Igal teol on tagajärg.

Maaelu on fenomenaalne oma oskuse poolest sulle jalaga näkku virutada. Kõik, mis sa teed, tuleb nii kiiresti kaarega tagasi, et ei jõua silmagi pilgutada. Ja alati tuleb arvestada, et igal sinu teol on tagajärg. Mitte ükski otsus maal ei jää niisama otsuseks. Kõigega kaasneb suur vastutus ning karm kohustus. Kui keegi ikka veel mõtleb, mis jura ma nüüd suust välja ajan, siis jutt käib antud hetkel kanapidamisest. Tänaseks teemaks on kuketapp.

Reaalne paratamatus on see, et oma tegude eest tuleb vastutust kanda. Kui sa oled otsustanud elada maal, pidada kanu/loomi, siis tuleb harjuda ka teadmisega, et idüllilise karjaelu kõrval on ka muud. Reaalsuses tuleb ette hetki, kus mõni loom leiab enda tee potti ning teekonna eest pead paratamatult ise vastutama. Ma ütlen kohe täiesti ausalt ära, et mina oma kukkesid ise maha ei löönud, kuid kõike alustades sulgede kiskumisest, tegin ma ise või õppisin kõrvalt.

Mõnel inimesel kindlasti tekib küsimus: "miks ta ei lasknud kukkedel rõõmsalt edasi elada?"
Vastus on lihtne, sest nende elus ei olnud enam mingit rõõmu. Meie suvetibudest 2 kasvasid suurteks kukkedeks, mistõttu oli meil kuudis juba 3 kukke! Nüüd, kui nad aga piisavalt suureks kasvanud olid, hakkas välja kujunema tugev konkurents ja võitlus alfarolli üle. Igapäevaselt poksisid noored kuked üksteisega nii, et silmad paistes, mollid rullis, sabasuled lendlemas. Ja kui kumbki neist liiga ülbeks muutus, andis vana kukk neile veel lisaks. Minu 5 kana olid suhteliselt suures stressis, sest 3 täkku kas kaklesid omavahel või kargasid kanu päevast päeva. Ausõna, vahepeal oli tunne, et need 3 võtsid koos viina nurgataga, siis peksid mollid segi, kargasid naisi ja järgmisel päeval alustasid algusest peale. Vot täpselt nii paistes ja vigased nad juba olid.

Antud probleemile oligi ainult üks lahendus. 2 kukke pidid kahjuks jätma hüvasti enda maise teekonnaga (sest mitte keegi ei taha endale kukke koduloomaks võtta, et neid ära anda oleks saanud).  Ma teadsin, et üks kukkedest on minu suur mölakas Shaquille OŃeil ehk Big Black Cock, sest see mölakas oli nii täkku täis, et ründas igat elusolendit. Tema pea pidi likvideerimisele minema juba ainuüks minu laste ohutuse nimel. Emili on nii vana ja põikpäine juba, et ta oleks raudselt mölakale ette jäänud kevadel, kui kanad vabalt ringi jalutama hakkavad. Ja arvestades, mitu auku ja sinikat mina tema 3 cm pikkuste kannustega saanud olen, siis see ei ole variant. Noorte kukkede vahel valik oli natukene raskem ning otsus sai langetatud puht praktilisel eesmärgil. Nimelt oli üks kukk väiksem ja nõrgem kui teine. Ja just see kukk ka oma teekonna lõpetas. Kuna kuke eesmärk on hoida karja koos ning kaitsta kanu, siis ei saanud paratamatult jätta alles kukke, kes isegi kanadelt peksa sai. Paraku linnuriigis ei ole hea mees sõbralik ja armas tuhvlialune, vaid võidab testosterooni täis sitapea.  Siiamaani on õnneks see testosteroonist pungil kukeke veel armas ja pole kallale tulnud. NB: arvestades tõusvat trendi, siis uus kukk on pruunlane.

