Pole koledat ilma.. Üks minu lapsepõlve lemmiktegevus oli vihmas ringi joosta.. Elades maal, õpetan ma neid väärtusi ka oma lastele.
Friday, June 9, 2017
Tuesday, June 6, 2017
Hullumaja puhvet.
Ma olen olnud juba kaks kuud õnnistatud kahe maailmatuma armsa lapsega. Ja nad ajavad mind hulluks. Iga mu keharaku. Aga nad teevad mind õnnelikuks. See on ikka uskumatu, millega lapsevanemad peavad päevast-päeva hakkama saama, eriti kui on kaks väikese vahega last. Ma tõesti tahaks kiita kõiki lapsevanemaid, kellel on kaks või rohkem väikelast, sest see trall on ikka jubedalt väsitav. Minu viimaste kuude avastus on see, et armastus on ohtlik. Emili armastab oma väikevenna Robinit nii meeletult, et ma pean teda koguaeg eemal hoidma. Miks? Sest oma suure armastuse küüsis üritab ta pidevalt vennale otsa ronida, teda igat pidi väänata/tõmmata/sikutada/pigistada ja muid utoopilisi lahendusi välja mängida. See oleks igati okei, kui Robin ei oleks 2 kuu vanune õrn beebi ning Emili väga tugev 2-aastaseks saav ülemeelik plikatirts. Reaalselt on mul päevast-päeva tunne, et ma olen beebi turvamees, kes teda atentaatide eest kaitsma peab. Ja see on tõeliselt kehv tunne, sest ma pole kunagi varem pidanud Emilit nii palju keelama ja temaga pahandama. Mul on selline tunne, et ma ei teegi muud, kui keelan oma tütart. Justkui ta oleks pätt, kes sigadustega hakkama saab, kuigi ta on lihtsalt väike armastav õde, kes ei oska paremini..
Kuidas sa keelad armastust? Kuidas sa pahandad armastuse pärast? See on meeletu dilemma, sest tegelikult ei taha ta ju haiget teha. Ta lihtsalt ei oska oma tundeid nii hellalt näidata, kui ühel beebil tarvis oleks. Ta ei oska õrnalt kallistada või lutti suhu panna nii, et seda põsest poolenisti läbi ei torkaks. Ta ei saa aru, et beebikiiges lamav Robin ei vaja nii suurt hoogu kui ta ise õues kiikudes. Või, et tegelikult ei ole plastmass viinamarjakobar nii hea ja pehme, et seda peaks venna näkku sisse lükkama. Ta on alles pisike väikelaps, kes armastab oma vennabeebit maailmatuma palju. Miks siis seda keelata?
Idülliliselt ma ei keelaks ja laseks neil koos kasvada, aga ausõna, mõned võtted on ikka sellised, mille pärast ka mul külmavärinad üle keha jooksevad. Ja vahel on mul tunne, et ma ei suuda. Ma ei suuda igat sekundit valvata, iga hetke tähele panna ning iga sigadust keelata. Laps ei ole süüdi ju selles, et ta on ise veel väike. Oleks Emili paar aastat vanem, ta saaks aru, aga tegu on siiski inimesega, kes alles õpib empaatiat ning kompab piire. Ja oi kuidas ta neid kompab. Ma täitsa mõistan, kuidas üksinda lastega kodus olevad vanemad hulluks lähevad. Sellel hetkel, kui sa oled suutnud ühe sigaduse likvideerida, tehakse juba uus pättus. Kui sa ei vaata, võetakse laua pealt veetass ja kallatakse ümber, et selle sees käega mängida. Kõik kriidid loobitakse laiali ning mõnega joonistatakse kapi peale. Ma võiksin jäädagi loetlema neid hulluseid, mida üks üliaktiivne püsimatute kätega kahene teha suudab, kuid ma tahaks enne jaanipäeva magama ka minna. Reaalsus on see, et kahe-aastane laps ongi nii väsitav, kui räägitakse. Ja mis kõige hullem - neil on oma arvamus.
Minu kallis tütar on täielik lobamokk ja oma arvamust ta avaldamata ei jäta. Ma vahel peatan ennast hetkes, vaatan enda tütart, siis enda väikest rahulikku beebit ja mõtlen: "Mida kuradit ma vingusin elu raskuse üle, kui mul oli ainult üks beebi?" Reaalsus on see, et väike beebi on köki-möki. Beebidega on lihtne. Nad nutavad asjapärast, mitte siis kui keegi ei taha teha midagi, mida nemad soovivad. Näiteks täna kukkusid Emilil 2 väikest redist terrassilaudade vahele ja kuna neid enam kätte ei saanud, läks jube kisa lahti. Siin kohal mainiks ära, et see kukkumine oli üpris palju suunatud sihtimise moodi. Lapsed on keerulised, nende mõttemaailm on nii segane. Beebidega on lihtsam: kaka/piss püksis - nutab ; näljane - nutab ; valus - nutab. Beebid ei nuta kuna nende kujuteldav sõber sõi nende eest maasikad ära või poni ise lendas wc potti. Beebid on lihtsad.
