Mailake mjäu

Tänane päev oli kass Mailale kurnav. Tema hommik algas operatsiooniga, sest Mailal oli kõhu alla tekkinud mitu piimanäärme kasvajat ja tsüsti. Niisiis sai hommikul vara armas kiisuke arstile viidud, kus teda pikk päev ees ootamas oli. Palusin operatsiooni ajal ka eemaldada tuustid, mis tekkinud olid, sest sellel kevadel jäi Maila kogemata masinaga lühemaks ajamata. Samuti lasin Mailal üle vaadata hambad. Minu suureks üllatuseks oli üks hammas kildudeks läinud ja vajas operatsiooni ajal eemaldamist. Kuidas see kildudeks sai, see jääb mulle müsteeriumiks. Tal on hambad koguaeg halvad olnud, aga 4 a tagasi, kui tal paar hammast eemaldati, kilde ei olnud. Igatahes läks opp hästi ja Maila sai endale uhke krae.

Maila ise muidugi krae üle väga rõõmus ei ole, sest esimese asjana voodi alla minna tahtes põrkas ta ainult tagasi ja tagasi. Maila on tark kass, ta teab, et voodi all ei saa teda keegi arstile viia. Küll aga ei tea ta, et koonusega ei mahu sinna. Hetkel tundub igatahes Maila täiesti liikumisvõimaline. Kõnnib ringi, sööb ja joob. Natukene on mind imestama pannud see, kui kiiresti on ta võimeline liikuma, sõltumata sellest, et tal suur haav kõhu all on. Isegi diivani alla mahtus ta lõpuks oma uhke koonusega ära.

Täitsa huvitav on teda jälgida, sest kassiliku graatsia asemel on hetkel regulaarne ehmumine, kuna Maila ei taju oma uusi gabariite. Näiteks kui ta sööma läks, liigutas koonus söögikaussi ja kass hüppas kausist eemale, justkui oleks see elus ja ohtlik madu.  Samuti üritab ta regulaarselt koonust peast ära kraapida, kuid tulutult. Vahepeal kõnnib Maila Petsu nina alla justkui paludes, et too ta hädast välja aitaks, mille peale Pets ta üle nuusutab ja veendub, et see koonuskael on küll oma, kuid igaks juhuks peaks natuke eemale hoidma. Korra üritas Pets ka Mailat limpsimisega aidata, kuid õnneks keelamise peale ta seda enam ei teinud. 

Peab ütlema, et kui sul on olnud koer, kellega oled pidanud 3 tõsisemat operatsiooni läbima ja nägema, kuidas surmahaigus ta vaikselt endaga viib, siis ei tundugi enam loomade operatsioonid ja haigused nii hirmsad. Närvid on nii tugevad ja usaldus loomaarstide oskuste osas on paigas. Eks ma olin selleks ka valmistunud, kui ma endale varjupaigast 4-aastase kassi võtsin, kes juba oli läbinud kõrvakasvaja eemaldusoperatsiooni. Sellises olukorras ei saagi muud teha, kui usaldada ja loota parimat tulemust. Ma tõesti usun, et tänaseks juba 9-aastane Maila, taastub imehästi ning tal on ees veel palju palju õnnelikke aastaid! 💓

Oma Elu Loomine

Inimestena on meie kõige raskem katsumus väljuda ohvrirollist. Me kujutame endale koguaeg ette, et oleme ohvrid omaenese elus. Et elu sunnib meile peale ja mitte midagi ei ole meie enda teha. Tegelikkus on aga see, et sel hetkel, kui me saame aru, et me ise oleme enda elu loojad ja meie elu on meie enda teha, hakkab muutuma kõik.
Kui me jätame maha mänglemise teemal, kuidas kõik on nii halb, vastik ja meid rõhuv, siis me alles saavutame edu! Siis me alles läheme lendu ja eksisteerime oma kõrgeimas vibras luues endale elu, mida me pole eales kujutanud ette, et me oleme võimelised looma. Kui me suudame väljuda ohvrirollist, oleme võitmatud! Meie ees on kõik teed lahti ja me võime saada kõike, mida iganes me soovime!
Kujutad sa ette, et sa saad kõike mida sa tahad? Kuidas? See on lihtne! Me tellime universumist iga päev midagi.  Kui me hakkame keskenduma sellele, mida me päriselt tahame luua, mitte sellele, mida me ei taha. Kui me räägime sellest, millised me tahame olla, mitte millised me ei taha olla, siis alles hakkavad asjad muutuma! Me oleme ja saame seda, millele me oma energia suuname! Me suudame saada kõik!
Kui me kujutame ette enda ideaalset elu ja räägime sellest nii, nagu see oleks meil juba olemas, siis me programmeerime oma alateadvuse ümber, et jõuda selle ideaalse eluni. Kui me räägime, kui halb kõik on ja kuidas kõik teeb meile liiga, siis me suuname enda energia halvale ja meie alateadvus tekitab halba juurde.
Sa hakkad elama siis, kui sina juhid oma elu, mitte elu ei juhtu sinuga! Kui ma olin depressioonis, siis see oli hetk, kus ma taipasin, et see elu ei ole see, mida ma tahan. See ei ole minu lugu vaid minul on võimalus kirjutada uus lugu. See oli see hetk, kus mina tulin välja. Ma tulin välja ohvrirollist olemaks oma laste karjumisatraktsioon. Ma tulin välja ohvrirollist, et kõik on nii raske. Ma tulin välja ohvrirollist, et ma ei suuda, ma ei saa, ma ei taha. Ma jätsin maha need asjad, mida ma ei taha ja keskendusin sellele, mida ma vajan, mida ma tahan ja mida ma saan!
Sellel hetkel, kui ma väljusin ohvrirollist olles depressiooni ohver, ma hakkasin jälle elama! Ma hakkasin märkama mustreid, mis mind ei teeni ja neid ümber pöörama. Ma hakkasin pühendama aega iseendale. Ma hakkasin ennast taaskord leidma. Meie enda asi on luua meie elu, sest mitte keegi teine ei saa seda sinu eest luua! Hakka märkama mustreid, mis sind ei teeni ning võta vastutus enda elu eest ja kõik hakkab muutuma! Elu muutub ja küllus tuleb meie õuele!
Kellel oleks vaja tuge, et edasi liikuda, siis kutsun teid endaga kaasa Turbiini kiirkursusele, mis paneb ära nii mõnelegi sitta täis egole! Kiirkursusega saab liituda siin grupis: https://www.facebook.com/groups/turbiin/
Enne seda, kui ma aasta tagasi Turbiini ja Turbiin+ läksin, siis jah, ma teadsin seda kõike ja ka praktiseerisin natuke, aga reaalselt ma ei olnud nii teadlik oma elu loomises ja ei teinud teadlikke valikuid rasketes olukordades. Ma suunasin oma energiat valesti ja ei praktiseerinud seda koguaeg. Meil on komme kaduda oma sita sisse ja meenutada ainult halba. Aga kui me tuletame endale meelde, kui hea võib elu olla ning kui võimsad me tegelikult oleme ja hakkame võtma vastutust oma elu eest, siis päike tuleb välja, taevas on sinine, lapsed on rõõmsad ja elu on ilus ning elamist väärt!

Carpe Diem!💓

Eluline lugu.

Kätte on jälle jõudnud hetk päevast, kus ma hiilin nagu jahti pidav kiskja saagi poole, nii tasa ja vaikselt, et ometigi keegi ei kuuleks. Olen jõudnud saagi järamiseni ja järsku käib pauk ja liikumine. Süda jääb seisma.. EI, palun ei.. Ainult mitte seda.. Ja siis jalutab koer teisest toast minu juurde ning ma pühin külma higimulli otsa eest ära! Lapsed ei ärganudki ülesse, ma saan salaja oma nutellat edasi süüa. Täna ma ei jäänudki haledalt vahele, kui ma purgipõhjast magusat kreemi kookisin, käed šokolaadi täis. Poleks vist hirmsamat asja, kui kell 10 õhtul kuulata väsinud lapse loengut teemal: "Emme, miks sa meile ei anna ja salaja kõik šokolaadikreemi ära sööd!" Aga täna läks mul hästi! Täna ma pääsesin ja sain südamerahus magusat meelemürki edasi limpsida.

Viimasel ajal on üldse midagi raske salaja süüa, sest väikepoiss Robin on pärinud oma isa geenid kommide leidmises ja avastanud kõik meie madalamatel kohtadel asuvad peidukohad.. Pole vist ühtegi hommikut, kus ma ei kuule sahtlikõlinat ja sahinat, sest poja on järjekordsel aaretejahil. Reaalselt on mu maitseainete sahtlis veel hullem segadus kui enne, sest ta hammustas läbi, et seal piprapakkide vahel on kommi ja suhkrukuubikuid. Või noh, oli.. Ta leiab isegi ülesse magusa, millest meil endal enam aimugi ei olnud! Nüüd oleme targemad, sest salakaup on kolinud kapi otsa ja sinna ta veel ei küündi. Kuigi arvestades selle poisi hulljulgust ja leidlikust, siis varsti peab šokolaadi jaoks seifi ostma ja need sinna luku taha panema!

