Mailake mjäu

Tänane päev oli kass Mailale kurnav. Tema hommik algas operatsiooniga, sest Mailal oli kõhu alla tekkinud mitu piimanäärme kasvajat ja tsüsti. Niisiis sai hommikul vara armas kiisuke arstile viidud, kus teda pikk päev ees ootamas oli. Palusin operatsiooni ajal ka eemaldada tuustid, mis tekkinud olid, sest sellel kevadel jäi Maila kogemata masinaga lühemaks ajamata. Samuti lasin Mailal üle vaadata hambad. Minu suureks üllatuseks oli üks hammas kildudeks läinud ja vajas operatsiooni ajal eemaldamist. Kuidas see kildudeks sai, see jääb mulle müsteeriumiks. Tal on hambad koguaeg halvad olnud, aga 4 a tagasi, kui tal paar hammast eemaldati, kilde ei olnud. Igatahes läks opp hästi ja Maila sai endale uhke krae.

Maila ise muidugi krae üle väga rõõmus ei ole, sest esimese asjana voodi alla minna tahtes põrkas ta ainult tagasi ja tagasi. Maila on tark kass, ta teab, et voodi all ei saa teda keegi arstile viia. Küll aga ei tea ta, et koonusega ei mahu sinna. Hetkel tundub igatahes Maila täiesti liikumisvõimaline. Kõnnib ringi, sööb ja joob. Natukene on mind imestama pannud see, kui kiiresti on ta võimeline liikuma, sõltumata sellest, et tal suur haav kõhu all on. Isegi diivani alla mahtus ta lõpuks oma uhke koonusega ära.

Täitsa huvitav on teda jälgida, sest kassiliku graatsia asemel on hetkel regulaarne ehmumine, kuna Maila ei taju oma uusi gabariite. Näiteks kui ta sööma läks, liigutas koonus söögikaussi ja kass hüppas kausist eemale, justkui oleks see elus ja ohtlik madu.  Samuti üritab ta regulaarselt koonust peast ära kraapida, kuid tulutult. Vahepeal kõnnib Maila Petsu nina alla justkui paludes, et too ta hädast välja aitaks, mille peale Pets ta üle nuusutab ja veendub, et see koonuskael on küll oma, kuid igaks juhuks peaks natuke eemale hoidma. Korra üritas Pets ka Mailat limpsimisega aidata, kuid õnneks keelamise peale ta seda enam ei teinud. 

Peab ütlema, et kui sul on olnud koer, kellega oled pidanud 3 tõsisemat operatsiooni läbima ja nägema, kuidas surmahaigus ta vaikselt endaga viib, siis ei tundugi enam loomade operatsioonid ja haigused nii hirmsad. Närvid on nii tugevad ja usaldus loomaarstide oskuste osas on paigas. Eks ma olin selleks ka valmistunud, kui ma endale varjupaigast 4-aastase kassi võtsin, kes juba oli läbinud kõrvakasvaja eemaldusoperatsiooni. Sellises olukorras ei saagi muud teha, kui usaldada ja loota parimat tulemust. Ma tõesti usun, et tänaseks juba 9-aastane Maila, taastub imehästi ning tal on ees veel palju palju õnnelikke aastaid! 💓

