodist ära ja lasi mul edasi pikutada. Järsku kuulen kohvimasinat ja mõtlen, et täna vist veab ja saan kohvi voodisse.. whoop whoop! Tegelikult vedas mul lausa nii palju, et sain voodisse sushi, koogi, latte ja lilled.. Ja kes see ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? See mees läheb ajaga ainult paremaks!💓 

Murphy seaduse kohaselt läksid koogid Etsil autos ümber.

Lõppkokkuvõttes sõime voodis lõunat kui ka õhtusööki ja mina enne 5te uuesti voodist välja ei roninudki.. Niiet rääkides ideaalsest romantilisest päevast 3 lapse kõrvalt, siis siin see on. Magada ja süüa head ja paremat! Lõuna ja õhtuoote vahepeale mahus tegelikult ära ka veel aeg, kus me surfasime booking.ee lehel ja otsisime endale ööbimiseks kohta! Jah, 1 päev enne ööbimist, sest nii on lahe. Valituks sai Üksik Rüütel oma mullivanniga sviidiga, mis oli ülimalt mõnus valik! Kui ma kella 5 paiku voodist välja ronisin, siis ütlesin ma enda armsale abikaasale, et ma nüüd tahaks meie pulma aastapäeva puhul koristama hakata kõik koos.. Ja nii oligi, lapsed lasteaiast koju ja terve perega korda looma! Õhtul sõime veel kooki, sest 4 imemaitsvat pavlovat oli veel alles. Emili muidugi jagas ära, et suures karbis oli enne rohkem ja oli solvunud, et me Etsiga kahekesi nii palju kooke ära sõime.. 😂

14. hommikul kulges kõik omas tempos. Lapsed lõunaunne saadetuna tuli Märt Roosi ja Märteniga ja üritas meid kodust välja visata. Meie muidugi polnud veel mõelnudki mida selga panna, niiet varajasest minekust ei tulnud miskit välja.  Mina tõmbasin endale selga oma rohelise pulmakleidi ja valge jaki. Ets avastas, et tema pulmaülikonnal oli plekk keset pükse viimasest pulmapeost, kus nendega käidud sai ja võttis stangelt kaua seisnud heleda ülikonna. Päev ise oli päris tuuline ja külm ning meie avastuseks toimus kontsert õues telgis, milleks me kahjuks riietuselt valmistunud ei olnud. Kui aga välja jätta seda, et kuradima külm oli, siis Atla Mõisa poolt korraldatud kontsert oli üleprahi vinge ja mõnus! Ma tõesti pole ammu juba nii mõnusal kontsertil käinud, kus venemaalt pärit artistid esitasid ülivingeid popjazzi lugusid ja saatsid neid trompetil ja saksafonil.. ÜLICOOL! Peale kontserti sai ka Atla Mõisa puskarivabrikus tiiru teha ning kohvikus pavlovat süüa. Ja muidugi lahkudes käisime Mõisakeraamika poes ja skoorisin endale ülituusa tikritega tassi.. Päris elus näeb see kordades parem välja!

 

Kiire sõit koju, võtsime asjad, rääkisime paar sõna juttu ja siis visati meid jälle välja ja sõitsime Üksiku Rüütli poole, et asjad tuppa panna ja check in teha. Võib öelda, et Üksik Rüütel on päris äge koht! Ikka jõhkralt pappi on sinna tagutud alla! Ainuke miinus oli see, et meie sviidis oli vetsus vesi jooksma jäänud (keerasime vee kinni kilbi taga olevast kraanist) ja mullivanni üks pool ei töödanud.. Aga kui need asjad vahele jätta, siis tuba oli mega mõnus ja mina olin väga rahul seal oldud ajaga! 