Aga kes see ütles, et elu peab lihtne olema? Elu peab olema täis armastus ja naeru! Täis üllatusi, närvikõdi, siirast rõõmu. See, et selle kõigega kaasneb väsimus, kurnatus, pingul närvid, hullumaja kliendikaart, süümepiinad ning turvamehestaatus, on tegelikult köömes selle kõrval, kui palju see kõik meile annab. Minu kahene teeb maailma parimaid nalju - ta huumorimeel on lihtsalt võrratu! Ja kui ta naerab südamest, see lõkerdav siiras rõõm lihtsalt sulatab su südame! Emili armastab oma venda nii palju, ta toob talle mänguasju, paneb lutti suhu ja lohutab beebit, kui ta nutab. Ta tahab oma vennaga mängida iga hetk ja iga sekund ning jagada talle nii meeletult palju kallistusi ja musisid. Emili hoiab oma venda ning kaitseb teda teiste eest. Ta on suur ja armastav õde. Mu tütar on loominguline ja mänguline laps. Talle meeldib luua kunsti, joonistada ja maalida. Ta naudib maailma avastamist läbi mängu ning see rahulolu ja põnevus temas veega mängides on üüratu. Ta on väga jutukas, tema kriiskav rõõmuhüüe minu eksistentsi üle on meeletu ja võimas. Mu kahene jagab maailmatuma armsaid kallisid ja musisid. Ta väljendab alati enda siirast armastust ja kiindumust ning ta silmad säravad rõõmust, kui temaga aega veedetakse. See väike kahe-aastane tuleb istub sülle, kui ma olen kurb ja toob mulle raamatu, mida koos lugeda. Ta joonistab pildi mulle vaatamiseks ning korjab lilli, et ma neid nuusutada saaksin. Väsitav kahe-aastane aitab sul koristada ja süüa teha, lilli istutada, rohida, beebiga mängida, kanu karjatada, loomi sööta ja kuigi see kõik võtab kordades rohkem aega, kui üksi tehes, on see tehtud siira armastusega. Jah, ta on väsitav ja tihtipeale ka suudab mu närvid lõpuni pingule keerata, kuid see, kui palju armastust ta jagab, on meeletu!
Ma võin olla hullumas, kuid ma ei kahetse mitte sekunditki oma elust. Otsus saada emaks, oli parim otsus minu elus. Ja kui rääkida kahekordse ema staatusest, siis iga naeratus, mis mu pisike poja mulle annab, on totaalselt seda magamatust väärt. Iga kord, kui ta vaatab minu silmadesse siira kiindumusega ning kui ta jutustab lalisedes mulle enda elu kurba ja rõõmsat saatust. Hetk kus väike beebi on mu süles uinunud ning magab nii rahulikult magusat und. Ning kui ta naeratab läbi une nii mesimagusasti. Need hetked, kus Emili mängib Robiniga ja poja naerab suunurgad kõrvuni enda õega koos või kui Emili lohutab enda nutvat venda "tasa-tasa". Hetk kus ma istun päikese käes, beebi viludas magamas ning pean oma tütrega muru peal piknikku, jäätis kausis sulamas. Need hetked on väärt tegemist, need on väärt elamist ja need on väärt minu hullupabereid. Ükski õnn ei tule siia maailma ilma raskusteta ning iga raskuse taga on peidus õnn. Lihtsalt ei tohi kunagi unustada ennast selle kaose keskel.
Võin julgelt väita, et isegi kui emadus mind hulluks ajab, võin ma olla kindel, et mul on vähemasti kaks kõige armastavamat külalist, kes mind vaatama tulevad! Jõudu ja jaksu kaashulludele ja nende väikestele marakrattidele! ;)
NB: Õnneks ma ootasin elust 2-lapsega midagi veel hullemat, niiet tegelikult polegi kõige keerulisem. Eks ikka sõltub inimesest endast, kas klaas on pool tühi või pool täis. ;)
Kuidas sa keelad armastust? Kuidas sa pahandad armastuse pärast? See on meeletu dilemma, sest tegelikult ei taha ta ju haiget teha. Ta lihtsalt ei oska oma tundeid nii hellalt näidata, kui ühel beebil tarvis oleks. Ta ei oska õrnalt kallistada või lutti suhu panna nii, et seda põsest poolenisti läbi ei torkaks. Ta ei saa aru, et beebikiiges lamav Robin ei vaja nii suurt hoogu kui ta ise õues kiikudes. Või, et tegelikult ei ole plastmass viinamarjakobar nii hea ja pehme, et seda peaks venna näkku sisse lükkama. Ta on alles pisike väikelaps, kes armastab oma vennabeebit maailmatuma palju. Miks siis seda keelata?
Idülliliselt ma ei keelaks ja laseks neil koos kasvada, aga ausõna, mõned võtted on ikka sellised, mille pärast ka mul külmavärinad üle keha jooksevad. Ja vahel on mul tunne, et ma ei suuda. Ma ei suuda igat sekundit valvata, iga hetke tähele panna ning iga sigadust keelata. Laps ei ole süüdi ju selles, et ta on ise veel väike. Oleks Emili paar aastat vanem, ta saaks aru, aga tegu on siiski inimesega, kes alles õpib empaatiat ning kompab piire. Ja oi kuidas ta neid kompab. Ma täitsa mõistan, kuidas üksinda lastega kodus olevad vanemad hulluks lähevad. Sellel hetkel, kui sa oled suutnud ühe sigaduse likvideerida, tehakse juba uus pättus. Kui sa ei vaata, võetakse laua pealt veetass ja kallatakse ümber, et selle sees käega mängida. Kõik kriidid loobitakse laiali ning mõnega joonistatakse kapi peale. Ma võiksin jäädagi loetlema neid hulluseid, mida üks üliaktiivne püsimatute kätega kahene teha suudab, kuid ma tahaks enne jaanipäeva magama ka minna. Reaalsus on see, et kahe-aastane laps ongi nii väsitav, kui räägitakse. Ja mis kõige hullem - neil on oma arvamus.
Minu kallis tütar on täielik lobamokk ja oma arvamust ta avaldamata ei jäta. Ma vahel peatan ennast hetkes, vaatan enda tütart, siis enda väikest rahulikku beebit ja mõtlen: "Mida kuradit ma vingusin elu raskuse üle, kui mul oli ainult üks beebi?" Reaalsus on see, et väike beebi on köki-möki. Beebidega on lihtne. Nad nutavad asjapärast, mitte siis kui keegi ei taha teha midagi, mida nemad soovivad. Näiteks täna kukkusid Emilil 2 väikest redist terrassilaudade vahele ja kuna neid enam kätte ei saanud, läks jube kisa lahti. Siin kohal mainiks ära, et see kukkumine oli üpris palju suunatud sihtimise moodi. Lapsed on keerulised, nende mõttemaailm on nii segane. Beebidega on lihtsam: kaka/piss püksis - nutab ; näljane - nutab ; valus - nutab. Beebid ei nuta kuna nende kujuteldav sõber sõi nende eest maasikad ära või poni ise lendas wc potti. Beebid on lihtsad.
