Nagu ikka lasin heinal korralikult kasvada, kuna eelmine aasta läks trimmer katki, siis sai ta see kord õite hästi pikkust vihuda. Oli teine umbes meetripikkune, kui mul kopp ette viskas ja viimasel jaanipäeva poe lahtioleku pooltunnil poodi marssisin ja endale uue nunnu ja võimsa Husqvarna trimmeri soetasin. Läksin siis koju nagu laps kommipoest ja nuiasin mehelt vaba õhtut, et uue mänguriistaga põlluvahel möllata.
Ja oi kuidas teine lõikas seda heina nagu nuga sooja võid. Selline nauding ja puhas töörõõm. Eelmine trimmer oli mul kohati nagu kuri vanaeit, kes vingu lastes oma söögi valmis praeb samal ajal kättemaksu plaanides taignarulli poole vaadates. Ja nagu ikka vanaduses, siis too mul eelmisel suvel oma kanguses murdus, lausa pooleks. Ei tasu ikka seda vana vingu endas hoida.
Igatahes, mahalõigatud hein sai nüüd kuumalaine ajal korralikult kuivada, kuniks ma eile taeva poole unistades vaatasin, et ilmateade valetab ja tuleb ikka vihma ka. Läksin ja riisusin siis kähku põllul heinad kokku, tõmbasin nööriga koomale ja vedasin katuse alla oma tulevikku ootama. Muidugi enne pidi laskma lastel heinas hüpata, et ikka korralikult asja sisse õnnistada. Heina oli see aasta nii palju, et üks korralik jupp jäi ka põllule uut elu ootama. Ja kui hein katuse all, hakkas vihma sadama, mille käes lastega tantsida sai ja mis mõnusalt keha maha jahutas. ☺️
