Kellakeeramise iroonia

Just hiljaaegu ma lugesin enda  3 aasta tagust postitust, kus kisendasin halleluuja kellakeeramise fenomenile, sest tänu sellele sain varastada tunnike und, mida ma nii väga ka armastan. Tunnike seda mesimagusat ja super mõnusat und.. Tutkit Vasja, ütleks mulle naabrinaine, kui ma veel mustamäe paneelmaja hiilguses elaksin, sest lapsevanemate reaalsuseks on kella keeramine totaalne piin ja kannatus. Samal ajal kui kõik lastetud inimesed magavad sügisperioodil tunnike kauem, siis mina ärkan tänu sellele kellaajaliselt tunnike varem. Nimelt reaalsus on see, et lastevanemate äratuskellaks on nende laps, kelle bioloogilisel äratuskellal on  totaalselt ükskõik minu unevajadusest. Lapsed on justkui majapidamise diktaatorid, kes hoolimata sinu soovidest ja unistustest lasevad ikka oma jonni edasi. Paraku kui lasta väikelapsel üksinda üles tõusta, siis kohe kindlasti kakab ta ennast täis, lõhub ära kõik sinu tähtsad dokumendid, ronib laua peale ja kukub sealt alla, sööb ära kõik koera krõbinad, ajab laiali loomade jooginõu, õpib ise avama akent ja ronib õue, ummistab wc-poti oma mänguasjadega või tegeleb veel sajakümne erineva keelatud/ohtliku tegevusega. Niiet ükskõik kui palju me ka ei tahaks ignoreerida oma lapse bioloogilist äratuskella, peame me ikkagi alistuma oma tema vajaduste ja ohutuse ees. Niiet lapsevanemad, mis seal ikka, sära silma, magamine unelmatesse ning edasi võiduka päeva lõpuni. Ja valutut üleminekut talveajale!

Nb: teoorias peaks laps tund aega varem ka magama minema, kuid praktikas see alati ei toimi.

(pilt laenatud: https://www.facebook.com/FamiliesUK/?hc_ref=NEWSFEED)

Kuidas sai minust hoiukodu?

Alustuseks mainin ära, et hoiukodu staaži on mul nüüdseks natuke alla kahe aasta. Selle aja jooksul olen ma olnud hoiukoduks kolmele kassile ning viiele koerale.

See otsus, miks minust sai hoiukodu tekkis tegelikult minu enda isiklikust vajadusest. Nimelt suri 2015. aasta 7. jaanuaris ära minu kallis koer, kes peale tänavaelu oli minu ustav sõber 11. ilusaks aastaks. Ta oli mu pereliige ning meeletult kallis ning armas  minu jaoks, mistõttu ta surm mõjus mulle laastavalt ja masendavalt. Ma ei kannatanud välja korteri tühja kõledust. Tunne, mis minus tekkis oli depressiivne ning ma teadsin, et mu korter vajab mingit elu, et edasi minna. Ma võtsin vastu otsuse, et  vajan enda ellu kedagi, kes aitaks mind, kuid keda saaksin ka ise aidata. Niisiis pöördusin pesaleidja poole sooviga hakata hoiukoduks kassile, kes peab tervislikel põhjustel hädasti hoiukoju saama. Mainisin ka ära, et eelistan rahulikuma iseloomuga kassi, sest metslastega pole senimaani kogemusi.

17. jaanuaril kohtusin ma Pesaleidja kassitoas Mailaga. Kui nüüd aus olla, siis pidi vabatahtlik ta minu jaoks üles otsima, sest Maila oli väga tagasihoidlik ning arg, hoidis eemale nii inimestest kui ka kassidest. Maila peamine probleem oli see, et ta ei julgenud söömas käia, sest teised kassid kiusasid teda. Selle tõttu oli ta alakaaluline ning a-sotsiaalne. Kodustes tingimustes muutus kahenädalaga kõik. Kass õppis armastama paitamist, hakkas mängima, nurruma, võttis kaalus juurde ning muutus korralikuks elutiigriks. Ei saa küll öelda, et muutus ilma käpalöökide, sisina või kapi taha peitmiseta oleks kulgenud, kuid areng oli silmaga näha. Tänaseks on Mailast saanud korralik Lõvi, kes on meie maja peremees. Vahel on ta küll arg, eriti võõraste suhtes, kuid sellest hoolimata suur paimaias nurrukass. Kui me oma majja kolisime, sai Mailast ka meie pereliige ning hoiukodust sai päriskodu. See on uskumatu, kui hea võimalus on hoiukodundus enda jaoks õigete pereliikmete leidmiseks! Ja samal ajal saad aidata neid, kes abi vajavad.. Täpsemalt saab lugeda Mailast siit: http://maakadlinnast.blogspot.com.ee/2016/03/maailm-labi-maila-silmade.html