Ma võin olla hullumas, kuid ma ei kahetse mitte sekunditki oma elust. Otsus saada emaks, oli parim otsus minu elus. Ja kui rääkida kahekordse ema staatusest, siis iga naeratus, mis mu pisike poja mulle annab, on totaalselt seda magamatust väärt. Iga kord, kui ta vaatab minu silmadesse siira kiindumusega ning kui ta jutustab lalisedes mulle enda elu kurba ja rõõmsat saatust. Hetk kus väike beebi on mu süles uinunud ning magab nii rahulikult magusat und. Ning kui ta naeratab läbi une nii mesimagusasti. Need hetked, kus Emili mängib Robiniga ja poja naerab suunurgad kõrvuni enda õega koos või kui Emili lohutab enda nutvat venda "tasa-tasa". Hetk kus ma istun päikese käes, beebi viludas magamas ning pean oma tütrega muru peal piknikku, jäätis kausis sulamas. Need hetked on väärt tegemist, need on väärt elamist ja need on väärt minu hullupabereid. Ükski õnn ei tule siia maailma ilma raskusteta ning iga raskuse taga on peidus õnn. Lihtsalt ei tohi kunagi unustada ennast selle kaose keskel.
Võin julgelt väita, et isegi kui emadus mind hulluks ajab, võin ma olla kindel, et mul on vähemasti kaks kõige armastavamat külalist, kes mind vaatama tulevad! Jõudu ja jaksu kaashulludele ja nende väikestele marakrattidele! ;)
NB: Õnneks ma ootasin elust 2-lapsega midagi veel hullemat, niiet tegelikult polegi kõige keerulisem. Eks ikka sõltub inimesest endast, kas klaas on pool tühi või pool täis. ;)
Sunday, May 7, 2017
Lapsesuu ei valeta!
***
Mina: " Emili, mis beebi nimeks saab?"
Emili: "Kaka"
***
Mina: "Emili, kas beebivenna nimi võiks olla Robin?"
Emili: "Robiii, okei."
***
Hommikusöök pannkookide ja jäätisega. Emili sööb jäätise ära ning 2 pannkooki on veel taldrikus.
Emili: "Veel!"
Mina: "Sul ei ole pannkoogid veel otsas. Söö need ära, siis saad juurde."
Emili tõstab kaks poolikut pannkooki laua peale, võtab taldriku kätte, kallutab minu poole ja lausub süütu näoga: "Otsas. Veel!"
***
Esimestel päevadel, kui me Robiniga kodus olime, ei saanud Emili veel päris hästi aru, kuidas beebide värk käib.
Mina: "Emili, emme peab beebile süüa andma. Beebi on näljane."
Emili tõuseb püsti ja läheb toob beebile tüki melonit.
Emili:"Beebi, söö!"
(Nii juhtus veel paar korda nii saia kui ka muu toredaga. Tänaseks ta õnneks teab, et beebi sööb ainult rinnapiima.)
***
Iga kord kui me Robinil mähkmeid vahetame, kuulutab Emili valju häälega: "Beebi! Kaka!"
Meie pühalik tseremoonia koos sissejuhatusega :D
***
Emili: "Beebi nuusib!"
(Venna kohta, kes natuke nohiseb)
***
Tulen lastega lõunaselt õueskäigult.
Emili:"Süüa!"
Mina: "Mis sa süüa tahad?"
Emili: "Lapsu ei taha muna süüa!"
(Nagu ma muud talle sisse ei söödakski...)
Ca 6 h hiljem õhtuselt õueskäigult tulles.
Emili: "Süüa!"
Mina: "Mis sa süüa tahad?"
Emili: "MUNA, MUNA, MUNA!!"
Huh, lapsed... Täna siis keedumuna..
***
Emili istub. Venna on tema süles. Läheb ninaga venna nina juurde nuuskima ning istub siis uuesti sirge seljaga tagasi ja teatab tõsimeeli:
"Lapsu sööb beebi nina ära!"
Ma ei oska meie kasvatusmeetodeid ilmselgelt kommenteerida..
***
Räägin Etsiga juttu. Emili istub kõrval.
Mina: "Anne ütles eile, et Emilil on hea huumorimeel!"
Ets: "Isa oma!"
Mina: "Ma ikka ütleks, et ema oma!"
Emili vaatab meid ja teatab tähtsalt valjul häälel: "Lapsu oma!!"
***
Iga kord kui Robin peaga edasi-tagasi natuke tuigerdab, teatab Emili kõigile nii:
"Venna toksib auku! Rähn!"
***
Mina: "Emili, emme peab beebile süüa andma. Beebi on näljane."
Emili tõuseb püsti ja läheb toob beebile tüki melonit.
Emili:"Beebi, söö!"
(Nii juhtus veel paar korda nii saia kui ka muu toredaga. Tänaseks ta õnneks teab, et beebi sööb ainult rinnapiima.)
***
Iga kord kui me Robinil mähkmeid vahetame, kuulutab Emili valju häälega: "Beebi! Kaka!"
Meie pühalik tseremoonia koos sissejuhatusega :D
***
Emili: "Beebi nuusib!"
(Venna kohta, kes natuke nohiseb)
***
Tulen lastega lõunaselt õueskäigult.
Emili:"Süüa!"
Mina: "Mis sa süüa tahad?"
Emili: "Lapsu ei taha muna süüa!"
(Nagu ma muud talle sisse ei söödakski...)
Ca 6 h hiljem õhtuselt õueskäigult tulles.
Emili: "Süüa!"
