Ütlen ausalt, kohe üldse ei jaksa pikalt kirjutada sellest, kuidas kutsikad ja Pontsik kodudesse läksid, kuid pean tõdema, et elu on nii palju lihtsam, kui neid siin ei ole. Ma reaalselt suudan tegeleda miljoni asjaga korraga ning mul on energiat, et pühendada aega ka oma perele. Terve mu kodu ja pere oli kohati unarusse jäänud selle koeramajanduse kõrvalt ning mul on siiralt hea meel, et see lõpuks läbi on. Kui nüüd aus olla, siis ma ei ole enam kunagi nõus vabatahtlikult sellist tsirkust välja kannatama.. No mulle peaks ikka kõva raha selle eest maksma.. Raske on mõista, et ma suutsin vabatahtlikult hoolitseda Pontsiku eest 4 kuud ja kasvatada ülesse ta kutsikad.. See oli nii raske, rikkus ära mu sauna, maha kandmisele läks saunamööbel ning samuti tekitas see kõik nii palju stressi ja kohustusi. See meeletu koristamine, kantseldamine, dresseerimine.. Ja tagatipuks ka veel see, et Petsu oli nii solvunud minu peale.. Oeh. Aga asjal on ka halenaljakas pool. Nimelt kui koerad olid koju läinud, saatsin Pontsiku eelmisele "omanikule" sõnumi, et kõik on koju toimetatud. Ta saatis vastu: "Suured tänud. Tunnen ennast võlglasena." Mille peale ma siis mainisin, et kui ta soovib minu nähtud vaeva panustada, siis ma oleksin ääretult tänulik sauna keemilise koristuse üle.. Mis te arvate, kas ta kunagi vastas mulle? Muidugi mitte! Ilmselgelt on see härra lihtsalt suur sõnadepilduja, kes kunagi ei kavatse enda tegude eest vastutada.. Uskumatu, et selliseid inimesi siin maa peal leidub.. Aga see selleks.. Pilti ka nunnudest enne äraminekut.
Okei, tegelikult natukene ikka igatseb küll neid nunnupalle.. Armsaks said nad mulle!
Mis puutub aga vannituppa, siis no sellest oli mul küll kopp ees. Ausõna ei ole enda elu jooksul nii palju jama kogenud kui selle vannitoa ehitusega. Aga õnneks on see nüüd läbi ja lõpuks saab rahumeeli käia pesemas nii vannitoas kui ka saunas. Vannitoa võrdluspilte saab näha kunagi tulevikus, kui "liistud" pandud on ning kõik lõplikult valmis saab.. :)
Ja mis puutub juuksuritöösse, siis see on ikka üliäge! Ma olen nii õnnelik, et mul on selline töö, mis on ka minu suurim hobi ja kirg! Ei oskaks midagi lahedamat ettegi kujutada! Ja muidugi ei saa ka kiitmata jätta Emili maailmatuma parimat issit, kes lapsuga kodus on seniks, kui mina juuksuripäevi teen.. Nii hea issi on! Aga alla siis mõned tööd ka!
Lõpetuseks ma mõistan, miks öeldakse, et naised on kui kanakari.. Olen pikemalt jälginud enda kanu ja pean tõdema, et sarnasused on märgatavad. Alustame siis sellest, et kui üks kana leiab ussikese mida närida, siis teised tahavad ka koheselt oma osa saada. Ehk siis jookseb üks kana ussike noka vahel eest ära ja ülejäänud panevad sama kiirelt järgi, lootes, et sellest ussist veel neilegi miskit jääb. Ja nii nad seal kaagutavad selle ussi ümber, kuni möödub kukk ning kõik kanad jooksevad selle suure mölaka järgi..