2015. aasta lõpupoole  liitus meie segasummasuvilaga Kohtla-Järvel eutanaasiasüsti oodanud Musja. Musja oli ehtne turukass, kes näitas oma iseloomu ikka väga karmilt. Tema kohanemine võttis aega rohkem, umbes 3 nädalat, ning ühtlasi tagas ka mitmeid kriime kätel. Musja ei tahtnud pai, ega lähedust. Ta eelistas olla iseseisvalt eemal ja nina krimpsutada. Kuid ajaga sain ma ka temaga sõbraks. Nii sõbraks kohe, et karmi iseloomuga turukass tegi minuga ninatutvust, käis mul järel nagu koer ning istus minu kõrval diivanil. Ainuke suurem probleem oli see, et Maila ei olnud Musjast vaimustuses, mistõttu peatselt Musja ka tee oma uude päriskoju leidis.

Koertest ma rääkima ei hakka, kuid minu viimane hoiukass oli ja on kõige suurem frukt, keda ma kohanud olen. 2016. aasta jaanuaris saabus meie juurde Valga farmist punane triibuline 8-kuune isane kass. Ma ütlen ausalt, nii jubedat metslast kui tema, ei ole mina enda elu sees pidanud katsuma. Kassi nimeks sai Rebase Rein, pildi peal nunnu ja süütu näoga väike armas kassipoiss. Reaalsuses on aga nii, et esimese viie minutiga, kui Rein oli meil olnud, oli ta terve mu toa pahupidi keeranud. Ta oli tekitanud totaalse kaose, asjad igalt riiulilt maha visanud, hüpanud ruloodele, lampidele ja igale poole mujale. Rein jooksis paaniliselt ära, kui keegi ta poole tuli. Ta ei söönud nädal aega mitte midagi. Ta mjäugus ööpäev läbi, eriti öösel. Ta oli nagu põrguline ja kõigele lisaks hüppas ta mu laelambi laest alla. Kaks nädalat oli möödas kui Rein hammustas mu näpu sügavalt verele. Ma võin täiesti ausalt öelda, et ma kartsin teda. Ma küsisin pesaleidjast, kas keegi võtaks ta endale. Et ma ei oska enam midagi peale hakata ja ma tõesti väga väga kardan teda. Ma olin paanikas, aga ma polnud üksi. Rein kartis ka. Lahenduse leidsin ma näitusepuurist ning Reinu asetamisest sellega elutuppa. Vaikselt ta kohanes meiega. Kuu aega hiljem sain ma teha esimese pai ning poolteist kuud hiljem tuli ta juba ise pai nuruma. Metslane hakkas kaduma - välja tuli väike armas mänguhimuline kiisu. Suur nurrumootor. Tänaseks on Rein leebe ja meeletult armas sülekass, kes ronib kasvõi näkku, et pai saada. Ta nurrub valjemini kui vanakooli Mustang, laseb lastel ennast kallistada, magab koera kaisus, mängib Mailaga. Käib isegi ilusti õues ja küsib tuppa tagasi. Tänaseks on juhtunud see, mida ma lubasin, et kunagi ei juhtu- Reinust on saanud meie pereliige. Ma ei oleks eales uskunud, et sellest metslasest saab kunagi nii armas ja südamlik kass. Ja kui ma ise ei teaks, siis ma ei usuks, et ta üldse nii kuri suudab olla.  Täpsemalt saab lugeda Reinust siit: http://maakadlinnast.blogspot.com.ee/2016/09/rein.html

Niiet kniks minu kahele nurrumootorile ja halleluuja Pesaleidja hoiukodundusele, mis aitas meie pere jaoks need õiged leida! Soovitan siiralt oma majja nurru tuua Pesaleidja hoiukodu programmiga!;) Üks õnnelik kiisu hoiukodus/kodus tähendab juba ühte päästetud hinge! Minu loo moraaliks on see, et iga kass väärib võimalust, sest ilma seda andmata, võid sa ilma jääda oma parimast ja ustavamast sõbrast!