Mina: "Mis sa süüa tahad?"
Emili: "MUNA, MUNA, MUNA!!"
Huh, lapsed... Täna siis keedumuna..
***
Emili istub. Venna on tema süles. Läheb ninaga venna nina juurde nuuskima ning istub siis uuesti sirge seljaga tagasi ja teatab tõsimeeli:
"Lapsu sööb beebi nina ära!"
Ma ei oska meie kasvatusmeetodeid ilmselgelt kommenteerida..
***
Räägin Etsiga juttu. Emili istub kõrval.
Mina: "Anne ütles eile, et Emilil on hea huumorimeel!"
Ets: "Isa oma!"
Mina: "Ma ikka ütleks, et ema oma!"
Emili vaatab meid ja teatab tähtsalt valjul häälel: "Lapsu oma!!"
***
Iga kord kui Robin peaga edasi-tagasi natuke tuigerdab, teatab Emili kõigile nii:
"Venna toksib auku! Rähn!"
***
Monday, April 24, 2017
Keegi on näinud?
Säh sulle väljamaalasi ja nende lubadusi...
#spring is around the corner
Friday, April 14, 2017
Kanakasvataja pühadedilemma
Meie kanad värvivad ise oma munad ära.. Kas osta poest valgeid mune või värvida üle? Rasked otsused.. huh..
Tuesday, April 11, 2017
Sellest, kuidas Robin siia ilma tuli.
Kuna ma panin kirja Emili sünniloo, siis oleks igati õiglane panna ka kirja Robini oma. Robini sünniga oli mul isiklik nali, sest kuni 1. aprillini olid minu käed ja jalad tegemisi täis ning polnud aega sünnitama minna. Niisiis leppisime pojaga kokku, et tema enne 3. aprilli ei sünni, sest emmel on vaja teha palju asju ja tahaks ühe päeva puhata ka.
Nii läkski. Poeg on mul väga arvestav ja armas ning sündis 3. aprilli varahommikul, täpselt 40+0 rasedusnädalal ehk sünnituse tähtajal. Päev enne oli meeletult soe ja päikseline ilm. Kraadiklaas näitas meil suisa 16 soojakraadi. Ma tundsin juba hommikul, et õhtul läheb asjaks, mistõttu hakkasin kibekiirelt juukseid värvima. Kui see oli tehtud, siis läksime Emiliga õue mängima, kõndisime ringi, toimetasime kanalas, püüdsime päikesekiiri, kiikusime. Istusin enda võimsa kase all ja nautisin sooja ilma samal ajal, kui kõhutoonused regulaarsemaks ja tuntavamaks muutusid. Valus ei olnud, niiet ei muretsenud. Ets tõi mulle sooja kohvi, mida päikeselaigus nautida ning Emili jõi kakaod. Ehk saime ka selle aasta esimese kevadpikniku peatud. Täielik idüll. Seal juures sain ka endale selle aasta esimesed tedretäpid.
Kella 5 paiku palusin oma õel meie juurde tulla, et juhuks kui päriselt ka sünnitan, ei pea Emilit Tallinna kaasa vedama. Kuna kiiret ei olnud, siis lasin tal rahulikult võtta ning umbes kella 9 paiku õhtul oli õde siin. Peale seda oli mul vaja veel askeldada, tõsta turvatooli ümber, seletada kõike lapse ja majaga seonduvat ja palju muud. Tuhud olid regulaarselt 5 minuti tagant, suhteliselt tugevad kuid valu oli pigem nõrk, mistõttu ma väga kiirustama ei hakanud. Alles kella 11 paiku öösel panime autole hääled sisse, sest vaikselt tuli juba hingama hakata, ning mina ei kavatsenud olla see spetsialist, kes tee ääres sünnitab. Teada oli ju, et teine sünnitus võib minna kiiremini kui esimene ning enam ei julgenud ma asja edasi lükata. Suundusime haigla poole, endal nägu naerul, tegime nalja ja muhelesime niisama. No tõesti ei olnud sünnitama hakkava naise tunne. Kui aus olla, siis ma kartsin, et pean öösel kellegi juurde magama suunduma, sest haiglasse sisse ei võeta. Lihtsalt nii hea oli olla, et ise ka ei uskunud, et sünnitus võiks pihta hakata.
Umbes 15 minutit peale südaööd, kui kuupäev kukkus, jõudsime Pelgulinna Sünnitusmajja. Vastuvõtu ämmaemand küsis küsimused, mõõtis rõhud, tegi läbivaatluse, natuke ka nalja ning määras mind sünnitustuppa nr 7, sest avatust oli 3 cm ja sünnitegevus alanud. Kell oli umbes pool 1. Kui aus olla, siis mul oli imelik minna sünnitustuppa, sest ma ise ka ei uskunud, et midagi juhtuma hakkab. Kõndisin seal ringi, tegin Etsiga nalja. Mõtlesime, et peaks burksi järele ikka minema. Mõne aja pärast tuli ämmaemand oma suure KTG masinaga, pani mind voodisse pikali ning masina alla. KTG mõõtude all umbes 1 paiku tulid ära veed, mille järgselt ütlesin Etsile, et alles nüüd läheb valusaks. Peale esimest tuhu ilma veteta pidin tõdema, et nüüd on küll sünnitaja tunne. :D
Tuhud läksid järsult tugevamaks ja tihedamaks. Ning kätte jõudis faas, kus ma peas mõtlesin, et nüüd küll enam ei suuda. Umbes kell kolmveerand 2 oli avatus ikka 3 cm, kuigi valu oli juba laes ning tuhude regulaarsus 1-2 minutit. Ma olin täiesti väsinud juba sellest vähesest ajast, sest see valu oli väga terav ning kiirgav. Seisin säri peal ja lihtsalt üritasin üle elada kõik tuhud, mis ennast minu ette sööstsid. Nagu ka oma esimesel sünnitusel, nii ka teisel, ei oleks ma lihtsalt suutnud psühholoogiliselt seda kõike teha ilma Etsita. Sünnitus on karm ja jõhker kannatuste jada, kuid oma mehe käsi aitab imekombel seda nii palju leevendada. Ma mäletan nii hästi, kuidas vaatasin Etsile otsa ja ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda. Ja ka seda, kuidas tema kohalolek valu veidikenegi leebemaks tegi.
