Säh sulle väljamaalasi ja nende lubadusi...
#spring is around the corner
Monday, April 24, 2017
Keegi on näinud?
Säh sulle väljamaalasi ja nende lubadusi...
#spring is around the corner
Friday, April 14, 2017
Kanakasvataja pühadedilemma
Meie kanad värvivad ise oma munad ära.. Kas osta poest valgeid mune või värvida üle? Rasked otsused.. huh..
Tuesday, April 11, 2017
Sellest, kuidas Robin siia ilma tuli.
Kuna ma panin kirja Emili sünniloo, siis oleks igati õiglane panna ka kirja Robini oma. Robini sünniga oli mul isiklik nali, sest kuni 1. aprillini olid minu käed ja jalad tegemisi täis ning polnud aega sünnitama minna. Niisiis leppisime pojaga kokku, et tema enne 3. aprilli ei sünni, sest emmel on vaja teha palju asju ja tahaks ühe päeva puhata ka.
Nii läkski. Poeg on mul väga arvestav ja armas ning sündis 3. aprilli varahommikul, täpselt 40+0 rasedusnädalal ehk sünnituse tähtajal. Päev enne oli meeletult soe ja päikseline ilm. Kraadiklaas näitas meil suisa 16 soojakraadi. Ma tundsin juba hommikul, et õhtul läheb asjaks, mistõttu hakkasin kibekiirelt juukseid värvima. Kui see oli tehtud, siis läksime Emiliga õue mängima, kõndisime ringi, toimetasime kanalas, püüdsime päikesekiiri, kiikusime. Istusin enda võimsa kase all ja nautisin sooja ilma samal ajal, kui kõhutoonused regulaarsemaks ja tuntavamaks muutusid. Valus ei olnud, niiet ei muretsenud. Ets tõi mulle sooja kohvi, mida päikeselaigus nautida ning Emili jõi kakaod. Ehk saime ka selle aasta esimese kevadpikniku peatud. Täielik idüll. Seal juures sain ka endale selle aasta esimesed tedretäpid.
Kella 5 paiku palusin oma õel meie juurde tulla, et juhuks kui päriselt ka sünnitan, ei pea Emilit Tallinna kaasa vedama. Kuna kiiret ei olnud, siis lasin tal rahulikult võtta ning umbes kella 9 paiku õhtul oli õde siin. Peale seda oli mul vaja veel askeldada, tõsta turvatooli ümber, seletada kõike lapse ja majaga seonduvat ja palju muud. Tuhud olid regulaarselt 5 minuti tagant, suhteliselt tugevad kuid valu oli pigem nõrk, mistõttu ma väga kiirustama ei hakanud. Alles kella 11 paiku öösel panime autole hääled sisse, sest vaikselt tuli juba hingama hakata, ning mina ei kavatsenud olla see spetsialist, kes tee ääres sünnitab. Teada oli ju, et teine sünnitus võib minna kiiremini kui esimene ning enam ei julgenud ma asja edasi lükata. Suundusime haigla poole, endal nägu naerul, tegime nalja ja muhelesime niisama. No tõesti ei olnud sünnitama hakkava naise tunne. Kui aus olla, siis ma kartsin, et pean öösel kellegi juurde magama suunduma, sest haiglasse sisse ei võeta. Lihtsalt nii hea oli olla, et ise ka ei uskunud, et sünnitus võiks pihta hakata.
Umbes 15 minutit peale südaööd, kui kuupäev kukkus, jõudsime Pelgulinna Sünnitusmajja. Vastuvõtu ämmaemand küsis küsimused, mõõtis rõhud, tegi läbivaatluse, natuke ka nalja ning määras mind sünnitustuppa nr 7, sest avatust oli 3 cm ja sünnitegevus alanud. Kell oli umbes pool 1. Kui aus olla, siis mul oli imelik minna sünnitustuppa, sest ma ise ka ei uskunud, et midagi juhtuma hakkab. Kõndisin seal ringi, tegin Etsiga nalja. Mõtlesime, et peaks burksi järele ikka minema. Mõne aja pärast tuli ämmaemand oma suure KTG masinaga, pani mind voodisse pikali ning masina alla. KTG mõõtude all umbes 1 paiku tulid ära veed, mille järgselt ütlesin Etsile, et alles nüüd läheb valusaks. Peale esimest tuhu ilma veteta pidin tõdema, et nüüd on küll sünnitaja tunne. :D
Tuhud läksid järsult tugevamaks ja tihedamaks. Ning kätte jõudis faas, kus ma peas mõtlesin, et nüüd küll enam ei suuda. Umbes kell kolmveerand 2 oli avatus ikka 3 cm, kuigi valu oli juba laes ning tuhude regulaarsus 1-2 minutit. Ma olin täiesti väsinud juba sellest vähesest ajast, sest see valu oli väga terav ning kiirgav. Seisin säri peal ja lihtsalt üritasin üle elada kõik tuhud, mis ennast minu ette sööstsid. Nagu ka oma esimesel sünnitusel, nii ka teisel, ei oleks ma lihtsalt suutnud psühholoogiliselt seda kõike teha ilma Etsita. Sünnitus on karm ja jõhker kannatuste jada, kuid oma mehe käsi aitab imekombel seda nii palju leevendada. Ma mäletan nii hästi, kuidas vaatasin Etsile otsa ja ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda. Ja ka seda, kuidas tema kohalolek valu veidikenegi leebemaks tegi.
