Täna pikka juttu ei tule.

EmaArmastus  on ikka üüratu.. Siis kui vanemad tapeeti seina panid, "vaatas" Emili multikaid. :D Pikemalt meie ehitusest kirjutan siis, kui nupud üles leian või uue arvuti saan ;)

Viimane kuu ühes pildis.

Kuidas Teil siis viimasel ajal läinud on? :D

Kellakeeramise iroonia

Just hiljaaegu ma lugesin enda  3 aasta tagust postitust, kus kisendasin halleluuja kellakeeramise fenomenile, sest tänu sellele sain varastada tunnike und, mida ma nii väga ka armastan. Tunnike seda mesimagusat ja super mõnusat und.. Tutkit Vasja, ütleks mulle naabrinaine, kui ma veel mustamäe paneelmaja hiilguses elaksin, sest lapsevanemate reaalsuseks on kella keeramine totaalne piin ja kannatus. Samal ajal kui kõik lastetud inimesed magavad sügisperioodil tunnike kauem, siis mina ärkan tänu sellele kellaajaliselt tunnike varem. Nimelt reaalsus on see, et lastevanemate äratuskellaks on nende laps, kelle bioloogilisel äratuskellal on  totaalselt ükskõik minu unevajadusest. Lapsed on justkui majapidamise diktaatorid, kes hoolimata sinu soovidest ja unistustest lasevad ikka oma jonni edasi. Paraku kui lasta väikelapsel üksinda üles tõusta, siis kohe kindlasti kakab ta ennast täis, lõhub ära kõik sinu tähtsad dokumendid, ronib laua peale ja kukub sealt alla, sööb ära kõik koera krõbinad, ajab laiali loomade jooginõu, õpib ise avama akent ja ronib õue, ummistab wc-poti oma mänguasjadega või tegeleb veel sajakümne erineva keelatud/ohtliku tegevusega. Niiet ükskõik kui palju me ka ei tahaks ignoreerida oma lapse bioloogilist äratuskella, peame me ikkagi alistuma oma tema vajaduste ja ohutuse ees. Niiet lapsevanemad, mis seal ikka, sära silma, magamine unelmatesse ning edasi võiduka päeva lõpuni. Ja valutut üleminekut talveajale!

Nb: teoorias peaks laps tund aega varem ka magama minema, kuid praktikas see alati ei toimi.

(pilt laenatud: https://www.facebook.com/FamiliesUK/?hc_ref=NEWSFEED)

Kuidas sai minust hoiukodu?

Alustuseks mainin ära, et hoiukodu staaži on mul nüüdseks natuke alla kahe aasta. Selle aja jooksul olen ma olnud hoiukoduks kolmele kassile ning viiele koerale.

See otsus, miks minust sai hoiukodu tekkis tegelikult minu enda isiklikust vajadusest. Nimelt suri 2015. aasta 7. jaanuaris ära minu kallis koer, kes peale tänavaelu oli minu ustav sõber 11. ilusaks aastaks. Ta oli mu pereliige ning meeletult kallis ning armas  minu jaoks, mistõttu ta surm mõjus mulle laastavalt ja masendavalt. Ma ei kannatanud välja korteri tühja kõledust. Tunne, mis minus tekkis oli depressiivne ning ma teadsin, et mu korter vajab mingit elu, et edasi minna. Ma võtsin vastu otsuse, et  vajan enda ellu kedagi, kes aitaks mind, kuid keda saaksin ka ise aidata. Niisiis pöördusin pesaleidja poole sooviga hakata hoiukoduks kassile, kes peab tervislikel põhjustel hädasti hoiukoju saama. Mainisin ka ära, et eelistan rahulikuma iseloomuga kassi, sest metslastega pole senimaani kogemusi.

17. jaanuaril kohtusin ma Pesaleidja kassitoas Mailaga. Kui nüüd aus olla, siis pidi vabatahtlik ta minu jaoks üles otsima, sest Maila oli väga tagasihoidlik ning arg, hoidis eemale nii inimestest kui ka kassidest. Maila peamine probleem oli see, et ta ei julgenud söömas käia, sest teised kassid kiusasid teda. Selle tõttu oli ta alakaaluline ning a-sotsiaalne. Kodustes tingimustes muutus kahenädalaga kõik. Kass õppis armastama paitamist, hakkas mängima, nurruma, võttis kaalus juurde ning muutus korralikuks elutiigriks. Ei saa küll öelda, et muutus ilma käpalöökide, sisina või kapi taha peitmiseta oleks kulgenud, kuid areng oli silmaga näha. Tänaseks on Mailast saanud korralik Lõvi, kes on meie maja peremees. Vahel on ta küll arg, eriti võõraste suhtes, kuid sellest hoolimata suur paimaias nurrukass. Kui me oma majja kolisime, sai Mailast ka meie pereliige ning hoiukodust sai päriskodu. See on uskumatu, kui hea võimalus on hoiukodundus enda jaoks õigete pereliikmete leidmiseks! Ja samal ajal saad aidata neid, kes abi vajavad.. Täpsemalt saab lugeda Mailast siit: http://maakadlinnast.blogspot.com.ee/2016/03/maailm-labi-maila-silmade.html

2015. aasta lõpupoole  liitus meie segasummasuvilaga Kohtla-Järvel eutanaasiasüsti oodanud Musja. Musja oli ehtne turukass, kes näitas oma iseloomu ikka väga karmilt. Tema kohanemine võttis aega rohkem, umbes 3 nädalat, ning ühtlasi tagas ka mitmeid kriime kätel. Musja ei tahtnud pai, ega lähedust. Ta eelistas olla iseseisvalt eemal ja nina krimpsutada. Kuid ajaga sain ma ka temaga sõbraks. Nii sõbraks kohe, et karmi iseloomuga turukass tegi minuga ninatutvust, käis mul järel nagu koer ning istus minu kõrval diivanil. Ainuke suurem probleem oli see, et Maila ei olnud Musjast vaimustuses, mistõttu peatselt Musja ka tee oma uude päriskoju leidis.

