Kuidas 2 x abielluda sama mehega

Mul tuli täna selline tuhin rääkida millestki ilusast.. Niiet ma räägin armastusest! Kuigi jah, pilte tuleb siia vist rohkem, kui juttu...
NB: Kõik pildid peale viimase, on fantastilise Joanna Jõhvika looming..

Me Etsiga abiellusime 2 korda järjest.. 1. kord oli privaatne salajane abielu registreerimine 13. septembril 2016. aastal. Me ei rääkinud sellest kellelegi. Tegelikult oleksime tahtnud seda kõike teha varem, kuid eelneva aasta 13. september langes pühapäeva peale ja seal abielu registreerida on juba keerulisem või ääretult kallis lõbu. Otsus teha 2 abielu tuli 100% majanduslikul põhjusel. Meil lihtsalt ei olnud võimalik pulmi pidada, kuid me tahtsime abielluda. Olime juba pikalt rääkinud sellest, ning suvel, umbes täpselt viimasel võimalikul avalduse sisse viimise päeval tegi Ets mulle ettepaneku. Ma magasin mõnusasti pikka hommikuund, kui Ets ja Emili askeldasid kahekesi ringi. Ühel hetkel olid nad vaikselt hiilinud mu voodi kõrvale.. Ets oli pannud aiast korjatud roosid mu silme ette padja peale ning kükitasid Emiliga vaikselt mu kõrval. Järsku äratasid nad mind ülesse. Esimene asi, mida nägin olid roosid ja kohe peale seda enda armsat peret. Ets küsis ärevalt ja naerusuil, et kas ma sooviksin temaga abielluda ja tuleksin talle naiseks... Poolunisena olin ma automaatselt nõus, kaela ma talle voodist ei karanud, aga mesimagusa musi sain ikka. Siis ütles Ets naerusuil kiirustades, et aga siis peame kähku minema, tunni aja pärast pannakse maavalitsus kinni ja siis ei saa enam avaldust õigeaegselt sisse anda, et 13. septembril abielluda. Ta oli juba helistanud ja uurinud..
.. Panin siis riidesse ja tõttasime avaldust sisse viima. Kokku sai ka lepitud tseremoonia aeg 13.septembril 2016. aastal. Sellele järgnes kiire organiseerimine, et armas fotograaf Joanna Jõhvikas saaks meie tseremooniat pildistada.. Kiirkorras sai muretsetud ka abielusõrmusele asenduseks "kihlasõrmus", et seda minipettust salaja edasi kanda.

13. Septembril sättisime sammud Rapla Maavalitsusse, kus meie abielu sõlmis Marju Pajo. Me läksime sinna teadmisega, et anname paar allkirja, kuulame paar sõna ja olemegi enda ühise perekonna seaduse ees ühendanud. Tegelikkus oli aga see, et me saime suure tseremoonia. Ja see oli nii lahe.  Kõndisime altari ette, süles väike aastane Emili, mina ise 2 kuud rase, ootamas oma armast poega Robinit. Emilil oli ka kaasas oma armas Jänku, milleta emme-issi mingil juhul abielluda ei oleks saanud. Fotograaf pildistas ülesse meie teekonna..

 Marju oli ääretult andekas tseremooniameister ning pidas meile nii kauni ja ilusa tseremoonia. Just meile kahele, sest ei olnud publikut, kes kaasa nutaks, mitte kedagi peale pisikese Emili ja fotograafi. Ja see oli ideaalne!

