Muidugi on hea öelda, et laps ei pea minema peale kooli trenni vaid võib ka koju puhkama minna, aga kus on siis lõbu ja nauding lapse elus, kui ta ei saa mitte ühegi asjaga tegeleda, mis talle reaalselt huvi pakuks? Mind ajab lausa vihale, et koolisüsteem on ette loonud mingid suured mallid, mida iga endast lugupidav õpilane peab viksilt ja viisakalt järgima. Et maailma suurim saavutus on õppida hindele 5 ja lõpetada kiituskirjaga. Et õpilase olemust defineerib see, kui edukalt suudab ta mängida seda üüratut tuupimisfiaskot. Kuidas inimesed eeldavad, et praegusest koolisüsteemist kasvavad välja edukad ning õnnelikud inimesed, kui ainult toodetakse väsinud õppureid?
Koolisüsteem on õpilase organismile nii kurnav ja väsitav, et vähesed neist suudavad reaalselt anda endast maksimumi. Ma võin ausalt öelda, et minu jaoks polnud koolis midagi fantastilist. Ma mäletan siiamaani, kuidas ma olin väsinud ja kurnatud pidevast tuupimisest. Kuidas info tuli ühest kõrvast sisse ning peale kontrolltööd väljus teisest sama kiiresti. Ma mäletan, kuidas ei olnud oluline teadmiste omandamine vaid nende piisavalt pikk meelde jätmine. Olgem ausad, mind tõesti ei huvitanud füüsika valemite tagamaad, kuid mulle meeldisid numbrid ja nendega lahenduste leidmine. Mind ei huvitanud keemia valemite leidmine, kuid mind paelus bioloogia ja organismide areng ning evolutsioon. Mind ei huvitanud prantsuse keel, kuid ma armastasin inglise keelt. Ja mind absoluutselt ei huvitanud NATO test kooli spordiväljakul, et tõestada enda paremust teiste ees, kuid oi kuidas ma armastasin korvpalli.
Ma võin ausalt öelda, et ma olin koguaeg nii väsinud õppesüsteemist, et esimesed kaks tundi koolis ma lihtsalt magasin maha. Eriti kui oli tunniks prantsuse keel või ajalugu. Mu keha oli nii kurnatud sellest tuupimisest ja rassimisest, et ma olin pidevalt haige. Ma olin nii haige, et enamus aega käisin ma koolis 37.2 palavikuga, sest mu keha võitles kogu aeg uute viirustega, mida immunsüsteeminõrkus sisse lasi. Mul polnudki muud varianti kui käia haigena koolis, sest nädal aega kodus tähendas vähemasti 10-t järeltehtavat kontrolltööd, mille pidi sooritama vähemasti 10 päeva jooksul peale kooli naasemist. Kus kohas on siin loogika, et haigusest taastuv organism peab suurendama enda koormust vähemasti kahekordseks, et jääda ellu karmil õppemaastikul? See süsteem on nii vigane, sest tapab ära laste motivatsiooni kui ka tervise. Ja tervise all ma ei räägi ainult füüsilisest vaid ka vaimsest!
Vaimselt on kool lihtsalt laastav. Kujutad ette noort last, kes peab istuma 45 minutit üliigavas ja mittepaeluvas tunnis, kuulates täiesti ebaolulist kuiva informatsiooni, et hiljem teostada kontrolltöö vähemasti hindele 4? Mina kujutan. Olen olnud see noor, kelle jalg tõmbleb, et ainult see aeg kiiremini liiguks. Olen istunud ja üritanud tunda huvi teemade kohta, mis mulle tulevikus mitte kuidagi kasu ei too. Olen vaadanud ja proovinud olla korralik musterõpilane ning saavutada kõik tööd parimale tulemusele. Ma ütlen ausalt, kui mul vanemad mulle nii head mälu poleks pärandanud, siis ma poleks küll koolisüsteemist elusana välja tulnud. Ma olen näinud palju õpilasi, kes langevad masendusse, sest tulemused ei ole nii head, kui süsteem või nende enda vanemad neilt nõuavad. Ma olen näinud, kuidas õpilane ise nõuab endalt nii palju, et kogu tema vaimne maailm lihtsalt vajub ribadeks. Ja ma siiamaani ei saa aru, kas see pidev süsteeminõuete täitmine on kedagi õnnelikumaks ka teinud.
Eriti naeruväärne on minu arust see, kui võrreldakse humanitaarselt tugevaid inimesi reaalalade proffidega. Või kui füüsiliselt nõrk õpilane peab vastamisi seisma tippsportlasega. Me ei saa võrrelda inimesi, kes ei ole võrreldavad, sest see, kes jookseb kiiremini, ei pruugi olla nii andekas kunstnik või matemaatik. See, kes kirjutab eeposeid, ei pruugi kunagi aru saada füüsikast või keemiast. Kuidas ometi on siis võimalik neid ühele pulgale istuma panna ning lasta ratsutada sellel julmal tsirkuserattal? Kogu see süsteem on absurdne ja täielik potentsiaalide tapp. Kui me tahame saavutada edukaid oma ala spetsialiste, siis me peaksime panustama sellesse, milles need inimesed osavad on, mitte sellesse, milles me sooviksime, et nad osavad oleksid. Mitte keegi ei saa dikteerida noorele ette, kelleks ta saama peab. Õnnelikud inimesed kasvavad siis, kui nad saavad olla need, kes nad tegelikult on, arendades oskusi, mis on neil head ja mida nad armastavad. Ma siiralt loodan,et meie koolisüsteem jõuab kunagi järgi ka meie laste vajadustele, pakkudes neile naudingut, mitte potentsiaalide hävingut.