Koertest ma rääkima ei hakka, kuid minu viimane hoiukass oli ja on kõige suurem frukt, keda ma kohanud olen. 2016. aasta jaanuaris saabus meie juurde Valga farmist punane triibuline 8-kuune isane kass. Ma ütlen ausalt, nii jubedat metslast kui tema, ei ole mina enda elu sees pidanud katsuma. Kassi nimeks sai Rebase Rein, pildi peal nunnu ja süütu näoga väike armas kassipoiss. Reaalsuses on aga nii, et esimese viie minutiga, kui Rein oli meil olnud, oli ta terve mu toa pahupidi keeranud. Ta oli tekitanud totaalse kaose, asjad igalt riiulilt maha visanud, hüpanud ruloodele, lampidele ja igale poole mujale. Rein jooksis paaniliselt ära, kui keegi ta poole tuli. Ta ei söönud nädal aega mitte midagi. Ta mjäugus ööpäev läbi, eriti öösel. Ta oli nagu põrguline ja kõigele lisaks hüppas ta mu laelambi laest alla. Kaks nädalat oli möödas kui Rein hammustas mu näpu sügavalt verele. Ma võin täiesti ausalt öelda, et ma kartsin teda. Ma küsisin pesaleidjast, kas keegi võtaks ta endale. Et ma ei oska enam midagi peale hakata ja ma tõesti väga väga kardan teda. Ma olin paanikas, aga ma polnud üksi. Rein kartis ka. Lahenduse leidsin ma näitusepuurist ning Reinu asetamisest sellega elutuppa. Vaikselt ta kohanes meiega. Kuu aega hiljem sain ma teha esimese pai ning poolteist kuud hiljem tuli ta juba ise pai nuruma. Metslane hakkas kaduma - välja tuli väike armas mänguhimuline kiisu. Suur nurrumootor. Tänaseks on Rein leebe ja meeletult armas sülekass, kes ronib kasvõi näkku, et pai saada. Ta nurrub valjemini kui vanakooli Mustang, laseb lastel ennast kallistada, magab koera kaisus, mängib Mailaga. Käib isegi ilusti õues ja küsib tuppa tagasi. Tänaseks on juhtunud see, mida ma lubasin, et kunagi ei juhtu- Reinust on saanud meie pereliige. Ma ei oleks eales uskunud, et sellest metslasest saab kunagi nii armas ja südamlik kass. Ja kui ma ise ei teaks, siis ma ei usuks, et ta üldse nii kuri suudab olla.  Täpsemalt saab lugeda Reinust siit: http://maakadlinnast.blogspot.com.ee/2016/09/rein.html

Niiet kniks minu kahele nurrumootorile ja halleluuja Pesaleidja hoiukodundusele, mis aitas meie pere jaoks need õiged leida! Soovitan siiralt oma majja nurru tuua Pesaleidja hoiukodu programmiga!;) Üks õnnelik kiisu hoiukodus/kodus tähendab juba ühte päästetud hinge! Minu loo moraaliks on see, et iga kass väärib võimalust, sest ilma seda andmata, võid sa ilma jääda oma parimast ja ustavamast sõbrast!

Õppesüsteem

Ma pean täitsa ausalt ütlema, et minu arust on praegune koolisüsteem täiesti naeruväärne. Kui ühiskond jõuaks ka sellele arusaamule ning muudaks riiklike gümnaasiumite toimimissüsteemi, siis võib-olla ei oleks tulemuseks totaalselt ülekurnatud õpilased, kes päevast-päeva peavad tegelema asjadega, mis neile absoluutselt huvi ei paku. Õppesüsteem peaks olema tasakaalus ning hõlmama endas nii realistlikke kui ka loomingulisi õppeaineid ning õppeviise. Samuti on kodutööde hulk lihtsalt naeruväärne, sest mitte ükski laps ei saa koolipäeviti puhata normaalse inimese kombel. Lapsed lähevad kooli kella 8-ks hommikul ning üldiselt nende koolipäev lõppeb 15.00 -16.00, see teeb keskelt läbi 8 tunnise tööpäeva, mis on tavaline täiskasvanud inimestele. Peale kooli käib suur osa lastest kuskil trennis või ringis või mõne muu arendava hobiga tegelemas, mis tähendab, et koju puhkama jõuavad nad alles kella 17.00-19.00 paiku. Selle asemel, et aga puhata, lähevad lapsed hoopis päevikus kirjas olevaid kodutöid tegema, mis võtavad omalt poolt tunni-kaks. Ja ongi kell äkiliselt saanud 21.00, mis jätab keskmise lapse täisväärtusliku uneaja saavutamiseks 1 tunni vaba aega, et siis voodisse surnuna heita ja järgmisel päeval uuesti algusest alustada. Palun, kas keegi oskaks mulle seletada, kus kogu selle süsteemi juures on loogika? Kus on lapsesõbralikkus? Kus on puhkehetk?

Muidugi on hea öelda, et laps ei pea minema peale kooli trenni vaid võib ka koju puhkama minna, aga kus on siis lõbu ja nauding lapse elus, kui ta ei saa mitte ühegi asjaga tegeleda, mis talle reaalselt huvi pakuks? Mind ajab lausa vihale, et koolisüsteem on ette loonud mingid suured mallid, mida iga endast lugupidav õpilane peab viksilt ja viisakalt järgima. Et maailma suurim saavutus on õppida hindele 5 ja lõpetada kiituskirjaga. Et õpilase olemust defineerib see, kui edukalt suudab ta mängida seda üüratut tuupimisfiaskot. Kuidas inimesed eeldavad, et praegusest koolisüsteemist kasvavad välja edukad ning õnnelikud inimesed, kui ainult toodetakse väsinud õppureid?

Koolisüsteem on õpilase organismile nii kurnav ja väsitav, et vähesed neist suudavad reaalselt anda endast maksimumi. Ma võin ausalt öelda, et minu jaoks polnud koolis midagi fantastilist. Ma mäletan siiamaani, kuidas ma olin väsinud ja kurnatud pidevast tuupimisest. Kuidas info tuli ühest kõrvast sisse ning peale kontrolltööd väljus teisest sama kiiresti. Ma mäletan, kuidas ei olnud oluline teadmiste omandamine vaid nende piisavalt pikk meelde jätmine. Olgem ausad, mind tõesti ei huvitanud füüsika valemite tagamaad, kuid mulle meeldisid numbrid ja nendega lahenduste leidmine. Mind ei huvitanud keemia valemite leidmine, kuid mind paelus bioloogia ja organismide areng ning evolutsioon. Mind ei huvitanud prantsuse keel, kuid ma armastasin inglise keelt. Ja mind absoluutselt ei huvitanud NATO test kooli spordiväljakul, et tõestada enda paremust teiste ees, kuid oi kuidas ma armastasin korvpalli.