Ma arvan, et kogu sünnituse üks kõige psühholoogilisemalt raskemaid hetki on iseendaga rahu sõlmimine. Pool sinu kehast kriiskab allaandmise järele ning teine pool tahab võimalikult kiiresti kohtuda oma lapsega. Nii oli ka minul, kui ma sain teada, et avatust on ikka ainult 3 cm, siis ma otsustasin, et mina ei jaksa. Valu oli nii jube, et ma lihtsalt ei tahtnud enam. Mu peas käis miljon mõtet, kuidas keegi võiks mind valuvaigisteid täis pumbata. Järgmine hetk ma aga sisestasin endale, et ma suudan, tahan ja saan. Ma keskendusin kogu oma energiaga tuhude kasulikuks hingamisele. Minu imestuseks tuli valusate tuhude ajal väga kiiresti meelde, milline õige hingamistehnika aitab sünnitusprotsessi kiirendada ning kuidas leida see õige koht oma kehas, kuhu kogu harmoonia ja jõud hingamise abil saata. See võib-olla kõlab utoopiliselt, kuid sünnitusele kaasa hingamisest on kõvasti rohkem kasu, kui kramplikult valude kannatamisest. Edasi kulus iga tuhu sünnitusprotsessi kiirendamiseks läbi suunatud hingamise. Olgu, võib öelda, et iga kümnes kulus peas ropendamiseks ning oma sisemise allaandjast mökuga võitlemiseks.
Ühel hetkel läks jube valu veel jubedamaks. Mu energia sai otsa, niiet ma otsustasin voodisse padja najale kannatama minna. Seal sain ma olla paar tuhu, kui ämmaemand juhuslikult tuppa jalutas, mulle kotttooli padja asemele andis ning minul täiesti juhuslikult pressid peale tulid. Kõik käis nii kuradima kiiresti, sest järsku oli poeg maailma tungimas, mind käsutati kummuli (ilmselgelt Ets tõstis mind ümber, sest kui sul lapse pea hargivahel kinni on, siis sa ise ei keerle), ning mõne minutiga oli poja sündinud. Ämmaemand veel käsutas, et ma hingaks pressi üle, et liiga kiiresti tuleb, aga ausõna, ma ei saanud aru kus see press algab või lõppeb ning üldse kas on võimalik midagi üle hingata. Ma ei pidanud pressima alguses, poja tuli nagu traktor vägisi välja. Võib vist öelda, et pressid kestsid umbes 5 minutit ja neid võis olla 2-3. Ma ei tea, sest minu jaoks oli see ühtlane kiire rebenemine ning meeletu valu. Ma ausõna kirjeldaks seda sünnituse etappi nagu keskaegset piinapinki, kuhu keegi tulevikust elektrirelvad toonud on ning mis lõppeb inimkeha seespidise rebestamisega. Ma tean, see kõlab väga brutaalselt, aga ega tegelikult ei ole ühe vastsündinu väljutamises mitte midagi fantastilist. Ainuke võrratu hetk on see, kus kõik läbi saab ning laps sinu rinnale pannakse. Ja tegelikult ka, kuna olukord oli nii kiiresti kulmineeruv, siis rebenemist ikka oli. Pärast õmmeldi veel tükk aega mind kokku. Pressid olid tõenäoliselt kõige julmem faas ning ma reaalselt karjusin, et ma ei suuda rohkem. Igatahes umbes pooleteise tunniga sai 3 cm avatusest sündinud laps. Isegi ämmaemand oli üllatunud sellest, kui kiiresti see juhtus. Poja tuli ilmale kell 3.14 öösel. Või on see varahommik? Sündides oli tal nabanöör ümber kaela, nägu sai kiirest saabumisest korralikult muljuda ning siniseks, kuid muidu sündis tubli ja terve 53 cm pikkune ning 4220 gr kaaluv ponks poiss. Kuna veregrupp oli taaskord isasse, siis sain järgmisel päeval süsti ka.
Erinevalt esimesest korrast, tundsin ma seekord igat nõelapistet ning see kõik oli sigavalus. Ainuke mõte oli, et ma ei taha enam kunagi sünnitada. Ma tajusin 100% ennast ümbritsevat olukorda ning seda nn õnnist hetke, kus laps rinnale pannakse, ma seekord meeli ületavalt ei tajunud. Reaalsus oli see, et ma ei saanud midagi aru. Kas juba on laps käes? Kas ma sünnitasin? Mis valu see just oli? See kõik oli nii kiire, et mulle jõudis alles 9 paiku hommikul kohale, millega ma hakkama sain ning kes minu juures lõpuks on. See õnnis hetk jõudis minuni alles perepalatis oma vastsündinud beebi kõrval lamades. Mul on natuke kahju sellest, sest see ekstaas minu esimesel sünnitusel oli nii ennasthõlmavalt suur ja nauditav. Siiski jõudis see suur õnn minuni, mis sest, et väikese hilinemisega. Praegu vaatan ma iga päev oma kallist poja läbi armastust täis silmade.
Mis ma siis oskan öelda, 2. sünnitus oli kiirem, valusam ning absurdsem. Ma ei saanud midagi aru, kõik käis liiga kiiresti ning naljatamisest lapse sünnini kulus alla 3 tunni. Samas olen ma siiralt õnnelik, sest ega mul kauemaks energiat poleks jagunud. Esimesed sünnitusjärgsed päevad haiglas olid valusamad kui eelmisel korral, emaka kokkutõmbed võtsid jalust ning valuvaigistid voolasid jõgedena. Piima tekkimisest rinda pole üldse mõtet kõneleda, sest see nähtus oli nii absurdne, et oleks tahtnud kraanat, mis mu rindu kannaks.
