Septembrikuus panin ma sõbrannade nõudmisel kirja Emili sünniloo. Kuna ma ise ei soovi rääkida sünnitusest, sest see oli nii jube kogemus, siis lasen kõikidel lugeda. Praegu on eriti aktuaalne seda postitada ka, sest nüüd, kui Emili on 5 kuu vanune, on kõik minu 25 lisakilo kadunud! PIDU! ;)
Aga ausalt, edasi lugemine on omal vastutusel ja nõrganärvilistele mitte soovitatav!
Emili, 13.07.2015 kell 23.01, 54 cm ja 4420 gr
Aga ausalt, edasi lugemine on omal vastutusel ja nõrganärvilistele mitte soovitatav!
Emili, 13.07.2015 kell 23.01, 54 cm ja 4420 gr
Lisakilosid 25
Okei, rebin nüüd enda võime unustada pooleks ja kisun ajusoppidest välja enda elu kõige jubedama kogemuse, mille tulemus on kauneim ja ilusaim kui ma eales arvata osata suutsin. Minu esimese lapse sünd.
Kuna Emili on sama konkreetne kui tema ema, siis ta ei tee asju, mida ta ei taha. Paraku ei tahtnud ta aga sündida.. Ta ei tahtnud seda kohe üldse mitte, niiet polnud muud võimalust, kui saateleht näpus esilekutsumisele minna. Muidugi hoolimata oma vastupanust siia maailma sündimisele suutis ta mind terroriseerida terve raseduse lõpp. Ca 2 kuud, kui mitte 3 oli mu kõht regulaarselt toonustes ehk kivikõva. 36 nädalal hakkasid toonused regulaarselt 2-5 min tagant käima kogu aeg! Mu käed ei töödanud, olid koguaeg surnud ja isegi noaga lõikamine tegi valu. Liigesed valutasid. Keha oli paistes nagu täis puhutud õhupall ja tekkinud oli aneemia. Ja kõigele lisaks ma ei saanud magada, sest kõik oli meeletult valus kogu aeg! Kuu aega enne sündi lisandus päevade sarnane valu. Oli mitmeid öid, kus ma olin valmis “minema”..
Sünnituse reaalseks päevaks jäi siiski 13. juuli, kus kell 8 hommikul pidin minema saatelehega Pelgulinna Sünnitusmajja esilekutsumisele. Sünnitama läksin ma rõõmsal meelel, Ets tegi veel maja ees minust ja mu suurest kõtust pilti.. Mul ei olnud mingit ootust ega lootust ees oleva ees, kuid ma teadsin, et täna ma näen enda kallist beebit! Ilmselgelt jäin ma Pelku 10 minutit hiljaks, kuid õnneks polnud teisi saatusekaaslasi veel ülesse viidud :P Saatelehega ämmaka juurde, kes mind sisse vormistas ning siis hallipäise naisega koos ülesse korrusele, kes karmilt vastuvõtu toa ees ütles Etsile, et siit edasi enam mees ei pääse, tule kell 2 tagasi! :D
Umbes kella 9 paiku tehti mulle esimene KTG. See ilmselgelt vormistas regulaarse tegevuse. Kell 11 pääsesin arsti juurde, kes hindas mu emakakaela pehmeks ja 1.5 cm avatuks (nagu see oli ka kuu aega tagasi kui ma juba sünnitama pidin minema). Otsus oli esile kutsuda geeliga. Geel pandi ära. See oli meeletult ebamugav tunne, aga rohkemat ma sellest ei mäleta. Pidin olema 20 minutit pikali asendis ja siis võisin alles pissile minna.. Jõhker põiekas tekkis selle allkorruse näppimisega.
Minu esimesed valud hakkasid pihta kella 12 paiku. Need olid lihtsasti üle hingatavad.. Samal ajal plahvatasid aga korduvalt palatikaaslasel veed (see oli nagu tsunaami uputus) ja ta ohkas ja aiietas valust ning oksendas meeletult.. Ei tundunud tore olevat.. Minu valud läksid järk-järgult suuremaks.. küll istusin niisama ja hingasin neid üle, küll põrkasin palli peal või käisin ringi.. Kell 13 sain süüa ja oi kui hea isu oli.. 14.00 tuli Ets sinna ja selleks ajaks olid valud läinud juba päris tugevaks.. Või noh, nii ma arvasin.. Ja regulaarsed olid nad ka, iga 2-3 minuti tagant.. Mingi aeg tehti mulle veel KTG, aga ma vapsee ei mäleta enam täpselt. Umbes kell 15.00 kontrollis arst mind, avatust ma ei mäleta kui palju oli ja kas oli eriliselt, üle kolme kindlasti mitte, aga sünnitustuppa ma pääsesin, et saaks vannis valusid leevendada.