Ma võin ausalt öelda, et ma olin koguaeg nii väsinud õppesüsteemist, et esimesed kaks tundi koolis ma lihtsalt magasin maha. Eriti kui oli tunniks prantsuse keel või ajalugu. Mu keha oli nii kurnatud sellest tuupimisest ja rassimisest, et ma olin pidevalt haige. Ma olin nii haige, et enamus aega käisin ma koolis 37.2 palavikuga, sest mu keha võitles kogu aeg uute viirustega, mida immunsüsteeminõrkus sisse lasi. Mul polnudki muud varianti kui käia haigena koolis, sest nädal aega kodus tähendas vähemasti 10-t järeltehtavat kontrolltööd, mille pidi sooritama vähemasti 10 päeva jooksul peale kooli naasemist. Kus kohas on siin loogika, et haigusest taastuv organism peab suurendama enda koormust vähemasti kahekordseks, et jääda ellu karmil õppemaastikul? See süsteem on nii vigane, sest tapab ära laste motivatsiooni kui ka tervise. Ja tervise all ma ei räägi ainult füüsilisest vaid ka vaimsest!

Vaimselt on kool lihtsalt laastav. Kujutad ette noort last, kes peab istuma 45 minutit üliigavas ja mittepaeluvas tunnis, kuulates täiesti ebaolulist kuiva informatsiooni, et hiljem teostada kontrolltöö vähemasti hindele 4? Mina kujutan. Olen olnud see noor, kelle jalg tõmbleb, et ainult see aeg kiiremini liiguks. Olen istunud ja üritanud tunda huvi teemade kohta, mis mulle tulevikus mitte kuidagi kasu ei too. Olen vaadanud ja proovinud olla korralik musterõpilane ning saavutada kõik tööd parimale tulemusele. Ma ütlen ausalt, kui mul vanemad mulle nii head mälu poleks pärandanud, siis ma poleks küll koolisüsteemist elusana välja tulnud. Ma olen näinud palju õpilasi, kes langevad masendusse, sest tulemused ei ole nii head, kui süsteem või nende enda vanemad neilt nõuavad. Ma olen näinud, kuidas õpilane ise nõuab endalt nii palju, et kogu tema vaimne maailm lihtsalt vajub ribadeks. Ja ma siiamaani ei saa aru, kas see pidev süsteeminõuete täitmine on kedagi õnnelikumaks ka teinud.

Eriti naeruväärne on minu arust see, kui võrreldakse humanitaarselt tugevaid inimesi reaalalade proffidega. Või kui füüsiliselt nõrk õpilane peab vastamisi seisma tippsportlasega. Me ei saa võrrelda inimesi, kes ei ole võrreldavad, sest see, kes jookseb kiiremini, ei pruugi olla nii andekas kunstnik või matemaatik. See, kes kirjutab eeposeid, ei pruugi kunagi aru saada füüsikast või keemiast. Kuidas ometi on siis võimalik neid ühele pulgale istuma panna ning lasta ratsutada sellel julmal tsirkuserattal? Kogu see süsteem on absurdne ja täielik potentsiaalide tapp. Kui me tahame saavutada edukaid oma ala spetsialiste, siis me peaksime panustama sellesse, milles need inimesed osavad on, mitte sellesse, milles me sooviksime, et nad osavad oleksid. Mitte keegi ei saa dikteerida noorele ette, kelleks ta saama peab. Õnnelikud inimesed kasvavad siis, kui nad saavad olla need, kes nad tegelikult on, arendades oskusi, mis on neil head ja mida nad armastavad. Ma siiralt loodan,et meie koolisüsteem jõuab kunagi järgi ka meie laste vajadustele, pakkudes neile naudingut, mitte potentsiaalide hävingut.

Võin siiralt öelda, et ise olin koolis õnnelik alles siis, kui õppisin juuksuriks - tegin seda, mida hing ihaldas, ilma üleliigse jama ning loomingut hävitava õppesüsteemita. Alles siis olin ma terve ja võimeline asju tõeliselt omastama ja nautima seda omapärast tegevust nimega õppimine. Ma ei taha öelda, et me peaksime õpilastele õpetama ainult neid asju, mida nad tahavad õppida, kuid ma leian, et õppimistahte ära võtmine ei ole samuti lahendus. Loodan, et tulevikus suudame saavutada õppesüsteemi, mis motiveerib lapsi koolis käima mitte läbi ühiskonna surve, vaid läbi nende oma soovi areneda ja avastada. Iga ainet saab õpetada loomingulisemalt kui kuiv raamatutekst ning iga õpilane väärib personaalset lähenemist. Õpilane ei tohiks olla üks kolmekümnest, vaid ta peaks olema eraldiseisev ning väärtustatud.

Rein

Mõtlesin tükk aega ja otsustasin, et üks armas pereliige vajaks ka põhjalikumat tutvustamist. See on kindlasti meie pere üks suurim muutuja ning samuti ka üks kõige tüütum nunnupall. Meie kass nr 2 ehk Rebase Rein. Kusjuures Rebase Reinu nimeks pidi saama Reinuvader(tema oranži-valge kirju välimuse ja salakavaluse järgi), kuid vanemvabatahtlik soovitas sinna mingi nime veel lõppu panna nt Rein.  Mulle sobis ning ütlesin, et pangu siis Reinuvader Rein. Õhtul siis mulle kirjutati ja öeldi, et Reinu nimeks sai Rebase Rein, sest üks teine tegelane arvas, et nii oleks parem.. Nii palju siis minu Reinuvaderist.. Aga kodus on ta meil lihtsalt Rein!

Nimelt tuli Rein hoiukassina meile selle aasta Jaanuaris, päev enne seda, kui ma teada sain, et hoiukoer Pontsik hakkab peagi poegima. Rein tuli meie juurde Valgas asuvast farmist, kuhu suurem kassikoloonia tekkinud oli. Ta oli ca 8-kuune isane iludus, kellega kaasnes suur paanikanupp ning äärmistel metsik iseloom. Esmakohtumisel suutis ta mind korralikult ära ehmatada, sest nii kiiret ja paanikas kassi ei olnud ma eales kohanud. Ta oli reaalselt ka ninjakass, sest kui ma ta juuksuritoas transpordipuurist välja lasin, siis hakkas pihta selline möll. Esimalt jooksis ta pikali kõik pudelid, purgid, kammid ja muud tarvikud, mis mul riiulitel ja kappidel oli. Tal ei kulunud 2-te minutitki, et juuksurituba tõeliseks segasummasuvilaks muuta. Kui ma sinna tuppa läksin, siis ta hüppas lambi otsa,  üritas seina mööda üles ronida, kargas ruloo külge, proovis diivani taha pugeda, ronis juuksemannekeenidele pähe, peaaegu lõhkus ära ka põrandalambi. Ta oli nagu tõeline metskass, kes meeleheitlikult lihtsalt igale poole kargas. Vähemasti oli lihtne otsustada - Rein kolib lastetuppa, sest see vajab niikuinii varsti remonti.