 

Check in tehtud kihutasime Jüris asuvasse itaaliapitsa söögikohta, kus ma sain reaalselt Eesti parimat pitsat! Nimelt võtsin ma Crazy Chicken õhukese põhjaga pitsa, mis oli lausa taevalik! Ja nende värskelt pressitud apelsini mahl.. No tõeline toiduorgasm! Nii head pitsat ja mahla olen ma saanud ainult 1 kord elus ja see oli ka Itaalia suvalises mägikülas ühe pere pitsarestoranis, kuhu me Etsiga reisil olles täiesti juhuslikult sattusime.. No tõeline tase! Etsi pannipitsa oli ka hea, aga no selle õhukese põhjaga ei konkureerinud minu jaoks.. 😋 Igatahes, kes soovib tõeliselt maitsvat elamust, siis Jüris asuv itaaliapitsa.ee on ideaalne koht selleks! Õhtu lõppes meil käiguga poes jäätise järgi ja tagasi hotelli..

 

 Ja kui nüüd imetava ema piimapaisud ja tänaseks külmetamisest tekkinud kurguvalu välja jätta, siis kogu tripp oli lihtsalt fantastiline ja mõnus. Tagasi kodus pidime olema natuke enne kella 12st lõunal ja ütlen ausalt, mulle ideaalselt sobis see.. Pikk eemalolek beebist tuletas mulle hästi meelde, miks ma kunagi Robinit imetades vandusin, et ma enam imetamise ajal ööseks kodust ära ei lähe.. 😅

Carpe Diem, mu armsad! Usalda universumit ja universum annab! 💓

Väikesed võidud elus.

Ma olen täna väga väsinud, sest mul oli fenomenaalne päev. Mõned päevad on lihtsalt sellised, kus on nii palju häid võite elus, et ise ka ei usu.

Võit number 1. Robin ärkas vabal hommikul kell 7. Miks see oli võit? Sest ma suutsin ta endale kaissu haarata ja koos edasi magada. Mina sain magada ja tema sai lähedust. Ma ei lasknud enda hommikut rikkuda mõttel, et Robin on üleval ja peab vara ärkama vaid ma nägin võimalust tema kaisus edasi tududa.

Võit number 2 oli hetk hommikus, kus ma tegin kohvi valmis ja avastasin, et piim oli pahaks läinud. Miks see oli võit? Sest selle asemel, et lasta enda rikutud kohvil oma tuju rikkuda, panin ma tassi käest ära ja läksin päevaga edasi. Ma ei lasknud ennast mõjutada ootuse nurjumisest juua maitsvat kohvi vaid ma hiljem läksin ja ostsin endale uue piima ning tegin uue kohvi.

Võit number 3 oli hetk, kus ma näitasin enda segadust, kui armas Stina sõitis meie juurest läbi ja tal juhtus veidike aega olema. Selle asemel, et end risti ukse ette visata, sest maja on MEGA sassis, ma lasin ta uksest sisse ja sain temaga veeta natuke mõnusasti aega. Ma olen totaalselt tänulik selle eest, kuigi mu egole ei meeldi oma segadust näidata.

Võit number 4 oli hetk, kus vihma sadas. MUL olid kummikud! Nii lahe, mu sokid ei saanudki märjaks! Jeee..

Võit number 5 oli hetk, kus mul oli väga tehniliselt raske töö täna teha. No ikka väga raske! Ja ma mõtlesin selle välja, tegin ära ja tulemus oli fantastiline! Süda kohe hüppas rõõmust, kui ma seda kena tulemust vaatasin!

Juuksurilehele FB-s saab siit

Võit number 6 oli hetk, kus mul ei olnud võimalus pikaks lõunaks. Aga mul oli söök kaasas ja mu kõht sai täis ja kohvi oli ka imeline!

Võit nr 7 oli hetk, kus mul polnud aega ajakirjanikuga rääkida. Aga ma leidsin endale aja keset töö tegemist, et kõik jutud saaksid arutletud!

Võit nr 8 oli hetk, kus mu orhidee oli janus. Ma andsin talle juua tänutäheks selle eest, et ta mulle silmailuks nii palju kauneid õisi annab!

Võit nr 9 oli hetk, kus armas inimene oli "kurb". Ma olin kohal, ma olin olemas, ma kuulasin, ma hoolisin. Ma olen tänulik usalduse eest, mis sai minule antud ja ma austan ausust, millega sai räägitud! Ma olen tänulik võimaluse eest liikuda koos kõrgemasse vibrasse!