Täna on üldse huvitav päev, milles vahvaid seiku on kordades rohkem, kui kõike muud. Olin siis õhtul lastega üksi kodus, sest härral oli Tallinnasse esinema asja. Enne tuttu minekut panin vanemad lapsed nukumaja koristama, taustaks raadiost tulev vaikne ja rahulik muusika. Lapsed lubasid maja ära koristada ja hambaid pesema minna, kuniks ma beebi tuttu pistan. Panen siis parasjagu beebit magama, kui kuulen sosistamist, siis suurt raadiokanali sahinat, millele järgneb räme tümps ja siis keeratakse heli põhja. Õnneks on mul nii juust raadio lastele ostetud, et põhjas heli ei kõiguta väga palju rohkem mu meeli kui läänes Heli. Aga valju häälega kostub veel valjemat itsitamist, millele järgneb Emili lõkerdav kisa: "Ooo, Robin, hakkame tantsima!" Ja siis veel oma minuti jagu itsitamist ja hüppamist. Järgmisena on kuulda, et DJ ei olnudki oma valitud sagedusega rahul ning muusika keerati tümpsu pealt klassikalise raadio peale. Suurejoonelise ooperilaulu saatel kõlab veel kord itsitamist, hüppamist, pissile jooksmist ja vee laskmist, millele järgneb kahtlane vaikus ning heli keeratakse tagasi vaikseks. Laste väike "saladus" sai ulakalt teostatud ja võib naasta oma unerutiini hõlma. Kui aus olla, siis ise itsitasin ka samal ajal mõttes, kui lapsed tantsu lõid.

Muidugi olid need vaid üksikud killud minu päeva 2st viimasest tunnist ja seiku jagus palju veelgi. Üks mu huvitavamaid ahha hetki oli see, kui ma vaatasin aknast välja ja nägin, et taevas oli lennukiriba, mis oli teinud U-pöörde. Ehk siis huumoriga võttes: See hetk, kui sa oled piloot ja unustasid midagi koju.. Liis täpsustas selle kohta, et äkki jäi kivikott maha ja Ele arust pigem reisijad! Eks tegelikku tagamaad ma ei tea ja loodame, et päriselt midagi hullu ei olnud!

See hetk, kui sa oled piloot ja unustasid midagi koju..

Aga kui juba kivilennuks läks, siis täna kirjutas artikli antud teemal ka Õhtuleht ning lehe kaudu sain teada, et Lennuamet on alustanud antud olukorra uurimist ja väljaselgitamist, kas sellel päeval toimus olulisi rikkumisi. Niiet võib vist öelda, et minu töö on tehtud ja soovitud tulemus saavutatud. Samuti väitis artikkel, et kivikott ei kujuta endast ohtu ja tõenäoliselt saab ainult muhu, kui see pähe kukuks. Seda on küll väga tore teada, aga vankris magav beebi paraku selle tõenäosuse alla ei käiks, arvestades raskust ja lämbumisfaktorit. Ahjaa, kivikotiga pähe saada pidi olema vähem tõenäoline, kui lotoga võita. Niisiis tuleks hakata hoopis lotot mängima! Nagu Ets mulle ütles, et näed, on ju ka lotomiljonäre päris palju! Tegelikult oli nn rahvasuus kollase ajakirjanduse tipu Õhtulehe artikkel au andes kõige vähem kollane neist kõigist ja on tore, et kajastust saab iga nurga alt! Tubli ja põhjalik töö! Õhtulehe artiklit saab lugeda siit: https://www.ohtuleht.ee/977563/kui-ohtlik-on-lennukist-alla-visatav-kivikotiga-varustatud-testlangevari

Aga, et me seda läbi leierdatud teemat liiga palju ei puuduks, siis sain armsa Naerland OÜ käest kätte imetabase ja nunnu mütsi oma armsale silmaterale.. No tõesti ideaalne antud ilmadeks ja no ikka kaunis on silmale. Kes enda lastele või endale ka nii sigalahedat mütsi tahab, siis esitage oma palve siia lehele: https://www.facebook.com/naerlandou/

    

Ja veel on mul pakkuda huvilistele piparmünti, mida korjama tulla! Avastasin, et mu metsik piparmündipõõsas on eriti metsikuks muutunud ja kui kellelgi vaja, siis jagan rõõmuga. Tule ja korja enne, kui külm tuleb ja korjab ise. NB: Pildil on üks väike osa põõsast 😂

Piparmünt otsib tee kaaslast.

Kui juba piltide jagamiseks läks, siis jagan ka kunsti! Auto läbi 2-aastase silma ja auto läbi 4-aastase silma. Eks oletage ise, kumb kumma oma on.. Ahh pekki, ühel on ju nimi peal, nüüd on liiga lihtne..

 

Carpe Diem, mu armsad!

Langevarjurite saaga vol 3

Olen siin päris korralikult vahepeal tõbine olnud, kuid sellest hoolimata suutnud asjad liikuma panna, et tõsisele probleemile tähelepanu tõmmata. Nimelt meie hoovi langenud kivikott sai lõpuks vajaliku meediakajastuse ja siiralt loodan, et nüüd järgmine kõne on Lennuametilt, kes probleemiga tegelema hakkab.

Lugu on lihtne, kes ei mäleta kivikotti, mis taevast ☝ alla sadas, lugege seda siit
Puu otsas rippuvast langevarjurist aga  siit

Tänase saaga jutujätkuks räägin siis seda, kuidas ma otsustasin, et midagi peab ikka ette võtma ja looga meediasse pöördusin. Ma sain aru, et mitte midagi ei muutu, kui ma ise seda muutma ei hakka, sest inimeste nahaalsus on pehmelt öeldes üüratu vahel.

Süda ikka kripeldas päris korralikult, sest ainuüksi mõte sellest, et taolised juhused võivad tulevikus korduda, tekitab minus tõsist hirmu. Ma leian, et ma ei pea elama mõttega, et millal järgmine kivikott mulle või lastele pähe sajab ning selle tõttu pöördusin Raplamaa Sõnumite poole enda looga. Küsisin neilt, kas nad oleksid huvitatud antud teemast artikli kirjutamisest, sest kohalikul tasandil oleks väga oluline meie ohutust puudutavate teemade jagamine. Õnneks oli RS reporter Kadri Paju mõttega väga nõus ja saigi artikkel kirjutatud ning leht trükki saadetud eilseks. Antud artiklit saab lugeda siit:
https://xn--snumid-pxa.ee/2019/09/langevari-kotitaie-kividega-maandus-koduaias/?fbclid=IwAR3ToSQqNr8nX9Q6orO9-YebXj4KhrGBhBTxS0bYlhY-E6ARKzTPTBXbsRQ

RS artiklit luges ka Aktuaalse Kaamera toimetus, kes mulle lõunal helistas ja kella 1 paiku juba kaameratega kohal oli, et lugu linti võtta.  Rääkisime natuke juttu antud teemal ja  tegime kiire intervjuu. Siis sõitis AK edasi päringuid tegema päästeametisse. Ak uudist saab vaadata ja lugeda siit https://www.err.ee/982461/kivikotte-tais-langevari-maandus-laste-manguplatsil

Siin kohal võib kohe mainida, et Eesti Lennuklubi esimees keeldud kommentaaride andmisest nii Raplamaa Sõnumitele kui ka Aktuaalsele Kaamerale.

Ja nagu me kõik teame, siis meedial on väga suur võim. Niiet umbes 3-4 h peale AK külastust olid platsis Eesti Lennuklubi mehed koos politseiga, et enda langevarju tagasi saada. Andsin neile rõõmuga varju tagasi, sest mul ei ole mingit probleemi seda tagastada, kui antud juhtum on fikseeritud. Lennuklubi mehed vabandasid end välja, et tõenäosus on väga väike selliste asjade juhtumiseks. Samuti ütlesid nad, et antud kivikott langeb väga aeglaselt maale ja ei kujuta väga suurt ohtu. Lisaks vabandasid nad minu ees selle situatsiooni üle ning kinkisid mulle kommikarbi. Kommikarp võtab ju kõik ehmatuse ja hirmu tulevase langevarjuhooaja ees ära! 👍

Õnneks oli kohale tulnud politseiametnik super armas, tore ja fantastiliselt pädev. Võin tõsimeeli kiita Rapla Politseijaoskonna poolt saadetud politseiniku, sest ta aitas natukenegi taastada usku süsteemi ja sellesse, et meie eest seistakse ja me oleme kaitstud! Oli näha, et ta mõistis minu kui elaniku muret ning asja tõsisust!

Paraku on nii, et kuna keegi ega miski viga ei saanud, siis politseid menetlus piirdub sellel korral kohustusega Eesti Lennuklubil iga kord enne kivikoti väljaviskamist teavitada kohalikus sotsiaalmeedias kohalikke inimesi. Küll aga, kui Lennuamet asja menetlusse nüüd võtaks, siis nende võim on antud  küsimuses suurem, kui politsei oma. Niiet jääme lootma Lennuameti tähelepanule antud küsimuses! 🙏🙏🙏

NB: Vend ütles, et ma oleks AK klipi jaoks võinud lastele kiivrid pähe panna.. Kahju, et ma enne selle peale ei tulnud.. 😂😁👍

Barbie värki

Hommikul oli päris hea, kui Emili natuke enne lasteaeda minekut teatas, et tema tahab nuku kaasa võtta lasteaeda.. Muidugi väga tore, aga nuku kleit oli ribadeks mängitud nii, et kleidi vahelt piilusid mõlemad barbie trimmis tissid välja. Ja no kuidas ma siis saadan tütre pornobarbiega koos lasteaeda. Ise ka ju pool alasti ringi ei tatsa, miks siis barbie peaks?