Viisin siis Reinu lastetuppa elama. Panin toidud ja joogid talle valmis, liivakasti ka ning vabastasin kassi puurist. Võtsin vastu otsuse, et jätan ta mõneks ajaks rahule. Terve aeg, kui kedagi toas ei olnud, kass kräunus. Järgmisel päeval läksin temaga tutvust tegema, kuid kass oli ikka samasugune, kartis, jooksis eest ära, pelgas. Ta ei olnud valmis mitte mingisugust kontakti looma ega tahtnud isegi natuke huvi tunda minu kui inimese vastu. Kui üritasid talle läheneda jooksis ta paanikas ära toa teise otsa.
Rein boikoteeris kõvasti enda uute elutingimuste üle ning keeldus toidust ja joogist lausa nädal aega. Kui ma üritasin teda kinni püüda, et kasvõi natukenega söögipoolset talle sisse saaks, siis hüppas ta mul alla laelambi, kiskus laiali kõikmis ette jäi ning üritas ka mööda seina minema põgeneda. proovisin ka metsikute "rahustamise" võtet tekiga, mille peale muutus kass vedelaks nagu limakoll ning siples ennast lahti ning hammustas mulle näppu kolm sügavat auku, mis verest tilkuma hakkasid, endal silmis saatanlikke sädemeid lüües. Asi oli ametlik - mina kartsin seda kassi nüüdsest sama palju, kui see kass kartis mind. Ma nutsin ja olin hüsteerias. Möödas oli üle 2 nädala, polnud toimunud mitte mingisugust arengut, kass üksi toas olles kräunus nagu munadega aia vahele jäänud pull ning ainuke, mis ma mõelda suutsin, oli see, kuidas ma sellise hullumaja endale koju sain. Saunas elutses mul sellel ajal Pontsik, kes vaikselt poeginud oli ning toas metsakiisu, kes kõik oma teel katki teeb. Ma ei saanud aru, mis toimub ja kuidas üks kass saab nii kuri ja vastik olla. Ma reaalselt mõtlesin, et annan ta kellelegi, kes oskab paremini. Kellel on rohkem kogemusi. Ma kartsin, et ta teeb mu tütrele liiga. Samuti ähvardas Ets mitu korda öösel kräunuva kassi sauna Pontsikule seltsiks viia, et lõpuks magada saaks. Pidev mjäugumine võis tõesti hulluks ajada.

Siis aga võtsin ma kasutusele salarelva. Rein kolis elama näitusepuuri, mis asetses elutoas. Puuri peal oli mul lina, ning puuri üks väike külg oli jäätud lahtiseks, et kass saaks piiluda ja uurida eluolu. Nagu ennegi, käitus Rein esimesed nädalad nagu tõeline metslane, kuid areng hakkas vaikselt toimuma.

Umbes kuu aega peale meie juurde saabumist, sain ma esimese pai, nädal peale seda ka nurru. See oli nii uskumatult suur võit, et me ise ka ei uskunud. Rein hakkas lõpuks leebuma ning avasime ta puuriukse, et kass vabakäigul saaks olla. Poolteist kuud peale saabumist oli karmist metsakiisust saanud üpris paimaias kiisu. Jah, alguses oli ta tõesti väga ettevaatlik ja kartlik. Kui kass tuli meie juurde diivanile, siis me keegi ei liikunud enam, isegi kui oli õudne pissihäda. Lihtsalt selle pärast ei liikunud, et teda mitte ehmatada. Rein hakkas vaikselt mängima. Alguses siis, kui kedagi läheduses ei olnud, hiljem juba sulepulgaga. Vaikselt üritas ta ka Mailaga tutvust luua ja mängu teha ning arusaamatuks jäi tõsiasi, et Toriseja Maila talle iga kord sisisedes käpaga pani. Saades aru, et Mailast sõpra ei saa, puges Rein hoopis koer Petsu külje alla, kellest ka sai tema "kasuema". Ükskord üritas ta isegi Petsult nibust piima juua.. Ilmselgelt koduigatsus.

Tegelikult enam ei läinudki kaua aega, kui Reinust sai tõeline sülekass. Ta hakkas ise sülle ronima, käis järgi, nurus pai. Mängis koguaeg ja igal pool absoluutselt kõigega. Ühel hetkel muutus ta nii mugavaks, et pai nimel oli valmis isegi näkku ronima. Tegelikult on ta siiamaani selline.. Ta on maailma kõige armsam paimaias nurrumootor, kes ühtlasi on nii tüütu ja järjepidev oma sülleronimisega. Siin võiks teha mitmeid lühifilme simon-cat´iga võistlemiseks, sest Rein on täpselt selline. Isegi kõige suuremad kassisõbrad on pidanud tunnistama, et ta on parajalt tüütu, kui juba peale 20dat korda sülest maha tõstmist ta jälle tagasi ronib. Ja ta ei roni niisama, ta ronib näkku, rinnale, õlale, arvutiklaviatuuri peale. Põhimõtteliselt "everything Simons cat can do, he can do better". Aga ta on armas. Ta on armas meiega, minu tütrega, minu koera Petsu kui ka teie kassi Mailaga. Jah, Rein on nii tüütu, et isegi minu antisotsiaalne kass Maila võttis ta omaks ning hakkas temaga vastu mängima.. Maila lihtsalt teab, et Reinust ei saa lahti ning kergem on alla anda.

Nüüdseks õpetasime Reinu ka väljas käima. Esimesel korral kui ta välja jooksis, saime ta alles 9 päeva hiljem kätte ning seda ainult tänu püügipuurile, sest esmane  õuekogemus tegi temast tõelise metslase. Ta ei tulnud ligi, jooksis minema, peitis end ära. Käisime siis kiibistamas ja kastreerimas ära ning hakkasin vaikselt uuesti harjutama. Eks ma siis tasapisi temaga koos õues olin, kuni ta hakkas ise käima ning ukse taga tuppa nõudma. Nüüd, umbes kuu aega hiljem, käib Rein iseseisvalt õues, laseb seal ennast paitada, tuleb kutsumise peale meie juurde ning ajab rõõmsalt sügislehti taga. Tema uueks lemmiktegevuseks on saanud õues kanade jahtimine, ronimine ning Petsu eest ära jooksmine. Üks päev tõi ta meile isegi hiire ukse ette.. Kas pole mitte armas kingitus?!

