Pontsik

 Kuidas kirjeldada minu uue aasta algust? Väga lihtne - kadunud ja leitud koerad. Nimelt on mu vennal imeline komme mu ellu koguaeg põnevust tuua ( tuletame siinkohal meelde tibud). Meil oli siis aasta lõpus uitmõte, et läheme Etsiga Pärnusse puhkama. Mõeldud tehtud. Kodu ja koera tulid valvama Ele ja Pärtel. Nagu ikka kombeks, siis kui kõik läheb hästi, tuleb ikka midagi mõnuga pekki ajada! Ehk siis suutis mu vapper koeravalvur kaotada ära minu Petsu. Vähe sellest, et ta minu koera kaotas, suutis ta mulle leida veel ühe koera! Nimelt siis 3. jaanuaril, minu sünnipäeval, oli Pärtel Nõmme külas vihjete peale Petsut otsimas. Kui mina sinna jõudsin, siis ütles Ele, et läheksin sõidaksin vana lauda poole, kuhu koerajäljed viisid. Lootuses enda koera leida, hakkas süda puperdama ja vererõhk tõusis.. Mis mind aga ees ootas, oli äärmiselt pettumust valmistav, sest Pärtlil oli keti otsas täiesti vale koer! Elav kuid veidike arg ja hirmul karvakera. Selle karvakeraga saime veel pikalt pikalt ringi otsida, lootuses leida õiget koera. Kui aga kaotusele alla vanduma pidime ja kodu poole liikumine ees oli, pidime otsustama, mis siis selle vale karvakeraga edasi teha. Ilmselgelt olen ma nõrk inimene, kes ei suuda jätta üksikut koera vanasse lauta vedelema, kui väljas on -20 kraadi külma, ehk läksin koju vale koeraga.  Pidime Pärtliga mõlemad tõdema, et me pole elusees sõitnud autos koeraga, kes nii palju haises kui see karvakera! Isegi väline - 20 külm ei tundunud hirmus selle kauni ja meelikütkestava haisu kõrval, mis minu väikest kollast autot täitis! Siin kohal mainiks ära, et palun, Pärtel, ära kingi mulle rohkem elus loomi ega linde! Uru just käis külas ja rääkis, et keegi plaanis mulle sea kinkida. Palun ei! Ja kui on plaanis, siis mitte ilma aastaläbi elatava elukoha ning vähemasti aastase toiduvaruta!!!

 

Aga tagasi selle karvakera juurde. Kuna Facebook on võimas relv, siis leidsin Pontsiku õiged omanikud väga kiirelt ülesse. Siiski pean tõdema, et see, mis ma kuulsin, ei andnud mu südamele rahu ning otsustasin küsida, kas tema endine omanik annaks loovutuslepinguga ära õigused Pontsiku üle. Nimelt on Pontsiku lugu ääretult kurb ning näitab inimkonna lollust. Pontsik sai võetud noore kutsikana peresse, kus kasvas ka teine kutsikas. Kuna kaks kutsikat kaklesid, viis tema "omanik" (omanik, mitte peremees - peremees ei teeks eales midagi sellist!) Pontsiku elama üksikusse suvilasse õueloomaks. Seal suvilas ei saa isegi inimene sees elada, sest see on elamiskõlbmatu, aga koera üksi ketiloomaks sinna nende arust kõlbas jätta! Kuna Pontsik on hetkel ca 3 aastane, siis võib eeldada, et 2.5 aastat oma elust on ta elanud üksinda ketiloomana, keda käidi toitmas ning aeg-ajalt ka temaga mängimas. Samuti on Pontsik emane steriliseerimata koer, mistõttu puudus tal täielik kaitse isaste koerte eest. Omaniku sõnul oli ta kas ketis või raadiopiirdega "vabalt" ringi jooksmas. Siinkohal mainiks ära, et omanik ei mõelnud steriliseerimise peale ka siis, kui juba 2 pesakonda kutsikaid oli koeral olnud. Põhjuseks siis tsiteerides: " Kutsikad olid nii ilusad ja leidsid kiiresti kodud, mistõttu me ei näinud vajadust." Minu juurde leidis tee Pontsik "tänu" sellele, et omaniku sõnul ründasid koera novembris metsloomad, mille järgselt tekkis tal suur hirm oma elukoha ees. Kuna metslooma rünnak oli nii karm, et Pontsikul oli koon lõhki, käis omanik teda kliinikus õmblemas ja arstilt saadud ajalugu näitas, et tegelikult toimus rünnak augustis. See tähendab, et Pontsik kannatas enda paanilist hirmu mitu kuud enne, kui tal õnnestus sealt põgeneda. Samuti vääriks mainimist ka seik, et samal ajal kadusid ära Pontsiku kutsikad, kelle õnneks mööduvad inimesed üles korjasid ja loomakliinikusse toimetasid. Tänu sellele said kutsikad ema juurde tagasi ja loodetavasti ka ilusatesse ja headesse kodudesse.Ajaga on ka välja tulnud fakt, et üks kohalik külaelanik käis Pontsikut terroriseerimas ning see sama mees olla ka juba ühe külakoera maha löönud. Õnneks oli ühel toredal proual piisavalt oidu, et koer ketist lahti päästa ning tal põgeneda lasta. Samuti olen ma siiralt õnnelik, et omanik kirjutas alla lepingule, millega andis ära kõik õigused Pontsiku üle. 