Kuked lõi mul maha minu vend. Ta on kaitseliitlane, mistõttu antud oskused on hädavajalikud ning neid õpetatakse ellujäämiskursustel. Mina ei suutnud seda pealt vaadata. Kui aus olla, siis näitasin kuked ette, läksin tuppa enda voodisse ja kaisutasin kaisukaru samal ajal. Ma olen võrdlemisi hell hing teemal, mis puudutab teiselt elusolendilt elu võtmist. Vabatahtlikult ma seda ei teeks, moe pärast ka mitte. Iga elusolend väärib võimalust elule, kuid vahel paraku, peab vastutama oma tegude eest. Peab  tegema eluslinnust lihakeha, hoolimata kõikidest maailma emotsioonidest. Lihakeha vastu mul aga suuri tundeid ei ole. Kui hing on linnu kehast läinud, süda seisab ning elutunnused lõppenud, võin ma oma käed külge panna küll. Sulgede kitkumine, linnu puhastamine ja söögiks tegemine ei ole mulle kunagi probleeme valmistanud. Sellele lähenen ma puht ratsionaalselt ning praktiliselt. Kui olen lihatoiduline, siis pean suutma ka lihast toitu teha.

Kitkumist tegin ma, kui aus olla, esimest korda. See oli üllatavalt lihtne töö, võrreldes sellega, mida ma oleks ette kujutanud. Võib-olla mängib ka rolli tõsiasi, et käsitööga olen ma niivõrd-kuivõrd sina peal. Kitkumise lõpus lastakse linnu keha üle leegiga, et viimased väiksed sulejäänused likvideerida. Osad uhkemad suled panin ma kõrvale, et kui viitsimist on, siis meisterdan nendest Emilile unenägude püüdja.

Sellele järgneb puhastamine. Ma pean täitsa ausalt ütlema, et ühtlasi rõve kui ka huvitav oli jälgida kuke anatoomia eripärasid. Näiteks see, et pugus on väikesed kivikesed, mis aitavad kukel söödud kraami puhastada.. Üldse on huvitav teada saada reaalselt, kuidas see linnukeha töötab. Mis mulle näiteks üllatusena tuli, oli see kui rasvunud mu vana suur mölakas oli. Täiesti utoopiline, et üks hooajaliselt taimetoitlane nii ülerasvunud saab olla..  Rääkige veel, et tervislik eluviis!

Puhastatud kukk läheb üldiselt supiks. Meie proovisime vanast mölakast praadi teha ja ütlen ausalt, see oli suur viga. Mölakas jääb mölakaks ka peale surma ning tema liha oli nii vintske ja jäik, et pool sellest sai Pets endale.. Olgem ausad, koer oli selle üle ainult õnnelik! Lisaks olid koer ja kassid õnnelikud ka värskelt valminud delikatess südamete, pugude, maksade jne üle.  Noore kuke liha läks esialgu külmkappi ning sealt edasi leiab see tee potti, kui supi isu taaskord peale tuleb.

Mis ma aga oskan enda kogemuse kohta öelda. Kurb on maaelu paratamatus, kus kõik linnud ei saa elada õnnelikult elu lõpuni. Samas on vahel vaja teha hädavajalikke otsuseid, mis ei pruugi meeldida su südamele, kuid mida mõistus nõuab. Mis ma aga olen sellest kogemusest õppinud on see, et järgmine kord kui mu kanad hauduma hakkavad, siis ma ostan neile noored kanatibud ja pistan kõhu alla. Siis on kindel, et tulevikus suureneb ainult kanakari ja rohkem kuketappu ette ei pea võtma. Mitu kana on parem variant, kui mitu kukke. Kuigi olgem ausad, ühel hetkel jõuavad ka kanad oma teekonna lõppu. Tõenäoliselt vanadussurma sureb meil ainult Ülbik, sest tema on minu lemmik.

