Päeval tulid mulle külla Kadri ja Marje, pidin natuke juukseid värvima/lõikama. Kuna Marjel oli vaja natuke juuksevärvi tuunida, võtsin ta esimesena ette. Igaks juhuks katsetasin enne värvi pähepanekut järgi, et ikka vett tuleks kraanist. Värv pähe pandud, pidin hakkama Kadril pead pesema, kuid mida ei ole, on vesi.. Vesi..vesi.. VESI!!! Marjel on ju värv peas.. mis nüüd siis saab? Otsustasime, et enne ei paanitse, kui värvi mõjuaeg hakkab lõppema ning on kindel, et vett tagasi tulnud ei ole. Improviseerisime siis Kadrikese lõikuse kallal, tehes talle võrratu kuivlõikuse sirgendatud juustesse. Soeng jäi ilus ja kõik katkised otsad sai likvideeritud! Nüüd hakkas siis Marje värvi mõjuaeg lõppema. Ja ilmselgelt, mida ei ole, on vesi. Helistasin naabrinaisele, neil ka puudub vesi. Helistasin sõbrannale, kes lähedal elab. Ohho, neil ka pole vett... Aga vot naabrinaise vihmavee tünnis oli! Mis seal siis ikka. Läksime Kadriga, lapse vann käes, naabrinaise vihmavee tünnist vett võtma. Toas keetsime osa veest ära ja segasime külma vee hulka. Tulemuseks oli mõnusalt soe vesi, millega peapesu oli lihtsalt lust.. Lust, sest iga päev ei saa pesta värvi välja piimakannuga kliendile vihmavett pähe kallates.. Milline võrratu kogemus! Ja oioi kui pehmed Marje juuksed pärast olid.. Nagu siid, võtta või kätte ja heegelda kampsun neist.. Õnneks oli sellel lool õnnelik lõpp, sest naabrinaise vihmaveetünn päästis päeva! Ja muidugi on teada, mis järgmisel aastal ka meie aeda tulemas on! Igal kodul peaks olema enda vihmaveetünn! Ja kui kedagi huvitab, siis Marje nägi täitsa püss välja oma öko-möko peapesu järgselt! ;)
No comments:
Post a Comment