Võit nr 10 oli hetk, kus koju jõudes lapsed veel ei maganud. Ma panin kõik lapsed korda mööda tuttu kastes nad üle armastusega, mida saab jagada ema, kes on enda karikat täitnud!

Võit nr 11 on hetk, kus ma olen mega väsinud. AGA ma ikka kirjutan seda blogi, sest see on hetk mulle. Ma annan endale võimaluse tunda ennast paremini, kui ma tundsin eile. Ja homme tunnen ma ennast paremini, kui ma tundsin täna!

Niiet küsimus on tegelikult selles, millele me suuname enda energia? Kas me suuname oma energia võitudele või raskustele? Kas me tunnustame ennast selle eest, milleks me võimelised oleme või me hävitame ja karistame ennast selle eest, mida me ei suuda?
Ma võin ju kõike seda sama tõlgendada enda jaoks negatiivselt, sest laps segas vara mu und, piim oli hapu ja ma ei saanud kohvi, Stina nägi, kuidas ma ei suuda enda maja eest koristada, vihma sadas, tööl pidi vaeva nägema, ma ei jõudnud lõunale, mul polnud aega, orhidee hakkas kuivama, sõber on kurb, lapsed ikka veel ei maga ja ma olen sitaks väsinud.
VÕI SIIS ma näen võimalusi ja võite, sest ma sain lisa unetunnid poja kaisus, ma ostsin uue piima, ma sain Stinaga rääkida, mul on kummikud, ma skoorisin tööl, mul oli kõht täis, ma leidsin aega, mu orhidee õitseb sajaga, ma olin kohal ja olemas, ma panin kõik lapsed rõõmuga tuttu ja ma leidsin aega kirjutamiseks!
Kumb versioon elust sulle rohkem meeldiks? Mida valid sa järgida?  Tänulikkus väikeste võitude eest on tugev ja edasi viiv jõud, mis panustab meile nii palju. Kui me selle teooriast praktikasse toome hakkab meie elu muutuma! 💓

Langevarjurite sigadused vol 2

No see lugu läheb aina põnevamaks! Ma usun, et paljud mäletavad, kuidas ma kirjutasin 7.septembril enda õuele taevast langenud kivikotist. Ja need, kes ei mäleta, saavad enda mälu värskendada siit:
https://maakadlinnast.blogspot.com/2019/09/kuidas-langevarjurid-meie-elud-ohtu.html

Igatahes. Mu ema helistas mulle ja ütles, et kas ma teadsin, et samal päeval jäi puu otsa ka langevarjuga inimene?  Ei, ma ei teadnud. See oli totaalne üllatus minu jaoks. Niisiis hakkasin ma asja uurima, kui emalt saadud artikkel oli läbi loetud. Üllataval kombel väga kõlapinda antud intsident leidnud ei olnud, mistõttu ma pidin jupp aega otsima, enne kui leidsin Rapla Päästekomando facebooki postituse sellest, kuidas nad tüüpi puu otsast alla käisid toomas. No ja ega sealt edasi ju süda enam rahu ei andnud..

Kontakteerusin siis mõne inimesega, kes olid antud lennul ja sain huvitavat infot. Nimelt testvari koos kivikotiga kadus ära kell 15.00 paiku toimunud dessant langevarjurite lennul. Algselt visati välja testvari ning siis inimesed. Tasuks mainida, et inimesed ei maandunud õigesse kohta. 

Järgmine lend toimus ca 15.45 paiku, kuid tasa ja targu salaja EI VISATUD ENNE INIMESTE LENNUKIST VÄLJUMIST TESTVARJU. Miks? Sest noh, testvari oli ju kadunud! Ehk kuna dessantvarjud ei ole manööverdatavad ja inimene reaalselt maandub sinna, kuhu ta kukub, siis selle otsusega pandi ohtu inimeste elud. Ja üllatus, üllatus, üks hüppajatest maandus otse metsa suure männipuu latva. Oli õnn, et see sama inimene ei saanud viga. See oli ikka väga suur õnn..