 Ma ei olekski tahtnud enda abielu registreerimist muud moodi teha, kui meie kolme vahel. Sest see on meie armastus, mitte kellegi teise oma.  Ma tean, kui palju solvunud inimesi oli, kes pahaseks said, kuid nende jaoks oli meie 2. pulm.. See, mis meie abielu lõpuks päriselt ka maailma paiskas ja tõeliseks tegi! See registreerimine oli meie hetk. Meie armastus. Meie saladus. Ja ma tean, kui nõme oli aasta aega seda kõike varjata, kartes, et mingi suvaline väike detail võib selle avalikuks teha.. Näiteks kui Robin sündis, siis ma peitsin sünnitusmajas ta jalalipiku ära, et keegi külalistest mu muutunud perekonnanime ei näeks..  Samuti suutis Swedbank saata mulle kirja, mille tõttu üks salastatud osapool teadis sellest kõigest enne mu pulmi. Kes see oli? Ei ütle.

Oma abielu registreerimise lõpetasime ägeda fotosessiooniga Kuusiku Mõisapargis ning õhtul läksin Etsi ja Emiliga Pargi restosse sööma. Ilus päev oli.. Ja väga päikseline!

Mõned kuud puhkasime ja siis hakkasime mõtlema enda päris pulma peale. Asi oli selge. Pulm toimub 13.september 2017. aastal ning enam tagasiteed ei ole! Oma pulma hakkasin ma planeerima sellest, et ma teatasin Etsile, et mina tahan Boogie Companyt oma pulmabändiks ja muidu ma ei mängi! Kui bänd oli paika pandud, siis tuli järg pulmakoha ja pulmaisa juurde. Leidsime endale ideaalse pulmakoha Toosikannu Puhkekeskuse näol, kus käisime ka proovisöögil.. See oli lihtsalt imeline! Ja sealne organiseerija Merily Vinter-Kivi oli minu jaoks fenomenaalne tugi pulmade organiseerimisel.  Pulmaisade valikus oli mul kaks nime. Kui olime mõlemaga kohtunud, langes otsus selle kasuks, kes kõige paremini saaks hakkama meie kõige keerulisema sõbraga.. Jah, OVE, me valisime pulmaise lõpuks selle järgi, kes oleks piisavalt suur ja konkreetne sinu jaoks! Ja arvestades, et sa meie torditükki üritasid ära varastada, oli see õige tegu! Pulmaisaks sai Mikk Merekivi. Ja, mis puutub fotograafi, siis talle ütlesin juba õigel 13. septembril, et aasta pärast jälle!

Peale seda võtsime puhkuse pulmadest, ning planeerima hakkasin alles suvel, sest vahepeal sündis siia ilma minu armas poeg Robin. Praktiliselt oli meie pulm planeeritud 3 kuuga, millest kõige rohkem sai tehtud viimase kuu jooksul. Ma nii hästi mäletan kui närvis me Etsiga üksteise peale olime ja kui palju ma pidin päriselt ka säästma, et pulmi korraldada. Meie eesmärk oli pidada pulmad arvestusega, et me maksame kõik ise kinni ja isegi kui ükski külaline raha ei kingi, siis ei jää me pankrotti selle tõttu. Eriti raske oli ka majanduslikult see, et mina olin dekreedis ja minu sissetulek puudus. Kuna see oli ka mu teine dekreet jutti, siis sain alguses ainult pisku ning augustis tuli suurem summa arvele, mille eest pulmade lõviosa makstud sai.. Kuidas aga tervet suve ära elada, samal ajal pulmi organiseerides, lapsi kasvatades, suurt majapidamist üleval hoides.. UHHH.. Ma vist oleks suutnud Etsi sellel perioodil ära süüa, sest 100 eurot  äkkväljaminekut tähendas päris korralikku krahhi tol ajal..  Niiet kui keegi väidab, et abiellumine on nii super nunnu ja ilus, siis tegelikult on selle taga meeletu töö, planeerimine ja pinges suhe.. Meil õnneks polnud enam väljapääsu, jah sõna oli juba ammu öeldud.. Tegelikult ütlen ma ausalt, et see kogemus tegi meid pikas perspektiivis ainult tugevamaks! Ja kogu see närvipinge oli seda väärt!

 Lilled tulid Rapla Lillesahvrist imelise Liina käe alt!