No tuli siis kiiresti enda mõistus tööle panna ja leiutada nukule asendusriided... Kõndisin kiirelt kõik toad läbi ja leidsin, et tuleb olla leidlik.. No kohe nii leidlik, et otsisin kähku ühe beebisoki ja lõikasin 3 auku sisse. Tõmbasin siis soki Barbiele selga ja voila, tänaseks päevaks oli nudistbarbiest saanud viisakas kontoribarbie. Andsin siis nuku Emilile tagasi ja lubasin, et parandan nuku kleidi ära.

Emili läks rõõmsalt nukuga lasteaeda. Tagasi tulles küsis esimese asjana, kas nuku kleit on terve. Ja oh seda kurbust, kui ma talle teatasin, et ma ei jõudnudki seda ära parandada. Ühtlasi ütles Emili, et üks lasteaiakaaslane oli öelnud ebameeldivalt, et nuku kleidi peal on plekk. No ilmselgelt on seal mingi plekk, see on ju sokk ja mitte tutikas. Aga selleks puhuks, et Emilil tuju paremaks läheks, lubasin ma tal sokikleidi üleni ära värvida vesivärvidega, et siis ei saa arugi, et plekk peal on.. Sest noh, see on värvine. Täitsa põnev kohe, milliseks kleit kuivab, aga märjana on ta selline..

Õhtul kui Ets lapsed magama viis hakkasin ma siis esimese asjana kleiti õmblema, sest noh haigena neelupõletikus istudes pole targemat teha. Ütleme nii, et õmblemisest ei tea ma midagi. Samuti pole mul õmblusmasinat. Ja kleit ise oli viisakalt öeldes parajalt ribadeks, niiet leiutasin kuidagi uue ülaosa külge. 😂 Hiljem vaatasin, et õmblesin ülemise ja alumise osa kokku totaalselt viltu ja kõhuosa täiega häirib. Aga ma usun, et Emili ei pahanda ja on sellest hoolimata õnnejunnis oma parandatud kleidi üle. Muidugi võiks ju sinna peale vöö teha, aga kui aus olla, siis mul on täiega savi, sest tõenäoliselt saan ma tulevikus veel ja veel seda või mõnda muud kleiti õmmelda.. Esimene pidavat ikka ju aia taha minema. Ja tõbisena käsitsi hämaras õmmeldes ei saagi ideaalset tulemust loota. 😅

13 ja reede

Minu seekordne 2 päevane kirjutamispaus oli täiesti teadlik otsus, et nautida! 13 ja reede toob ju õnne. Vapustavalt kena number ja väga mõnus nädalapäev. Muidugi loob veel meeleolu 14.septembril võimust võtnud täiskuu kogu oma hiilguses..

No ja kus oli alles päev, ma ütlen! 11 aastat tagasi 13.septembril, hakkas looma ennast lugu, mis siiamaani ennast iga päevaga üha ilusamaks ja võimsamaks loob! Nimelt meie Armastuse lugu. Selles loos on olnud kõike: Armastust, kirge, pettumust, unistusi, lootuste purunemisi, tülisid, leppimisi, kooskasvamist, üksteise hoidmist, raskusi, naudinguid, hirme, julgustükke, romantikat, lahti laskmist kui ka kokku saamist. See on üks keeruline lugu 2 inimese tundemaailmast, mille aastate pikkune jälgimine võib näida parima tõsieluseriaalina üldse. Oma üllatavate püantidega ja utoopilise süsee poolest meenutab kohati ka Avatari päriselu versiooni, kus siniste tegelaste asemel on sassis peadega kohvitassi poole roomavad täiskasvanud kuid küllaltki lapsemeelsed inimloomad. Ja mis salata, sellise dünaamilise duo elu ei saagi muud olla, kui kirju, eriti kui nad on siin suures inimmeres just üksteise otsa komistunud..

Jutt kisub väheke lüüriliseks ära, niiet räägin parem, kuidas 13.septembrist (ja ka 14.) sai üks parim ja meeliergutav tähtpäev üldse. Sest no olgem ausad, peale 11 aastat kooselu, 3 aastat abielu, pangalaenu ja kolme last võib elu tunduda juba monotoonne ja igav.. Aga oh ei, meie jutu peakangelased suudavad isegi ennast pükstest välja üllatada oma spontaanse ja pealehakkava tegutsemisega. Kõik on ju võimalik! 

Eks lugu saab ikka alguse varem. Lausa nädal aega varem, kui mõistusele tuli meelde, et kohe on tulemas meie armas tähtpäev. Hakkasin siis otsima pingsalt lapsehoidjat beebile, et 13. Etsiga kinno minna ja 14. temaga koos kontsertile saaks. Ja nagu ikka, siis hoidjat ei leidnud mitte kummakski ajaks, mis mul mõttes oli. Aga pole hullu, elu lahendab kõik ise ära ja kõik, mis peab juhtuma, juhtub nii kui nii! Anne ja Kaidar pakkusid välja, et võivad lapsi hoida 14. öösel, et me võime siis eemale minna, aga kahjuks minu küsitud aegadel ei saa. Selge. Teeme siis nii, et tähistame 14. õhtul ja laseme kino ja kontsertiplaanidel kergusega minna..

Siis aga.. 12. õhtul helistab mulle Märt ja pakub välja, et ta tuleb hoiab meie lapsi, et me saaksime minna kontsertile 14. päeval. Nimelt oli Annel ja Kaidaril Liisuga lauamängupäev ja selle pärast nad appi tulla ei saanud varem.. Niiet imearmas  Märt do the resque, et abikaasa Liis mõnusalt mängida saaks! Mis on ikka päris hull plaan, sest tema hoida jäid meie 4 ja 2 aastane ning 4 kuune ja sellele lisaks veel tema enda kohe 4seks saav ja 2-aastane.. Mees üksi 5 väikelapsega kõlab nagu järjekorde fantastiline tõsielusari.. Aga täitsa lõpp, kui lahedad sõbrad ja pere mul on! Olen lõputult tänulik!🙏

Hakkab looma! Kontsertile saame minna, ülituus! Ja öö saame ka vabaks.. Mis kõik veel võimalik on? Rohkem plaane, me teinud ei olnud ja lasime kõigel lihtsalt rahus kulgeda. Kuna öö vastu 13. oli minu jaoks päris raske, sest beebi ei lasknud mul vabsee magada, siis hommikul olin nagu totaalne zombie oma ülestõusupäeval. Sõime perega hommikusööki ja Ets viis vanemad lapsed lasteaeda ära. Minul oli meeletu uni ja jäime kõik kolmekesi magama. Vähemasti ma arvasin nii. Tegelikkuses käis Ets väikesel ringsõidul samal ajal, kui ma beebiga mesimagusat und magasin. Kui Roland ärkas 1 paiku, võttis Ets ta voodist ära ja lasi mul edasi pikutada. Järsku kuulen kohvimasinat ja mõtlen, et täna vist veab ja saan kohvi voodisse.. whoop whoop! Tegelikult vedas mul lausa nii palju, et sain voodisse sushi, koogi, latte ja lilled.. Ja kes see ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? See mees läheb ajaga ainult paremaks!💓 

Murphy seaduse kohaselt läksid koogid Etsil autos ümber.

Lõppkokkuvõttes sõime voodis lõunat kui ka õhtusööki ja mina enne 5te uuesti voodist välja ei roninudki.. Niiet rääkides ideaalsest romantilisest päevast 3 lapse kõrvalt, siis siin see on. Magada ja süüa head ja paremat! Lõuna ja õhtuoote vahepeale mahus tegelikult ära ka veel aeg, kus me surfasime booking.ee lehel ja otsisime endale ööbimiseks kohta! Jah, 1 päev enne ööbimist, sest nii on lahe. Valituks sai Üksik Rüütel oma mullivanniga sviidiga, mis oli ülimalt mõnus valik! Kui ma kella 5 paiku voodist välja ronisin, siis ütlesin ma enda armsale abikaasale, et ma nüüd tahaks meie pulma aastapäeva puhul koristama hakata kõik koos.. Ja nii oligi, lapsed lasteaiast koju ja terve perega korda looma! Õhtul sõime veel kooki, sest 4 imemaitsvat pavlovat oli veel alles. Emili muidugi jagas ära, et suures karbis oli enne rohkem ja oli solvunud, et me Etsiga kahekesi nii palju kooke ära sõime.. 😂

14. hommikul kulges kõik omas tempos. Lapsed lõunaunne saadetuna tuli Märt Roosi ja Märteniga ja üritas meid kodust välja visata. Meie muidugi polnud veel mõelnudki mida selga panna, niiet varajasest minekust ei tulnud miskit välja.  Mina tõmbasin endale selga oma rohelise pulmakleidi ja valge jaki. Ets avastas, et tema pulmaülikonnal oli plekk keset pükse viimasest pulmapeost, kus nendega käidud sai ja võttis stangelt kaua seisnud heleda ülikonna. Päev ise oli päris tuuline ja külm ning meie avastuseks toimus kontsert õues telgis, milleks me kahjuks riietuselt valmistunud ei olnud. Kui aga välja jätta seda, et kuradima külm oli, siis Atla Mõisa poolt korraldatud kontsert oli üleprahi vinge ja mõnus! Ma tõesti pole ammu juba nii mõnusal kontsertil käinud, kus venemaalt pärit artistid esitasid ülivingeid popjazzi lugusid ja saatsid neid trompetil ja saksafonil.. ÜLICOOL! Peale kontserti sai ka Atla Mõisa puskarivabrikus tiiru teha ning kohvikus pavlovat süüa. Ja muidugi lahkudes käisime Mõisakeraamika poes ja skoorisin endale ülituusa tikritega tassi.. Päris elus näeb see kordades parem välja!