Pildi autor Rapla Päästekomando Facebooki leht, postitust näeb  siit

Mis mina sellest kõigest välja loen? Eesti Lennuklubi MTÜ ei pannud sellel kaunil 7.septembri päeval ohtu mitte ainult minu peret, kui kivikott meile õuele lendas vaid pani reaalselt ohtu ka enda lennul olnud dessantlangevarjurid. Mul lihtsalt tekib selle kõige peale küsimus: Mis on raha hind, kas elud?  Ja kas tõesti ei ole kuidagi paremat viisi ekstreemspordi tegemiseks, kui reaalselt eludega riskimine?

Ma siiralt loodan, et nad hakkavad kunagi vastutama enda tegude eest.. Enne kui on hilja.

Enesearengu väljakutse.

Peale seda, kui ma hammustasin läbi enda suurima ja takistava mustri, vabanduste leidmise, hakkas maailm muutuma. Ma otsustasin, et ei leia enam vabandusi kõikidele asjadele, mida ma hullult tahaks teha, aga ei julge. Ma otsustasin, et ma lihtsalt teen ära ja naudin sajaga! Niisiis panin ma totaalselt uued tuurid sisse enesearengu valdkonnas ning leidsin, et aeg oleks uuesti hakata teadlikumalt elama oma elu. Ja teadlikuse all ma mõtlen just seda, et mina juhin enda elu, enda mõtteid ja tundeid. Et ma ise kontrollin ainsat asja siin elus, mida ma saan kontrollida - enda ellusuhtumist.

Oma tee teadlikku elu poole leidsin ma tegelikult ammu. Aasta oli äkki 2008, kui ma esimest korda kuulsin raamatust "Võti - Elu külgetõmbe seaduse järgi". Ma uurisin ja puurisin kõike infot, mis leida oli ning ostsin endalegi ühe eksemplari. Külgetõmbe seadusest uurides koostasin ma enda esimese unistuste plakati, kuhu said kirja kõik minu suured ja väiksed unistused. Siin kohal võiks kohe öelda, et selle plakati teema võib lukku panna, sest praktiliselt kõik on täitunud.

2011 koostasin ma enda unistuste listi asjadest, mida ma tahan teha ja saavutada. Selles listis on täitunud umbes 2/3 asjadest, sest viimast 1/3 ma enam ei ole tahtnud. Minu unistused on ajaga muutunud ja ka mina olen seda teinud. Oma unistuste silme ette kirjutamine/joonistamine on väga motiveeriv ja saadab universumile taotluse millegi suurema ja vingema jaoks. Ja universum alati kuuleb meie taotlusi! Küsimus on lihtsalt selles, kuidas ta neid meile serveerib!

Viimased aasta aega olen ma sajaga arendanud ennast mustrite ja nõrkade kohtade märkamises ja ümberpööramises, et luua ja suuta rohkem, kui ma ise soovin. Jah, depressiooni ajal oli mul totaalne seisak enesearengus, sest inimene ei taha kunagi oma sooja sita seest niisama välja tulla, selleks on vaja väga palju tahet ja enesega võitlemist. Tänaseks võin ma juba öelda, et enamus mu päevadest on ilusad ja stabiilsed  ning ainult üksikud neist mitte nii head! Niiet mida mina tellin? Ma tellin häid, võimekaid, rõõmu täis päevi juurde ja seda ka täiesti teadlikult ja optimistlikult!

Olen kuulunud gruppidesse Turbiin ja Turbiin+, mis mõlemad on suunitletud teadliku elu loomisele, "elutreener" Marlen Annabel Kubri eestvedamisel. Peab ütlema, et isegi teades kõiki nüansse, me kaotame ennast ära, kui me neid ei kasuta. Teooria ei ole midagi, kui me seda ei praktiseeri! Niiet sellest hetkest alates, kui me arvame, et me teame kõike, on meie allakäik alanud! Inimene, kes arvab, et midagi ei ole õppida olukorrast, on tugevasti enda egos kinni ja ei saa kunagi edasi areneda. Niisiis alati on kõigest midagi õppida ja uut kogeda. Kui sa ütled, et sa oled seda juba näinud/teinud/teadnud/kogenud, siis sa pidurdad automaatselt enda enesearengut. Tuleks hoopis mõelda, mida on võimalik veel näha/teha/teada/kogeda!