Aga jah, kiirelt, kärmelt ja punktuaalselt see kord. Poiss on vist hea matemaatilise taibuga. Tunneb aega(õigel päeval saabunud) ning matemaatilisi konstante (3.14).
Ja suur kummardus minu kallile mehele, kes igal sammul minu kõrval oli ning mul aitas taaskord millegi nii ülivägevaga hakkama saada! Õnn on peres, lastes ning armastuses! Ärge raisake õnne, vaid nautige! Ma ei oska isegi kirjeldada, kui õnnelik ma hetkel olen! NB: Emili on super äge suur õde!
Nii läkski. Poeg on mul väga arvestav ja armas ning sündis 3. aprilli varahommikul, täpselt 40+0 rasedusnädalal ehk sünnituse tähtajal. Päev enne oli meeletult soe ja päikseline ilm. Kraadiklaas näitas meil suisa 16 soojakraadi. Ma tundsin juba hommikul, et õhtul läheb asjaks, mistõttu hakkasin kibekiirelt juukseid värvima. Kui see oli tehtud, siis läksime Emiliga õue mängima, kõndisime ringi, toimetasime kanalas, püüdsime päikesekiiri, kiikusime. Istusin enda võimsa kase all ja nautisin sooja ilma samal ajal, kui kõhutoonused regulaarsemaks ja tuntavamaks muutusid. Valus ei olnud, niiet ei muretsenud. Ets tõi mulle sooja kohvi, mida päikeselaigus nautida ning Emili jõi kakaod. Ehk saime ka selle aasta esimese kevadpikniku peatud. Täielik idüll. Seal juures sain ka endale selle aasta esimesed tedretäpid.
Kella 5 paiku palusin oma õel meie juurde tulla, et juhuks kui päriselt ka sünnitan, ei pea Emilit Tallinna kaasa vedama. Kuna kiiret ei olnud, siis lasin tal rahulikult võtta ning umbes kella 9 paiku õhtul oli õde siin. Peale seda oli mul vaja veel askeldada, tõsta turvatooli ümber, seletada kõike lapse ja majaga seonduvat ja palju muud. Tuhud olid regulaarselt 5 minuti tagant, suhteliselt tugevad kuid valu oli pigem nõrk, mistõttu ma väga kiirustama ei hakanud. Alles kella 11 paiku öösel panime autole hääled sisse, sest vaikselt tuli juba hingama hakata, ning mina ei kavatsenud olla see spetsialist, kes tee ääres sünnitab. Teada oli ju, et teine sünnitus võib minna kiiremini kui esimene ning enam ei julgenud ma asja edasi lükata. Suundusime haigla poole, endal nägu naerul, tegime nalja ja muhelesime niisama. No tõesti ei olnud sünnitama hakkava naise tunne. Kui aus olla, siis ma kartsin, et pean öösel kellegi juurde magama suunduma, sest haiglasse sisse ei võeta. Lihtsalt nii hea oli olla, et ise ka ei uskunud, et sünnitus võiks pihta hakata.
Umbes 15 minutit peale südaööd, kui kuupäev kukkus, jõudsime Pelgulinna Sünnitusmajja. Vastuvõtu ämmaemand küsis küsimused, mõõtis rõhud, tegi läbivaatluse, natuke ka nalja ning määras mind sünnitustuppa nr 7, sest avatust oli 3 cm ja sünnitegevus alanud. Kell oli umbes pool 1. Kui aus olla, siis mul oli imelik minna sünnitustuppa, sest ma ise ka ei uskunud, et midagi juhtuma hakkab. Kõndisin seal ringi, tegin Etsiga nalja. Mõtlesime, et peaks burksi järele ikka minema. Mõne aja pärast tuli ämmaemand oma suure KTG masinaga, pani mind voodisse pikali ning masina alla. KTG mõõtude all umbes 1 paiku tulid ära veed, mille järgselt ütlesin Etsile, et alles nüüd läheb valusaks. Peale esimest tuhu ilma veteta pidin tõdema, et nüüd on küll sünnitaja tunne. :D
Tuhud läksid järsult tugevamaks ja tihedamaks. Ning kätte jõudis faas, kus ma peas mõtlesin, et nüüd küll enam ei suuda. Umbes kell kolmveerand 2 oli avatus ikka 3 cm, kuigi valu oli juba laes ning tuhude regulaarsus 1-2 minutit. Ma olin täiesti väsinud juba sellest vähesest ajast, sest see valu oli väga terav ning kiirgav. Seisin säri peal ja lihtsalt üritasin üle elada kõik tuhud, mis ennast minu ette sööstsid. Nagu ka oma esimesel sünnitusel, nii ka teisel, ei oleks ma lihtsalt suutnud psühholoogiliselt seda kõike teha ilma Etsita. Sünnitus on karm ja jõhker kannatuste jada, kuid oma mehe käsi aitab imekombel seda nii palju leevendada. Ma mäletan nii hästi, kuidas vaatasin Etsile otsa ja ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda. Ja ka seda, kuidas tema kohalolek valu veidikenegi leebemaks tegi.