 

Kiire sõit koju, võtsime asjad, rääkisime paar sõna juttu ja siis visati meid jälle välja ja sõitsime Üksiku Rüütli poole, et asjad tuppa panna ja check in teha. Võib öelda, et Üksik Rüütel on päris äge koht! Ikka jõhkralt pappi on sinna tagutud alla! Ainuke miinus oli see, et meie sviidis oli vetsus vesi jooksma jäänud (keerasime vee kinni kilbi taga olevast kraanist) ja mullivanni üks pool ei töödanud.. Aga kui need asjad vahele jätta, siis tuba oli mega mõnus ja mina olin väga rahul seal oldud ajaga! 

 

Check in tehtud kihutasime Jüris asuvasse itaaliapitsa söögikohta, kus ma sain reaalselt Eesti parimat pitsat! Nimelt võtsin ma Crazy Chicken õhukese põhjaga pitsa, mis oli lausa taevalik! Ja nende värskelt pressitud apelsini mahl.. No tõeline toiduorgasm! Nii head pitsat ja mahla olen ma saanud ainult 1 kord elus ja see oli ka Itaalia suvalises mägikülas ühe pere pitsarestoranis, kuhu me Etsiga reisil olles täiesti juhuslikult sattusime.. No tõeline tase! Etsi pannipitsa oli ka hea, aga no selle õhukese põhjaga ei konkureerinud minu jaoks.. 😋 Igatahes, kes soovib tõeliselt maitsvat elamust, siis Jüris asuv itaaliapitsa.ee on ideaalne koht selleks! Õhtu lõppes meil käiguga poes jäätise järgi ja tagasi hotelli..

 

 Ja kui nüüd imetava ema piimapaisud ja tänaseks külmetamisest tekkinud kurguvalu välja jätta, siis kogu tripp oli lihtsalt fantastiline ja mõnus. Tagasi kodus pidime olema natuke enne kella 12st lõunal ja ütlen ausalt, mulle ideaalselt sobis see.. Pikk eemalolek beebist tuletas mulle hästi meelde, miks ma kunagi Robinit imetades vandusin, et ma enam imetamise ajal ööseks kodust ära ei lähe.. 😅

Carpe Diem, mu armsad! Usalda universumit ja universum annab! 💓

Väikesed võidud elus.

Ma olen täna väga väsinud, sest mul oli fenomenaalne päev. Mõned päevad on lihtsalt sellised, kus on nii palju häid võite elus, et ise ka ei usu.

Võit number 1. Robin ärkas vabal hommikul kell 7. Miks see oli võit? Sest ma suutsin ta endale kaissu haarata ja koos edasi magada. Mina sain magada ja tema sai lähedust. Ma ei lasknud enda hommikut rikkuda mõttel, et Robin on üleval ja peab vara ärkama vaid ma nägin võimalust tema kaisus edasi tududa.

Võit number 2 oli hetk hommikus, kus ma tegin kohvi valmis ja avastasin, et piim oli pahaks läinud. Miks see oli võit? Sest selle asemel, et lasta enda rikutud kohvil oma tuju rikkuda, panin ma tassi käest ära ja läksin päevaga edasi. Ma ei lasknud ennast mõjutada ootuse nurjumisest juua maitsvat kohvi vaid ma hiljem läksin ja ostsin endale uue piima ning tegin uue kohvi.

Võit number 3 oli hetk, kus ma näitasin enda segadust, kui armas Stina sõitis meie juurest läbi ja tal juhtus veidike aega olema. Selle asemel, et end risti ukse ette visata, sest maja on MEGA sassis, ma lasin ta uksest sisse ja sain temaga veeta natuke mõnusasti aega. Ma olen totaalselt tänulik selle eest, kuigi mu egole ei meeldi oma segadust näidata.

Võit number 4 oli hetk, kus vihma sadas. MUL olid kummikud! Nii lahe, mu sokid ei saanudki märjaks! Jeee..

Võit number 5 oli hetk, kus mul oli väga tehniliselt raske töö täna teha. No ikka väga raske! Ja ma mõtlesin selle välja, tegin ära ja tulemus oli fantastiline! Süda kohe hüppas rõõmust, kui ma seda kena tulemust vaatasin!

Juuksurilehele FB-s saab siit

Võit number 6 oli hetk, kus mul ei olnud võimalus pikaks lõunaks. Aga mul oli söök kaasas ja mu kõht sai täis ja kohvi oli ka imeline!

Võit nr 7 oli hetk, kus mul polnud aega ajakirjanikuga rääkida. Aga ma leidsin endale aja keset töö tegemist, et kõik jutud saaksid arutletud!

Võit nr 8 oli hetk, kus mu orhidee oli janus. Ma andsin talle juua tänutäheks selle eest, et ta mulle silmailuks nii palju kauneid õisi annab!

Võit nr 9 oli hetk, kus armas inimene oli "kurb". Ma olin kohal, ma olin olemas, ma kuulasin, ma hoolisin. Ma olen tänulik usalduse eest, mis sai minule antud ja ma austan ausust, millega sai räägitud! Ma olen tänulik võimaluse eest liikuda koos kõrgemasse vibrasse!

Võit nr 10 oli hetk, kus koju jõudes lapsed veel ei maganud. Ma panin kõik lapsed korda mööda tuttu kastes nad üle armastusega, mida saab jagada ema, kes on enda karikat täitnud!

Võit nr 11 on hetk, kus ma olen mega väsinud. AGA ma ikka kirjutan seda blogi, sest see on hetk mulle. Ma annan endale võimaluse tunda ennast paremini, kui ma tundsin eile. Ja homme tunnen ma ennast paremini, kui ma tundsin täna!

Niiet küsimus on tegelikult selles, millele me suuname enda energia? Kas me suuname oma energia võitudele või raskustele? Kas me tunnustame ennast selle eest, milleks me võimelised oleme või me hävitame ja karistame ennast selle eest, mida me ei suuda?
Ma võin ju kõike seda sama tõlgendada enda jaoks negatiivselt, sest laps segas vara mu und, piim oli hapu ja ma ei saanud kohvi, Stina nägi, kuidas ma ei suuda enda maja eest koristada, vihma sadas, tööl pidi vaeva nägema, ma ei jõudnud lõunale, mul polnud aega, orhidee hakkas kuivama, sõber on kurb, lapsed ikka veel ei maga ja ma olen sitaks väsinud.
VÕI SIIS ma näen võimalusi ja võite, sest ma sain lisa unetunnid poja kaisus, ma ostsin uue piima, ma sain Stinaga rääkida, mul on kummikud, ma skoorisin tööl, mul oli kõht täis, ma leidsin aega, mu orhidee õitseb sajaga, ma olin kohal ja olemas, ma panin kõik lapsed rõõmuga tuttu ja ma leidsin aega kirjutamiseks!
Kumb versioon elust sulle rohkem meeldiks? Mida valid sa järgida?  Tänulikkus väikeste võitude eest on tugev ja edasi viiv jõud, mis panustab meile nii palju. Kui me selle teooriast praktikasse toome hakkab meie elu muutuma! 💓

Langevarjurite sigadused vol 2

No see lugu läheb aina põnevamaks! Ma usun, et paljud mäletavad, kuidas ma kirjutasin 7.septembril enda õuele taevast langenud kivikotist. Ja need, kes ei mäleta, saavad enda mälu värskendada siit:
https://maakadlinnast.blogspot.com/2019/09/kuidas-langevarjurid-meie-elud-ohtu.html

Igatahes. Mu ema helistas mulle ja ütles, et kas ma teadsin, et samal päeval jäi puu otsa ka langevarjuga inimene?  Ei, ma ei teadnud. See oli totaalne üllatus minu jaoks. Niisiis hakkasin ma asja uurima, kui emalt saadud artikkel oli läbi loetud. Üllataval kombel väga kõlapinda antud intsident leidnud ei olnud, mistõttu ma pidin jupp aega otsima, enne kui leidsin Rapla Päästekomando facebooki postituse sellest, kuidas nad tüüpi puu otsast alla käisid toomas. No ja ega sealt edasi ju süda enam rahu ei andnud..

Kontakteerusin siis mõne inimesega, kes olid antud lennul ja sain huvitavat infot. Nimelt testvari koos kivikotiga kadus ära kell 15.00 paiku toimunud dessant langevarjurite lennul. Algselt visati välja testvari ning siis inimesed. Tasuks mainida, et inimesed ei maandunud õigesse kohta. 

Järgmine lend toimus ca 15.45 paiku, kuid tasa ja targu salaja EI VISATUD ENNE INIMESTE LENNUKIST VÄLJUMIST TESTVARJU. Miks? Sest noh, testvari oli ju kadunud! Ehk kuna dessantvarjud ei ole manööverdatavad ja inimene reaalselt maandub sinna, kuhu ta kukub, siis selle otsusega pandi ohtu inimeste elud. Ja üllatus, üllatus, üks hüppajatest maandus otse metsa suure männipuu latva. Oli õnn, et see sama inimene ei saanud viga. See oli ikka väga suur õnn..