Depressioonist välja tulemist alustasin ma ka teadlikult väikestest asjadest. 1. tunnistades probleemi, sest siis ma annan endale signaali, et ma olen valmis sitast välja astuma. Seda avalikult tehes, ei saa ma ka tagasi sinna sisse peituda, sest kõik näevad mu sitta. 2. olles tänulik kõikide väikeste ja lihtsate asjade eest. See tähendab märgata neid asju, mis on hästi, mitte mis on halvasti. Sellega saavutasin ma endale tänulikkuse ja elujaatava suhtumise, sest iga päevaga oli üha lihtsam leida asju, mille eest ma tänulik olin. Olgu sellest kasvõi tool, mille peal istuda. 3.baastegevused ehk leida aega asjade jaoks, mida ma naudin ja vajan(magamine, sport, looduses olemine, kirjutamine, lugemine jne). Ka praegu on mu üheks baastegevuseks kirjutamine, mida ma üritan igal õhtul teha just selleks, et enesetunnet kõrgemale upitada. See on minu teadlik valik hetkel kirjutada nii palju, sest see tõstab mu vibra. 4.toetus eeterlike õlide näol. Olen valinud endale teadlikult ellu Doterra eeterlikud õlid, mille iga väike õlike panustab minu emotsionaalsele tasemele erinevalt. Esimene õli, mis ma depressioonist välja tulemiseks kasutusele võtsin oli roosi õli, mis on üks kõige kõrgema vibraga nn armastusõli. Ütlen ausalt, ma absoluutselt ei sallinud selle lõhna, kuid mulle tundus, et mul on seda vaja. Ja iga päevaga seda kasutades ma tundsin, kuidas armastust minusse rohkem tuleb ja pimedus kaob.💓

Täna olen ma kohas, kus ma olen enda ellu toonud tagasi paljud õlid igapäevasesse kasutusse. Ja suunan teadlikumalt oma mõtteid. Ma ei ole enam närvihaige Grinz, kes üritab jõule varastada vaid ma totaalselt naudin neid. Jah, muidugi, meil kõigil on tagasilanguseid, kuid küsimus ei ole selles, kas nad on, vaid selles, kuidas me otsustame neist välja tulla! 

Minu uus väljakutse on hakata totaalselt kulgema universumis ja tellida endale seda, mida ma täiega tahan! Ehk siis ma hakkan looma küllust. Ma hakkan looma armastust, rõõmu, naudingut, edu, raha, aega ja kõike muud, mida ma tahan! Miks? Sest see, millele me elus keskendume, on see, mida me tellime! 

Minu uus kaaslane? Marie Forleo "Kõik on väljamõeldav". See raamat räägib eneseteadlikust mõttemustrite muutmisest, et lahendada kõik probleemid ja väljakutsed nii, et lahend oleks just see kõige parem ja külluslikum. Sest kõik on väljamõeldav! Kes minu eilset raba postitust luges, siis võis märgata, et panen vaikselt juba teooriat praktikasse! 👍

Ehk siis, esitan kõigile väljakutse märgata oma mustreid, mis meid kahjustavad ning olla tänulik iga päev millegi eest! Ja need, kes eriti julged.. Olete oodatud ühinema teadliku elu loomisega! Tõuseme lendu, armsad, sest meie unistustel pole piire! If you can dream it, you can do it! 💓

Omadega rappa - Jalastesse! ;)

Täna oli imeline päev! Mul oli vaba päev ning totaalne laadimise aeg! Hommikul viisime lapsed lasteaeda ning kui Rolandil uni tuli, võtsin ta kaissu ja kobisin magama tagasi. Reaalselt ma ärkasin ca 13.15 ülesse keset päeva ning sain tänu pikale "lõunaunele" enda akusid laadida. Ja nii ilus päike oli täna! Kuna olin üle pika aja mõnusasti maganud, siis otsustasin, et kui Ets oma tegemistelt tagasi jõuab, võtame koera kaasa ja läheme lastega koos otse rappa. Ja oioi kui mõnus see veel oli!

