Roland on meie esimese põnni Emili copy paste meessoost versioon, kes samamoodi, kui minu esimenegi, tuli siia ilma sunniviisilisel esilekutsumisel. Esialgselt pidi poisiklutt esilekutsutud saama 41+0 rasedusel, kuid kuna haiglas kohti ei olnud, otsustati tema välja tulek loomisesse saata hoopis 41+1. Niisiis 23.aprillil seadsin ma hommikul oma tee taaskord Pelgulinna Sünnitusmajja, kus algas sünnitusmaraton number 3. Hommik, nagu igal mu eelneval sünnituselgi, oli ideaalselt kaunis ja päikeseline. Taevas oli taaskord sinisem kui varem, õhk soojem ja unistused suuremad. Rolandi sünni ajaks olin ma juba 9 kuud läbinud tõelist enesearengu teed, mis hõlmas endas nii palju valu ületamist, takistustest üle astumist, ego põletamist, lahti laskmist kui ka teadlikuse tõstmist. Kuna Roland on meie pere üllatuslaps, siis oli teekond tema sünnini äärmiselt emotsionaalne ja keeruline, kuid sünnitusmajja jõudes olin ma leidnud oma sisemise rahu ja hingamise ning ootasin rõõmu ja armastusega enda kolmanda põnni saabumist meie juurde.
Haiglasse jõudes oli kõik tee tuttav, ämmakas kirjutab sisse, mõõdab rõhud, kraadib. Siis saad oma nimesildi käe ümber. Siis tuleb tore garderoobitädi, kes riided võtab ning hiljem sind ülesse sünnituseelsesse palatisse juhatab. Mehega tuleb aga all musi-kalli ära teha ja lasta tal kuhugi chillima minna, et kella 2ks külastusajaks tagasi saaks tulla. Palatis tehakse regulaarne KTG ja umbes 10 paiku tuleb arsti läbivaatlus ja ultraheli uuring, mille järgselt otsustatakse esilekutsumise viis. Minu puhul oli selleks viisiks see kord siis sisse joodav pulber, mis emakatöö esile peaks kutsuma. Ultrahelis aga ennustati lapse kaaluks 4400gr +- midagi. Noh, täitsa tehtav ju, poleks esimene kord nii suurt beebit sünnitada! Pulber joodud, hakkas asi pihta, kuid oma laiskusest istusin ma voodis, kuulasin motiveerivaid enesearengu videosid, mediteerisin, määrisin ennast oma imearmsate Doterra õlidega, pikutasin ja puhkasin. Järsku sain ma aru, et emaka kokkutõmbed on taaskord tagasihoidlikumaks muutunud, mille peale olin dilemma ees, kas aidata kaasa hüppepallil või minna magama. Muidugi valisin ma magamise... Niisiis oli kätte jõudnud lõuna, aeg oli järgmiseks pulbriks. Jõin selle ära ja puhkasin veel natuke. Kui kell 2 sai ja külastusaeg algas, siis ütlesin Etsile, et ta võib veel veidike minu venna ja laste juures olla, päris okei oli voodis pikutada, hoolimata sellest, et toonused olid taaskord pead tõstmas ja intensiivistumas ning vajasid juba õrna ülehingamist.
Järsku tuli mulle meelde, et unustasin Robinile dinosaurustega suure venna särgi muretseda ning organiseerisin selle ka kiiremas korras ära, sest Emilile oli juba suure õe kleit olemas. Niisiis oli aeg kella 3ks sinna maale jõudnud, et saatsin Etsi särgi järgi ja ütlesin, et mul on igav, vajan seltsi ja jäätist. Umbes 4 paiku oli Ets kohal koos jäätise ja maasikatega ning ajasin enda laisa tagumiku püsti, võtsin joogapalli ja hakkasin hüppama. Vahepeal oli palatisse tulnud ka mu palatikaaslase tulevase lapse isa, kes oli ikka paras mölakas. Ta oli väga ebaviisakas ja verbaalselt agressiivne oma tulevase lapse emaga ning see tõesti tekistas minus ahastust. Ma isegi ei mõelnud sealt ruumist lahkuda, sest see mees oli nii halb ja vastik, et mul oli tunne, et peaksin igaks juhuks sinna jääma. Samal ajal kui ma oma intensiivistuvaid tuhusid üle hingasin, jälgisin ma pingsalt, et see mees käituks oma sünnitava naisega mõistlikult. Mõistlikult, sest ta tekitas isegi minus kõhedust ja halba tunnet. Halva inimese tunneb juba kaugelt ära!
