Olen aastaid pidanud võitlust enda lokkidega. Olles üks neist naistest, keda on õnnistatud lokkis juustega, kuid kes pole osanud nendega midagi teha, on see olnud kui üüratu kodusõda. Mäletan hästi, kuidas teismelise eas iga soeng minu peas nägi välja nagu oleksin kellukese pähe lõiganud. Ning kuidas ringi kõndides jõudis mu kahune meduusa soeng enne ruumi kui ma ise. Nad olid koguaeg igal pool, mu näos, mu riiete vahel, kõdistasid selga ja ajasid nina sügelema. Ja mis peamine, ma üritasin neid taltsutada harjaga, et jumala eest neid vähem oleks ja nad võimalikult väiksed tunduks. Sest no see volüüm oli ikka metsik, mis mu juustest välja kiirgas!
Ja nii ma olin, visuaalne kaos heina, justkui peidus enda kiharate all, mattunud sinna. Ja ma vihkasin iga osa enda lokist, seda, et nad on nii kahused, kuivad ja katki. Et nad ei kuula mu sõna, lendavad igale poole, näevad elujõuetud välja, murduvad kergesti ja mis peamine - ajavad mind närvi. Ma tundsin, kuidas mina ja mu lokk ei kuulu kokku ja kadestasin kõiki neid naisi ilusate sirgete juustega! Küll neil naistel ikka veab, lõikavad mida tahavad endale pähe ja näevad ilusad välja, mitte nagu heinahunnik keset sügist vihma.
Ja ühel hetkel mulle aitas. Mu juuksed jäid igale poole kinni, jopeluku vahele, turvavöö vahele, autoukse vahele. NAD OLID IGAL POOL! Ja ma tundsin kuidas ma neid ei salli ja nendega hakkama ei saa. Ma vihkasin, kui öeldi, et nii hea on kaugelt näha kui ma tulen, sest parukas paistab kohe ära. Ja kui keegi ütles sõna volüüm, ma lihtsalt sattusin paanikasse, sest volüüm oli viimane asi, mida ma vajan. Kandsin peamiselt ainult krunni, et sellest nuhtlusest pääseda, kuni hetkeni, kui lõikasin nad maha. Lõikasin juuksed lühikeseks ja hakkas minu sirgete juuste periood, kus peamiselt sirgendasin või föönitasin oma juuksed sirgeks. Samas olin ma tänulik oma lokile, sest nad andsid juure juurde kauni volüümi ja soeng püsis kauem ilus. Laste sünniga läks elu eriti lihtsaks, sest rasedushormoonid tõmbasid mu juuksed sirgeks ja pidin vaid kergelt vaba käega üle föönitama.
Ja siis algas aeg, kus hormoonid taastusid ja mu kreisi lokk tõstis jälle pead. Ja ta kasvas tagasi ja ma olin meeleheitel, et mis ma nüüd tegema pean.. Olles juuksur juba 10 aastat, ei teadnud ma päriselt loomuliku loki kohta mitte midagi! Ja ma sain aru, et see kõik muutub nüüd. Ma võtan vastu enda loomulik loki. Ma armastan enda loomulikku lokki. Ja mis peamine, ma rokin enda loomulikku lokki! Ja nii ma avastasin endas kire, mis vaikselt pead tõstis. Kire loomuliku loki vastu. Kire sellest kuidas loki eest hoolt kanda, kuidas seda stiliseerida, kuidas lõigata, kuidas elada lokiga. Ma hakkasin katsetama enda peal ja see oli nii äge, et mu hing oli müüdud. Sai alguse teekond, mida käin siiamaani - loki teekond. Hakkasin 2020 sügisel kõike lokistilistika ja hoolduse ja lõikuste kohta uurima. Hakkasin praktiseerima. Siis käisin end koolitamas imelise juuksurist lokivõluri juures ning ka tema juures praktikal ja õppisin mitmeid imelisi nippe. Tänaseks olen nii läbi ja lõhki lokkidesse armunud, et ma näen lokke igal pool, ma tunnen lokke, ma armastan lokke ja mis peamine, ma kannan lokke uhkusega! Sest minu loomulikud lokid ruulivad!
Ma olen võtnud endale missiooniks saada üheks parimaks lokijuuksuriks Eestis, sest minu kirg lokkide vastu on metsik. Mu missiooni teine külg - aidata inimestel armastada oma loomulikku lokki sama palju, kui mina seda teen ning läbi selle ka tõsta nende enesekindlust! Ja ühel päeval vuran ma oma lokibussiga mööda Eestit ja panen kõik lokid laulma!
Kui sa tahad mu unistusele hoogu anda, siis toeta ka sina mind hooandjas:
https://www.hooandja.ee/projekt/juuksuri-ja-rannakubuss