Umbes kella poole 6 paiku õhtul jõudsime lastega Jalase RMK alale, kus võtsime tee ette rabajärve suunas. Sidusin Rolandi kõhukotiga enda külge ja tee võis alata. Targad teavad rääkida, et rabajärveni on 2.6km parkimisplatsilt jalutada. Tee kulgeb mööda mõnusat metsarada(kõige pikem osa), siis natuke mööda põlluäärt kuniks mõnus laudtee algab ja sind mööda rabamaastikku järveni viib.

Laste jaoks oli selline matk järveni päris mõnus. Pealegi oli seal paraja suurusega istumisplatvorm koos pingiga. Järve ääres tegime mõnusa piknikku. Sõime võileiba, puuvilju, jõime vett. Mõnus olemine keset idüllilist rahu ja vaikust. See heli, mis keset raba on.. Või noh, helitus, see on lihtsalt nii meelikütkestavalt mõnus. See on alati olnud põhjus, miks ma jumaldan rabas käimist. Just see fantastiline tunne, kui kõrvad puhkavad ja meeled rahunevad ning täituvad rabahaldjate vaikusemeloodiaga.

Päev oli täna rabas erakordselt tuulevaikne, päike sillerdas enda kõige soojemas kiirguses, maad kattis rahu ja vaikus. Aeg-ajalt oli kuulda sirtsude mõnusat siristamist ning mõne pisikese linnu laulu. Õhk oli nii soe ja paitas mõnusasti minu keha. Istudes seal järve ääres, ma tahtsin nii väga minna ujuma. Aga kuidas ma siis lähen? Ma ei olnud ju selleks valmistunud. Asju mul kaasas polnud, rätikut ammugi mitte! Ükski normaalne inimene ei lähe ujuma niimoodi. Eriti veel kolme lapse juures..

Õnneks ma pole normaalne.. Peale pikka sisevestlust oma analüütikust meelega, otsustasin ma teha seda, mida ma tahan, mitte seda, mis oleks normaalne. Teate küll seda sisehäält endas, mis kutsub sind korrale, kui sa tahad midagi teha, aga ei julge. Näiteks tahad loengus küsida midagi, aga ei julge ja hoiad end tagasi. Või siis hullult tahaksid karaoket laulda, aga pärast on liiga jube? JAH, just see väike nõme taju sinus, mis takistab elamist, sest äkki juhtub siis midagi sellist, mida loetakse "ebaõnnestumise" alla! Vot just selle sisehääle ma pikalt saatsingi ja järgisin oma intuitsiooni.

Olin siis valmis  mõelnud, et kuna inimesi juures ei olnud, käin teen skinny tippingut ja siis panen riided tagasi selga. Aga siis tulid hoopis inimesed ja no ükski tagasihoidlik inimene ei tee ju avalikus kohas skinny tippingut koos vaatajaskonnaga.. Mis oleks veel võimalik? Ülle, kõik on väljamõeldav! Nii, mul on seljas lühikesed püksid, pluus, pesu, kübar. Kotis on kampsun.. Rätikut ei ole. Inimesed on lähedal.. Ideaalne! Lähen pesus ujuma (olgem ausad, erilist vahet pole kas pesu või bikiinid, keegi niikuinii katsuma ei tule, mis materjal on) Siis kuivatan ennast ära särgiga ja pärast panen selga püksid ja kampsuni. Eriline hippi värk, aga teate, täiega seda väärt!

Ja oi kui hea see ikka oli! Järvevesi oli parajalt karastav, aga mõnus! Kuna ilm oli niii hea, siis veest välja tulles oli väga soe olla ning üldse ei tekkinud külmatunnet. Lausa nii hea oli, et läksin uuesti vette tagasi ja tegin veel mõned ringid. No totaalselt idülliline Septembrikuu ujumine!  Ja kui kedagi huvitab, siis särk oli super hea rätik. 😁

Mõeldud, tehtud, ei kahetse sekunditki! Vahel ikka tasub oma kahtlused pikalt saata ja teha täpselt nii asju, nagu ise heaks pead! Ütlen ausalt, kui ma oleks täna enda kõhkluseid kuulama jäänud, poleks me käinud ei rabas ega poleks ma ka ujuma jõudnud.. Tuleb ikka usaldada enda seda sisetunnet, mis ütleb: TEEME ÄRA!