Ma arvan, et kogu sünnituse üks kõige psühholoogilisemalt raskemaid hetki on iseendaga rahu sõlmimine. Pool sinu kehast kriiskab allaandmise järele ning teine pool tahab võimalikult kiiresti kohtuda oma lapsega. Nii oli ka minul, kui ma sain teada, et avatust on ikka ainult 3 cm, siis ma otsustasin, et mina ei jaksa. Valu oli nii jube, et ma lihtsalt ei tahtnud enam. Mu peas käis miljon mõtet, kuidas keegi võiks mind valuvaigisteid täis pumbata. Järgmine hetk ma aga sisestasin endale, et ma suudan, tahan ja saan. Ma keskendusin kogu oma energiaga tuhude kasulikuks hingamisele. Minu imestuseks tuli valusate tuhude ajal väga kiiresti meelde, milline õige hingamistehnika aitab sünnitusprotsessi kiirendada ning kuidas leida see õige koht oma kehas, kuhu kogu harmoonia ja jõud hingamise abil saata. See võib-olla kõlab utoopiliselt, kuid sünnitusele kaasa hingamisest on kõvasti rohkem kasu, kui kramplikult valude kannatamisest. Edasi kulus iga tuhu sünnitusprotsessi kiirendamiseks läbi suunatud hingamise. Olgu, võib öelda, et iga kümnes kulus peas ropendamiseks ning oma sisemise allaandjast mökuga võitlemiseks.
Ühel hetkel läks jube valu veel jubedamaks. Mu energia sai otsa, niiet ma otsustasin voodisse padja najale kannatama minna. Seal sain ma olla paar tuhu, kui ämmaemand juhuslikult tuppa jalutas, mulle kotttooli padja asemele andis ning minul täiesti juhuslikult pressid peale tulid. Kõik käis nii kuradima kiiresti, sest järsku oli poeg maailma tungimas, mind käsutati kummuli (ilmselgelt Ets tõstis mind ümber, sest kui sul lapse pea hargivahel kinni on, siis sa ise ei keerle), ning mõne minutiga oli poja sündinud. Ämmaemand veel käsutas, et ma hingaks pressi üle, et liiga kiiresti tuleb, aga ausõna, ma ei saanud aru kus see press algab või lõppeb ning üldse kas on võimalik midagi üle hingata. Ma ei pidanud pressima alguses, poja tuli nagu traktor vägisi välja. Võib vist öelda, et pressid kestsid umbes 5 minutit ja neid võis olla 2-3. Ma ei tea, sest minu jaoks oli see ühtlane kiire rebenemine ning meeletu valu. Ma ausõna kirjeldaks seda sünnituse etappi nagu keskaegset piinapinki, kuhu keegi tulevikust elektrirelvad toonud on ning mis lõppeb inimkeha seespidise rebestamisega. Ma tean, see kõlab väga brutaalselt, aga ega tegelikult ei ole ühe vastsündinu väljutamises mitte midagi fantastilist. Ainuke võrratu hetk on see, kus kõik läbi saab ning laps sinu rinnale pannakse. Ja tegelikult ka, kuna olukord oli nii kiiresti kulmineeruv, siis rebenemist ikka oli. Pärast õmmeldi veel tükk aega mind kokku. Pressid olid tõenäoliselt kõige julmem faas ning ma reaalselt karjusin, et ma ei suuda rohkem. Igatahes umbes pooleteise tunniga sai 3 cm avatusest sündinud laps. Isegi ämmaemand oli üllatunud sellest, kui kiiresti see juhtus. Poja tuli ilmale kell 3.14 öösel. Või on see varahommik? Sündides oli tal nabanöör ümber kaela, nägu sai kiirest saabumisest korralikult muljuda ning siniseks, kuid muidu sündis tubli ja terve 53 cm pikkune ning 4220 gr kaaluv ponks poiss. Kuna veregrupp oli taaskord isasse, siis sain järgmisel päeval süsti ka.
Erinevalt esimesest korrast, tundsin ma seekord igat nõelapistet ning see kõik oli sigavalus. Ainuke mõte oli, et ma ei taha enam kunagi sünnitada. Ma tajusin 100% ennast ümbritsevat olukorda ning seda nn õnnist hetke, kus laps rinnale pannakse, ma seekord meeli ületavalt ei tajunud. Reaalsus oli see, et ma ei saanud midagi aru. Kas juba on laps käes? Kas ma sünnitasin? Mis valu see just oli? See kõik oli nii kiire, et mulle jõudis alles 9 paiku hommikul kohale, millega ma hakkama sain ning kes minu juures lõpuks on. See õnnis hetk jõudis minuni alles perepalatis oma vastsündinud beebi kõrval lamades. Mul on natuke kahju sellest, sest see ekstaas minu esimesel sünnitusel oli nii ennasthõlmavalt suur ja nauditav. Siiski jõudis see suur õnn minuni, mis sest, et väikese hilinemisega. Praegu vaatan ma iga päev oma kallist poja läbi armastust täis silmade.
Mis ma siis oskan öelda, 2. sünnitus oli kiirem, valusam ning absurdsem. Ma ei saanud midagi aru, kõik käis liiga kiiresti ning naljatamisest lapse sünnini kulus alla 3 tunni. Samas olen ma siiralt õnnelik, sest ega mul kauemaks energiat poleks jagunud. Esimesed sünnitusjärgsed päevad haiglas olid valusamad kui eelmisel korral, emaka kokkutõmbed võtsid jalust ning valuvaigistid voolasid jõgedena. Piima tekkimisest rinda pole üldse mõtet kõneleda, sest see nähtus oli nii absurdne, et oleks tahtnud kraanat, mis mu rindu kannaks.
Aga jah, kiirelt, kärmelt ja punktuaalselt see kord. Poiss on vist hea matemaatilise taibuga. Tunneb aega(õigel päeval saabunud) ning matemaatilisi konstante (3.14).
Ja suur kummardus minu kallile mehele, kes igal sammul minu kõrval oli ning mul aitas taaskord millegi nii ülivägevaga hakkama saada! Õnn on peres, lastes ning armastuses! Ärge raisake õnne, vaid nautige! Ma ei oska isegi kirjeldada, kui õnnelik ma hetkel olen! NB: Emili on super äge suur õde!
Tuesday, March 28, 2017
Sa kuradi sindrinahk!