Pildi autor Rapla Päästekomando Facebooki leht, postitust näeb  siit

Mis mina sellest kõigest välja loen? Eesti Lennuklubi MTÜ ei pannud sellel kaunil 7.septembri päeval ohtu mitte ainult minu peret, kui kivikott meile õuele lendas vaid pani reaalselt ohtu ka enda lennul olnud dessantlangevarjurid. Mul lihtsalt tekib selle kõige peale küsimus: Mis on raha hind, kas elud?  Ja kas tõesti ei ole kuidagi paremat viisi ekstreemspordi tegemiseks, kui reaalselt eludega riskimine?

Ma siiralt loodan, et nad hakkavad kunagi vastutama enda tegude eest.. Enne kui on hilja.

Enesearengu väljakutse.

Peale seda, kui ma hammustasin läbi enda suurima ja takistava mustri, vabanduste leidmise, hakkas maailm muutuma. Ma otsustasin, et ei leia enam vabandusi kõikidele asjadele, mida ma hullult tahaks teha, aga ei julge. Ma otsustasin, et ma lihtsalt teen ära ja naudin sajaga! Niisiis panin ma totaalselt uued tuurid sisse enesearengu valdkonnas ning leidsin, et aeg oleks uuesti hakata teadlikumalt elama oma elu. Ja teadlikuse all ma mõtlen just seda, et mina juhin enda elu, enda mõtteid ja tundeid. Et ma ise kontrollin ainsat asja siin elus, mida ma saan kontrollida - enda ellusuhtumist.

Oma tee teadlikku elu poole leidsin ma tegelikult ammu. Aasta oli äkki 2008, kui ma esimest korda kuulsin raamatust "Võti - Elu külgetõmbe seaduse järgi". Ma uurisin ja puurisin kõike infot, mis leida oli ning ostsin endalegi ühe eksemplari. Külgetõmbe seadusest uurides koostasin ma enda esimese unistuste plakati, kuhu said kirja kõik minu suured ja väiksed unistused. Siin kohal võiks kohe öelda, et selle plakati teema võib lukku panna, sest praktiliselt kõik on täitunud.

2011 koostasin ma enda unistuste listi asjadest, mida ma tahan teha ja saavutada. Selles listis on täitunud umbes 2/3 asjadest, sest viimast 1/3 ma enam ei ole tahtnud. Minu unistused on ajaga muutunud ja ka mina olen seda teinud. Oma unistuste silme ette kirjutamine/joonistamine on väga motiveeriv ja saadab universumile taotluse millegi suurema ja vingema jaoks. Ja universum alati kuuleb meie taotlusi! Küsimus on lihtsalt selles, kuidas ta neid meile serveerib!

Viimased aasta aega olen ma sajaga arendanud ennast mustrite ja nõrkade kohtade märkamises ja ümberpööramises, et luua ja suuta rohkem, kui ma ise soovin. Jah, depressiooni ajal oli mul totaalne seisak enesearengus, sest inimene ei taha kunagi oma sooja sita seest niisama välja tulla, selleks on vaja väga palju tahet ja enesega võitlemist. Tänaseks võin ma juba öelda, et enamus mu päevadest on ilusad ja stabiilsed  ning ainult üksikud neist mitte nii head! Niiet mida mina tellin? Ma tellin häid, võimekaid, rõõmu täis päevi juurde ja seda ka täiesti teadlikult ja optimistlikult!

Olen kuulunud gruppidesse Turbiin ja Turbiin+, mis mõlemad on suunitletud teadliku elu loomisele, "elutreener" Marlen Annabel Kubri eestvedamisel. Peab ütlema, et isegi teades kõiki nüansse, me kaotame ennast ära, kui me neid ei kasuta. Teooria ei ole midagi, kui me seda ei praktiseeri! Niiet sellest hetkest alates, kui me arvame, et me teame kõike, on meie allakäik alanud! Inimene, kes arvab, et midagi ei ole õppida olukorrast, on tugevasti enda egos kinni ja ei saa kunagi edasi areneda. Niisiis alati on kõigest midagi õppida ja uut kogeda. Kui sa ütled, et sa oled seda juba näinud/teinud/teadnud/kogenud, siis sa pidurdad automaatselt enda enesearengut. Tuleks hoopis mõelda, mida on võimalik veel näha/teha/teada/kogeda!

Depressioonist välja tulemist alustasin ma ka teadlikult väikestest asjadest. 1. tunnistades probleemi, sest siis ma annan endale signaali, et ma olen valmis sitast välja astuma. Seda avalikult tehes, ei saa ma ka tagasi sinna sisse peituda, sest kõik näevad mu sitta. 2. olles tänulik kõikide väikeste ja lihtsate asjade eest. See tähendab märgata neid asju, mis on hästi, mitte mis on halvasti. Sellega saavutasin ma endale tänulikkuse ja elujaatava suhtumise, sest iga päevaga oli üha lihtsam leida asju, mille eest ma tänulik olin. Olgu sellest kasvõi tool, mille peal istuda. 3.baastegevused ehk leida aega asjade jaoks, mida ma naudin ja vajan(magamine, sport, looduses olemine, kirjutamine, lugemine jne). Ka praegu on mu üheks baastegevuseks kirjutamine, mida ma üritan igal õhtul teha just selleks, et enesetunnet kõrgemale upitada. See on minu teadlik valik hetkel kirjutada nii palju, sest see tõstab mu vibra. 4.toetus eeterlike õlide näol. Olen valinud endale teadlikult ellu Doterra eeterlikud õlid, mille iga väike õlike panustab minu emotsionaalsele tasemele erinevalt. Esimene õli, mis ma depressioonist välja tulemiseks kasutusele võtsin oli roosi õli, mis on üks kõige kõrgema vibraga nn armastusõli. Ütlen ausalt, ma absoluutselt ei sallinud selle lõhna, kuid mulle tundus, et mul on seda vaja. Ja iga päevaga seda kasutades ma tundsin, kuidas armastust minusse rohkem tuleb ja pimedus kaob.💓

Täna olen ma kohas, kus ma olen enda ellu toonud tagasi paljud õlid igapäevasesse kasutusse. Ja suunan teadlikumalt oma mõtteid. Ma ei ole enam närvihaige Grinz, kes üritab jõule varastada vaid ma totaalselt naudin neid. Jah, muidugi, meil kõigil on tagasilanguseid, kuid küsimus ei ole selles, kas nad on, vaid selles, kuidas me otsustame neist välja tulla! 

Minu uus väljakutse on hakata totaalselt kulgema universumis ja tellida endale seda, mida ma täiega tahan! Ehk siis ma hakkan looma küllust. Ma hakkan looma armastust, rõõmu, naudingut, edu, raha, aega ja kõike muud, mida ma tahan! Miks? Sest see, millele me elus keskendume, on see, mida me tellime! 

Minu uus kaaslane? Marie Forleo "Kõik on väljamõeldav". See raamat räägib eneseteadlikust mõttemustrite muutmisest, et lahendada kõik probleemid ja väljakutsed nii, et lahend oleks just see kõige parem ja külluslikum. Sest kõik on väljamõeldav! Kes minu eilset raba postitust luges, siis võis märgata, et panen vaikselt juba teooriat praktikasse! 👍

Ehk siis, esitan kõigile väljakutse märgata oma mustreid, mis meid kahjustavad ning olla tänulik iga päev millegi eest! Ja need, kes eriti julged.. Olete oodatud ühinema teadliku elu loomisega! Tõuseme lendu, armsad, sest meie unistustel pole piire! If you can dream it, you can do it! 💓

Omadega rappa - Jalastesse! ;)

Täna oli imeline päev! Mul oli vaba päev ning totaalne laadimise aeg! Hommikul viisime lapsed lasteaeda ning kui Rolandil uni tuli, võtsin ta kaissu ja kobisin magama tagasi. Reaalselt ma ärkasin ca 13.15 ülesse keset päeva ning sain tänu pikale "lõunaunele" enda akusid laadida. Ja nii ilus päike oli täna! Kuna olin üle pika aja mõnusasti maganud, siis otsustasin, et kui Ets oma tegemistelt tagasi jõuab, võtame koera kaasa ja läheme lastega koos otse rappa. Ja oioi kui mõnus see veel oli!

Umbes kella poole 6 paiku õhtul jõudsime lastega Jalase RMK alale, kus võtsime tee ette rabajärve suunas. Sidusin Rolandi kõhukotiga enda külge ja tee võis alata. Targad teavad rääkida, et rabajärveni on 2.6km parkimisplatsilt jalutada. Tee kulgeb mööda mõnusat metsarada(kõige pikem osa), siis natuke mööda põlluäärt kuniks mõnus laudtee algab ja sind mööda rabamaastikku järveni viib.

Laste jaoks oli selline matk järveni päris mõnus. Pealegi oli seal paraja suurusega istumisplatvorm koos pingiga. Järve ääres tegime mõnusa piknikku. Sõime võileiba, puuvilju, jõime vett. Mõnus olemine keset idüllilist rahu ja vaikust. See heli, mis keset raba on.. Või noh, helitus, see on lihtsalt nii meelikütkestavalt mõnus. See on alati olnud põhjus, miks ma jumaldan rabas käimist. Just see fantastiline tunne, kui kõrvad puhkavad ja meeled rahunevad ning täituvad rabahaldjate vaikusemeloodiaga.