Umbes kella 6 paiku läks palatikaaslase mees minema, ukse peal naisele rusikat näidates ja lausudes:"vaata, et sa sõna kuulad, või muidu!" Ma olin iga oma keharakuga šokeeritud ja kui mu tuhud poleks tol hetkel nii tihedad olnud, oleks ma ise selle mehe uksest välja visanud. Pisar tuli igatahes silmanurka ja kurbus südamesse. Samas olin ma õnnelik, et mees lahkus, sest nüüd sain ma rahus sünnitustuppa minna teadmisega, et tüdruk on senikaua kaitstud. Kuigi kui aus olla, siis isegi sünnitustoas ma mõtlesin temast ja andsin hommikul esimese asjana juhtunust ka teada, et sotsiaalametnik neiuga räägiks.
Sünnitustuppa jõudes tutvusin ma ämmaemandaga ja kolisin vanni, sest seal oli tõeliselt mõnus ja kerge tuhusid üle hingata. Ma olin leidnud enda kõige zennima oleku üldse ja olin tõesti nagu harmooniline emalõvi, kes lihtsalt oli ja nautis protsessi. Vannis oli nii kerge tuhude vahepeal mõnuleda ja olla, et ma oleks sinna vist kauemakski jäänud, kui ämmaemand mind KTG jaoks välja poleks ajanud. Vannis olemise ajal muutus ka ämmaemand ning ma olen selle üle üli tänulik, sest minu uueks ämmaemandaks sai Pirjo Voogla, kes on vist maailma kõige optimistlikum ja lahedam ämmaemand üldse. Temaga sai nii palju nalja ning tema olek oli totaalselt rahustav ja pingeid maandav! Igatahes kontrolliti ka avatust ning naistearst kontrollis mind üle, mille järgselt otsustati kella 9 paiku avada veed. Nimelt oli lootevett taaskord meeletult palju ja kuna sünnitusteede ees oli looteveepaun, siis beebi pressis viltuselt teedele ja sünnitusprotsessi kulg oleks ilma vett avamata olnud väga pikk ja aeglane. Leppisime ämmaemandaga kokku, et teeks selle asja siis ikka kiirelt ära. Looteveed avati spetsiaalse konksuga ning ausõna oli selline tunne nagu tsünaami oleks toast üle käinud oma hiigellainega, sest kõik oli märg ja rõve. Ja samas ei suutnud ma naermist lõpetada, sest kogu see hulk vett, mis sealt välja tuli, oli lihtsalt nii naljakas. Ja nii ma siis irvitasin, ühest otsast valutades, ühest otsast naerukrampides ja voodis läbimärja seljaga palvetades, et see veegeiser lõppeks ning ma püsti saaksin sellest soojapissi tundest. No tõesti, kui palju vett mahub ühe naise sisse. Absurdne! Ma üldse ei imesta, et mu kõht nii suur oli, kui ma ämbritäit vett omadega kaasas tassisin.