Oma Elu Loomine

Inimestena on meie kõige raskem katsumus väljuda ohvrirollist. Me kujutame endale koguaeg ette, et oleme ohvrid omaenese elus. Et elu sunnib meile peale ja mitte midagi ei ole meie enda teha. Tegelikkus on aga see, et sel hetkel, kui me saame aru, et me ise oleme enda elu loojad ja meie elu on meie enda teha, hakkab muutuma kõik.
Kui me jätame maha mänglemise teemal, kuidas kõik on nii halb, vastik ja meid rõhuv, siis me alles saavutame edu! Siis me alles läheme lendu ja eksisteerime oma kõrgeimas vibras luues endale elu, mida me pole eales kujutanud ette, et me oleme võimelised looma. Kui me suudame väljuda ohvrirollist, oleme võitmatud! Meie ees on kõik teed lahti ja me võime saada kõike, mida iganes me soovime!
Kujutad sa ette, et sa saad kõike mida sa tahad? Kuidas? See on lihtne! Me tellime universumist iga päev midagi.  Kui me hakkame keskenduma sellele, mida me päriselt tahame luua, mitte sellele, mida me ei taha. Kui me räägime sellest, millised me tahame olla, mitte millised me ei taha olla, siis alles hakkavad asjad muutuma! Me oleme ja saame seda, millele me oma energia suuname! Me suudame saada kõik!
Kui me kujutame ette enda ideaalset elu ja räägime sellest nii, nagu see oleks meil juba olemas, siis me programmeerime oma alateadvuse ümber, et jõuda selle ideaalse eluni. Kui me räägime, kui halb kõik on ja kuidas kõik teeb meile liiga, siis me suuname enda energia halvale ja meie alateadvus tekitab halba juurde.
Sa hakkad elama siis, kui sina juhid oma elu, mitte elu ei juhtu sinuga! Kui ma olin depressioonis, siis see oli hetk, kus ma taipasin, et see elu ei ole see, mida ma tahan. See ei ole minu lugu vaid minul on võimalus kirjutada uus lugu. See oli see hetk, kus mina tulin välja. Ma tulin välja ohvrirollist olemaks oma laste karjumisatraktsioon. Ma tulin välja ohvrirollist, et kõik on nii raske. Ma tulin välja ohvrirollist, et ma ei suuda, ma ei saa, ma ei taha. Ma jätsin maha need asjad, mida ma ei taha ja keskendusin sellele, mida ma vajan, mida ma tahan ja mida ma saan!
Sellel hetkel, kui ma väljusin ohvrirollist olles depressiooni ohver, ma hakkasin jälle elama! Ma hakkasin märkama mustreid, mis mind ei teeni ja neid ümber pöörama. Ma hakkasin pühendama aega iseendale. Ma hakkasin ennast taaskord leidma. Meie enda asi on luua meie elu, sest mitte keegi teine ei saa seda sinu eest luua! Hakka märkama mustreid, mis sind ei teeni ning võta vastutus enda elu eest ja kõik hakkab muutuma! Elu muutub ja küllus tuleb meie õuele!
Kellel oleks vaja tuge, et edasi liikuda, siis kutsun teid endaga kaasa Turbiini kiirkursusele, mis paneb ära nii mõnelegi sitta täis egole! Kiirkursusega saab liituda siin grupis: https://www.facebook.com/groups/turbiin/
Enne seda, kui ma aasta tagasi Turbiini ja Turbiin+ läksin, siis jah, ma teadsin seda kõike ja ka praktiseerisin natuke, aga reaalselt ma ei olnud nii teadlik oma elu loomises ja ei teinud teadlikke valikuid rasketes olukordades. Ma suunasin oma energiat valesti ja ei praktiseerinud seda koguaeg. Meil on komme kaduda oma sita sisse ja meenutada ainult halba. Aga kui me tuletame endale meelde, kui hea võib elu olla ning kui võimsad me tegelikult oleme ja hakkame võtma vastutust oma elu eest, siis päike tuleb välja, taevas on sinine, lapsed on rõõmsad ja elu on ilus ning elamist väärt!

Carpe Diem!💓

Eluline lugu.

Kätte on jälle jõudnud hetk päevast, kus ma hiilin nagu jahti pidav kiskja saagi poole, nii tasa ja vaikselt, et ometigi keegi ei kuuleks. Olen jõudnud saagi järamiseni ja järsku käib pauk ja liikumine. Süda jääb seisma.. EI, palun ei.. Ainult mitte seda.. Ja siis jalutab koer teisest toast minu juurde ning ma pühin külma higimulli otsa eest ära! Lapsed ei ärganudki ülesse, ma saan salaja oma nutellat edasi süüa. Täna ma ei jäänudki haledalt vahele, kui ma purgipõhjast magusat kreemi kookisin, käed šokolaadi täis. Poleks vist hirmsamat asja, kui kell 10 õhtul kuulata väsinud lapse loengut teemal: "Emme, miks sa meile ei anna ja salaja kõik šokolaadikreemi ära sööd!" Aga täna läks mul hästi! Täna ma pääsesin ja sain südamerahus magusat meelemürki edasi limpsida.

Viimasel ajal on üldse midagi raske salaja süüa, sest väikepoiss Robin on pärinud oma isa geenid kommide leidmises ja avastanud kõik meie madalamatel kohtadel asuvad peidukohad.. Pole vist ühtegi hommikut, kus ma ei kuule sahtlikõlinat ja sahinat, sest poja on järjekordsel aaretejahil. Reaalselt on mu maitseainete sahtlis veel hullem segadus kui enne, sest ta hammustas läbi, et seal piprapakkide vahel on kommi ja suhkrukuubikuid. Või noh, oli.. Ta leiab isegi ülesse magusa, millest meil endal enam aimugi ei olnud! Nüüd oleme targemad, sest salakaup on kolinud kapi otsa ja sinna ta veel ei küündi. Kuigi arvestades selle poisi hulljulgust ja leidlikust, siis varsti peab šokolaadi jaoks seifi ostma ja need sinna luku taha panema!

