Tihti me näeme inimeste välist edu ja muudkui jagame hinnanguid, kuidas see on neile kandikul ette kantud. Ahh, tal veab elus, kõik tuleb tema jaoks kergusega, ta on lihtsalt õnnega koos. Me näeme välist pilti ja kuvandit inimese elust, justkui elulist prototüüpi kergest edust, teadmata tegelikke detaile ja telgitaguseid. Kõik hiilgus tuleb mingi hinna eest meie ellu ja küsimus on selles, mis on meid oma valikutes saatnud.
Seda, milline on meie sisemaailm ning igapäevaelu ei näe praktiliselt keegi, ainult üksikud lähedased, kui neidki lähemale lastakse. Tihti peitub aga välise hiilguse taga lõputu teekond täis valu, kannatusi ja raskuseid. Olen teadlikult valinud pildi, kus on kõik minu kooliaegsed medalid mul kaelas, sest välise tagant on vaid õhkõrnalt paista raskus ja surve, mida nad mu kaelale avaldasid. Olin kooli ajal tubli sportlane, korvpallur, aktivist, mitmekordne Eesti meister korvpallis. Mis aga nende saavutuste ja medalite tagant välja ei paistnud, oli see, millest ma tegelikult igapäevaselt läbi astusin. Küsimus ei olnud selles, mida ma olen võimeline saavutama vaid selles, mida ma lubasin endal saavutada. Olin kuni põhikooli lõpuni karmi kiusamise ohver. Jah, ohver, sest ma lasin endal olla ohver samal ajal, kui koolis kui ka trennis mind lihtsalt igapäevaselt kiusati, mõnitati, tõrjuti lihtsalt selle pärast, et ma ei olnud piisavalt rikas nende katkiste südametega laste mõõduskaala järgi. Ja ma läksin ise katki, hoides eemale kõigest, kus olid mu kiusajad ning valides halva mõjutusega sõbrad, sest nad olid ainsad, kes mind aksepteerisid minuna. Ma olin nii katki, et ma nutsin igapäevaselt natuke, nii katki, et ma tundsin ennast justkui sunnituna sellesse võlts maailma raamidesse. Justkui ecco või nike määraks ära minu väärtuse inimesena, mida mul ei olnud. Ma olin nii katki, kartes minna kooli ja trenni. Mu õppeedukus langes, mu sportlikud tulemused jäid halvemaks, minust sai koolikiusamise ohver, kes ühel hetkel enam ei mõistnud, miks ma siin maa peal olen. Ma olin üksi ja murtud.
Ja siis ma ütlesin STOP. Ma astun sellelt karusellilt maha ja loon ise oma maailma enda jaoks. Ma ei otsinud enam heakskiitu teiste käest vaid keskendusin loomaks parimat mina iseendast iseendale. Ma valin armastuse enda määravaks jõuks ja õnne enda viivaks energiaks. Ma armastan ennast esimesena ja väärtustan ennast esimesena.
Ma hakkasin keskenduma õppeedukuse parandamisele ja peagi olid minu 2-d tunnistusel muutunud 5teks. Ma lahkusin trennist ning hakkasin trennima enda koeraga, lõpuks ometi meeldivas seltskonnas. Ma pöördusin sissepoole oma tõe järgimisele ja mõistsin, et väline maailm on tühine, kui kupli all on kurbus.
Mõistsin, kuidas kõik need kurjad hinged mu elus on vaid katkised lapsed, kes vajavad armastust ning eemaldasin end nendest, saates neile armastust oma mõtteis. Ma sain aru, et ma tahan enamat ja väärin paremat iga sekund oma elus. Ja ma sain aru, et iga sekund mu elus on minu luua ja valida.
Kogu see kiusamine ehitas minu teekonna täis õppetunde ning sisevõitlust. Ja sellel elu teelahkmel oli kaks võimalust, kas olla igavesti kannataja või võtta maksimumi elust!
Ainuke asi, mis eristab võitjaid kannatajatest, on see, millele me keskendume. Kas me loome enda elu nähes võimalusi või takistusi? Meil kõigil on oma rist kanda ja kuigi välisel vaatlusel tundub see kõik nii kerge, siis tegelikkuses ei tea keegi, mitu naela on läbi selle risti meile selga löödud.
Niiet järgmine kord, vaadates kõike seda küllust, mis teistel on, peatu ja mõtle, mis on selle tegelik hind. Ära anna hinnanguid inimeste kohta, kelle lugu sa ei tea ning kelle naelu sa ei näe. Ja võta lõpuks vastutus oma elu eest! Mitte miski ei muutu, kui sinu energia on suunatud teiste elude maha tegemisele selle asemel, et rajada oma elu!
Mäletan siiamaani, kuidas mu treener ütles mulle need sõnad, kui ma trennist lahkusin: "Ülle, ma ei tea, mis sinust üldse kunagi saab, kui sa korvpalli maha jätad!" Justkui ma poleks enamat võimeline.
Aga tead mis, kallis hing, minust sai parem inimene, kes elab elu oma tõe järgi. Järgib oma südant ja kasutab oma mõistust. Minu hing ei ole ühiskondlik mõõdupuu, see on piiritult lai teadlikkus! Ja minu jaoks on kõik võimalik, alati! ❤️