Voodist tõustes oli mul selline tunne, et sünnitus oli tehtud, sest kõht oli koheselt 2 korda väiksem ja ma täitsa imestasin, et kas seal sees ikka beebi veel on või sõitis tema ka laineharjal välja.. Mõne aja möödudes aga tuhud taastasid intensiivsuse ja ma mõistsin, et ega see nüüd nii lihtsalt ka tule, et beebi loomulikust inertsist välja vupsatab. Hakkas pihta tõeline rööprähkelmine, sest tuhud läksid kordades valusamaks ja intensiivsemaks, kui nad olid enne. Ükski poos ei olnud enam nii hea, isegi vannis polnud nii hea. Ja enam ei lubatud mul vanni jääda ka. Ämmaemandal oli tekkinud kahtlus(mida mulle ei räägitud õnneks), et laps võib olla liiga suur loomulikuks väljumiseks ja võib vajada keisrit. Niisiis kontrollis Ämmaemand mahtuvust, siis katsus naistearst, kes omakorda läks kutsuma valvearsti. Samal ajal olid aga tuhud nii paganama valusad, kuid ma suutsin nad ilusti üle hingata. Siiski oli zen ürgema minus kohal ning isegi kui ma ütlesin tuhu ajal, et ma ei suuda, ma tühistasin selle koheselt ja ütlesin veel valjemalt, et ma suudan, ma tahan, ma saan! Ja muidugi ärgem unustagem, et härra ürgisa oli seal samas minu juures, hoidis mind käest, mudis mu õlgu, pakkus mulle vett. 100 % kohalolu meie mõlema poolt! Mina hingasin beebit välja ning tema lihtsalt armastas, oli, toetas ja motiveeris. Palju ägedam on sünnitada, kui keegi sulle koguaeg meelde tuletab, kui tubli ja armastusväärne sa oled!
Järgmine peatükk võiks alata nagu "Kevade" ainult natukene kiiksuga versioonis: "Kui valvearst sünnitustuppa jõudis, olid pressid juba alanud." Aga keegi ei teadnud seda. Ka mina mitte, sest ma olin enda ürgema hingamisega liiga intensiivselt ametis. Meessoost valvearst katsus avatust presside vahepeal, mõõtis ja mainis, et peaks nagu mahtuma see pea sealt läbi. Siis otsustas, et ootab tuhu ära. Katsus siis tuhu ajal ja kinnitas: "mahub küll ja pressid on ka juba peal, andke minna!" Nii targalt jäimegi taaskord neljakesi sünnitustuppa: mina, kõhubeebi, härra abikaasa ja ämmaemand Pirjo. Ja mis seal ikka, show must go on! Leppisime ämmakaga kokku, et kõhubeebi sünnib ikka tänase päeva sees, sest homne kuupäev pressis peale, nagu ka beebi. Paar pressi otsisin enda jaoks asendit kuid miski ei sobinud, kuni otsustasin taaskord järile naasta. Erinevalt mu eelmistest sünnitustest, kus mind presside ajal voodisse sunniti, oli järil sünnitamine totaalselt fantastiliselt lahe! Nimelt oli see minu jaoks palju loomulikum ja meeldivam, kui voodis pikali olles last välja suruda. Järil olles sai Ets mind seljatagant kinni hoida ja presside vahepeal sain ma maksimaalselt ennast tema vastu lõdvaks lasta. Peab ütlema, et selline erinevate asendite katsetamine oli väga kasulik tuhude ajal, sest siis oli mul lõpufinishi jaoks taustuuring tehtud.
Ega seal enam väga kaua ei läinudki, pressid olid sigavalusad ja kui pea lõikumise ajal kahe pressi vahel paigale jäi, karjusin ma tervest kõrist:"assa p*ts kui valus!" Ja ega seal nalja ole, terve sünnituskorrus kuulis mu statementi. Hingasin siis korralikult üle ja otsisin selle zen ürgema taaskord ülesse, sest järgmise pressiga pidi see beebi sündima. Ja nii oligi, pressisin nii kuidas jaksasin kuni tundsin totaalset kergust ja beebi ämmaemanda abiga mulle rinnale pandi. Kell oli 23.50 ja Roland oli lõpuks sündinud. Ja siis läks lahti valu- ja rõõmusegane nutt, mis oli täis armastust, heldimust ja õnne. Tere, beebi! See tunne, kui beebi Roland mu sülle pandi on sõnuseletamatu õnn. Ma olin sekunditega nii õnnelik ja armastust täis, et ma ei mäletanud enam sünnitusel olnud valu ega ka Robini sünnist mind kummitama jäänud traumat. Viimase lapse sünd oli tõeliselt kaunis moment minu elus.