Täna on üldse huvitav päev, milles vahvaid seiku on kordades rohkem, kui kõike muud. Olin siis õhtul lastega üksi kodus, sest härral oli Tallinnasse esinema asja. Enne tuttu minekut panin vanemad lapsed nukumaja koristama, taustaks raadiost tulev vaikne ja rahulik muusika. Lapsed lubasid maja ära koristada ja hambaid pesema minna, kuniks ma beebi tuttu pistan. Panen siis parasjagu beebit magama, kui kuulen sosistamist, siis suurt raadiokanali sahinat, millele järgneb räme tümps ja siis keeratakse heli põhja. Õnneks on mul nii juust raadio lastele ostetud, et põhjas heli ei kõiguta väga palju rohkem mu meeli kui läänes Heli. Aga valju häälega kostub veel valjemat itsitamist, millele järgneb Emili lõkerdav kisa: "Ooo, Robin, hakkame tantsima!" Ja siis veel oma minuti jagu itsitamist ja hüppamist. Järgmisena on kuulda, et DJ ei olnudki oma valitud sagedusega rahul ning muusika keerati tümpsu pealt klassikalise raadio peale. Suurejoonelise ooperilaulu saatel kõlab veel kord itsitamist, hüppamist, pissile jooksmist ja vee laskmist, millele järgneb kahtlane vaikus ning heli keeratakse tagasi vaikseks. Laste väike "saladus" sai ulakalt teostatud ja võib naasta oma unerutiini hõlma. Kui aus olla, siis ise itsitasin ka samal ajal mõttes, kui lapsed tantsu lõid.

Muidugi olid need vaid üksikud killud minu päeva 2st viimasest tunnist ja seiku jagus palju veelgi. Üks mu huvitavamaid ahha hetki oli see, kui ma vaatasin aknast välja ja nägin, et taevas oli lennukiriba, mis oli teinud U-pöörde. Ehk siis huumoriga võttes: See hetk, kui sa oled piloot ja unustasid midagi koju.. Liis täpsustas selle kohta, et äkki jäi kivikott maha ja Ele arust pigem reisijad! Eks tegelikku tagamaad ma ei tea ja loodame, et päriselt midagi hullu ei olnud!

See hetk, kui sa oled piloot ja unustasid midagi koju..

Aga kui juba kivilennuks läks, siis täna kirjutas artikli antud teemal ka Õhtuleht ning lehe kaudu sain teada, et Lennuamet on alustanud antud olukorra uurimist ja väljaselgitamist, kas sellel päeval toimus olulisi rikkumisi. Niiet võib vist öelda, et minu töö on tehtud ja soovitud tulemus saavutatud. Samuti väitis artikkel, et kivikott ei kujuta endast ohtu ja tõenäoliselt saab ainult muhu, kui see pähe kukuks. Seda on küll väga tore teada, aga vankris magav beebi paraku selle tõenäosuse alla ei käiks, arvestades raskust ja lämbumisfaktorit. Ahjaa, kivikotiga pähe saada pidi olema vähem tõenäoline, kui lotoga võita. Niisiis tuleks hakata hoopis lotot mängima! Nagu Ets mulle ütles, et näed, on ju ka lotomiljonäre päris palju! Tegelikult oli nn rahvasuus kollase ajakirjanduse tipu Õhtulehe artikkel au andes kõige vähem kollane neist kõigist ja on tore, et kajastust saab iga nurga alt! Tubli ja põhjalik töö! Õhtulehe artiklit saab lugeda siit: https://www.ohtuleht.ee/977563/kui-ohtlik-on-lennukist-alla-visatav-kivikotiga-varustatud-testlangevari

Aga, et me seda läbi leierdatud teemat liiga palju ei puuduks, siis sain armsa Naerland OÜ käest kätte imetabase ja nunnu mütsi oma armsale silmaterale.. No tõesti ideaalne antud ilmadeks ja no ikka kaunis on silmale. Kes enda lastele või endale ka nii sigalahedat mütsi tahab, siis esitage oma palve siia lehele: https://www.facebook.com/naerlandou/

    

Ja veel on mul pakkuda huvilistele piparmünti, mida korjama tulla! Avastasin, et mu metsik piparmündipõõsas on eriti metsikuks muutunud ja kui kellelgi vaja, siis jagan rõõmuga. Tule ja korja enne, kui külm tuleb ja korjab ise. NB: Pildil on üks väike osa põõsast 😂

Piparmünt otsib tee kaaslast.