Tegelikult on mu lool ka moraal. Ma tahtsin alla anda Reinu osas ning olin kindel, et sellest kassist ei saa perekiisut. Ma kartsin teda, pelgasin. Ja mõelge, kui ma oleks alla andnud, siis ma poleks näinud esimesi edusamme pooleteise nädala pärast. Ma poleks saanud teha talle pai ning kuulda tema vapustavat nurrumist. Mu tütrel ei oleks nii armast kassi, keda kallistada ja musitada ning mu koeral poleks sõpra, kellega möllata. Ma oleks peaaegu andnud alla looma suhtes, kes on tegelikult võrratu, fantastiline ning väga lojaalne nurrumootor. Niiet inimesed, ärge eales andke alla, sest just homne päev võib olla see, mis tagab edu!

SuperEma ja Maksuamet

Ma pole 2 kuud kirjutanud midagi avalikult. Asi nimelt on väga lihtne, olen olnud väga hõivatud elamisega. Pole lihtne üritada olla SuperEma, kes kõigega koguaeg hakkama saab ja kõikjale jõuab. Nimelt on aeg lennanud nii kiiresti, sest tegevusi on lihtsalt meeletult palju..

Alustame nt minu suurest projektist Emilile mänguväljak ehitada. Sinna alla olen ma pannud meeletult töötunde, aga kahjuks pole veel mänguväljak valmis saanud. Nimelt läks mul aiakäru töö ajal katki. Muidugi Ets keevitas selle kokku tagasi, aga enda suure entusiasmiga suutsin ma selle uuesti ära lõhkuda ning temast on saanud uus ronimisatraktsioon. See eest on aga suurem osa mänguväljakust tehtud ning kui saab uue käru, siis saan ka mulla välja veetud ning liiva sisse tellida.
Uus atraktsioon käru ning protsessis olev mänguväljak:

Teiseks olen ma olnud juba peaaegu pool aastat töölainel juuksurimaailmas ning üritan boostida üles enda armast firmat. Sellega kahjuks on kaasnenud pikad päevad Emilist eemal, mis mulle kohe üldse meeltmööda ei ole. Kuid oma tööd ma armastan ja kliente samuti! Kompromissina lõpetan alates oktoobrist töötamise Tallinnas ning toon terve oma tööpõllu Raplasse üle.

Iga hetke, kus ma olen kodus, panustan ma oma perele. Sellele, et pisikese tütrekesega koos olla ja temaga igal pool ägedates kohtades käia. Augustis suutsime käia isegi Hiiumaal puhkamas nädalakese, mis on nii suur saavutus, arvestades seda, kuidas me enda maaelus kinni oleme. Õnneks saime koduhoidja, kes ilusasti meie loomaaia eest hoolitses. Kaotas küll meie mõlemad kassid ära, aga see on tühiasi kõige muu kõrval. Kass Maila tuli ise tagasi, sest tahtis kodust liivakasti kasutada ning Reinu püüdsime ca nädal aega hiljem puuriga kinni. Peale seda läks kass Rein koheselt kastreerimisele ja kiibistamisele ning tänaseks päevaks on samuti ametlikult meie pereliige (enne oli  hoiukodus). Õnneks oleme suutnud ta viimaste nädalatega niimoodi õues käima õpetanud, et ta tuleb ise tuppa tagasi, kui ukse talle lahti teed. Totaalselt äge! Nüüd näeb meie argipäev välja vahva, sest õues jalutavad kanad, neid luurab põõsast kass, keda ajab mängeldes taga koer.. Täielik harmoonia..
Hiiumaal Tahkuna tuletornis ning meie kiisud, all uusim pereliige Rein koos Emiliga:

Kuna SuperEmad ei puhka, siis vabal ajal käin võimalikult palju erinevates kohtades. Üks päev näiteks pakkisin seljakoti ja lapse autosse ning sõitsime kahekesi Mukri rabasse matkama(ca 3km). Seljakott seljas, laps kukil kõndisime rabas ringi, imetlesime loodust ning nautisime ema-tütre kvaliteetaega. No tõsiselt äge oli! Keset raba tegime ka piknikku, kus sõime kaasaostetud salateid ja vorstikesi, mängisime ja tegime palju nalja. Nii vahva on ikka oma tütrekesega kahekesi olla,sest ta on tõeline väike ahvipärdik, kes koguaeg nalja teeb ning vingeid mänge välja mõtleb..  Nii lahe tütar on mul ikka!
Mukri rabas:

Samuti oleme käinud loomaaias, sõpradel külas, sünnipäevadel ning juulibeebide kokkutulekul... Oleme ka Emili ja Etsiga käinud matkamas Kakerdaja rabas (ca 7.5km), Vambola linnuse pargis ning veetnud lugematuid tunde lihtsalt koos olles. Nüüd, 13.septembril käisime ka perepilte tegemas ning restoranis söömas, meie 8. kooselu aastapäeva tähistamiseks. Lapsega koos on kõik tegevused ikka rohket nalja täis ning tõsiselt lahedad!
Varbolas:

Muidugi on minu traditsiooniline  augustikuine moositegemine ka tehtud. Purki sai pandud õunamoosi, mustikamoosi, sõstramoosi, vaarikamoosi ja see aasta isegi kurgi-sibulasalatit. Njämm..
 Tegime Emiliga moosi:

 

Kuna mu käru läks katki, siis võtsin ette ka väikese miniprojekti ning ehitasin Emilile riiete jaoks panipaiga. Ma veel ei ole suutnud välja mõelda, kas peitsin selle üle või jätan naturaalseks,aga eks see selgub siis, kui  Emili toa disain lõpuks selgeks saab. Aga riiul ise tuli minu arust ülimalt lahe. Servamata lauast ning täiesti loodist väljas, kuid see on pisiasi (ei viitsinud loodi kasutada ning tegin silma järgi). Ise olen küll uhke. Ja kõige toredam oli see, et samal ajal ehitas Ets uut aiakäru ning laps mängis poltidega. Pereidüll.
Emili uus riiul:

Mis veel SuperEmadele kohane, siis oma lapse tekitatud segadust oskan ma 100% ignoreerida. Nt näeb mänguväljak välja peale 1-kordset mängimist nagu orkaani ohver ning kõik asjad, mis ripakil, kasutatakse loomingus ära.

Tegelikult on aga asi nii, et iga SuperEma saladuse taga on hoopiski SuperIsa, ilma kelleta majas ükski asi ei liiguks samas tempos. Niiet tehkem nüüd kõik neile SuperIssidele suur kalli, nad on lihtsalt SUPER! Nad on need, kes aitavad last hoida, kui ema teeb midagi olulist. Olgu selleks siis kanakuudi puhastamine või hoopis riiuli ehitamine. Just tänu neile, on võimalik kõike saavutada, sest nad aitavad lapsega tegeleda ning kõike korras hoida. Vähemasti meie peres on küll see nii.

