Ebamugav tool

Istun ma siis söögilaua ääres arvuti taga niheledes nagu väike laps. No see külg on ebamugav ja teine külg ja otse üldse ei saa istuda. No NII ebamugav tool on. Ja istun siis tükk aega ja tunnen kuidas mu tagumik sureb juba vaikselt selle tooli kõvaduse all. No olgem ausad, ega see tool ei olegi mõeldud pikemaks istumiseks, sest söömine meil kaua aega ei võta tavaliselt. Aga no NII EBAMUGAV TOOL on ikka, et kohe üldse ei tahaks seal peal istuda. Istun ja virisen oma peas, et küll on vastik, aga essugi ette ei võta, et parem oleks..

...ja siis hakkab järsku arvuti aku tühjaks saama. Ajan  oma tagumiku püsti selle ebamugava tooli pealt, lähen otsin pikendusjuhtme, laadija. Kõnnin laua juurde tagasi, avades oma silmad õige suureks ja taipan, et ma olen terve selle aja kirunud oma tooli samal ajal, kui ma istun seljaga arvutitooli poole, mis on reaalselt pool meetrit minust kaugemal. Reaalselt ka, ma istusin terve selle aja mossitades ebamugavuses, sest ma ei taibanud, et siin samas minu kõrval on lahendus, mis teeb mu elu nii palju paremaks ja mugavamaks.. Kui lihtne on istuda oma jama sees ilma, et tegelikult avada silmi ja näha kõiki lahendusi ja võimalusi, mis elu mulle pakkuda tahab! Elul on meile ju nii palju anda, kui me selle ainult vastu võtame! 

Vahetasin siis toolid ära ja leidsin, et arvutitool on liiga madal meie laua jaoks. Aga see kord ma ei jäänud virisema, vaid tõstsin ennast kangist kõrgemale ja nautisin kirjutamist!  Ehk siis, armsad inimesed, silmad lahti ja haarakem võimalustest kinni. Igale raskusele on lahendus ja iga ebamugavus on parandatav! Küsimus on lihtsalt selles, kuidas me seda teeme ja kui palju me oleme nõus selleks vaeva nägema! Kõik on välja mõeldav!

Carpe Diem!