Võin siiralt öelda, et ise olin koolis õnnelik alles siis, kui õppisin juuksuriks - tegin seda, mida hing ihaldas, ilma üleliigse jama ning loomingut hävitava õppesüsteemita. Alles siis olin ma terve ja võimeline asju tõeliselt omastama ja nautima seda omapärast tegevust nimega õppimine. Ma ei taha öelda, et me peaksime õpilastele õpetama ainult neid asju, mida nad tahavad õppida, kuid ma leian, et õppimistahte ära võtmine ei ole samuti lahendus. Loodan, et tulevikus suudame saavutada õppesüsteemi, mis motiveerib lapsi koolis käima mitte läbi ühiskonna surve, vaid läbi nende oma soovi areneda ja avastada. Iga ainet saab õpetada loomingulisemalt kui kuiv raamatutekst ning iga õpilane väärib personaalset lähenemist. Õpilane ei tohiks olla üks kolmekümnest, vaid ta peaks olema eraldiseisev ning väärtustatud.
Minu jaoks pole olnud midagi ülearust ei ajaloos, eesti keeles ega kehalises kasvatuses, matemaatikast rääkimata, mis on põhimõtteliselt mõtlemise korrastamise tund. Olen suuremas osas leidnud väljundi koolis õpitule möödunud aastate jooksul. Kool muudab õpilase mõtlevaks isikuks või vähemasti taotleb seda - lõpuks õpib igaüks omamoodi ja omal määral. Haritus on see, mis jääb alles, kui õpitu ununeb. Kool õpetab leidma vahendeid. Noores eas peab aju saama rohkem tööd, sest siis on aju veel intensiivselt arenev. Mälu peab treenima ja erinevaid mälutreeninguid ja "tuupimist" peaks jätkama ka pärast kooli, et vaim oleks ergas.
ReplyDeleteTõsi, õpilasi tuleks rohkem kokku viia õpitava rakenduslike näidetega. Kui laps saab näha ja kogeda, väärtustab ta õpitavat rohkem. Paratamatult jääb aga ressursse puudu, et anda seda nii-öelda täisväärtuslikku õpet (aeg, raha, võimalused). Lõpuks tekib veel küsimus, et missugune see õpe siis peab olema, sest õpilased ja nende õppimisviisid erinevad.
See nii-öelda kooli sunnismaisus distsiplineerib, annab töövõime, pealehakkamise, õpetab keskendumist käesolevale ülesandele, ajaplaneerimist ja vastutustunnet. Kui valdkonda õpilasele ei tutvusta, kuidas temas selle vastu huvi saab tekkida? Kui huvi ei ole, kas peaks jääma ta selle valdkonna osas võhikuks?
Ma näen, mida soovisid öelda, kuid mulle tundus vaatenurk veidi liiga ühekülgne.
Inimene, liiatigi väike inimene on täpselt nii laisk kui tal lastakse olla. :)
DeleteVaatenurk ongi ühekülgne, sest mina esindan seda 50% inimestest, kes ei mahu praegusesse õppesüsteemi ning kelle jaoks see ei ole arendav. Jah, on tõesti umbes 50% inimesi, kellele see sobib, aga see ei tähenda, et ülejäänud peaksid kannatama nendele mittesobiliku süsteemi tõttu. Riiklikke gümnaasiume peaks olema erinevate suunitlustega, nagu on ka õpilasi. Osadel on vaja praktikat, et saada aru õpitu sisust, samal ajal kui teised lendlevad oma teoreerilistes teadmistes nagu vigurlennukid. Väga paljudes inimestes tekitab taoline sundimine vastumeelsust mitte distsipliini. Ühtlasi ei jäta see mingit ruumi loominguks ega ka noore inimese huvialadeks. Kool on suuremas osas kuiv teoreetiline pealesund, mis võtab ära noorukite elust suurema aja nende ärkvelolekust. Ma mõistan neid inimesi, kellele selline kastidesse pistmine sobib, kuid ma ei saa aru, miks ei mõisteta neid, kellele see ei sobi. Eriti praeguses üha suurenevas käitumishäiretega ühiskonnas. Paljud probleemid oleks olemata, kui süsteem suudaks läheneda õpilastele vastavalt nende vajadustele, mitte süsteemi omale.
DeleteMa leian, et lahenduseks oleks leida kesktee Waldorf-tüüpi koolide kui ka riiklike koolide vahel, mis hõlmaks rohkem kui ühte õpetamismetoodikat.
Ja väike inimene ei ole üldse laisk, väike inimene kasvatatakse laisaks. Vanemad on oma laste eeskujud ja lapsed on oma vanemate nägu. Kui me laseme lastel omaalgatuslikult aidata ja teha, hoolimata ebaõnnestumisest, ainult siis me saame kasvatada usinat last. Ole hea eeskuju, kes suunab, sest lapse jaoks oled sa maailm! Asi ei ole distsipliinis vaid oskuses last tegevustesse kaasata.