Aga tegelikult olen ma siiralt rõõmus, et see teekond on läbitud. Minu kanad on jälle rõõmsad ja munevad suuri kauneid mune. Minu noore kuke nägu meenutab jälle kukke ja ta kireb rõõmsasti oma sümfooniaid. Kanakuudi harmoonia on taastunud.. Boonusena võib välja tuua ka vähenenud söödakulu! Jah, see on hirmus reaalsus elust, kuid vahel ei saa mõelda ainult tunnetega ning peab lähenema asjadele nii nagu need on. Roosa mull ei vabasta meid kohustustest.

Meenutusi

Meie majas on nüüdsest lõpuks olemas klaviatuur. Ja ohh milline rõõm on seda kasutada üle pika aja. Siiski ma pean tõdema, et see klaviatuur on väike salaklaviatuur, sest välja tuleb ta alles siis, kui Emili magab ja kui pererahvas uinub, läheb ta tagasi peitu. Päevasel ajal või kui Empsu tahab multikaid vaadata, siis on meil ikka kasutuses enda vana tähtedeta sõber, sest üks plika suudab teha kordades rohkem pahandust, kui täiskasvanud inimene likvideerida.

Igatahes, kuna käes on jälle kirjutamise hooaeg (tuli koos munadega), siis räägin paar väikest seika meie elust.

Alustaks siis ajast, kui lumi veel maha ei olnud tulnud ja kanad õues vabakäigul kaagutasid.. Nimelt olime Empsuga õues talve-eelset saagikorjamist tegemas, kus kõik kõrvitsalaadsed elemendid sai kokku korjatud. Istusime siis lehehunnikus oma kõrvitsatega, kui kuulsin kiiret jõhkrat kaagutamist. Kuna tegin parasjagu pilti, siis suumisin sisse enda kaagutajad ja avastasin sealt sellise pildi:

Mõtlesin, et võtaks lindile Reinu järjekordse lolluse, sest suure tõenäosusega ajab kukk ta puu otsa, kui poiss meil liiga julgeks muutub. Hetkest, kui kaamera käima sain, jäi aga lindile hetk, kus minu lemmik kana Ülbik pani ees jooksu, Rein tema järgi ning kukk Reinu järgi.. Kahjuks ei olnud näha, kuidas Pets kuke järgi lõpuks jooksis.  Ütleme nii, et "chicken run" sai minu jaoks hoopis uue tähenduse..

Kogu see seik lõppes kurja kuke, imestunud Reinu, ahastuses Petsi ja kadunud Ülbikuga. Võtsin siis Emili sülle ning läksin kana otsima.. No mitte kuskilt ei leia. Läksin kaugemale ja kaugemale ja lõpuks leidsin väikese armsa Ülbiku naabri aiast kõige tagumise põõsa alt kükitamast. Haarasin kana kaenlasse ja marssisin tagasi koju: ühes käes laps, teises kana.  Ja mis Reinu puudutab, siis tema peale sain ma kole pahaseks. Aga pole  miskit öelda, pätt jääb pätiks.