Ja mis puutub Maksuametisse, siis päriselt ka, iga laps on oma vanemate maksu- ja tolliamet, kes igast sinu tulust osa tahab saada. Teed võiku endale, laps võtab pool ära. Jood piima, laps võtab pool ära. Loed raamatut, laps võtab pool ära. Kõik, mis sa teed, on automaatselt jaotatud mõttelisteks osadeks sinu ja väikese maksuameti vahel. Eino reaalselt ka, kõik lapsed on potensiaalsed riigiametnikud.

Maksuamet üritas minult pooled salfad ka ära võtta, aga õnneks sain jaole. Puhast taskurätti?

Tõsist juttu kah.

Ma olen ikka meeletu lohe kirjutamises, aga mis teha.. Tegelikult olen korduvalt tahtnud kirjutada, aga kuna Emili kiskus meie mõlemal  arvutil klaviatuuride nupud paigast ära, siis antud hetkel on minu kirjapilt enne läbivaatlust hullem kui düsgraafia puhul. No ausõna ei viitsi pikka juttu trükkida, kui tühik on oletatav väike täpike keset suurt tühimikku, pooled nupud logisevad ning mõne eeldatava nupu asukohas on ainult pehme plastmass jubin. See on see hea koht, kus teha selgeks emaarmastus arvutigurudele. Emaarmastus on see, kui su  laps kisub kõik nupud klaviatuurilt ära, lõhub kinnituskohad ning väänab ekraani, aga sa ikka armastad teda ja ei ole pahane.

Aga kui rääkida eluolust, siis viimasel ajal on ikka palju värvikirevaid sündmusi olnud. Kahjuks kõik neist ei ole võrratud ja fantastilised. Alustuseks pean kurvastusega tõdema, et 2 viimast tibupoega küll koorusid, kuid teised kanad tallusid nad surnuks. Masendav oli avastada seda, eriti peale seda pikka ootamist. Aga vapratele hingedele kohaselt said nad ilusasti maetud, et enda taaskehastumisele vastu minna. Kahjuks on nii, et maa elu tuleb sinu poole ja virutab karmi reaalsusega vastu nägu. Kõik ei ole alati lilleline ja ilus. Elu võtab ja elu annab. Õnneks on aga ülejäänud neli tibupoega ilusasti terved ja tugevad ning kasvavad jõudsalt.

Kui juba hirmsate asjade juurde minna, siis minu armas kollane välk on surnud. Kui kellelgi oleks mulle müüa uut autot (soovitatavalt universaali/mahtuniversaali) siis andke palun julgelt teada. Nimelt olime teel kallite sõprade pulma, kui pidin tegema väikese peatuse, et pruutneitsidele teises pulmas soenguid teha. Samal ajal kui mina meisterdasin, läks Ets poodi ning sõitis teelt välja üle katuse. Ets on mul ju tuntud ninja, niiet tema astus autost välja, pühkis pintsaku kildudest puhtaks ning kutsus sõbra järgi.Õnneks ei olnud tal ei ühtegi sinikat ega kriimu. Kuigi arvestades kui rahulik ta oli, pidi ta küll pea ära lööma. Siiski võib öelda, et tegemist oli Etsi uue sünnipäevaga. Ja ka minu omaga, sest mu kallis on ikka veel minu kõrval. Kuigi olgem ausad, selline elukogemus paneb väga mõtlema asjade üle, mis on olulised. Ja mitte miski muu ei ole tegelikult oluline, kui pere. Meie inimesed on need kõige tähtsamad ja kallimad ning ainult nemad on olulised! Jah, mul ei ole enam autot, kuid mul on mu elu armastus. Ja ta on siin minu kõrval. Iga päev. Ja ma olen nii siiralt õnnelik selle võimaluse üle! Ma ütlen ausalt, inimesed peaksid rohkem väärtustama enda lähedasi.Oma lapsi, oma kallimaid,vanemaid, õdesid-vendi. Nad ei ole iseenesest mõistetavad. Nad on tähtsad! Ma olen nii siiralt õnnelik, et mul on kallis mees, maailma kõige armsam tütar, ülilahedad vanemad, mega ägedad õed ja vennad. Ja nad on alati tähtsad! Aitäh, et olemas olete!

Aga kiskudes ennast välja imalast härdushetkest, siis paanika sai alguse sellel momendil, kui ma seisin keset Tuhalat kolme kotiga ning Ets ütles mulle  jumala rahulikult, et meil pole enam autot. See dialoog võis umbes selline olla:
Ets: "Meil ei ole enam autot."
Ülle: "Mis juhtus?"
E: "Katki läks."
Ü: "Kuidas? Kas mootoris midagi? Rehvid?"
E: "Ma sõitsin teelt välja"
Ü: "Mis mõttes??"
E: "No tegin natuke uperkuuti üle katuse."
Ü: "MIDA? KAS SUL ON KÕIK KORRAS? EGA SA HAIGET EI SAANUD? ISSAND KUIDAS SEE JUHTUS???? APPI!! Teeme kalli."
E: "Tunne oli kui A-rühmas, käisin üle katuse ära, astusin autost välja, pühkisin pintsaku kildudest puhtaks ning läksin tee äärde ja helistasin Mündile. Siis tuli üks traktorist ja rääkisin temaga juttu."
....
Jupp aega hiljem.
....
Ü: "Issand, kuidas ma Marjuni jõuan? Ma pean talle ju pruudisoengu tegema!"
E: "Funky tuleb järgi."
Ü: "Pärast ma ei jõua õigeks ajaks ja siis tal ei ole soengut ja ma rikun ta päeva ära.."
E: "Kõik on hästi, rahu."
Ü: "Ma lähen korjan lilli, siis mul on vähemasti lilli. Siis ma ei mõtle nii palju."

Õnneks me jõudsime õigeks ajaks ja Marju oli oma pulmapäeval justkui müstiline muusa, nii kaunis ja lummav. Funky Ekspress on väga efektiivne! Kuigi sel hetkel, kui tseremoonia oli alanud, olin ma läbi kui läti raha ning kella 16.00 paiku avastasin, et ma polnud ei söönud ega joonud päev läbi.. Huh..