Peale ujumist saime näha imelise päikeseloojangu algust ja siis lippasime kärmel sammul tagasi auto poole. Viimane kilomeeter oli Robinile ja Etsile korralik proov, sest Robin ei viitsinud enam kõndida ja Ets ei soovinud teda terve tee süles tassida. Eks laste jaoks oli see ju päris hull matk, sest läbitud sai ca 5 km loodusradu peale pikka lasteaiapäeva.. Aga nad olid ikka super tublid ja päev oli mega vahva!

Koju jõudnud ja ära söönud, ütles Emili mulle, et talle nüüd juba aitab tänasest päevast, ta tahaks tuttu ära minna. Robinpoiss aga tootis oma pseudoprobleeme, sest väsimus oli selleks hetkeks juba suur. Nõnda siis läkski Emili voodisse raamatut vaatama ja selleks ajaks, kui Ets Robiniga juttu lugema jõudis, oli Emili juba raamat süles magama jäänud.💖

Ohh, milline kaunis päev minu armsa perega.. Ahjaa, kui välja jätta see, et koer Pets kukkus/hüppas kraavi ja terve auto oli märja koera lõhna täis.. 💧💩

Vahvaid hetki elust enesest.

Ma aeg-ajalt märgin enda märkmikusse igasugu toredaid  hetki elust. Jagaks ka siis täna mõnda...

-----------------------------
16.10.2018
Mina: "Väike jonnipunn oled."
Emili hakkab laulma: Junnipomm, junnipomm, junnipomm, junnipomm...

-----------------------------
24.01.2019
Ets vaatab lastega loomaraamatut:
"Volkswagen põrnika kapott on ka samasugune nagu põrnika pepu"

-----------------------------
21.03.2019
Emili: "Sina oled siin. Sina elad siin ka. Ja vahel käid sa tööl, kui sul tööhäda on."

-----------------------------
10.04.2019
Mina endale rasedana uut kohvi tehes ja seda õigustades: "Latte on kõige mitterassistlikum jook üldse. Seal on must kohv ja valge piim. See on põhimõtteliselt mulatt."

-----------------------------
12.05.2019
Emili peale vildikatega küünte värvimist: "Ma värvisin küüned ära, sest mul tuleb varsti sünnipäev ja siis ma mõtlesin, et võiks." (sünnipäev on juulis)

-----------------------------
20.05.2019
Mina: "Loll on see, kes arvab, et on kõige targem. Tark on see, kes saab aru, kui loll ta on."

-----------------------------
31.05.2019
Emili: "Minu beebide nimeks saab Koda ja Nida"

-----------------------------
2.06.2019
Emili võtab köögist väikese lehtri:
"Me läheme mängime, et see on beebi kübar. Ja siis toome sulle tagasi. Okei! Me oleme sul lahked lapsed, toome selle tagasi.."
(NB: Ma ei saanud seda tagasi)

-----------------------------
2.06.2019
Mina: "Eile oli see homme, kuid nüüd on see täna ja homme on see eile. Homne ei jõua kunagi kohale. Ela täna!"

-----------------------------
11.06.2019
Ets: "Sport on ideevaestele, kes ei oska enda ajaga muud peale hakata."

-----------------------------
23.06.2019
Emili räägib beebidest ja teatab, et tema saab suureks ja võtab mehe ja paneb kõtu sisse mitu beebit, kelle ta sünnitab. Sest kui on mitu beebit, siis on meil hästi tore! #saabkaksikud #oleettevaatlikmidasatellid
Vähemasti on nimed juba olemas...

-----------------------------
15.07.2019
Robin kukutas võiku maha, kükitas korjama ning pissis kogemata püksi nii, et võiku oli pissine. Kui ma ütlesin, et ta seda enam süüa ei tohi, hakkas ta hüsteeriliselt nutma. #pseudoprobleemid

-----------------------------
28.08.2019
Robin: "Nii hea söök!"
Mina: "Aga sa ei söönud ju midagi!"
Robin: "Aga ma tahtsin süüa!"
Mina: "Mida sa tahtsid?"
Robin: "Makaroni!"
(NB: Makaronid ei olnud söögiks)