Aga siis jõudis kätte pulmapäev. Planeerimised olid planeeritud.. Hommikul tuli minu juurde meikar, fotograaf, osad pereliikmed. Möll läks lahti. Meikar Birgit Lodeikin (Birxi Ilutuba Raplas) tegi meigi. See oli lihtsalt fantastiliselt kaunis!

Siis oli aeg sonks teha. Okei, ma olin mõttes välja mõelnud, mis ma teen..Aga ma ei olnud seda kunagi proovinud endal.. Ja aega oli ca 20 minutit.. HUH.. No pressure..

Igatahes sonks pähe, kleit selga, Emilile sonks pähe, riided valmis, Etsil kael masinaga karvadest puhtaks..

Ja jooksime koos fotograafi ja Etsiga Kuusiku Mõisaparki, et teha mõned ilupildid pargis kui ka Kuusiku Tallis, kust mina endale hobuse sain, kellega altari ette sõita.. Tallis olles hakkas jõhkralt padukat sadama. Samal ajal käis peast läbi mõte mu õdedest, kes parasjagu tseremooniakohta üles sättisid.. NAD ON TAEVANE KINGITUS MUL! Padukas oli hea hetk sees pildistamiseks. Kui see üle jäi ja väike uduvihm sadas, siis saime õues jätkata, hobulausuja Stella ja hobuse Kipu kaasa võtta ning vaikselt pargi poole jalutada.

Poolel teel saatsime Etsi paadi peale, kust ta tseremooniakohta aerutas. Mina ise, aga kappasin kohale Kipu seljas, kui Ets oli juba kohale jõudnud.

Tseremooniameistriks oli meil külavanem Ants Kuningas ning altari rajasime Kuusiku Mõisapargi Musumäele.. Hobuse juurest mäe otsa altari ette viis mind issi, Ivo Linna "Oma Saar" lindistuse saatel..  Terve tseremooni tibutas vihma ja kui Jah sõnad said öeldud, siis vihm kadus ära, välja tuli päike ja maailm muutus me ümber.. Autorongi ajal Toosikannu, saatis meid taevas ilus värviline vikerkaar.
KÕIK OLI TÄPSELT NII NAGU PEAB!

Ja siis võis pidu alata.. Palju armsaid sõpru ja sugulasi, metsikult nalja, polaroid salvestusi, ilusaid hetki, head muusikat Boogie Company repertuaarist, maitsvat toitu Toosikannu suurepärase peakoka käe alt, nalja, naeru, tantsu, showd..  Istusime üleval ca kella 5ni hommikul.. NO REGRETS !  Ohh.. Sellest võiks lõputult pajatada..

Laudade paigutuses olime ka veidike mässumeelsed, sest tavapärase laua asetuse asemel valisime sellise kujunduse, kus ämmad-äiad istusid meist kaugemal ning meie ise pika laua taga koos teiste külalistega. Kindlasti ei tasuks mainimata jätta, et meie kõrval oli väljapääsu uks juhuks, kui vaja põgeneda on.

Sisse sai ka õnnistatud uus tulevane pruutpaar ja pruudikimp/peiu lill üle antud.. Kusjuures armsad Liis ja Märt abiellusidki 2018. a novembris.. Küll on lahe ikka, kui saab väikese vajaliku tõuke ja motivatsiooni anda.. Ma olen nende üle lihtsalt nii siiralt õnnelik! Nad on minu jaoks asendamatud ja ma loodan, et nende armastus on vähemasti sama hea ja pikaajaline, kui minu ja Etsi oma.. Nii ilus, kui millestki ilusast tuleb midagi veel ilusamat!

Lõpetuseks tahtsin ma jagada meie pulmavideot. Aga kuna see on 4 G suur, siis mul ei õnnestunud seda hetkel veel online toppida. Võib olla kunagi tulevikus siis.. Või siis tulge, teeme kinoõhtu ;)

Armastus on armastus on armastus!