Kui juba piltide jagamiseks läks, siis jagan ka kunsti! Auto läbi 2-aastase silma ja auto läbi 4-aastase silma. Eks oletage ise, kumb kumma oma on.. Ahh pekki, ühel on ju nimi peal, nüüd on liiga lihtne..

 

Carpe Diem, mu armsad!

Langevarjurite saaga vol 3

Olen siin päris korralikult vahepeal tõbine olnud, kuid sellest hoolimata suutnud asjad liikuma panna, et tõsisele probleemile tähelepanu tõmmata. Nimelt meie hoovi langenud kivikott sai lõpuks vajaliku meediakajastuse ja siiralt loodan, et nüüd järgmine kõne on Lennuametilt, kes probleemiga tegelema hakkab.

Lugu on lihtne, kes ei mäleta kivikotti, mis taevast ☝ alla sadas, lugege seda siit
Puu otsas rippuvast langevarjurist aga  siit

Tänase saaga jutujätkuks räägin siis seda, kuidas ma otsustasin, et midagi peab ikka ette võtma ja looga meediasse pöördusin. Ma sain aru, et mitte midagi ei muutu, kui ma ise seda muutma ei hakka, sest inimeste nahaalsus on pehmelt öeldes üüratu vahel.

Süda ikka kripeldas päris korralikult, sest ainuüksi mõte sellest, et taolised juhused võivad tulevikus korduda, tekitab minus tõsist hirmu. Ma leian, et ma ei pea elama mõttega, et millal järgmine kivikott mulle või lastele pähe sajab ning selle tõttu pöördusin Raplamaa Sõnumite poole enda looga. Küsisin neilt, kas nad oleksid huvitatud antud teemast artikli kirjutamisest, sest kohalikul tasandil oleks väga oluline meie ohutust puudutavate teemade jagamine. Õnneks oli RS reporter Kadri Paju mõttega väga nõus ja saigi artikkel kirjutatud ning leht trükki saadetud eilseks. Antud artiklit saab lugeda siit:
https://xn--snumid-pxa.ee/2019/09/langevari-kotitaie-kividega-maandus-koduaias/?fbclid=IwAR3ToSQqNr8nX9Q6orO9-YebXj4KhrGBhBTxS0bYlhY-E6ARKzTPTBXbsRQ

RS artiklit luges ka Aktuaalse Kaamera toimetus, kes mulle lõunal helistas ja kella 1 paiku juba kaameratega kohal oli, et lugu linti võtta.  Rääkisime natuke juttu antud teemal ja  tegime kiire intervjuu. Siis sõitis AK edasi päringuid tegema päästeametisse. Ak uudist saab vaadata ja lugeda siit https://www.err.ee/982461/kivikotte-tais-langevari-maandus-laste-manguplatsil

Siin kohal võib kohe mainida, et Eesti Lennuklubi esimees keeldud kommentaaride andmisest nii Raplamaa Sõnumitele kui ka Aktuaalsele Kaamerale.

Ja nagu me kõik teame, siis meedial on väga suur võim. Niiet umbes 3-4 h peale AK külastust olid platsis Eesti Lennuklubi mehed koos politseiga, et enda langevarju tagasi saada. Andsin neile rõõmuga varju tagasi, sest mul ei ole mingit probleemi seda tagastada, kui antud juhtum on fikseeritud. Lennuklubi mehed vabandasid end välja, et tõenäosus on väga väike selliste asjade juhtumiseks. Samuti ütlesid nad, et antud kivikott langeb väga aeglaselt maale ja ei kujuta väga suurt ohtu. Lisaks vabandasid nad minu ees selle situatsiooni üle ning kinkisid mulle kommikarbi. Kommikarp võtab ju kõik ehmatuse ja hirmu tulevase langevarjuhooaja ees ära! 👍

Õnneks oli kohale tulnud politseiametnik super armas, tore ja fantastiliselt pädev. Võin tõsimeeli kiita Rapla Politseijaoskonna poolt saadetud politseiniku, sest ta aitas natukenegi taastada usku süsteemi ja sellesse, et meie eest seistakse ja me oleme kaitstud! Oli näha, et ta mõistis minu kui elaniku muret ning asja tõsisust!