Kuna loomad on meie peres nii armsad, siis teine seik meenub mulle kohe seoses Petsu ja hiirtega. Nimelt on mul komme osta korraga mitu suurt kotitäit koeratoitu, sest laiskus ei lase mul regulaarselt poes käia.  Niisiis ostsin ka viimasel poeskäigul 3 ca 13 kg-st koeratoidu kotti ja 2 neist (1 kallim ja teine odavam) jäid oma aega ootama garaaži. Kui esimene kotitäis tühjaks sai, läksin ma uut võtma ning oma üllatuseks oli üks kottidest kadunud. Teades, et Ets hiljuti koristustöid läbi viis, hakkasin ma otsima, et kuhu prakku see suur 13 kg kott see kord pistetud on. Kutsusin ka Etsi appi, sest ausalt öeldes ei olnud toidukotist jälgegi. Leidsin küll sama toidu tühja koti teise terve koti alt, aga sellele väga tähelepanu ei pööranud. Lõpuks pidin ma tõdema, et meie suur toidukott on kadunud, ja kurjam küll, just see kallim neist kahest. Vaatasin siis ringi ja järsku lõi pirn põlema, kontrolliks õige selle tühja koti üle, et see kindlalt ikka lahti tehtud oleks.  Vaatasin kotti ja oma imestuseks ei leidnudki kääridega avamise jälgi ega otsest seost koti kasutusel oldud ajaga. Oma üllatuseks leidsin aga väikese, umbes tikutoosi suuruse näritud augu koti põhjast ja pidin tõdema, et väikesed vastikud närilised olid terve Petsu söögi tühjaks tassinud läbi selle imepisikese augu. Reaalselt ka, kuidas on see üldse võimalik, et sellised pisikesed loomad tassivad lühikese aja jooksul ükshaaval tühjaks terve 13kg koti? Isegi ühte krõbinat poldud alles jäetud! Kui palju neid hiiri meil seal garaažis elab? Või veel parem, kas nüüd on meil seinad krõbinatega soojustatud? Oleks see vaid see viimane variant, siis teaks, et see 60.- läks ühiskonna hüvanguks.. :D  Aga minu arust kõige parem nali oli see, et teist koeratoitu olid nad küll maitsnud, aga tühjaks ei tahtnudki tassida.. Kohe näha, et üks on kvaliteetsem kui teine.. Ja ilmselgelt pole raske arvata, kumba ma teinekordki Petsule ostan!

Muidugi ei tasu märkimata jätta, et hiired sõid mul ära ka ca kastitäis õunu... Jõhkrad ahnepätsid.. Peaks vist mõneks päevaks Reinu ja Maila garaaži hoopis elama viima!

Ja kui juba hiirtest juttu tuli, siis Maila on meil super hiirepüüdja. Julgen väita, et kõik hiired, kes tuppa tulevad, püüab Maila kinni. Vähemasti nii kaua, kuni Rein talle pinda ei käi või kuni ta ei maga. Kui Maila magab, siis võivad hiired ka ta nina all juustu süüa, tal suht savi.  No igatahes meeldib Mailale väga hiiri varitseda. Eriti siis kui nood ülbeks on muutunud ning köögi all asuvast shortcutist oma pea välja pistavad. Üks päev oli siis järjekordne hetk, kus Maila hiire kätte sai ning minu nina alla temaga mängima tuli. Kassid on ju eriti humaansed loomad, kes ikka saagiga jupp aega enne mängivad, kui otsa peale teevad. Niisiis käis Mailal mäng: too keset tuba, lase lahti ja püüa jälle kinni. Seda muidugi hetkeni, kui Rein Mailale seltsi kargas, tema tähelepanu eemale tõmbas ning hiir plehku pani. Rein ja Maila käisid ja otsisid nagu kaks lolli hiirt taga, kumbki oma nurgas, kuid pidid lõpuks alla vanduma. Ma pean kahjuks tõdema, et mulle ei meeldi minna magama teadmisega, et kuskil minu elutoas kükitab üks ehmunud hiir, keda kassid enam otsida ei viitsi. Siiski, ei näinud ka mina hiirt ja leidsin, et vast hommik on õhtust targem. Ja kae imet, oligi, sest kui ma hommikul Emiliga õue hakkasin minema ja oma mütsi võtsin, avastasin ma hiirekese oma mütsi alt peidust... Olen ma ikka maininud, kui väga ma oma kasse armastan!? :D  Aga mis siin ikka salata, hiir oli täitsa armas, lausa triibuline teine. Püüdsin ta siis purki ja viisin õue. Sealt ilmselt see hiirekoloonia mu garaaži alguse saigi.. Elagu loomaentusiastid! ;)

Tänaseks siis nii palju. Poen kerra ära ja loodan, et hommikul müts ikka tühi on!