Aga pulmapidu ise oli sigavinge ja lahe! Nii mõnus seltskond oli koos ning meeleolu oli õhtuks taas tore, eriti arvestades kõike juhtunut. Pruutpaar mängis meile paraja vingerpussi ka. Ehk siis Marju viskas mulle pruudikimbu ja Etsile sukapaela. Mainiks siinkohal ära, et nad tegid väga nähtavalt sobi. Aga tegemist oli väga ilmselge vihjega. :P

Rääkides veel toredatest sündmustest, siis minu maailm sai ühe aastaseks. Emilil oli sünnipäev ning ta on ametlikult nüüd suur laps. Ma olen ikka nii siiralt õnnelik, et mul on nii lahe tütar! Ma ütlen ausalt, ema olla on maailma suurim õnn. Ma tunnen, et ma ei teadnud midagi elamisest enne, kui mulle sündis oma laps. Olgem ausad, pole midagi lahedamat, kui enda tehtud pisike rõõmupall. Kui järgmised lapsed ka nii normaalsed oleksid, siis võiks neid ju lausa mitu olla.. Minu tütar on minu elu suurim saavutus!

Sorri, täna ei ole eriti vaimukas tekst. Katkise klaviatuuriga nalja ei tehta! Carpe Diem!

NB: Varsti jagan ka pilte Emili uue mänguväljaku sünnist.. Saime täna kaubikutäie rehve juurde!!!

NÄORAAMATU SALAAHISTAJATE LEHEKÜLG.

Ja saagu Facebook, ütles metshaldjas ning vormistas maakatele oma fännilehe:
https://www.facebook.com/maakadlinnast/

Järelkasv

Peale pikka mõtlemist otsustasime Etsiga enda perekonda suurendada. Peab mainima, et ettevalmistused olid väga põnevad ning vahvad ning tänu neile saime Jaanipäeval järjekordse positiivse uudise! Meie pere kasvab taaskord hoogsalt ning seekord lisandub lausa mitu väikest tibununnut.. Üllatus-üllatus, eksole..

Jah, Jaanipäeva uudised olid meil täiesti lahedad ja vahvad, sest peale pikka planeerimist ja ootamist koorusid meie pere pesamunad oma sulgedes emme kõhu all. Nimelt nägid ilmavalgust meie esimesed isekasvatatud tibud! Tänase seisuga on neid 4 tk, kuid kui mu kalkulatsioonid paika peavad, siis peaks paari päeva pärast liituma veel 2. See kord me teeme asju natuke teist moodi, sest tibununnud kasvatab ülesse kanaema, mitte meie ise. Siiralt loodan, et ta saab hakkama ning kõik pisikesed kasvavad suurteks ja armsateks KANADEKS. Nali naljaks, aga ma küll ei kujuta ette, mida ma  6 kukega peale hakkaks.. Haha..

Igatahes meie suur plaan Emilile sünnipäevaks pisikesed tibud muretseda on täiesti edukalt paika pidanud ning lastel on kohe veelgi lahedam maaeluga tutvuda.. Ja neile, kes arvasid, et me Etsiga saame uue lapse.. TÜNG!

Igal juhul olen ma meeletult elevil, sest olgem ausad, tibud on nii lahedad.. Eriti veel siis, kui ma neid toas pidama ei pea.  Meie kanakuut on sobilik maksimaalselt 10 kanale, kuigi võib-olla peaks taaskord natuke kõrgemale laienema ning ühe väikese soojustatud jupi juurde panema. Polegi ammu ju ehitanud seda tüütut kuuti!

A ja neile, kes ütlesid, et meie kanad ei saa haudumisega hakkama, siis buhuuu.. Sai küll. Minu valge kana Ülbik on superkana! Ta on mega äge! Kuigi ma pean tõdema, et tal ei olnud muud varianti, kui hauduma hakata, sest teised kanad ja kukk ei lubanud teda pesast välja. Reaalselt nad peksid ta tagasi pesale ning ei lubanud tal jalutama minna.. See oli ka võib-olla üks peamiseid põhjuseid, miks me otsustasime tibud saada. Ma tõesti ei tahtnud, et mu Ülbik oleks surnud sinna kuuti. Aga nüüd on kõik hästi, sest esimesed tibud on koorunud ning varsti saab Ülbik koos tibukestega taas õues hakata käima.. Nii lahe!

Tibudest siis veel nii palju, et 2 tk on üleni mustad, üks on must kollase peaga ning üks on kollane tumedate triipudega. Kollane tibu on raudselt Ülbiku pisike, sest tema teeb ainult iseloomuga lapsi!

Aga kes siis järgmine aasta meilt õnnelike kanade mune osta tahavad? Hehee..

Ja kes nüüd selle laulu viisi teab, see laulgu kaasa! Sõnad on allpool!

Jaanipäevaks munast koorub tibu,
kanakuut on munakoori täis.
"Ütle kes nüüd jälle piiksu tegi,
 tibuaeg on aland nõnda näis."

 Jaaniõhtul kõik on elu täis,
küll see elu ilus meile näib,
"Teaks vaid mitu kukke/kana tuleb,
oleks elu helgem veelgi meil."

Mis siis teha, kui on ainult kuked?
Kas uus jaan siis kukeliha täis?
"Ei tea mina, mida teha tuleb,
kui vaid kukki majahoov meil täis!"

Aga kui meil kõik on ainult kanad,
mune massiliselt meil siis saab.
"Öelge, kes siis muna osta tahab,
kanad õnnelikud meil on vaid!"

Igatsus ja EmaArmastus

Üritan nüüd lahti seletada, mida tähendab igatsus oma lapse järele ning EmaArmastus. Kuna olen viimasel ajal töö pärast viibinud palju kodust eemal, siis need kaks mõistet on mulle eriti teada ja tuntud. Kui aus olla, siis ma hea meelega veedan kõik oma vabad hetked koos enda pisikese tütrega. Ma võtaks ta igale poole kaasa kuhu saaksin, sest ma nii armastan teda ja ma ei taha olla temast rohkem eemal, kui ma seda niigi olen...

1. Igatsus lapse järele: Oled sa kunagi tundnud seda tunnet, kui sa meeletult tahad midagi. No nii palju, et kogu keha läheb lolliks ja sa ei suuda ära oodata, millal seda saad? Toome siin kohal näite jäätise näol. Kujuta ette, et sul on lihtsalt meeletu jäätise isu. Sa tead täpselt kust jäätist saada ning sa tead, kuidas selleni jõuda. On ikka rõvedalt palav suveilma ja sa lihtsalt ei suuda midagi parata ning mõtled kui hea see jäätis on. Lihtsalt terve sinu vaim vajab sellel hetkel seda jäätist ning sa kiirustad, et kiiremini jõuda poodi seda ostma. Lõpuks sa saad siis enda jäätise kätte, see on meeletult maitsev ja totaalselt seda väärt. 
Täpselt sama on sellega, kui sa igatsed oma last. Sa lihtsalt tahad meeletult enda lapsega mängida, temaga koos nalja teha ning temaga aega veeta. Sa tead, kus su laps on ning kuidas sa temani jõuad. Sa kujutad ette kui kaua selleks aega kulub. Ja sa nii kibeled tema juurde, sest igatsus enda pisikest naermas näha on lihtsalt nii suur. Lõpuks sa jõuad lapse juurde ning ta on nii rõõmus ja armas! Te mängite ja naerate koos. On nii vahva ja tore ja sa tead, et sinu laps ongi see maailma lahedam! Sa mõtled, et küll sa oled ikka õnnelik, et nii vahva lapse oled siia maailma sünnitanud.

