Aga kui rääkida eluolust, siis viimasel ajal on ikka palju värvikirevaid sündmusi olnud. Kahjuks kõik neist ei ole võrratud ja fantastilised. Alustuseks pean kurvastusega tõdema, et 2 viimast tibupoega küll koorusid, kuid teised kanad tallusid nad surnuks. Masendav oli avastada seda, eriti peale seda pikka ootamist. Aga vapratele hingedele kohaselt said nad ilusasti maetud, et enda taaskehastumisele vastu minna. Kahjuks on nii, et maa elu tuleb sinu poole ja virutab karmi reaalsusega vastu nägu. Kõik ei ole alati lilleline ja ilus. Elu võtab ja elu annab. Õnneks on aga ülejäänud neli tibupoega ilusasti terved ja tugevad ning kasvavad jõudsalt.
Kui juba hirmsate asjade juurde minna, siis minu armas kollane välk on surnud. Kui kellelgi oleks mulle müüa uut autot (soovitatavalt universaali/mahtuniversaali) siis andke palun julgelt teada. Nimelt olime teel kallite sõprade pulma, kui pidin tegema väikese peatuse, et pruutneitsidele teises pulmas soenguid teha. Samal ajal kui mina meisterdasin, läks Ets poodi ning sõitis teelt välja üle katuse. Ets on mul ju tuntud ninja, niiet tema astus autost välja, pühkis pintsaku kildudest puhtaks ning kutsus sõbra järgi.Õnneks ei olnud tal ei ühtegi sinikat ega kriimu. Kuigi arvestades kui rahulik ta oli, pidi ta küll pea ära lööma. Siiski võib öelda, et tegemist oli Etsi uue sünnipäevaga. Ja ka minu omaga, sest mu kallis on ikka veel minu kõrval. Kuigi olgem ausad, selline elukogemus paneb väga mõtlema asjade üle, mis on olulised. Ja mitte miski muu ei ole tegelikult oluline, kui pere. Meie inimesed on need kõige tähtsamad ja kallimad ning ainult nemad on olulised! Jah, mul ei ole enam autot, kuid mul on mu elu armastus. Ja ta on siin minu kõrval. Iga päev. Ja ma olen nii siiralt õnnelik selle võimaluse üle! Ma ütlen ausalt, inimesed peaksid rohkem väärtustama enda lähedasi.Oma lapsi, oma kallimaid,vanemaid, õdesid-vendi. Nad ei ole iseenesest mõistetavad. Nad on tähtsad! Ma olen nii siiralt õnnelik, et mul on kallis mees, maailma kõige armsam tütar, ülilahedad vanemad, mega ägedad õed ja vennad. Ja nad on alati tähtsad! Aitäh, et olemas olete!
Aga kiskudes ennast välja imalast härdushetkest, siis paanika sai alguse sellel momendil, kui ma seisin keset Tuhalat kolme kotiga ning Ets ütles mulle jumala rahulikult, et meil pole enam autot. See dialoog võis umbes selline olla:
Ets: "Meil ei ole enam autot."
Ülle: "Mis juhtus?"
E: "Katki läks."
Ü: "Kuidas? Kas mootoris midagi? Rehvid?"
E: "Ma sõitsin teelt välja"
Ü: "Mis mõttes??"
E: "No tegin natuke uperkuuti üle katuse."
Ü: "MIDA? KAS SUL ON KÕIK KORRAS? EGA SA HAIGET EI SAANUD? ISSAND KUIDAS SEE JUHTUS???? APPI!! Teeme kalli."
E: "Tunne oli kui A-rühmas, käisin üle katuse ära, astusin autost välja, pühkisin pintsaku kildudest puhtaks ning läksin tee äärde ja helistasin Mündile. Siis tuli üks traktorist ja rääkisin temaga juttu."
....
Jupp aega hiljem.
....
Ü: "Issand, kuidas ma Marjuni jõuan? Ma pean talle ju pruudisoengu tegema!"
E: "Funky tuleb järgi."
Ü: "Pärast ma ei jõua õigeks ajaks ja siis tal ei ole soengut ja ma rikun ta päeva ära.."
E: "Kõik on hästi, rahu."
Ü: "Ma lähen korjan lilli, siis mul on vähemasti lilli. Siis ma ei mõtle nii palju."
Õnneks me jõudsime õigeks ajaks ja Marju oli oma pulmapäeval justkui müstiline muusa, nii kaunis ja lummav. Funky Ekspress on väga efektiivne! Kuigi sel hetkel, kui tseremoonia oli alanud, olin ma läbi kui läti raha ning kella 16.00 paiku avastasin, et ma polnud ei söönud ega joonud päev läbi.. Huh..
Aga pulmapidu ise oli sigavinge ja lahe! Nii mõnus seltskond oli koos ning meeleolu oli õhtuks taas tore, eriti arvestades kõike juhtunut. Pruutpaar mängis meile paraja vingerpussi ka. Ehk siis Marju viskas mulle pruudikimbu ja Etsile sukapaela. Mainiks siinkohal ära, et nad tegid väga nähtavalt sobi. Aga tegemist oli väga ilmselge vihjega. :P
Rääkides veel toredatest sündmustest, siis minu maailm sai ühe aastaseks. Emilil oli sünnipäev ning ta on ametlikult nüüd suur laps. Ma olen ikka nii siiralt õnnelik, et mul on nii lahe tütar! Ma ütlen ausalt, ema olla on maailma suurim õnn. Ma tunnen, et ma ei teadnud midagi elamisest enne, kui mulle sündis oma laps. Olgem ausad, pole midagi lahedamat, kui enda tehtud pisike rõõmupall. Kui järgmised lapsed ka nii normaalsed oleksid, siis võiks neid ju lausa mitu olla.. Minu tütar on minu elu suurim saavutus!
Sorri, täna ei ole eriti vaimukas tekst. Katkise klaviatuuriga nalja ei tehta! Carpe Diem!
NB: Varsti jagan ka pilte Emili uue mänguväljaku sünnist.. Saime täna kaubikutäie rehve juurde!!!