Õppesüsteem

Ma pean täitsa ausalt ütlema, et minu arust on praegune koolisüsteem täiesti naeruväärne. Kui ühiskond jõuaks ka sellele arusaamule ning muudaks riiklike gümnaasiumite toimimissüsteemi, siis võib-olla ei oleks tulemuseks totaalselt ülekurnatud õpilased, kes päevast-päeva peavad tegelema asjadega, mis neile absoluutselt huvi ei paku. Õppesüsteem peaks olema tasakaalus ning hõlmama endas nii realistlikke kui ka loomingulisi õppeaineid ning õppeviise. Samuti on kodutööde hulk lihtsalt naeruväärne, sest mitte ükski laps ei saa koolipäeviti puhata normaalse inimese kombel. Lapsed lähevad kooli kella 8-ks hommikul ning üldiselt nende koolipäev lõppeb 15.00 -16.00, see teeb keskelt läbi 8 tunnise tööpäeva, mis on tavaline täiskasvanud inimestele. Peale kooli käib suur osa lastest kuskil trennis või ringis või mõne muu arendava hobiga tegelemas, mis tähendab, et koju puhkama jõuavad nad alles kella 17.00-19.00 paiku. Selle asemel, et aga puhata, lähevad lapsed hoopis päevikus kirjas olevaid kodutöid tegema, mis võtavad omalt poolt tunni-kaks. Ja ongi kell äkiliselt saanud 21.00, mis jätab keskmise lapse täisväärtusliku uneaja saavutamiseks 1 tunni vaba aega, et siis voodisse surnuna heita ja järgmisel päeval uuesti algusest alustada. Palun, kas keegi oskaks mulle seletada, kus kogu selle süsteemi juures on loogika? Kus on lapsesõbralikkus? Kus on puhkehetk?

Muidugi on hea öelda, et laps ei pea minema peale kooli trenni vaid võib ka koju puhkama minna, aga kus on siis lõbu ja nauding lapse elus, kui ta ei saa mitte ühegi asjaga tegeleda, mis talle reaalselt huvi pakuks? Mind ajab lausa vihale, et koolisüsteem on ette loonud mingid suured mallid, mida iga endast lugupidav õpilane peab viksilt ja viisakalt järgima. Et maailma suurim saavutus on õppida hindele 5 ja lõpetada kiituskirjaga. Et õpilase olemust defineerib see, kui edukalt suudab ta mängida seda üüratut tuupimisfiaskot. Kuidas inimesed eeldavad, et praegusest koolisüsteemist kasvavad välja edukad ning õnnelikud inimesed, kui ainult toodetakse väsinud õppureid?

Koolisüsteem on õpilase organismile nii kurnav ja väsitav, et vähesed neist suudavad reaalselt anda endast maksimumi. Ma võin ausalt öelda, et minu jaoks polnud koolis midagi fantastilist. Ma mäletan siiamaani, kuidas ma olin väsinud ja kurnatud pidevast tuupimisest. Kuidas info tuli ühest kõrvast sisse ning peale kontrolltööd väljus teisest sama kiiresti. Ma mäletan, kuidas ei olnud oluline teadmiste omandamine vaid nende piisavalt pikk meelde jätmine. Olgem ausad, mind tõesti ei huvitanud füüsika valemite tagamaad, kuid mulle meeldisid numbrid ja nendega lahenduste leidmine. Mind ei huvitanud keemia valemite leidmine, kuid mind paelus bioloogia ja organismide areng ning evolutsioon. Mind ei huvitanud prantsuse keel, kuid ma armastasin inglise keelt. Ja mind absoluutselt ei huvitanud NATO test kooli spordiväljakul, et tõestada enda paremust teiste ees, kuid oi kuidas ma armastasin korvpalli.