Sünnitustuppa liikusime jupi kaupa.. Valu ajal toetasin Etsi peale ja hingasid.. Valude vahel suutsin veel debiilsusi pilduda, niiet ei olnud vist veel kõige hullem. Tehti uus KTG. ca kell 17.00 sain ma vanni.. Enne seda olin nautinud pelgu seksikaid öösärke ja 2 minuti vahelisi tuhusid. Vannis oli natuke kergem hingata. Valud tundusid leebemad. Siiski olid valud juba nii valusad, et tuhude vahepeal ma ei rääkinud ja valusid hingasin üle silmad kinni. Selline tunne oli, et keegi pussitaks mind kõhust. Ei olnud tore. Iga poole tunni pärast tuli ämmakas beebi südant kontrollima ja kohe kui see oli tehtud lasin Etsil sooja vett juurde keerata.. Valude ajal oli ta koguaeg mu kõrval ning hoidis mu kätt.. tuhud käisid vannis olles iga 1 minuti tagant, vahel harva ka kahe. Ja nii kuni sünnituseni.. Iga minut uus tuhu ja ülehingamine käis juba häälega, kõrvulukustavalt.. Kella 19.00 olid valud meeletud, Ma lihtsalt ei suutnud enam.. Kui ämmaemand tuli ja mind vannist välja ajas, et KTG-d teha ei leidnud ma mingit motivatsiooni. Ma suutsin astuda vannist välja, aga tuli uus tuhu ja mul oli selline tunne, et ma tahan ära surra. Kükitasin vanni servale põrandale ja ütlesin Etsile, et ma ei suuda enam, ma tahan pressida.. Jaa.. See ei olnud veel õige hetk, ämmakas kontrollis üle, 4.5 cm avatust ja ütles, et nüüd alles asi algab ja pakkus mulle valuvaigistit. Küsisin naerugaasi, sest epiduraali ma kartsin. Kell oli selleks ajaks umbes 20.00 saanud. Peale pandi KTG, mina olin pikali asendis. Mu ainuke mõte oli, et kas nad teevad nalja, 4 närust cm ja ma juba tahan surra. Naerugaas käes käis peast läbi plõks. MA EI HINGA ÕIGESTI! Jooga oli täiesti meelest läinud valude käes ning ma hakkasin lõpuks läbi kõhu hingama, suunates igat oma tuhu maha hingamist alla poole. Naerugaas leevendas olukorda veidike kuid ei võtnud seda meeletut valu ära. Ämmakas oli minu juures mu olukorda uurimas ning järsku käis räme plõks. MUL TULID VEED ÄRA! ütlesin ma läbi valude.. (kusjuures see on kõige naljakam tunne üldse, kui veed ära tulevad :P) Ja ämmakas koos õdedega hakkas seda tsunami järgset olukorda likvideerima, mainides, et küll alles tuleb :D
Igatahes oli mul uut energiat ja motivatsioon oli suurem, sest mina kavatsesin selle päeva sees enda pisikesega kohtuda. Need valud mis käisid olid ikka meeletud ja mida aeg edasi, seda hullemaks need läksid.. Peatselt peale vete ära tulekut, äkki kell 21.00? ei meeldinud ämmakale mu KTG ning nad otsustasid panna andurid beebi pea külge, nii ma siis jäingi voodisse aheldatuna KTG ja andurid keha küljes külili sünnitama.. See oli ka päris ebameeldiv, aga selleks ajaks olin ma valudest nii läbi, et mul oli