Ma ei oskagi täpselt kirjeldada, mis on see emotsioon, mis valdab ühte kolme lapse ema tema kõige madalamatel hetkedel. Ma ütlen ausalt, et ma pole jaanipäevast saati enda emotsionaalset tasakaalu ja stabiilsust tagasi saanud. Vahetult enne Jaanipäeva istusin ma Rolandiga 5 päeva haiglas, sest tal oli tõsine soolepõletik. Me sattusime sinna järsku keset päeva, samal ajal kui vanemad lapsed lasteaias olid.. Täiesti ette valmistamata ja ootamatult. Need olid ühed äärmiselt rasked 5 päeva, täis teadmatust, lapse süles tassimist, emotsionaalset kui ka füüsilist kurnatust. Ja peale seda pole miski endine. Vanemates lastes tekitas see tõsist ahastust ja igatsust, mille tagajärjel oleme Etsiga näinud sellist põrgut, kisa ja vastuhakku. Õnneks vaikselt on asi paremaks muutunud ajaga, kuid ma ise tunnen, et see kõik on mind laastanud. Lisaks on Ets olnud emotsionaalselt üleväsinud, mistõttu võtsin ette "puhkuse" lastega koos Hiiumaal ja jätsin Etsi "maha" mõneks ajaks, et ta saaks ennast laadida ja ma saaks minna koju mehe juurde, kes oleks tervem. Mina ise.. Noh, viisakalt öeldes olen omadega kuskil pimedas urus haiglas käigust alates. Ma olen emotsionaalselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Absoluutselt kõik minu baasvajadused on rahuldamata: uni on puudulik, üksi pole saanud olla, tööd pole saanud teha, enda eest pole hoolt kandnud. Selline tunne on olnud, et ma olen lõksus iseenda apaatses olekus, mis väljendub suurel määral tundega nagu sa oleks kukkunud auku, mille seinad on liiga kõrgel, et välja ronida. Ütlen ausalt, on paremaid kui ka halvemaid päevi. Mõni päev on lausa fantastiline, kus mul on energiat kõigi jaoks ja ma naudin seda hetke. Teine päev on aga nii jube, kus ma lihtsalt sõdin päev läbi oma lastega, olen närvis ja tige. Mitte just kõige fenomenaalsem ega ka parim ema. Ma tunnen, et ma ei jaksa enda lastele panustada seda, mida nad väärivad. Et ma ei jõua nendega koos piisavalt aega veeta ja ma lihtsalt üritan päevi mööda saata..
Kui ma 28. juulil Hiiumaale tulin, teadmata kauaks, siis olin ma täis väsimust, tülpivust, närvilisust. Ma olin nii tühi, et absoluutselt kõik sigadused, mida mu lapsed tegid, ajasid mind närvi. Tänaseks olen siin olnud juba nädal aega ja ma tunnen, et varsti ehk ma suudan jälle. Jah, ma pole veel see, kes ma olin enne, kui Rolandiga haiglasse sattusin, aga ma tõesti üritan sinna positiivsusesse tagasi jõuda. Ma ei jaksa kuskil käia ja midagi teha. Ja ma naudin lihtsalt olla siin toredas mesindustalus, kus põllud on heinapalle täis, aiamaal herned ja kasvuhoone maitsvaid värskeid üllitisi täis. Võib vist väita, et ma pugesin siia peitu, natukene antisotsiaalse ning väga tühja ja närvilisena. Ma siiralt loodan, et selleks hetkeks, kui ma pean siit minema, olen ma jälle parem inimene. Sest täna olen ma tühi, kuri ja väsinud.