Ma võin ausalt öelda, et ma olin koguaeg nii väsinud õppesüsteemist, et esimesed kaks tundi koolis ma lihtsalt magasin maha. Eriti kui oli tunniks prantsuse keel või ajalugu. Mu keha oli nii kurnatud sellest tuupimisest ja rassimisest, et ma olin pidevalt haige. Ma olin nii haige, et enamus aega käisin ma koolis 37.2 palavikuga, sest mu keha võitles kogu aeg uute viirustega, mida immunsüsteeminõrkus sisse lasi. Mul polnudki muud varianti kui käia haigena koolis, sest nädal aega kodus tähendas vähemasti 10-t järeltehtavat kontrolltööd, mille pidi sooritama vähemasti 10 päeva jooksul peale kooli naasemist. Kus kohas on siin loogika, et haigusest taastuv organism peab suurendama enda koormust vähemasti kahekordseks, et jääda ellu karmil õppemaastikul? See süsteem on nii vigane, sest tapab ära laste motivatsiooni kui ka tervise. Ja tervise all ma ei räägi ainult füüsilisest vaid ka vaimsest!

Vaimselt on kool lihtsalt laastav. Kujutad ette noort last, kes peab istuma 45 minutit üliigavas ja mittepaeluvas tunnis, kuulates täiesti ebaolulist kuiva informatsiooni, et hiljem teostada kontrolltöö vähemasti hindele 4? Mina kujutan. Olen olnud see noor, kelle jalg tõmbleb, et ainult see aeg kiiremini liiguks. Olen istunud ja üritanud tunda huvi teemade kohta, mis mulle tulevikus mitte kuidagi kasu ei too. Olen vaadanud ja proovinud olla korralik musterõpilane ning saavutada kõik tööd parimale tulemusele. Ma ütlen ausalt, kui mul vanemad mulle nii head mälu poleks pärandanud, siis ma poleks küll koolisüsteemist elusana välja tulnud. Ma olen näinud palju õpilasi, kes langevad masendusse, sest tulemused ei ole nii head, kui süsteem või nende enda vanemad neilt nõuavad. Ma olen näinud, kuidas õpilane ise nõuab endalt nii palju, et kogu tema vaimne maailm lihtsalt vajub ribadeks. Ja ma siiamaani ei saa aru, kas see pidev süsteeminõuete täitmine on kedagi õnnelikumaks ka teinud.

Eriti naeruväärne on minu arust see, kui võrreldakse humanitaarselt tugevaid inimesi reaalalade proffidega. Või kui füüsiliselt nõrk õpilane peab vastamisi seisma tippsportlasega. Me ei saa võrrelda inimesi, kes ei ole võrreldavad, sest see, kes jookseb kiiremini, ei pruugi olla nii andekas kunstnik või matemaatik. See, kes kirjutab eeposeid, ei pruugi kunagi aru saada füüsikast või keemiast. Kuidas ometi on siis võimalik neid ühele pulgale istuma panna ning lasta ratsutada sellel julmal tsirkuserattal? Kogu see süsteem on absurdne ja täielik potentsiaalide tapp. Kui me tahame saavutada edukaid oma ala spetsialiste, siis me peaksime panustama sellesse, milles need inimesed osavad on, mitte sellesse, milles me sooviksime, et nad osavad oleksid. Mitte keegi ei saa dikteerida noorele ette, kelleks ta saama peab. Õnnelikud inimesed kasvavad siis, kui nad saavad olla need, kes nad tegelikult on, arendades oskusi, mis on neil head ja mida nad armastavad. Ma siiralt loodan,et meie koolisüsteem jõuab kunagi järgi ka meie laste vajadustele, pakkudes neile naudingut, mitte potentsiaalide hävingut.

Võin siiralt öelda, et ise olin koolis õnnelik alles siis, kui õppisin juuksuriks - tegin seda, mida hing ihaldas, ilma üleliigse jama ning loomingut hävitava õppesüsteemita. Alles siis olin ma terve ja võimeline asju tõeliselt omastama ja nautima seda omapärast tegevust nimega õppimine. Ma ei taha öelda, et me peaksime õpilastele õpetama ainult neid asju, mida nad tahavad õppida, kuid ma leian, et õppimistahte ära võtmine ei ole samuti lahendus. Loodan, et tulevikus suudame saavutada õppesüsteemi, mis motiveerib lapsi koolis käima mitte läbi ühiskonna surve, vaid läbi nende oma soovi areneda ja avastada. Iga ainet saab õpetada loomingulisemalt kui kuiv raamatutekst ning iga õpilane väärib personaalset lähenemist. Õpilane ei tohiks olla üks kolmekümnest, vaid ta peaks olema eraldiseisev ning väärtustatud.