poogen. Avatust oli umbes 7 cm ja mina nõudsin epiduraali. Mulle pandi kanüül, et epiduraaliga füs lahust veeni lasta. ning jäin ootama anestesioloogi saabumist.. Umbes kella 21.30 öeldi, et ta lõpetab varsti operatsiooni ja tuleb. Kell 22.10 ütlesin ma Etsile, et enam pole aega, ma ei saa süsti! Kutsu ämmakas! Tahan pressida!!! No ikka selline jube pressi tunne tuli peale, et punnitaks täiega.. Samuti oli valu selline, millist eales veel kohanud ei olnud! Ämmakas tuli, kontrollis ja voila, täisavatus! Presside algusajaks sai 22.10. Ja see kestis terve igaviku.. Küll sai pressitud madala uutamisega nagu ürgnaine ise mõeldes, et kuidas saab üks asi nii kuradima valus olla ja millal see ükskord lõppeb. Siis sai pressitud hing kinni surumisega. Ja sai ka üle lastud mõned. Kõige jubedam oli see, kui lapse pea oli lõikumas ja ta ei liikunud edasi! Mitu pressi ja ikka oli samas kohas. Ja see oli nii meeletult valus ja jube! Ämmakas otsustas lahklihalõike teha, sest beebi näidud hakkasid aeglustuma. Peale lõiget kulus veel umbes 4-5 pressi enne, kui mu kallis laps ilmale tuli. Motivatsiooni andis see, kui ma sain ta pead katsuda, sest ma ei suutnud enam.. ma olin läbi nagu läti raha ja ausõna, ma oleks tahtnud seal samas ära surra, sest valu oli nii suur! Lõpupresside ajal aitas ämmakas võtta vastu beebit, Eddie hoidis jalga ja kaks teist ämmakat/õde lükkasid minu ülakeha vastu kõhtu, et laps välja tuleks. Viimane press, meeletu kergendustunne, meeletu kogus vett, kiire sebimine, Ets tõmbab Emili kaela ümbert nabanööri ära ja mulle pannakse väike siplev ning meeletult ligane tegelane kõhu peale.. Ma mäletan seda tunnet nii hästi, kus lihtsalt üüratu rahulolu ja rõõm minusse puges ning ma nutsin kaootiliselt oma pisikest tütart esimest korda hoides. See õnnetunne oli nii üüratu ja võimas, et kogu sünnitusevalu kadus mu peast. Ta oli ideaalne! Ma pole eales nii õnnelik olnud, kui sellel hetkel! Ja ta oli mu rinnal järgmised 1.5 h kui mind õmmeldi, ka esimene tissitamine sai siis tehtud. Ma olin totaalselt armunud enda beebisse ning isegi õmblemine ei tundunud nii kole. Sünni kellaajaks jäi 23.01 ja Ets lõikas nabanööri läbi. Ämmakas ütles, et ta pole ammu nii palju järellootevett näinud ning, et pressid olid nii rasked, kuna nabanöör ümber kaela ei lasknud beebil hästi tulla. Platsenta väljutamine oli ülirõve, sest energia oli otsas ja beebi käes. Niisiis tõmbas ämmakas nabanöörist ja surus kõhule, mis oli sigavalus, ja mina aitasin pressiga kaasa. Platsenta tuli 1 pressiga õnneks. See oli suht rõve, ma vaatasin huvi pärast. :D Peale 1.5 h kaaluti ja mõõdeti beebi ära. Tehti kiire kontroll, pandi riidesse ja ma sain ta jälle enda kõrvale.