2. EmaArmastus: Sa naudid igat ampsu ning kui jäätis sulama hakkab, siis see tilgub sinu lemmikule pluusile ja rikub selle ära. Sa oled kurb, kuid saad sellest üle ning lõppude lõpuks oled ikka meeletult rahul, et endale selle maitsva jäätise ostsid.. Mis sest, et särk on plekiline ning põrand vahvlipuru täis!
Ja nüüd lapse juurde - Sa tunned siirast rõõmu, et ta sul on. Järsku aga läheb lapse mootoris midagi katki - ta hakkab nutma. Sa rahustad ta maha ning jälle on tore.  Siis virutab ta sulle mänguhoos käega sinika silma alla. Oli valus, aga ikka oled õnnelik. Ning lõpuks kui laps tuttu läheb on põrand kaetud mänguasjade ja toidujäänustega, su pluusil on vähemasti 2 pudruplekki, pesumasinas on 5 paari musti lapseriideid, su energia on täielikult nulli viidud ning sa avastad, et 6 tundi tagasi sa tahtsid pissile minna. Aga sa ikka oled õnnelik, et ta sul on! Ja sa oled tänulik hoolimata kaosest, mis ta enda ümber külvata suudab!

Positiivne on see, et erinevalt jäätisest teab ema täpselt, kuidas laps tehtud on! Soovitan soojalt teha pikem koostisosade analüüs enne tegevusprotsessi alustamist - geenid tulevad ikka kahelt poolt! ;)

Elu

Oi mul on nii häbi, et Blogi on unarusse jäänud.. Aga nii palju on toimunud, et ise ka ei usu! Nimelt on kõik meie armsad kutsikad ning ka Pontsik läinud oma uutesse kodudesse. Samuti sai ka vannituba valmis. Ning mina hakkasin taaskord tööd tegema ja Etsiga koos oleme juba peaaegu läbinud 56 tunnilise ettevõtluskoolituse... Asjad liiguvad nii kiiresti eri suunades, et ei ole jõudnud reageeridagi veel. Veel vähem kirjutada.. Samuti käib elu kiires tempos.. Kanakari jookseb ringi, sääsed ajavad taga ning muru kasvab kiiremini kui niiduk niidab....

Ütlen ausalt, kohe üldse ei jaksa pikalt kirjutada sellest, kuidas kutsikad ja Pontsik kodudesse läksid, kuid pean tõdema, et elu on nii palju lihtsam, kui neid siin ei ole. Ma reaalselt suudan tegeleda miljoni asjaga korraga ning mul on energiat, et pühendada aega ka oma perele. Terve mu kodu ja pere oli kohati unarusse jäänud selle koeramajanduse kõrvalt ning mul on siiralt hea meel, et see lõpuks läbi on. Kui nüüd aus olla, siis ma ei ole enam kunagi nõus vabatahtlikult sellist tsirkust välja kannatama.. No mulle peaks ikka kõva raha selle eest maksma.. Raske on mõista, et ma suutsin vabatahtlikult hoolitseda Pontsiku eest 4 kuud ja kasvatada ülesse ta kutsikad.. See oli nii raske, rikkus ära mu sauna, maha kandmisele läks saunamööbel ning samuti tekitas see kõik nii palju stressi ja kohustusi. See meeletu koristamine, kantseldamine, dresseerimine.. Ja tagatipuks ka veel see, et Petsu oli nii solvunud minu peale.. Oeh. Aga asjal on ka halenaljakas pool. Nimelt kui koerad olid koju läinud, saatsin Pontsiku eelmisele "omanikule" sõnumi, et kõik on koju toimetatud. Ta saatis vastu: "Suured tänud. Tunnen ennast võlglasena." Mille peale ma siis mainisin, et kui ta soovib minu nähtud vaeva panustada, siis ma oleksin ääretult tänulik sauna keemilise koristuse üle.. Mis te arvate, kas ta kunagi vastas mulle? Muidugi mitte! Ilmselgelt on see härra lihtsalt suur sõnadepilduja, kes kunagi ei kavatse enda tegude eest vastutada.. Uskumatu, et selliseid inimesi siin maa peal leidub.. Aga see selleks.. Pilti ka nunnudest enne äraminekut.

Okei, tegelikult natukene ikka igatseb küll neid nunnupalle.. Armsaks said nad mulle!

Mis puutub aga vannituppa, siis no sellest oli mul küll kopp ees. Ausõna ei ole enda elu jooksul nii palju jama kogenud kui selle vannitoa ehitusega. Aga õnneks on see nüüd läbi ja lõpuks saab rahumeeli käia pesemas nii vannitoas kui ka saunas. Vannitoa võrdluspilte saab näha kunagi tulevikus, kui "liistud" pandud on ning kõik lõplikult valmis saab.. :)

Ja mis puutub juuksuritöösse, siis see on ikka üliäge! Ma olen nii õnnelik, et mul on selline töö, mis on ka minu suurim hobi ja kirg! Ei oskaks midagi lahedamat ettegi kujutada! Ja muidugi ei saa ka kiitmata jätta Emili maailmatuma parimat issit, kes lapsuga kodus on seniks, kui mina juuksuripäevi teen.. Nii hea issi on! Aga alla siis mõned tööd ka!

Lõpetuseks ma mõistan, miks öeldakse, et naised on kui kanakari.. Olen pikemalt jälginud enda kanu ja pean tõdema, et sarnasused on märgatavad. Alustame siis sellest, et kui üks kana leiab ussikese mida närida, siis teised tahavad ka koheselt oma osa saada. Ehk siis jookseb üks kana ussike noka vahel eest ära ja ülejäänud panevad sama kiirelt järgi, lootes, et sellest ussist veel neilegi miskit jääb. Ja nii nad seal kaagutavad selle ussi ümber, kuni möödub kukk ning kõik kanad jooksevad selle suure mölaka järgi..