Ets ja ämmaemand aitasid mind voodisse, kus Roland mu kõhu peal pea üles tõstis ning oma klaaride ja selgete silmadega mulle otsa vaatas, justkui öeldes: "Tere, emme, ma olen siin, et sind armastada ja terveks teha!" Ja see oli nii ilus. Ma pole kunagi näinud ühelgi vastsündinul nii selget silmavaadet, justkui üks vana ja rahulik hing oleks minu imearmsa beebipoisi sees, kes mind õpetama on tulnud. Ma vaatasin teda heldimuse ja armastusega ning sain aru, et see on tehtud. Edasi tuli nabanöör issil läbi lõigata(käärid olid see kord eriti teravad), ämmaemandal platsentast lahti saada (mis oli 800 grammi raske, ossa pühapüss) ja õmblused üle elada, mida imekombel oli ainult 2tk vanadest sünnitusõmblustest lahti rebenenud. Tuletagem meelde, et beebi oli 5260 gr raske kalevipoeg, kelle pea oli 40 cm! Milline ime, et just see sünnitus oli minu kõige kergem sünnitus neist kolmest!
Vaatasime kahekesi pojale otsa ja Ets ütles mulle, et ta nimeks võib küll Roland saada. Olin seda nime 2 kuud Etsile ette söötnud ja enne sünnitust polnud veel rohelist tuld saanud.
Tere, beebi Roland! Aeg oli ta ära kaaluda ja mõõta. Poiss pandi kaalule ja Ets hõikas mulle: "sa ei arva elu sees ära palju ta kaalub!" Ma ei osanud midagi muud öelda, kui et "5 kilo ikka ei ole ju!" 5260 gr! Ossa püha püss. Pidin nentima, et ma olin väga rõõmus, et ma seda enne ei teadnud, sest siis oleks sünnitus emotsionaalselt palju raskem tundunud. Naljakas oli ka see, et kuna Roland oli nii suur, siis olid talle haiglariided liiga väikesed ja ma pidin laskma Annel kodust 62 suuruses riided tuua..
Mõnda aega palatis beebit imetlenud ja imetanud oli aeg liikuda perepalatisse. Perepalatis suutsin ma kell 6 hommikul aga skoorida totaalselt, sest minestasin WC-s ära ja sain peaga vastu kivipõrandat kukkudes peapõrutuse. Tänu sellele, viibisime Etsi ja beebiga 5 päeva haiglas ning käisin ka peauuringutel, et välistada ajuverejooks. Vürtsiks ellu sain enda kaaslaseks peavalud, fookusest väljas silma ning pearingluse. Kuna sünnitus ise oli imeline, siis sellest taastusin ma ca 5 päeva, peapõrutusest aga ca 14. Ja võib tegelikult öelda, et tänagi on veel päevi, kus ma pean kandma prille, et pea valutama ei hakkaks ja silm ilusti fookuses püsiks. Sest muidu oleks ju liiga lihtne olnud! :)
Kokkuvõtvalt võin ma tegelikult öelda, et Rolandi sünd oli imeline kogemus ja ma olen nii siiralt õnnelik, et Roland otsustas mängida oma reeglite järgi ja meie ellu tulla. Ta oli totaalselt planeerimata, kuid sellest hoolimata 100% oodatud ja armastatud kõhubeebi. Ja täna on ta lihtsalt võrratu nunnupall. Ta on ausõna üks kõige chillimaid beebisid üldse ja ma olen nii tänulik selle võimaluse eest kirjutada oma vana lugu ümber ja nautida enda imearmsat beebipoega.. Ja nagu Emili ütleb: "Beebi on niiiiiiiiiiiiiiiii nunnnnuuuuuuuu!"
NB: Emili ja Robin täiega fännavad oma väikest beebivenda! Nagu täiega!