Päev oli täna rabas erakordselt tuulevaikne, päike sillerdas enda kõige soojemas kiirguses, maad kattis rahu ja vaikus. Aeg-ajalt oli kuulda sirtsude mõnusat siristamist ning mõne pisikese linnu laulu. Õhk oli nii soe ja paitas mõnusasti minu keha. Istudes seal järve ääres, ma tahtsin nii väga minna ujuma. Aga kuidas ma siis lähen? Ma ei olnud ju selleks valmistunud. Asju mul kaasas polnud, rätikut ammugi mitte! Ükski normaalne inimene ei lähe ujuma niimoodi. Eriti veel kolme lapse juures..

Õnneks ma pole normaalne.. Peale pikka sisevestlust oma analüütikust meelega, otsustasin ma teha seda, mida ma tahan, mitte seda, mis oleks normaalne. Teate küll seda sisehäält endas, mis kutsub sind korrale, kui sa tahad midagi teha, aga ei julge. Näiteks tahad loengus küsida midagi, aga ei julge ja hoiad end tagasi. Või siis hullult tahaksid karaoket laulda, aga pärast on liiga jube? JAH, just see väike nõme taju sinus, mis takistab elamist, sest äkki juhtub siis midagi sellist, mida loetakse "ebaõnnestumise" alla! Vot just selle sisehääle ma pikalt saatsingi ja järgisin oma intuitsiooni.

Olin siis valmis  mõelnud, et kuna inimesi juures ei olnud, käin teen skinny tippingut ja siis panen riided tagasi selga. Aga siis tulid hoopis inimesed ja no ükski tagasihoidlik inimene ei tee ju avalikus kohas skinny tippingut koos vaatajaskonnaga.. Mis oleks veel võimalik? Ülle, kõik on väljamõeldav! Nii, mul on seljas lühikesed püksid, pluus, pesu, kübar. Kotis on kampsun.. Rätikut ei ole. Inimesed on lähedal.. Ideaalne! Lähen pesus ujuma (olgem ausad, erilist vahet pole kas pesu või bikiinid, keegi niikuinii katsuma ei tule, mis materjal on) Siis kuivatan ennast ära särgiga ja pärast panen selga püksid ja kampsuni. Eriline hippi värk, aga teate, täiega seda väärt!

Ja oi kui hea see ikka oli! Järvevesi oli parajalt karastav, aga mõnus! Kuna ilm oli niii hea, siis veest välja tulles oli väga soe olla ning üldse ei tekkinud külmatunnet. Lausa nii hea oli, et läksin uuesti vette tagasi ja tegin veel mõned ringid. No totaalselt idülliline Septembrikuu ujumine!  Ja kui kedagi huvitab, siis särk oli super hea rätik. 😁

Mõeldud, tehtud, ei kahetse sekunditki! Vahel ikka tasub oma kahtlused pikalt saata ja teha täpselt nii asju, nagu ise heaks pead! Ütlen ausalt, kui ma oleks täna enda kõhkluseid kuulama jäänud, poleks me käinud ei rabas ega poleks ma ka ujuma jõudnud.. Tuleb ikka usaldada enda seda sisetunnet, mis ütleb: TEEME ÄRA!

Peale ujumist saime näha imelise päikeseloojangu algust ja siis lippasime kärmel sammul tagasi auto poole. Viimane kilomeeter oli Robinile ja Etsile korralik proov, sest Robin ei viitsinud enam kõndida ja Ets ei soovinud teda terve tee süles tassida. Eks laste jaoks oli see ju päris hull matk, sest läbitud sai ca 5 km loodusradu peale pikka lasteaiapäeva.. Aga nad olid ikka super tublid ja päev oli mega vahva!

Koju jõudnud ja ära söönud, ütles Emili mulle, et talle nüüd juba aitab tänasest päevast, ta tahaks tuttu ära minna. Robinpoiss aga tootis oma pseudoprobleeme, sest väsimus oli selleks hetkeks juba suur. Nõnda siis läkski Emili voodisse raamatut vaatama ja selleks ajaks, kui Ets Robiniga juttu lugema jõudis, oli Emili juba raamat süles magama jäänud.💖

Ohh, milline kaunis päev minu armsa perega.. Ahjaa, kui välja jätta see, et koer Pets kukkus/hüppas kraavi ja terve auto oli märja koera lõhna täis.. 💧💩

Vahvaid hetki elust enesest.

Ma aeg-ajalt märgin enda märkmikusse igasugu toredaid  hetki elust. Jagaks ka siis täna mõnda...

-----------------------------
16.10.2018
Mina: "Väike jonnipunn oled."
Emili hakkab laulma: Junnipomm, junnipomm, junnipomm, junnipomm...

-----------------------------
24.01.2019
Ets vaatab lastega loomaraamatut:
"Volkswagen põrnika kapott on ka samasugune nagu põrnika pepu"

-----------------------------
21.03.2019
Emili: "Sina oled siin. Sina elad siin ka. Ja vahel käid sa tööl, kui sul tööhäda on."

-----------------------------
10.04.2019
Mina endale rasedana uut kohvi tehes ja seda õigustades: "Latte on kõige mitterassistlikum jook üldse. Seal on must kohv ja valge piim. See on põhimõtteliselt mulatt."

-----------------------------
12.05.2019
Emili peale vildikatega küünte värvimist: "Ma värvisin küüned ära, sest mul tuleb varsti sünnipäev ja siis ma mõtlesin, et võiks." (sünnipäev on juulis)

-----------------------------
20.05.2019
Mina: "Loll on see, kes arvab, et on kõige targem. Tark on see, kes saab aru, kui loll ta on."

-----------------------------
31.05.2019
Emili: "Minu beebide nimeks saab Koda ja Nida"

-----------------------------
2.06.2019
Emili võtab köögist väikese lehtri:
"Me läheme mängime, et see on beebi kübar. Ja siis toome sulle tagasi. Okei! Me oleme sul lahked lapsed, toome selle tagasi.."
(NB: Ma ei saanud seda tagasi)

-----------------------------
2.06.2019
Mina: "Eile oli see homme, kuid nüüd on see täna ja homme on see eile. Homne ei jõua kunagi kohale. Ela täna!"

-----------------------------
11.06.2019
Ets: "Sport on ideevaestele, kes ei oska enda ajaga muud peale hakata."

-----------------------------
23.06.2019
Emili räägib beebidest ja teatab, et tema saab suureks ja võtab mehe ja paneb kõtu sisse mitu beebit, kelle ta sünnitab. Sest kui on mitu beebit, siis on meil hästi tore! #saabkaksikud #oleettevaatlikmidasatellid
Vähemasti on nimed juba olemas...

-----------------------------
15.07.2019
Robin kukutas võiku maha, kükitas korjama ning pissis kogemata püksi nii, et võiku oli pissine. Kui ma ütlesin, et ta seda enam süüa ei tohi, hakkas ta hüsteeriliselt nutma. #pseudoprobleemid

-----------------------------
28.08.2019
Robin: "Nii hea söök!"
Mina: "Aga sa ei söönud ju midagi!"
Robin: "Aga ma tahtsin süüa!"
Mina: "Mida sa tahtsid?"
Robin: "Makaroni!"
(NB: Makaronid ei olnud söögiks)

Kuidas Langevarjurid meie elud ohtu seavad!

Täitsa lõpp. Täna lendas ELK (Eesti Lennuklubi MTÜ)  testvari meie õuele. Okei, tegijal ikka juhtub, eks? Jah, muidugi. Aga reaalselt lendas raske kivikotiga minivari kohta, kus igapäevaselt mängivad meie lapsed! Kohta, kus minu 4- kuune beebi magab igapäevaselt avatud vankris oma lõunaund. Reaalselt langes see mõned meetrid kaugemale meie pere kõige läbikäidavamast piirkonnast meie õuel.

Mida ma peaksin tundma avastades, et ma ei saa isegi omaenda koduõues ennast turvaliselt tunda? Et ma peaksin jälgima, millal järgmine kivikott langeb meie peakohal? Võib ju väita, et pole hullu, näeb juba kaugelt. Aga mis siis kui see oleks kukkunud mu laste pihta hetkel, kus kõikide teiste pilgud vaatavad mujale?

Asi on naljast kaugel. Selline situatsioon läheb reaalselt etteplaneerimata mõrvakatse alla. See on eluohtlik nii mulle, mu perele kui ka teistele meie naabritele. Kuidas on võimalik, et Eesti Lennuklubi ei suuda piisavalt arvestada tuulesuuna ja ilmastikutingimustega enne, kui varju lennukist alla viskavad? SEE EI OLE OKEI! Selle varjuga kokkupõrge oleks võinud lõppeda väga kurvasti!