Paraku on nii, et kuna keegi ega miski viga ei saanud, siis politseid menetlus piirdub sellel korral kohustusega Eesti Lennuklubil iga kord enne kivikoti väljaviskamist teavitada kohalikus sotsiaalmeedias kohalikke inimesi. Küll aga, kui Lennuamet asja menetlusse nüüd võtaks, siis nende võim on antud  küsimuses suurem, kui politsei oma. Niiet jääme lootma Lennuameti tähelepanule antud küsimuses! 🙏🙏🙏

NB: Vend ütles, et ma oleks AK klipi jaoks võinud lastele kiivrid pähe panna.. Kahju, et ma enne selle peale ei tulnud.. 😂😁👍

Barbie värki

Hommikul oli päris hea, kui Emili natuke enne lasteaeda minekut teatas, et tema tahab nuku kaasa võtta lasteaeda.. Muidugi väga tore, aga nuku kleit oli ribadeks mängitud nii, et kleidi vahelt piilusid mõlemad barbie trimmis tissid välja. Ja no kuidas ma siis saadan tütre pornobarbiega koos lasteaeda. Ise ka ju pool alasti ringi ei tatsa, miks siis barbie peaks?

No tuli siis kiiresti enda mõistus tööle panna ja leiutada nukule asendusriided... Kõndisin kiirelt kõik toad läbi ja leidsin, et tuleb olla leidlik.. No kohe nii leidlik, et otsisin kähku ühe beebisoki ja lõikasin 3 auku sisse. Tõmbasin siis soki Barbiele selga ja voila, tänaseks päevaks oli nudistbarbiest saanud viisakas kontoribarbie. Andsin siis nuku Emilile tagasi ja lubasin, et parandan nuku kleidi ära.

Emili läks rõõmsalt nukuga lasteaeda. Tagasi tulles küsis esimese asjana, kas nuku kleit on terve. Ja oh seda kurbust, kui ma talle teatasin, et ma ei jõudnudki seda ära parandada. Ühtlasi ütles Emili, et üks lasteaiakaaslane oli öelnud ebameeldivalt, et nuku kleidi peal on plekk. No ilmselgelt on seal mingi plekk, see on ju sokk ja mitte tutikas. Aga selleks puhuks, et Emilil tuju paremaks läheks, lubasin ma tal sokikleidi üleni ära värvida vesivärvidega, et siis ei saa arugi, et plekk peal on.. Sest noh, see on värvine. Täitsa põnev kohe, milliseks kleit kuivab, aga märjana on ta selline..

Õhtul kui Ets lapsed magama viis hakkasin ma siis esimese asjana kleiti õmblema, sest noh haigena neelupõletikus istudes pole targemat teha. Ütleme nii, et õmblemisest ei tea ma midagi. Samuti pole mul õmblusmasinat. Ja kleit ise oli viisakalt öeldes parajalt ribadeks, niiet leiutasin kuidagi uue ülaosa külge. 😂 Hiljem vaatasin, et õmblesin ülemise ja alumise osa kokku totaalselt viltu ja kõhuosa täiega häirib. Aga ma usun, et Emili ei pahanda ja on sellest hoolimata õnnejunnis oma parandatud kleidi üle. Muidugi võiks ju sinna peale vöö teha, aga kui aus olla, siis mul on täiega savi, sest tõenäoliselt saan ma tulevikus veel ja veel seda või mõnda muud kleiti õmmelda.. Esimene pidavat ikka ju aia taha minema. Ja tõbisena käsitsi hämaras õmmeldes ei saagi ideaalset tulemust loota. 😅

13 ja reede

Minu seekordne 2 päevane kirjutamispaus oli täiesti teadlik otsus, et nautida! 13 ja reede toob ju õnne. Vapustavalt kena number ja väga mõnus nädalapäev. Muidugi loob veel meeleolu 14.septembril võimust võtnud täiskuu kogu oma hiilguses..

No ja kus oli alles päev, ma ütlen! 11 aastat tagasi 13.septembril, hakkas looma ennast lugu, mis siiamaani ennast iga päevaga üha ilusamaks ja võimsamaks loob! Nimelt meie Armastuse lugu. Selles loos on olnud kõike: Armastust, kirge, pettumust, unistusi, lootuste purunemisi, tülisid, leppimisi, kooskasvamist, üksteise hoidmist, raskusi, naudinguid, hirme, julgustükke, romantikat, lahti laskmist kui ka kokku saamist. See on üks keeruline lugu 2 inimese tundemaailmast, mille aastate pikkune jälgimine võib näida parima tõsieluseriaalina üldse. Oma üllatavate püantidega ja utoopilise süsee poolest meenutab kohati ka Avatari päriselu versiooni, kus siniste tegelaste asemel on sassis peadega kohvitassi poole roomavad täiskasvanud kuid küllaltki lapsemeelsed inimloomad. Ja mis salata, sellise dünaamilise duo elu ei saagi muud olla, kui kirju, eriti kui nad on siin suures inimmeres just üksteise otsa komistunud..