 Aga tegelikult ei ole tähtis see, mis on olnud, vaid see, mida ma loodan, et saab olema. Nimelt otsib Pontsik endale uut kodu. Ta on jaanuari kuust alates Eesti Loomakaitse Seltsi nimistus, kes varustab meid toiduga ning samuti ka maksab arstiarved. Otsustasime, et Pontsiku peaks ära steriliseerima, et tal oleks lihtsam endale uut ja armast kodu leida. Läksin siis Pontsikuga arsti juurde tervisekontrolli ja siis hakkas alles "nalja" saama. Nimelt pööras arst tähelepanu Pontsiku suurenenud nibudele, mistõttu tekkis kahtlus, et ta võib olla tiine. Mõttest kinni haarates sai teostatud ultraheli, mis kinnitas fakti, et Pontsik on 1-2 nädala jooksul poegimas. Kui nüüd täitsa aus olla, siis mul oli tunne, et kuskil on varjatud kaamera ja see kõik on üks suur nali! Mismõttes ma leian koera, kellega on elu nii ebaõiglane olnud ja siis tuleb veel välja, et tema endise omaniku lolluse tõttu ootab Pontsik taaskord kutsikaid!? Ja mis mõttes just mina suudan tänavalt üles korjata kurva eluga koera, kes on veel tiine ka? Ma ausõna vahel imestan enda osavust. Kui mu vend Pontsiku tiinusest kuulis, ütles ta selle peale: " Ma ju pakkusin, et lähme ostame talle Nõmme Kõrtsust prae ning siis jätame hüvasti". Vabandust, aga ma olen Nõmme Kõrtsis söönud ja nende eelroa valik oli poe juust, vorst ning kurk.. Ma reaalselt oskaksin ära nimetada margi! Seda kvaliteeti Pontsikule küll vaja ei oleks olnud!  

Igatahes nägid Pontsiku beebid ilmavalgust 13. veebruaril 2016. aastal, sest ilmselgelt kõik meie maja sündmused peavad toimuma 13. kuupäeval! See lihtsalt on meie pere number. Pontsikul 3. pesakonnas sündis 5 kutsikat, kellest kahjuks üks oli väärarenguga ning ei jäänud ellu. Teised 4 on aga elu ja tervise juures ning ääretult armsad suured paksukesed! Allolevatel piltidel on kutsikad alles 6 päeva vanused, kuid hetkel 2 nädalaselt on nad umbes 3 korda suuremad. Teen neist uued pildid, kui on meeles kaameraga saunamajja minna. Kutsikad on kõik emased ning ääretult ilusad.. Mõned on aktiivsemad, mõned laisemad.. Osad kõnnivad oma aedikus ringi ja osad magavad suures külakuhjas. Kõikidel on juba mitu päeva silmad lahti olnud! Beebid ootavad endale sobilikke kodukandidaate! ;)

Aga minnes tagasi päevakangelase juurde, siis Pontsik on ääretult sõbralik ja energiline koer. Ta on reaalselt see koer, kes tuleb ja käib sulle nii kaua pinda, kuni sa teda lõputult armastad. Raske on aru saada, kuidas nii kurva minevikuga sabastik endale nii armastava iseloomu on saanud. Talle väga meeldivad inimesed ja kui ta saaks, siis ta lakuks nad kõik üle enda suure ja aromaatilise keelega. Samuti meeldib talle joosta ja hüpata ja mängida ning ta oleks maailmatuma õnnelik inimese üle, kes temaga igapäevaselt tegeleda jaksaks.  Ta on üks nendest loomadest, kes lihtsalt vajab inimesi, et õnnelik olla.  Reaalselt ta ei anna asu enne, kui sa teda tähele paned. Iga kord, kui sauna tuld alla teeme, võime kindel olla, et juba Pontsik  on meil kaenlaaugus lähedust norimas. Või kui me uksest sisse tuleme, siis on vaja tervituseks hüpata ja armas olla, et ikka inimloom aru saaks, kui väga ta meid igatsenud on. Jah, vahel on see väsitav, aga mida aeg edasi, seda rohkem on ta hakanud sõna kuulama ja seda vähem ka hüppama.  Kui nüüd mõelda Pontsiku peale, siis ta väga armastaks elada kohas, kus on oma aed ja saaks vabalt ringi joosta. Samuti meeldiks talle meeletult olla inimese lähedal. Kindlasti ei meeldi Pontsikule, kui teine koer tähelepanu endale tahab ning territoriaalvõitluse tõttu ei pruugi ta kõikide koertega läbi saada. Teiste koerte osas ei saa teda alati usaldada, sest minu koeraga ta distantsilt mängib, kuid üks kord hüppas Petsule tagumikku kinni nii, et veri väljas. Ehk oleks parem, kui ta oleks oma pere ainuke koer? Kuigi tal olid ka oma semud, kellega ta külavahel ringi jooksis.. Aga muidu olgem ausad, Pontsik on üks sigavinge karvapall, kes pakuks oma perele meeletult palju rõõmu! Ja kuna ta on meeletu karvapall, siis sobib talle enamus ajast ka õues elada ja aias ringi joosta!

Võtaks loo kokku sellega, et paari kuu pärast läheb pakkumisele üdini armastust täis koerajõmm, kes selleks ajaks ka steriliseeritud saab ning ootaks suurima rõõmuga just seda päris omanikku! Inimest, kes armastaks ja hooliks temast ning kelle kõrval esimest korda elus saaks Pontsik öösel rahumeeli uinuda.