Nimelt tuli Rein hoiukassina meile selle aasta Jaanuaris, päev enne seda, kui ma teada sain, et hoiukoer Pontsik hakkab peagi poegima. Rein tuli meie juurde Valgas asuvast farmist, kuhu suurem kassikoloonia tekkinud oli. Ta oli ca 8-kuune isane iludus, kellega kaasnes suur paanikanupp ning äärmistel metsik iseloom. Esmakohtumisel suutis ta mind korralikult ära ehmatada, sest nii kiiret ja paanikas kassi ei olnud ma eales kohanud. Ta oli reaalselt ka ninjakass, sest kui ma ta juuksuritoas transpordipuurist välja lasin, siis hakkas pihta selline möll. Esimalt jooksis ta pikali kõik pudelid, purgid, kammid ja muud tarvikud, mis mul riiulitel ja kappidel oli. Tal ei kulunud 2-te minutitki, et juuksurituba tõeliseks segasummasuvilaks muuta. Kui ma sinna tuppa läksin, siis ta hüppas lambi otsa, üritas seina mööda üles ronida, kargas ruloo külge, proovis diivani taha pugeda, ronis juuksemannekeenidele pähe, peaaegu lõhkus ära ka põrandalambi. Ta oli nagu tõeline metskass, kes meeleheitlikult lihtsalt igale poole kargas. Vähemasti oli lihtne otsustada - Rein kolib lastetuppa, sest see vajab niikuinii varsti remonti.Viisin siis Reinu lastetuppa elama. Panin toidud ja joogid talle valmis, liivakasti ka ning vabastasin kassi puurist. Võtsin vastu otsuse, et jätan ta mõneks ajaks rahule. Terve aeg, kui kedagi toas ei olnud, kass kräunus. Järgmisel päeval läksin temaga tutvust tegema, kuid kass oli ikka samasugune, kartis, jooksis eest ära, pelgas. Ta ei olnud valmis mitte mingisugust kontakti looma ega tahtnud isegi natuke huvi tunda minu kui inimese vastu. Kui üritasid talle läheneda jooksis ta paanikas ära toa teise otsa.
Rein boikoteeris kõvasti enda uute elutingimuste üle ning keeldus toidust ja joogist lausa nädal aega. Kui ma üritasin teda kinni püüda, et kasvõi natukenega söögipoolset talle sisse saaks, siis hüppas ta mul alla laelambi, kiskus laiali kõikmis ette jäi ning üritas ka mööda seina minema põgeneda. proovisin ka metsikute "rahustamise" võtet tekiga, mille peale muutus kass vedelaks nagu limakoll ning siples ennast lahti ning hammustas mulle näppu kolm sügavat auku, mis verest tilkuma hakkasid, endal silmis saatanlikke sädemeid lüües. Asi oli ametlik - mina kartsin seda kassi nüüdsest sama palju, kui see kass kartis mind. Ma nutsin ja olin hüsteerias. Möödas oli üle 2 nädala, polnud toimunud mitte mingisugust arengut, kass üksi toas olles kräunus nagu munadega aia vahele jäänud pull ning ainuke, mis ma mõelda suutsin, oli see, kuidas ma sellise hullumaja endale koju sain. Saunas elutses mul sellel ajal Pontsik, kes vaikselt poeginud oli ning toas metsakiisu, kes kõik oma teel katki teeb. Ma ei saanud aru, mis toimub ja kuidas üks kass saab nii kuri ja vastik olla. Ma reaalselt mõtlesin, et annan ta kellelegi, kes oskab paremini. Kellel on rohkem kogemusi. Ma kartsin, et ta teeb mu tütrele liiga. Samuti ähvardas Ets mitu korda öösel kräunuva kassi sauna Pontsikule seltsiks viia, et lõpuks magada saaks. Pidev mjäugumine võis tõesti hulluks ajada.Siis aga võtsin ma kasutusele salarelva. Rein kolis elama näitusepuuri, mis asetses elutoas. Puuri peal oli mul lina, ning puuri üks väike külg oli jäätud lahtiseks, et kass saaks piiluda ja uurida eluolu. Nagu ennegi, käitus Rein esimesed nädalad nagu tõeline metslane, kuid areng hakkas vaikselt toimuma.
Tegelikult enam ei läinudki kaua aega, kui Reinust sai tõeline sülekass. Ta hakkas ise sülle ronima, käis järgi, nurus pai. Mängis koguaeg ja igal pool absoluutselt kõigega. Ühel hetkel muutus ta nii mugavaks, et pai nimel oli valmis isegi näkku ronima. Tegelikult on ta siiamaani selline.. Ta on maailma kõige armsam paimaias nurrumootor, kes ühtlasi on nii tüütu ja järjepidev oma sülleronimisega. Siin võiks teha mitmeid lühifilme simon-cat´iga võistlemiseks, sest Rein on täpselt selline. Isegi kõige suuremad kassisõbrad on pidanud tunnistama, et ta on parajalt tüütu, kui juba peale 20dat korda sülest maha tõstmist ta jälle tagasi ronib. Ja ta ei roni niisama, ta ronib näkku, rinnale, õlale, arvutiklaviatuuri peale. Põhimõtteliselt "everything Simons cat can do, he can do better". Aga ta on armas. Ta on armas meiega, minu tütrega, minu koera Petsu kui ka teie kassi Mailaga. Jah, Rein on nii tüütu, et isegi minu antisotsiaalne kass Maila võttis ta omaks ning hakkas temaga vastu mängima.. Maila lihtsalt teab, et Reinust ei saa lahti ning kergem on alla anda.
Nüüdseks õpetasime Reinu ka väljas käima. Esimesel korral kui ta välja jooksis, saime ta alles 9 päeva hiljem kätte ning seda ainult tänu püügipuurile, sest esmane õuekogemus tegi temast tõelise metslase. Ta ei tulnud ligi, jooksis minema, peitis end ära. Käisime siis kiibistamas ja kastreerimas ära ning hakkasin vaikselt uuesti harjutama. Eks ma siis tasapisi temaga koos õues olin, kuni ta hakkas ise käima ning ukse taga tuppa nõudma. Nüüd, umbes kuu aega hiljem, käib Rein iseseisvalt õues, laseb seal ennast paitada, tuleb kutsumise peale meie juurde ning ajab rõõmsalt sügislehti taga. Tema uueks lemmiktegevuseks on saanud õues kanade jahtimine, ronimine ning Petsu eest ära jooksmine. Üks päev tõi ta meile isegi hiire ukse ette.. Kas pole mitte armas kingitus?!
Tegelikult on mu lool ka moraal. Ma tahtsin alla anda Reinu osas ning olin kindel, et sellest kassist ei saa perekiisut. Ma kartsin teda, pelgasin. Ja mõelge, kui ma oleks alla andnud, siis ma poleks näinud esimesi edusamme pooleteise nädala pärast. Ma poleks saanud teha talle pai ning kuulda tema vapustavat nurrumist. Mu tütrel ei oleks nii armast kassi, keda kallistada ja musitada ning mu koeral poleks sõpra, kellega möllata. Ma oleks peaaegu andnud alla looma suhtes, kes on tegelikult võrratu, fantastiline ning väga lojaalne nurrumootor. Niiet inimesed, ärge eales andke alla, sest just homne päev võib olla see, mis tagab edu!