Jutt kisub väheke lüüriliseks ära, niiet räägin parem, kuidas 13.septembrist (ja ka 14.) sai üks parim ja meeliergutav tähtpäev üldse. Sest no olgem ausad, peale 11 aastat kooselu, 3 aastat abielu, pangalaenu ja kolme last võib elu tunduda juba monotoonne ja igav.. Aga oh ei, meie jutu peakangelased suudavad isegi ennast pükstest välja üllatada oma spontaanse ja pealehakkava tegutsemisega. Kõik on ju võimalik! 

Eks lugu saab ikka alguse varem. Lausa nädal aega varem, kui mõistusele tuli meelde, et kohe on tulemas meie armas tähtpäev. Hakkasin siis otsima pingsalt lapsehoidjat beebile, et 13. Etsiga kinno minna ja 14. temaga koos kontsertile saaks. Ja nagu ikka, siis hoidjat ei leidnud mitte kummakski ajaks, mis mul mõttes oli. Aga pole hullu, elu lahendab kõik ise ära ja kõik, mis peab juhtuma, juhtub nii kui nii! Anne ja Kaidar pakkusid välja, et võivad lapsi hoida 14. öösel, et me võime siis eemale minna, aga kahjuks minu küsitud aegadel ei saa. Selge. Teeme siis nii, et tähistame 14. õhtul ja laseme kino ja kontsertiplaanidel kergusega minna..

Siis aga.. 12. õhtul helistab mulle Märt ja pakub välja, et ta tuleb hoiab meie lapsi, et me saaksime minna kontsertile 14. päeval. Nimelt oli Annel ja Kaidaril Liisuga lauamängupäev ja selle pärast nad appi tulla ei saanud varem.. Niiet imearmas  Märt do the resque, et abikaasa Liis mõnusalt mängida saaks! Mis on ikka päris hull plaan, sest tema hoida jäid meie 4 ja 2 aastane ning 4 kuune ja sellele lisaks veel tema enda kohe 4seks saav ja 2-aastane.. Mees üksi 5 väikelapsega kõlab nagu järjekorde fantastiline tõsielusari.. Aga täitsa lõpp, kui lahedad sõbrad ja pere mul on! Olen lõputult tänulik!🙏

Hakkab looma! Kontsertile saame minna, ülituus! Ja öö saame ka vabaks.. Mis kõik veel võimalik on? Rohkem plaane, me teinud ei olnud ja lasime kõigel lihtsalt rahus kulgeda. Kuna öö vastu 13. oli minu jaoks päris raske, sest beebi ei lasknud mul vabsee magada, siis hommikul olin nagu totaalne zombie oma ülestõusupäeval. Sõime perega hommikusööki ja Ets viis vanemad lapsed lasteaeda ära. Minul oli meeletu uni ja jäime kõik kolmekesi magama. Vähemasti ma arvasin nii. Tegelikkuses käis Ets väikesel ringsõidul samal ajal, kui ma beebiga mesimagusat und magasin. Kui Roland ärkas 1 paiku, võttis Ets ta voodist ära ja lasi mul edasi pikutada. Järsku kuulen kohvimasinat ja mõtlen, et täna vist veab ja saan kohvi voodisse.. whoop whoop! Tegelikult vedas mul lausa nii palju, et sain voodisse sushi, koogi, latte ja lilled.. Ja kes see ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? See mees läheb ajaga ainult paremaks!💓 

Murphy seaduse kohaselt läksid koogid Etsil autos ümber.

Lõppkokkuvõttes sõime voodis lõunat kui ka õhtusööki ja mina enne 5te uuesti voodist välja ei roninudki.. Niiet rääkides ideaalsest romantilisest päevast 3 lapse kõrvalt, siis siin see on. Magada ja süüa head ja paremat! Lõuna ja õhtuoote vahepeale mahus tegelikult ära ka veel aeg, kus me surfasime booking.ee lehel ja otsisime endale ööbimiseks kohta! Jah, 1 päev enne ööbimist, sest nii on lahe. Valituks sai Üksik Rüütel oma mullivanniga sviidiga, mis oli ülimalt mõnus valik! Kui ma kella 5 paiku voodist välja ronisin, siis ütlesin ma enda armsale abikaasale, et ma nüüd tahaks meie pulma aastapäeva puhul koristama hakata kõik koos.. Ja nii oligi, lapsed lasteaiast koju ja terve perega korda looma! Õhtul sõime veel kooki, sest 4 imemaitsvat pavlovat oli veel alles. Emili muidugi jagas ära, et suures karbis oli enne rohkem ja oli solvunud, et me Etsiga kahekesi nii palju kooke ära sõime.. 😂