(Eesti Lennuklubi MTÜ on varasemalt silma paistnud kesise koolituse ja dessantvarjudega tekkinud vigastuste poolest: https://www.ohtuleht.ee/509183/pealtnagija-eesti-langevarjunduse-varjukulgedest-jarelevalve-puudub )

Ainuüksi mõte sellest, kui me oleksime olnud täna oma tavalises rütmis õues ja tuul oleks paar meetrit vales suunas seda kotti lükanud.. APPI. Reaalselt ka, ma olen täna väga tänulik, et Ets on viimastel päevadel haige olnud ja me ei jõudnud enne lõunauinakut õue. Tundub, et iga asi juhtub põhjusega ja Etsi tõbine olek oli vajalik, et keegi meist kivikotiga pähe ei saaks. Igatahes, mis puutub ELK varju, siis selle saavad nad ilmselt kätte politseijaoskonnast, mitte minu käest, kuigi telefoninumber on kotil olemas. Ja las need inimesed ise seletavad, mille pärast nad teiste inimeste elusid ohtu seavad. Seda ma tean, et kes teha julgeb, see ka vastutagu oma tegude eest!

 Sellistel hetkedel tuleb vist olla eriliselt tänulik, et õla peal istuvad nii armsad kaitseinglid, kes meie eest hoolt kannavad..

In Memoriam.

Kui ma täna kalmistule jõudsin, sillerdas päike oma erilises soojuses. Tuul sahises kaselehtedes õrna ja ilusat meloodiat, mille sekka mõni linnukegi oma aaria laulis. Maa peal valitses rahu ja harmoonia oma imelises külluses. Oma maise keha oli maha jätnud inimene, kelle hing on nii särav ja suur, et isegi seal kaugel ta paitab naeratades meie südant. Südames valitseb rahu. Aitäh, et olid! Aitäh, et armastasid! Aitäh, et hoolisid! Aitäh, et õpetasid!
Mu tädil oli suur süda ja veel suurem hing. Ta oli unistaja, kes nautis seda kaunist küllust meie ümber ja märkas ilu, mida loodus meile pakub. Ta oli võimas naine, kes inspireeris ja motiveeris nii sügavuti mind mu elus. Ta oli nii kaunis ja särav inimene ja mulle südames väga eriline. Sõnadest jääb väheks. Ta armastas luuletusi. Kallis Tädi Ann, see on Sulle!

Päike sillerdas sinakas taevas,

Tuul mängles sahinal kaselehtede vahel,

Lõpule jõudnud nüüd on su eluahel,

Lahti saanud oma maise keha vaevast.

Aitäh, et olid!

Et hoolisid ja hoidsid!

Meie südant nii armsalt sa varem.

Kes teab kus oled, mis teed, kuhu lähed?

Kas oma vanemate embuses oled? 

Või oma vendadele  käe juba andsid?

Ja kõik mälestused ette juba kandsid?

Kus iganes oled, 

nüüd lahti sinust lasta,

me kõik saame rahuga.

Me teame, 

Et sellest nüüd paremat paika,

Maa peal leida ei saa.

Sind südames kannan,

Nii kibedalt magus,

On mälestus minu sees.

Kuid lootust mul annab,

Et päeval kui lahkun,

Me kohtume kunagi veel. 

Armsale Tädile, kes hoidis kätt, kuid paitas südant.

Piret-Ann Salm

7.X 1937- 13. VIII 2019

Kukk ja Kanad

Mul hakkab juba sportlik huvi tekkima, et mitu päeva ma suudan järjest kirjutada. Vahepeal mõtlesin, et peaks pausi vahele jätma, et inimestel kopp ette ei tuleks, aga siis otsustasin, et ega kõik ei peagi suutma ennast järje peal hoida. Nii hea on kirjutada, et ei suuda enam vakka olla. Lilleke hakkab ninaotsa vist juba välja pistma..

Igatahes, ma räägin täna kanadest. Ma pole nii ammu rääkinud, et kohe peaks kurssi viima kõigega, mis toimunud on. Isegi õnneküpsis üks päev ütles, et "See polnud kana!" Nagu reaalselt, kui suur tõenäosus on saada õnneküpsise sees kanateemalist silti. Tõenäoliselt oli see suunatud sellele, et ma olin juba pikemalt aega mõelnud, kes meie kanade munad kõik ära sööb!

Igatahes, läheme siis teemaga edasi. Kevadel oli mul 10 lindu, 9 kana ja 1 kukk. Siis juhtus nii, et nunnupall rebane tuli ja sõi mul osad kanad ära. Järgi oli umbes 5 lindu. Tõin juurde 5 noorlindu, kellega koos tuli meile mingine haigus, mistõttu surid mul kaks noorlindu ise ära  kohe esimese nädala jooksul ja ka minu vanadest lindudest kaks. Tõenäoliselt oli tegu mingi bakteriaalse haigusega, mis kõige nõrgemad maha niitis. Kuna asi juhtus alati nädalavahetusel, siis ei saanud saata ka lindu laborisse, et probleemi tuvastada. Pidasin nõu veterinaarametiga ja anti soovitus ülejäänud lindudele ravi teha. Järgi olid siis mõned noorlinnud ja üks või kaks vana kana ja kukk. Olukord läks normaalseks tagasi ning kui kõik paistsid rõõsad ja terved, tõin juurde 7 uut noorkana.. Kari oli jälle umbes 12 linnu suurune ja normaalne. Kes see seda täpset arvu enam mäletab. 

Juunikuus, kui viibisin Rolandiga haiglas, helistas mulle Ets ja teatas, et meil käis jälle rebane külas. Nimelt oli see sama rebane tulnud ühel öösel tagasi, leidnud aedikust ühe mädanenud palgi, murdnud selle pooleks ja kahe võrgu vahelt aedikusse pugenud. Selle öö saagiks oli rebasele ca 7-8 lindu. Nende seas ka minu armas uhke kukepoiss, kes meile nii väga meeldis. Asi oli ametlik, minu vanast karjast polnud enam järgi mitte ühtegi kana ega kukke. Viis noort jäid ellu ainult, kes vanade kanade poolt kuhugi nurka peitu pekstud olid. 

Kui ma haiglast tagasi jõudsin, oli meel päris nukker. Esiteks oli haiglas olemine nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnav ning teiseks oli minu armsast kanakarjast saanud rebase suvine grillliha. Eks see ole paratamatu, et looduse vastu ei saa alati, aga sellel kevadel viis rebane ja loodus ära minult umbes 20 kana! Mul endalgi oli ausalt öeldes kopp mõnuga ees sellest rebasest, sest ta oli nii nahaalne, et käis kell 1 päeval maja ees kanu murdmas. Ühel päeval, kui ma korraks tuppa läksin, jõudis ta murda järjest maha 3 kana ja viis neist minema ainult 1, sest ma jooksin kanakisa peale koheselt õue. Oleks siis see tõbras reaalselt ka need kolm ükshaaval ära viinud, aga ta tegi massimõrva ja ei jõudnud isegi kõiki kaasa vedada. Nii ma siis läksin, korjasin oma surnud kuid veel soojad kanad kokku ja matsin lastega maha. Sest no muidugi lapsed jooksid ju minu järgi kohe õue. Emili teatas mulle, et need kanad peab kindlasti maha matma, et nad saaksid paradiisi minna ja nii me siis tegimegi. Hiljem võtsime suure ämbri ja korjasime kõik suled maja ümbert kokku, mis rünnakust järgi jäid. Natuke aega hiljem julges see tõbras oma nägu meie õuele veel näidata, mille peale ma ta suure kisaga minema saatsin..

Eks maa elu on karm ja kui rebane maitse  suhu saab, siis sinna ta ka käima jääb. Niisiis edaspidi olid meie kanad suurema järelvalve all. Mõni nädal peale seda, kui rebane aedikus sees käis, tõime me koju uued kanad, sest Emili oli nii kurb, et rebane tema pruunid kanad ja kuke ära sõi. Aga see kord võtsin ma linde juurde arvestusega, et juhul kui mõni kana rebase hambus lõpetab, siis saab ikka mune. Kokku oli meil järsku 11 pruuni kana ja 4 kirjut. Suurel kanakarjal puudus aga kukk, sest kaagutamist kontrolli all hoiaks. Vaatasin siis sobilikke peikakandidaate ja leidsin ühe potentsiaalse Favorelle mehe pärnumaalt. Mõeldud-tehtud ja mu vend Indrek tõi ta Emili sünnipäeval meile koju ära. 

Uus kukk on nii kuradima massiivne, et tekitab väikestviisi hirmu ka kõige rammusamas mehes. Minul alguses oli temaga väga huvitav suhe, sest me ei klappinud väga ja ma ei usaldanud teda üldse. Nüüd hakkame vaikselt läbi saama, kuid sina sõpradeks me päris veel saanud ei ole. Kahjuks Emili täiega kardab uut kukke peale seda, kui too tema poole jooksis ja maad kraapis, niiet kui kanad lahti on, siis meie oleme ühel pool sauna ja linnud teisel pool. Ja kui linnud liiga uudishimulikuks või tüütuks muutuvad, siis pean nad aedikusse kinni panema, et Emili hirmust krampi ei tõmbuks. Robin ise on nagu paras maamees, see ei pane suure osa ajast tähelegi kukke, aga kui Emili karjuma hakkab "Robin, kukk tuleb sulle kallale tule kiiresti ära", siis muutub ka see väike maapoiss ettevaatlikuks. 