Täna avanes meie õuealal vaatepilt, kus viimast nädalat rase naine jookseb paljajalu toariietes kaigas käes õues ringi ja karjub ropendades üle õue. Sa kuradi sindrinahk, anna mu kana tagasi! Nagu ka enne olen öelnud, siis maaelu on vahel ebaõiglane. Vahel on ta karm ning virutab sulle niimoodi jalaga näkku, et ise ka ei usu.
Olin siis otsustanud, et lasen kanadel väheke vabalt ringi siblida enne, kui linnugripi ahastuses lindude vabapidamisekeeld 1.aprillist jõustub. Aga vot sulle üllast eesmärki, samal ajal kui mina toas süüa tegin, käis õues selline melu, et vähe pole. Vaatasin korraks aknast välja, kui nägin üle õue jooksvat suurt rebast, kes minu pruuni kana Ivar Konti taga ajas. Täpselt nii palju nägin, kuidas ta kana auto kõrval nurka surus ja hambusse võttis. Ja siis jooksin mina sekunditki mõtlemata üle hoovi, haarasin tee pealt kaika ja karjusin sellele sitapeale, et ta mu kana tagasi tooks. Ilmselgelt on muidugi üks väle suur kanavargast rebane kiirem, kui paks ja rase inimesest Rebane, ning selleks hetkeks kui ma garaaži juurde jõudsin, oli see sindrinahk minu kanaga läinud.
Kiiremas korras ajasin ülejäänud kanad tagasi kokku ja kodu poole, jooksin tuppa, panin jope/jalatsid selga ning läksin õue tagasi. Võtsin siis kõik oma alles jäänud 4 kana ja mõtetu kuke kaasa ja ajasin nad tagasi kuuti. Ühtlasi tegin ka kiirema valveringi, et ikka kindel olla, et Ivar juhuslikult plehku ei pääsenud, kuid seda kahjuks ei olnud juhtunud. Garaažiesine oli kanasulgi täis ja kuuti naases 6st linnust ainult 5.
Tundub, et alates tänasest algabki meie pere "linnugripi karantiin", ainult et reaalseks põhjuseks on üks karvane idioot, mitte kardetav haigus. Nii palju ma enda linnukestele võimaldan, et lasen neil rõõmsalt oma aedikus käia (mis vastab linnugripi nõuetele ja on rebasekindel), et nad ikka päevavalgust näeksid. Aga kuradi kurat, järelvalveta ma neid enam vabalt õue ei saa jätta. Vot sellist nahaalsust poleks ma rebase poolt oodanud, et ta maja eest murrab, kus inimesed äsja ringi käinud on. Ja eriti ajab mind närvi, et ta mu ühe parima munakana kinni püüdis. Oleks siis vähemasti kuke võtnud, kellest nagu näha, eriti kasu ei ole. Vot mu vana kukk oli küll sitapea, aga vähemasti oleks ta ise rebase hammaste vahel lõpetanud oma julgustükke tehes..
Aga eks kui linnugripi hooaeg möödas, siis saavad kanad järelvalve all taaskord õnnelikult aasal kaagutada. Aga kui ma seda kuradi rebast veel peaksin nägema, siis ajan iseendalgi karva turri ja hakkan urisema..
RIP kana Ivar
.
Olin siis otsustanud, et lasen kanadel väheke vabalt ringi siblida enne, kui linnugripi ahastuses lindude vabapidamisekeeld 1.aprillist jõustub. Aga vot sulle üllast eesmärki, samal ajal kui mina toas süüa tegin, käis õues selline melu, et vähe pole. Vaatasin korraks aknast välja, kui nägin üle õue jooksvat suurt rebast, kes minu pruuni kana Ivar Konti taga ajas. Täpselt nii palju nägin, kuidas ta kana auto kõrval nurka surus ja hambusse võttis. Ja siis jooksin mina sekunditki mõtlemata üle hoovi, haarasin tee pealt kaika ja karjusin sellele sitapeale, et ta mu kana tagasi tooks. Ilmselgelt on muidugi üks väle suur kanavargast rebane kiirem, kui paks ja rase inimesest Rebane, ning selleks hetkeks kui ma garaaži juurde jõudsin, oli see sindrinahk minu kanaga läinud.
Kiiremas korras ajasin ülejäänud kanad tagasi kokku ja kodu poole, jooksin tuppa, panin jope/jalatsid selga ning läksin õue tagasi. Võtsin siis kõik oma alles jäänud 4 kana ja mõtetu kuke kaasa ja ajasin nad tagasi kuuti. Ühtlasi tegin ka kiirema valveringi, et ikka kindel olla, et Ivar juhuslikult plehku ei pääsenud, kuid seda kahjuks ei olnud juhtunud. Garaažiesine oli kanasulgi täis ja kuuti naases 6st linnust ainult 5.
Tundub, et alates tänasest algabki meie pere "linnugripi karantiin", ainult et reaalseks põhjuseks on üks karvane idioot, mitte kardetav haigus. Nii palju ma enda linnukestele võimaldan, et lasen neil rõõmsalt oma aedikus käia (mis vastab linnugripi nõuetele ja on rebasekindel), et nad ikka päevavalgust näeksid. Aga kuradi kurat, järelvalveta ma neid enam vabalt õue ei saa jätta. Vot sellist nahaalsust poleks ma rebase poolt oodanud, et ta maja eest murrab, kus inimesed äsja ringi käinud on. Ja eriti ajab mind närvi, et ta mu ühe parima munakana kinni püüdis. Oleks siis vähemasti kuke võtnud, kellest nagu näha, eriti kasu ei ole. Vot mu vana kukk oli küll sitapea, aga vähemasti oleks ta ise rebase hammaste vahel lõpetanud oma julgustükke tehes..
Aga eks kui linnugripi hooaeg möödas, siis saavad kanad järelvalve all taaskord õnnelikult aasal kaagutada. Aga kui ma seda kuradi rebast veel peaksin nägema, siis ajan iseendalgi karva turri ja hakkan urisema..
RIP kana Ivar
.
Subscribe to:
Posts (Atom)