Mingi aeg paluti mul püsti tõusta, et ma prooviks WC käia. Ma sain istuli, pea käis ringi, tõusin Etsi najal püsti ning kogu mu keha varises mul kokku sisemuses. Meeletu valu käis läbi, mu hing hakkas kinni jääma, tegin mõned aeglased sammud Wc poole ning järsku hakkas pilt eest ära kaduma ning ma ei saanud hingata. Ma hakkasin kokku kukkuma kui Ets ja ämmakas mind kiiresti pooleldi kandes voodisse tagasi toimetasid. Sünnitus oli mu kehale nii suur šhokk, et ma ei olnud võimeline isegi istuli olema. Tehti analüüsid, arst kuulas mu kopsud üle ning mind uuriti erinevatest külgedest. Mina aga lebasin ja imetlesin enda kaunist last. Kell 5 hommikul tehti mulle korralik süst, mis mind pilve tõmbas ja unne suigutas, ega muidu ma ei oleks magama jäänud ning oleksin ainult oma Emilit piilunud. 15 h peale sünnitust suutsin ma esimest korda seista ilma, et mul pilt tasku läheks. Meile organiseeriti perepalat (sest ilmselgelt ma ei oleks saanud üksi olla) ning terve keha valudes viidi meid omaette tuppa. Ma ei oska sõnadega kirjeldada seda valu ja jubedust, mida mu keha tundis sünnituse ajal ja peale seda. 11 päeva ma ei saanud istuda ega astuda korralikult. Kogu keha valutas nii palju ja isegi oma aias jalutamine lõppes meeletu valuga hargivahel! Õmblused olid nii nii valusad 2 nädalat. Peale seda esines valu pingutuste järel. Sellest hoolimata olin ma meeletult õnnelik ja ei suutnud ära imestada kui armas beebi mul on.. Ma istusin ta kõrval kui ta magas ning hoidsin kaisus kui oli üleval.. Ja hoolimata kogu sellest jubedusest, mis ma läbi elasin, tuli mulle “baby blues” alles 1 kuu lõpus ja ainult üheks päevaks kui ma Etsile ulgusin ja järgmisel päeval jälle rõõmsalt beebit imetlesin :D
Sünnitus oli minu elu kõige jubedam kogemus, aga ma pole eales tundnud nii suurt õnne ja armastust, kui väikest Emilit esmakordselt süles hoides! Ja ma ikka pean magama minnes imetlema teda 15 minutit enne kui unne jään.. ;)
Mingi aeg paluti mul püsti tõusta, et ma prooviks WC käia. Ma sain istuli, pea käis ringi, tõusin Etsi najal püsti ning kogu mu keha varises mul kokku sisemuses. Meeletu valu käis läbi, mu hing hakkas kinni jääma, tegin mõned aeglased sammud Wc poole ning järsku hakkas pilt eest ära kaduma ning ma ei saanud hingata. Ma hakkasin kokku kukkuma kui Ets ja ämmakas mind kiiresti pooleldi kandes voodisse tagasi toimetasid. Sünnitus oli mu kehale nii suur šhokk, et ma ei olnud võimeline isegi istuli olema. Tehti analüüsid, arst kuulas mu kopsud üle ning mind uuriti erinevatest külgedest. Mina aga lebasin ja imetlesin enda kaunist last. Kell 5 hommikul tehti mulle korralik süst, mis mind pilve tõmbas ja unne suigutas, ega muidu ma ei oleks magama jäänud ning oleksin ainult oma Emilit piilunud. 15 h peale sünnitust suutsin ma esimest korda seista ilma, et mul pilt tasku läheks. Meile organiseeriti perepalat (sest ilmselgelt ma ei oleks saanud üksi olla) ning terve keha valudes viidi meid omaette tuppa. Ma ei oska sõnadega kirjeldada seda valu ja jubedust, mida mu keha tundis sünnituse ajal ja peale seda. 11 päeva ma ei saanud istuda ega astuda korralikult. Kogu keha valutas nii palju ja isegi oma aias jalutamine lõppes meeletu valuga hargivahel! Õmblused olid nii nii valusad 2 nädalat. Peale seda esines valu pingutuste järel. Sellest hoolimata olin ma meeletult õnnelik ja ei suutnud ära imestada kui armas beebi mul on.. Ma istusin ta kõrval kui ta magas ning hoidsin kaisus kui oli üleval.. Ja hoolimata kogu sellest jubedusest, mis ma läbi elasin, tuli mulle “baby blues” alles 1 kuu lõpus ja ainult üheks päevaks kui ma Etsile ulgusin ja järgmisel päeval jälle rõõmsalt beebit imetlesin :D
Sünnitus oli minu elu kõige jubedam kogemus, aga ma pole eales tundnud nii suurt õnne ja armastust, kui väikest Emilit esmakordselt süles hoides! Ja ma ikka pean magama minnes imetlema teda 15 minutit enne kui unne jään.. ;)
See valu on õudne, kuid emaks olemise õnn on üüratu!
Ahjaa, ma ei oleks seda elu sees ilma Eddieta suutnud.. Ta oli meeletult palju toeks ja koguaeg ütles kui tubli ma olen ja kui palju ta mind armastab! Ja ta käsi oli pärast päris punaseks pigistatud :P