Aga mis nalja Indrek veel tegi? Ta organiseeris mulle aedikusse 3 pärlkana. Või kui nüüd täpsem olla, siis 2 pärlkana ja 1 pärlkuke. Nimelt kui ma olin toas, siis ta smugeldas nad Emili sünnipäeval teiste lindude juurde ja kutsus mind öeldes, et mu lindudel on midagi viga.. Ütlen ausalt, et see oli palju šokeerivam kui soolaleivaks 4 tibu saada! Nimelt on pärlkanad ikka jubeda näoga ja teevad väga rõvedat häält..  Kuigi peab tunnistama, et nüüdseks on neist saanud ühed mu lemmikud linnud, sest nad jalutavad alati nii ükskõikselt igal pool ringi ja teevad jõledat häält. Koerad on ka segaduses, et mis mutandid need siin ringi jalutavad. Ka naabrid arvasid alguses, et ma olen endale kalkunid võtnud. Tegelikult on pärlakates väga hea omadus: nimelt pole ma peale pärlakate saabumist rebast enam enda õuel kohanud. Jah, rebane on siin passimas käinud ja luuret teinud, kuid probleeme pole temast peale uue kuke ja pärlakate saabumist olnud. Kuigi noh, peab ikka tahtejõudu olema, kui rebane selle kuke ja nende tulnukate järgi tuleks! Võib olla on kasuks olnud ka see, et linnud on nüüdsest vabalt ainult järelvalve all!

Olengi nüüd olukorras, kus minu kevadel suuremaks ehitatud kanakuut paistab liiga väike, sest järsult on minu pisikesest kanakarjast saanud 18 linnuga hullumaja. Ja hullumaja on see tõesti, eriti sellel hetkel, kui ma nad aedikust lahti lasen! Ja kogu asja püant on muidugi selles, et keegi va lollakas sööb kõik munad ära. Viimasel ajal olen saanud ainult 2 muna päevas, kui sedagi. Mingi linnuke on endale maitse suhu saanud ja naudib nüüd sajaga munade hävitamist. Muretsesin endale ka kaamera, mille kuuti panna, kuid pole jõudnud seda veel ära seadistada, et tööle panna.. Saaks selle varganäo kätte, oleks ehk lootust mune ka saada lõpuks! Aga noh, õnneküpsis ju ütles, et SEE POLNUD KANA! 

Buldooser.

Keset platsi on suur auk kaevatud. Tõenäoliselt on augu keskel mõnusalt sitta ja pori, sest muidu oleks lugu liiga puhas. Inimene seisab ääre peal. Tal on võimalik kukkuda auku, jääda ääre peale seisma või otsida üks rasketöö buldooser ja see kuradima auk kinni ajada. Auk on depressioon, sitt on meie mured, pori on raskused. Inimene jääb ikka inimeseks. Aga buldooser, see on meie baastegevused!
Baastegevused on need, mis loovad inimesele naudingut ja mille täitmise järel oleme paremas kohas kui eile ja veel paremas kui üleeile. Ülilihtne on kukkuda auku, kui ääre peal seistes mõtled, et buldooser on liiga kaugel ja võib-olla sa ei oskagi seda juhtida. Võib-olla kui sa buldooseriga sõidad, siis rammid sa sisse kellegi teise buldooserisse. Või äkki hoopis on kuskil jalgratas, mis tundub palju mugavam, kui buldooser, sest buldooser võtab rohkem kütust ja tema juurde jõudmine aega. Või äkki hoopis keegi solvub, sest ta tahaks ise buldooseriga sõita? Ahh tõesti, mida sa vabandad ennast välja. Selle ajaga, kui sa leiad vabandusi, miks mitte enda buldooseri juurde jõuda, oleks võinud sa juba ammu selle kuradima sitaaugu kinni lükata..
Tegelikult on nii, et kui sa elus valid buldooseri ja lükkad augu kinni, siis on võimalik kasvatada selle sita peal üliilusaid lillekesi ja maitsvaid maasikaid. Juba Lennart Merigi ütles, et "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis." Sitast kasvavad alati kõige rammusamad viljad, niiet tuleks hinnata seda, mis meile antud on!

Aga jätame selle mõistukõne. Suurim põhjus, miks lapsevanemad väikeste laste kõrvalt langevad depressiooni on see, et jäetakse iseennast tahaplaanile. Ma mainisin juba enne, et korralik pereelu algab 1. tervest lapsevanemast 2.tervest paarisuhtest ja 3. kvaliteetajast lastega. Niisiis miks me alati eeldame, et vastupidine järjestus peaks toimima? Ütlen ausalt, mina libisesin auku, sest ma ei tegelenud ühegi enda baasvajadusega. Mul polnud absoluutselt aega iseenda jaoks, ma ei teinud asju mida ma armastan, ma ei võtnud endale aega, et olla ja mis kõige hullem, ma ei maganud piisavalt. Kogu see teiste eest hoolitsemise ja magamatuse sibin-sabin muutus nii koormavaks, et üleväsimusest lendas minu emotsionaalne tasakaal totaalselt paigast ära ja ma ei saanud endaga enam hakkama. Ja see on normaalne. See on täiesti okei! Oluline on lihtsalt, et inimene teadvustab endale, et ta on täiesti metsas omadega, otsib abi ja annab endast kõik, et sealt välja tulla. Jah, siin kohal ma ei saa rääkida kroonilise depresiooni nimel, sest seda ma ei tunne ega tea. Aga ma saan rääkida enda väikelaste ja rasedus/sünnitusdepressiooni kohta, millesse ma olen laskunud oma 2 noorima lapse beebieas.
Minu paranemine algab alati probleemi tunnistamisest ja sellest, et ma hakkan tegelema iseenda baastegevustega. Üks kõige tähtsamaid on kvaliteetne uni kõige arvelt, kust ainult kannatab seda välja pigistada! Jah, sa võid mõelda, et pesuvirnad on liiga suured, tuba liiga sassis, söök tegemata, kuid reaalsuses need asjad ei loe. Lapsi ei huvita kui kodu on sassis ja riided mustad. Neid ka ei huvita, kui õhtusöögiks on võiku või makaron (viimane on enamus laste lemmik niikuinii). Aga vot, mis neid huvitab on see kas emme/issi täna karjub või tahab ta nendega mängida.  Ja mis neile meelde jääb tänasest päevast? Täpselt see sama. Kas emme/issi oli kohal või mitte. Kes veel ette ei suuda arvata, siis lapsevanem, kes on maganud rohkem, panustab rohkem. Minul endalgi on hästi tajuda, kas ma olen saanud piisavalt und või mitte. Kui ma olen üleväsinud, siis ma olen apaatne ja ei jaksa lastega koos mängida ja asju ette võtta, ma olen närvis. Kui ma olen aga maganud hästi, siis oioioi hoidke piip ja prillid, kus naisel alles energiat olla saab!
Viimastel päevadel olen ma tõeliselt oma buldooseri manööverdamise proovile pannud. Kõik vabandused, mis enne  olid täiesti mõjuvad minu silmale on eest pühitud. Eriti tugev blokk on maha võetud kirjutamise ees. Mul on pikalt olnud seisak teemal, et mul ei ole piisavalt aega kirjutamiseks, sest siis ma lõpetan nii hilja, et ei jõua enam midagi teha ja sõidan uneaega sisse. Viimastel päevadel, ma lihtsalt hakkan kirjutama, kui tunne tuleb, et tahaks midagi paberile kirja saada. Ja nii ongi! Mitte mingeid vabandusi enam!  Teine vabandus, et mul pole aega magada. Leian aja! Siis kui vanemad lapsed on lasteaias ja ma tööle ei pea minema, magan beebiga hommikuse päevatudu kaasa. Lisaks muidugi ignoreerin vabade päevade hommikul lapsi ja vedelen voodis veel natuke, et puhata kasvõi veidike kauem. Tavaliselt lõppeb see sellega, et ma kuulen, kuidas Robin on jälle maiustuste sahtli kallale läinud ja siis on õige aeg pepu voodist välja ajada ning kohvi ja putru teha.
Minu lemmik vabandus on muidugi see, et ma ei saa asju teha, sest see ei ole võimalik. Näiteks ei ole võimalik väikeses autos kolme SSS tooliga(millest üks on häll), sõita perega kuhugi.. Selle väite lükkasin ma ümber, kui depressioon oli nii sügaval, et mul oli KOHE vaja Hiiumaale laadima minna ja pakkisin kõik 3 last ilusti ära. Ruumi jäi ülegi ning Hiiumaal sai selgeks ka tõsiasi, et sinna mahub isegi veel üks täiskasvanu.. Teine vabandus oli sarnane, et ma ei saa lastega kergliiklusteele ratastega minna, sest sinna autosse ei mahu rattad. Lahendus? Rattad pagassi, endale rulluisud, beebi Etsi kõhu peale kõhukotti. Ja Voila, perepäev missugune.. Jõudsime pärast mõnusat sõitu isegi mänguväljakule mängima.. Mis emotsioonid see lastele annab... Ja ka mind laeb!

Mis mu tänase kirjutise mõte on? Kõik on võimalik, kui me oleme otsustanud, et me tahame enda pasast lahti lasta ja edasi liikuda! Iga hetk, mis me anname endale ja paitame oma meeli, panustab meie perele nii palju enamat! Ka lapsed tulevad oma emotsioonidega paremini toime, kui nende kõrval on õnnelikud vanemad. Ja uskuge või mitte, nende käitumine on kordades parem! Ma tunnen ennast täna palju paremini, sest ma olen saanud tegeleda enda baasvajadustega. Ja õnneks on mu buldooseriga kinni lükatavas augus mõnusalt sitta, mille peal kauneid lilli kasvatada!