14. hommikul kulges kõik omas tempos. Lapsed lõunaunne saadetuna tuli Märt Roosi ja Märteniga ja üritas meid kodust välja visata. Meie muidugi polnud veel mõelnudki mida selga panna, niiet varajasest minekust ei tulnud miskit välja.  Mina tõmbasin endale selga oma rohelise pulmakleidi ja valge jaki. Ets avastas, et tema pulmaülikonnal oli plekk keset pükse viimasest pulmapeost, kus nendega käidud sai ja võttis stangelt kaua seisnud heleda ülikonna. Päev ise oli päris tuuline ja külm ning meie avastuseks toimus kontsert õues telgis, milleks me kahjuks riietuselt valmistunud ei olnud. Kui aga välja jätta seda, et kuradima külm oli, siis Atla Mõisa poolt korraldatud kontsert oli üleprahi vinge ja mõnus! Ma tõesti pole ammu juba nii mõnusal kontsertil käinud, kus venemaalt pärit artistid esitasid ülivingeid popjazzi lugusid ja saatsid neid trompetil ja saksafonil.. ÜLICOOL! Peale kontserti sai ka Atla Mõisa puskarivabrikus tiiru teha ning kohvikus pavlovat süüa. Ja muidugi lahkudes käisime Mõisakeraamika poes ja skoorisin endale ülituusa tikritega tassi.. Päris elus näeb see kordades parem välja!

 

Kiire sõit koju, võtsime asjad, rääkisime paar sõna juttu ja siis visati meid jälle välja ja sõitsime Üksiku Rüütli poole, et asjad tuppa panna ja check in teha. Võib öelda, et Üksik Rüütel on päris äge koht! Ikka jõhkralt pappi on sinna tagutud alla! Ainuke miinus oli see, et meie sviidis oli vetsus vesi jooksma jäänud (keerasime vee kinni kilbi taga olevast kraanist) ja mullivanni üks pool ei töödanud.. Aga kui need asjad vahele jätta, siis tuba oli mega mõnus ja mina olin väga rahul seal oldud ajaga! 

 

Check in tehtud kihutasime Jüris asuvasse itaaliapitsa söögikohta, kus ma sain reaalselt Eesti parimat pitsat! Nimelt võtsin ma Crazy Chicken õhukese põhjaga pitsa, mis oli lausa taevalik! Ja nende värskelt pressitud apelsini mahl.. No tõeline toiduorgasm! Nii head pitsat ja mahla olen ma saanud ainult 1 kord elus ja see oli ka Itaalia suvalises mägikülas ühe pere pitsarestoranis, kuhu me Etsiga reisil olles täiesti juhuslikult sattusime.. No tõeline tase! Etsi pannipitsa oli ka hea, aga no selle õhukese põhjaga ei konkureerinud minu jaoks.. 😋 Igatahes, kes soovib tõeliselt maitsvat elamust, siis Jüris asuv itaaliapitsa.ee on ideaalne koht selleks! Õhtu lõppes meil käiguga poes jäätise järgi ja tagasi hotelli..

 

 Ja kui nüüd imetava ema piimapaisud ja tänaseks külmetamisest tekkinud kurguvalu välja jätta, siis kogu tripp oli lihtsalt fantastiline ja mõnus. Tagasi kodus pidime olema natuke enne kella 12st lõunal ja ütlen ausalt, mulle ideaalselt sobis see.. Pikk eemalolek beebist tuletas mulle hästi meelde, miks ma kunagi Robinit imetades vandusin, et ma enam imetamise ajal ööseks kodust ära ei lähe.. 😅

Carpe Diem, mu armsad! Usalda universumit ja universum annab! 💓

Väikesed võidud elus.

Ma olen täna väga väsinud, sest mul oli fenomenaalne päev. Mõned päevad on lihtsalt sellised, kus on nii palju häid võite elus, et ise ka ei usu.

