Ma ei ole nii ammu kirjutanud. Lihtsalt motivatsiooni ei ole olnud. Ja ka energiat, et aega leida kirjutamiseks. Jah, olen olnud paha plika, andke palun andeks. Aga siit tuleb meie tänane jutt. Ma osalen hetkel ühel ägedal Teadliku Elu Stardikursusel, mis on mulle väga palju jõudu andnud, et uuesti kirjutama hakata. Tänane Stardikursuse teema oli "miks valida armastus" ja see motiveeris mind nii palju, et kirjutada ülesse enda lugu. See on veidike karm ja raske, aga see on kahjuks tuhandete laste igapäeva elu. Meie ühiskond on täis õelust ja puhast paska, mistõttu, kui me kõik ennast avaks, me vaid imestaks, kui palju on inimesed läbi elanud. Viskan siis enda loo avalikult siia maailma, sest minu ego ei taha seda, aga maailm vajab mõistmist.
Kui ma olin noor tüdruk, oma koolitee alguse poole, siis ma kannatasin tugeva tagakiusamise all. See oli kõikjal mu ümber, koolis, trennis, isegi mu oma "parim" sõbranna hakkas ühel hetkel mind kiusama. Ma olen sündinud 6-lapselises peres, mis tähendab, et majanduslikult me ei saanud endale kõike lubada. Selle pärast olin ma ideaalselt pinnuks silmas enda eakaaslastele, et mind maha suruda, rõhuda, murda ja alavääristada. Koolis oli terve klass otsustanud, et mina olen see nõme. Pidevalt tehti märkusi mu välimuse, riietuse, olemuse kui ka kõige muu üle, mis minuga kaasas käis. Mulle öeldi halba mu pere kohta, mu kodu kohta, minu kohta. Vahel võeti minult ära asju, vahel lükati, sikutati, koguaeg mõnitati ning sõimati. Ma olin see tüdruk, kelle kõrval keegi ei tahtnud istuda. See tüdruk, kellega ei julgetud sõber olla, sest siis pööraks terve klass ka tema vastu. Mul oli klassis hea sõbranna, kellega me lähestikku elasime. Me jalutasime alati koos kooli ja koju. Ja isegi tema ei julgenud minuga koolis suhelda. Ta ütles mulle: "Vabandust, Ülle, ma ei saa sinuga koolis avalikult suhelda. Ma tean, et sa oled meeletult armas inimene, aga ma lihtsalt ei julge."
Trennis oli sama lugu. Ma mäletan hästi neid 2-nädalasi laagreid suvel, kus ma olin üksinda või mõne sama hukkamõistetud tüdrukuga koos. Kus mind kiusati. Kus kõikidel käisid vanemad külas, et midagi maitsvat tuua, aga minu omad ei tulnud kunagi. Kuidas iga õhtu oli teistel vahva koos olla ja mina ootasin, et saaks tagasi koju, keskkonda, mis on turvaline. Ma ei hakka siin välja tooma neid sõnu, mida on minu peal kasutatud, aga need ei olnud ilusad. Ma ei tahtnud midagi, ei koolis käia ega ka trennis. Õppeedukus langes, õppimis- ja arenemismotivatsioon oli null. Enesehinnang oli madalam kui muru. Mitte keegi ei sekkunud, mitte keegi ei aidanud, mitte keegi ei üritanud. Paar korda oleks ma peaaegu peksa saanud, aga siin kohal olen ma ülimalt tänulik enda vendadele, kes terve elu minu peal karateed harjutanud on (loe tüüpilised vennad) ning tänu sellele ma füüsilises enesekaitses ka tugev olen. Õppisin ju parimatelt.
Ühel hetkel ma aga otsustasin, et mulle aitab. See oli põhikooli lõpuklassides. Ma otsustasin, et ma maksan kätte. Ma maksan kätte, olles õnnelik. Ma maksan kätte nii, et ma ei lase neil ennast defineerida. Ma maksan kätte, olles parem inimene, kui nemad suudavad kunagi olla. Ma muutsin ennast, sest ma ei saa muuta neid, kes on õelad. Ma ei saa muuta inimesi, kes ei taha muutuda ning arvavad, et nad ongi maapealsed jumalad. Mina olen võimeline muutma ainult iseennast ja sellega koos muutub ka mind ümbritsev maailm. Ma valisin armastada ennast, et olla üle pika aja taas õnnelik.
Ma hakkasin enda ees seisma, olin heatahtlik ja südamlik. Ma rääkisin inimestega ja ma avaldasin OMA arvamust. Ma avasin ennast maailmale, hakkasin keskenduma endale ja oma saavutustele ja otsustasin, et nemad ei loe - mina loen. Ma otsustasin olla õnnelik, saavutada rohkem ja olla parem inimene. Ma hakkasin seisma vastu neile, kes teistele liiga tegid või mulle midagi halba ütlesid. Seisin iseenda eest ning suhtlesin nendega, keda ei mõistetud. Tükk-tüki haaval ehitasin ülesse enda julguse, enesekindluse kui ka eneseväärikuse. Ja näe, muru seest kasvas pikaks lilleke, kes päikese käes tantsiskles ja maailma nautis. See lilleke oli seest tugeva iseloomuga, kuid enesehinnang oli veel auklik. Ma polnud rahul enda kehaga, sest mulle oli aastaid öeldud, kui kole ma olen. Paks, punniline, mõtetu. Ma armastasin ennast seest, aga mitte väljast. Keskkooli ajal arvasid ühed mu parimad sõbrad, et ma olen üdini enesekindel ja rahul endaga. Et ma olen ilus nii seest kui väljast. Mina ei uskunud seda väljast osa, kuni ma kohtasin enda elu armastust. Ma usaldasin enda hinge ja südame tema hoolde. Iga päevaga täitusid augud minu enesehinnangus ning kasvas minu usk iseendasse. Iga päevaga sai minust tugevam inimene, sest ma valisin armastada ennast, et suuta armastada teda iga oma keharakuga.
Tänaseks on see armas mees mu abikaasa, kellega olen ma koos elanud juba 10 aastat. Meil on oma kodu, armsad lapsed ja mul on oma väike elustiilisalong. Ma elan enda unistuste elu. Ma olen siiralt õnnelik enda kehas ja vaimus. Ma valin ennast armastada, et suudaksin läbi enda jagada maailma seda headust ja armastust, millest maailm nii väga puudust tunneb. Ma elan iseendale, sest läbi selle, ma saan puudutada teisi ja olla parem inimene, ema ja sõber. Ma saan luua oma lastele eluterve minapildi ning see on parim, mis ma neile anda saan.
Kurbus külvab kurbust. Halbus külvab halbust. Aga armastus.. Armastus loob armastust ja viib meie elu järgmisele tasemele. See on ainuke jõud siin maailmas, mis motiveerib, teenib, hindab, austab ning annab - ja seda kõike tasuta!
Niiet kui kellelgi on ka küsimus, miks ma võiksin ennast armastada? Vastus on lihtne, armasta ennast, sest sa väärid seda! Sa oled vinge individuaal! Sa rokid! Ja kui sa ei saa ise hakkama, siis võta kinni sellest abikäest, mis maailm sulle ulatab. Ja kui sa näed inimest hädas, siis ole see abikäsi! Sest üheskoos suudame teha midagi fenomenaalset!
Loo lõpetan Marlen Annabelilt kuuldud kuldsete sõnadega: Kui sul on nii palju sitta, siis siin peab kuskil ju see poni olema! :)
