Kellakeeramise iroonia

Just hiljaaegu ma lugesin enda  3 aasta tagust postitust, kus kisendasin halleluuja kellakeeramise fenomenile, sest tänu sellele sain varastada tunnike und, mida ma nii väga ka armastan. Tunnike seda mesimagusat ja super mõnusat und.. Tutkit Vasja, ütleks mulle naabrinaine, kui ma veel mustamäe paneelmaja hiilguses elaksin, sest lapsevanemate reaalsuseks on kella keeramine totaalne piin ja kannatus. Samal ajal kui kõik lastetud inimesed magavad sügisperioodil tunnike kauem, siis mina ärkan tänu sellele kellaajaliselt tunnike varem. Nimelt reaalsus on see, et lastevanemate äratuskellaks on nende laps, kelle bioloogilisel äratuskellal on  totaalselt ükskõik minu unevajadusest. Lapsed on justkui majapidamise diktaatorid, kes hoolimata sinu soovidest ja unistustest lasevad ikka oma jonni edasi. Paraku kui lasta väikelapsel üksinda üles tõusta, siis kohe kindlasti kakab ta ennast täis, lõhub ära kõik sinu tähtsad dokumendid, ronib laua peale ja kukub sealt alla, sööb ära kõik koera krõbinad, ajab laiali loomade jooginõu, õpib ise avama akent ja ronib õue, ummistab wc-poti oma mänguasjadega või tegeleb veel sajakümne erineva keelatud/ohtliku tegevusega. Niiet ükskõik kui palju me ka ei tahaks ignoreerida oma lapse bioloogilist äratuskella, peame me ikkagi alistuma oma tema vajaduste ja ohutuse ees. Niiet lapsevanemad, mis seal ikka, sära silma, magamine unelmatesse ning edasi võiduka päeva lõpuni. Ja valutut üleminekut talveajale!

Nb: teoorias peaks laps tund aega varem ka magama minema, kuid praktikas see alati ei toimi.

(pilt laenatud: https://www.facebook.com/FamiliesUK/?hc_ref=NEWSFEED)