Kõige hullem selle augu juures on see, et ma tean miks ma sinna sattusin, ma tean kuidas sellest välja tulla, aga mul ei ole seda aega ja energiat, et enesega tegeleda. Ma hakkasin kirjutama täna ainult selle pärast, et kirjutamine on üks mind tõstvatest tegevustest, mis aitab mind hästi maandada. Ütlen ausalt, ma olen vältinud kirjutamist ja leidnud palju põhjuseid, miks ma seda teha ei saa, sest siin augus oma sooja emotsionaalse sita sees istumine on ju nii palju mugavam, kui probleemiga päriselt tegelemine. Probleemiga tegelemine nõuaks ju ometi oma vibra tõstmist ja ennast parandavate tegevuste tegemist. Ja no mu egole ikka täiega meeldib siin pasa sees vinguda ja viriseda selle üle, kui sitt ja raske kõik on. Põhimõtteliselt on see blogipostitus üks suur sõda minu egoga, kes ei soovi avaldada tõelist eluraskust ja seda kuidas suurest õnnest võib saada loetud päevadega suur kaos. Mitte keegi ju ei taha avalikult tunnistada, et: tere, ma olen täna sitt ema. Tere, ma olen täna emotsionaalselt persses. Tere, ma ei saa hakkama. Tere, mul on raske ja ma olen üleväsinud. Tere, ma olen emotsionaalselt ebastabiilne. Tere, ma olen karjunud oma laste pahanduste peale liiga palju. Tere, ma tahaks nutta jõuetusest. Tere, ma lükkan inimesi eemale, et üksi oma pasas istuda. Tere, ma väldin oma abikaasat, sest mul ei ole talle emotsionaalselt midagi anda, kui ma nii katki olen. Tere, ma ei suuda oma laste tegevustesse panustada. Tere, mul pole midagi anda kellelegi. Sest selle tunnistamine võib aidata kuhugi jõuda ja paraneda. Sest oma pasa jagamine võib aidata inimesel raskused seljatada ja ennast sirgu ajada. Ja mis veel kõige hullem, äkki siis keegi saab teada, kui suure sooja pasa sees ma istun.
A teate, täna saadan ma enda ego persse. Ma ei viitsi enam istuda siin sitahaisu sees ja mõelda, et ma olengi selline. Täna on minu aeg tõusta kõrgemasse vibrasse ja olekusse, et ma jaksas jälle olla see inimene, kellega mulle endale meeldiks koos olla. Ma olen piisavalt siin augus istunud ja mul on tõesti aeg välja ronida. Sest tegelikult olen ma väga hea ema, kes lihtsalt on pikka aega olnud liiga kurnatud ja väsinud, et keskenduda sellele, mis elus on hästi, mitte sellele, mis on halvasti. Tegelikult on mul suurepärased lapsed, võrratu abikaasa ja fantastiline elu. Ja tegelikult olen ma tõeliselt armastav inimene. Ja mul on aeg võtta ennast kokku, sest see sitt ei teeni mind. See sitt ei aita mu lapsi ega too neile rõõmu. Mul on aeg leida ennast ülesse ja aidata ennast sellest kuradima august välja, sest mitte keegi teine ei saa seda minu eest teha, kui ma seda ise ei taha! See blogipostitus on esimene samm tervenemises, sest kui terve maailm teab minu paska, ei saa ma selles enam taganeda ja sinna sisse peitu pugeda!
Niisiis, mis on minu sõjaplaan minu egoga? Absoluutselt pole õrna aimu ka mitte! Aga ma usaldan elu ja ma vaatan, mis energiat see kaunis Hiiumaa mulle pakub. Üks on kindel, ma alustan täna tänulikkusest. Mis on see, mille eest ma olen täna tänulik? Ma olen tänulik, et mu 3 last magavad korraga lõunaund hetkel, et ma saan seda postitust teha. Ma olen tänulik selle võrkkiige üle, millesse paistev päike nii mõnusast mu meeli paitab. Ma olen tänulik, et mu isa kasvuhoone ja aiamaa on lookas kõike head ja paremat. Ma olen tänulik selle looduse üle, mis nii harmooniliselt minuga koos kõlab. Ma olen tänulik enda laste üle ja selle üle, kui armsad nad oskavad olla. Ma olen tänulik, et on olemas vahustatud piimaga kohvi! Ma olen tänulik, et lehed puudel sahisevad nii rahustavalt ja sirtsud siristavad oma kaunist ja meelikütkestavat meloodiat. Ma olen tänulik, et mul on nii hea pere. Ma olen tänulik, et mul on Käthlin, kes minuga siia Hiiumaale kaasa tuli ning mind nii palju aidanud on ja mu paska talub. Ma olen tänulik, et ma saan lastega telgis magada ja kogeda seda tõelist maaelu. Ma olen tänulik, et mu 3 sss-toolides last mahuvad koos minuga meie "ajutisse pereautosse" ehk ford focuse väiksesse punni. Ma olen tänulik, et elu on mulle nii palju küllust andnud. Ma olen tänulik, et ma tean, kus ma olen hetkel oma emotsioonidega ja tean, kuhu ma tahan nendega minna. Ma olen tänulik, et ma olen lõpuks valmis edasi liikuma. Ma olen tänulik, et ma hakkasin seda postitust kirjutama. Ma olen nii tänulik, et ma saan enda pasa avalikult lauale lüüa ja edasi liikuda. Ma olen tänulik, et ma olen õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja! Aitäh, elu, et sa oled mulle nii palju andnud ja, et sa annad mulle veel nii palju enamat!
F´ck this shit! I´m moving on!