Võit number 1. Robin ärkas vabal hommikul kell 7. Miks see oli võit? Sest ma suutsin ta endale kaissu haarata ja koos edasi magada. Mina sain magada ja tema sai lähedust. Ma ei lasknud enda hommikut rikkuda mõttel, et Robin on üleval ja peab vara ärkama vaid ma nägin võimalust tema kaisus edasi tududa.

Võit number 2 oli hetk hommikus, kus ma tegin kohvi valmis ja avastasin, et piim oli pahaks läinud. Miks see oli võit? Sest selle asemel, et lasta enda rikutud kohvil oma tuju rikkuda, panin ma tassi käest ära ja läksin päevaga edasi. Ma ei lasknud ennast mõjutada ootuse nurjumisest juua maitsvat kohvi vaid ma hiljem läksin ja ostsin endale uue piima ning tegin uue kohvi.

Võit number 3 oli hetk, kus ma näitasin enda segadust, kui armas Stina sõitis meie juurest läbi ja tal juhtus veidike aega olema. Selle asemel, et end risti ukse ette visata, sest maja on MEGA sassis, ma lasin ta uksest sisse ja sain temaga veeta natuke mõnusasti aega. Ma olen totaalselt tänulik selle eest, kuigi mu egole ei meeldi oma segadust näidata.

Võit number 4 oli hetk, kus vihma sadas. MUL olid kummikud! Nii lahe, mu sokid ei saanudki märjaks! Jeee..

Võit number 5 oli hetk, kus mul oli väga tehniliselt raske töö täna teha. No ikka väga raske! Ja ma mõtlesin selle välja, tegin ära ja tulemus oli fantastiline! Süda kohe hüppas rõõmust, kui ma seda kena tulemust vaatasin!

Juuksurilehele FB-s saab siit

Võit number 6 oli hetk, kus mul ei olnud võimalus pikaks lõunaks. Aga mul oli söök kaasas ja mu kõht sai täis ja kohvi oli ka imeline!

Võit nr 7 oli hetk, kus mul polnud aega ajakirjanikuga rääkida. Aga ma leidsin endale aja keset töö tegemist, et kõik jutud saaksid arutletud!

Võit nr 8 oli hetk, kus mu orhidee oli janus. Ma andsin talle juua tänutäheks selle eest, et ta mulle silmailuks nii palju kauneid õisi annab!

Võit nr 9 oli hetk, kus armas inimene oli "kurb". Ma olin kohal, ma olin olemas, ma kuulasin, ma hoolisin. Ma olen tänulik usalduse eest, mis sai minule antud ja ma austan ausust, millega sai räägitud! Ma olen tänulik võimaluse eest liikuda koos kõrgemasse vibrasse!

Võit nr 10 oli hetk, kus koju jõudes lapsed veel ei maganud. Ma panin kõik lapsed korda mööda tuttu kastes nad üle armastusega, mida saab jagada ema, kes on enda karikat täitnud!

Võit nr 11 on hetk, kus ma olen mega väsinud. AGA ma ikka kirjutan seda blogi, sest see on hetk mulle. Ma annan endale võimaluse tunda ennast paremini, kui ma tundsin eile. Ja homme tunnen ma ennast paremini, kui ma tundsin täna!

Niiet küsimus on tegelikult selles, millele me suuname enda energia? Kas me suuname oma energia võitudele või raskustele? Kas me tunnustame ennast selle eest, milleks me võimelised oleme või me hävitame ja karistame ennast selle eest, mida me ei suuda?
Ma võin ju kõike seda sama tõlgendada enda jaoks negatiivselt, sest laps segas vara mu und, piim oli hapu ja ma ei saanud kohvi, Stina nägi, kuidas ma ei suuda enda maja eest koristada, vihma sadas, tööl pidi vaeva nägema, ma ei jõudnud lõunale, mul polnud aega, orhidee hakkas kuivama, sõber on kurb, lapsed ikka veel ei maga ja ma olen sitaks väsinud.
VÕI SIIS ma näen võimalusi ja võite, sest ma sain lisa unetunnid poja kaisus, ma ostsin uue piima, ma sain Stinaga rääkida, mul on kummikud, ma skoorisin tööl, mul oli kõht täis, ma leidsin aega, mu orhidee õitseb sajaga, ma olin kohal ja olemas, ma panin kõik lapsed rõõmuga tuttu ja ma leidsin aega kirjutamiseks!
Kumb versioon elust sulle rohkem meeldiks? Mida valid sa järgida?  Tänulikkus väikeste võitude eest on tugev ja edasi viiv jõud, mis panustab meile nii palju. Kui me selle teooriast praktikasse toome hakkab meie elu muutuma! 💓