Ma arvan, et kogu sünnituse üks kõige psühholoogilisemalt raskemaid hetki on iseendaga rahu sõlmimine. Pool sinu kehast kriiskab allaandmise järele ning teine pool tahab võimalikult kiiresti kohtuda oma lapsega. Nii oli ka minul, kui ma sain teada, et avatust on ikka ainult 3 cm, siis ma otsustasin, et mina ei jaksa. Valu oli nii jube, et ma lihtsalt ei tahtnud enam. Mu peas käis miljon mõtet, kuidas keegi võiks mind valuvaigisteid täis pumbata. Järgmine hetk ma aga sisestasin endale, et ma suudan, tahan ja saan. Ma keskendusin kogu oma energiaga tuhude kasulikuks hingamisele. Minu imestuseks tuli valusate tuhude ajal väga kiiresti meelde, milline õige hingamistehnika aitab sünnitusprotsessi kiirendada ning kuidas leida see õige koht oma kehas, kuhu kogu harmoonia ja jõud hingamise abil saata. See võib-olla kõlab utoopiliselt, kuid sünnitusele kaasa hingamisest on kõvasti rohkem kasu, kui kramplikult valude kannatamisest. Edasi kulus iga tuhu sünnitusprotsessi kiirendamiseks läbi suunatud hingamise. Olgu, võib öelda, et iga kümnes kulus peas ropendamiseks ning oma sisemise allaandjast mökuga võitlemiseks.
Ühel hetkel läks jube valu veel jubedamaks. Mu energia sai otsa, niiet ma otsustasin voodisse padja najale kannatama minna. Seal sain ma olla paar tuhu, kui ämmaemand juhuslikult tuppa jalutas, mulle kotttooli padja asemele andis ning minul täiesti juhuslikult pressid peale tulid. Kõik käis nii kuradima kiiresti, sest järsku oli poeg maailma tungimas, mind käsutati kummuli (ilmselgelt Ets tõstis mind ümber, sest kui sul lapse pea hargivahel kinni on, siis sa ise ei keerle), ning mõne minutiga oli poja sündinud. Ämmaemand veel käsutas, et ma hingaks pressi üle, et liiga kiiresti tuleb, aga ausõna, ma ei saanud aru kus see press algab või lõppeb ning üldse kas on võimalik midagi üle hingata. Ma ei pidanud pressima alguses, poja tuli nagu traktor vägisi välja. Võib vist öelda, et pressid kestsid umbes 5 minutit ja neid võis olla 2-3. Ma ei tea, sest minu jaoks oli see ühtlane kiire rebenemine ning meeletu valu. Ma ausõna kirjeldaks seda sünnituse etappi nagu keskaegset piinapinki, kuhu keegi tulevikust elektrirelvad toonud on ning mis lõppeb inimkeha seespidise rebestamisega. Ma tean, see kõlab väga brutaalselt, aga ega tegelikult ei ole ühe vastsündinu väljutamises mitte midagi fantastilist. Ainuke võrratu hetk on see, kus kõik läbi saab ning laps sinu rinnale pannakse. Ja tegelikult ka, kuna olukord oli nii kiiresti kulmineeruv, siis rebenemist ikka oli. Pärast õmmeldi veel tükk aega mind kokku. Pressid olid tõenäoliselt kõige julmem faas ning ma reaalselt karjusin, et ma ei suuda rohkem. Igatahes umbes pooleteise tunniga sai 3 cm avatusest sündinud laps. Isegi ämmaemand oli üllatunud sellest, kui kiiresti see juhtus. Poja tuli ilmale kell 3.14 öösel. Või on see varahommik? Sündides oli tal nabanöör ümber kaela, nägu sai kiirest saabumisest korralikult muljuda ning siniseks, kuid muidu sündis tubli ja terve 53 cm pikkune ning 4220 gr kaaluv ponks poiss. Kuna veregrupp oli taaskord isasse, siis sain järgmisel päeval süsti ka.
Erinevalt esimesest korrast, tundsin ma seekord igat nõelapistet ning see kõik oli sigavalus. Ainuke mõte oli, et ma ei taha enam kunagi sünnitada. Ma tajusin 100% ennast ümbritsevat olukorda ning seda nn õnnist hetke, kus laps rinnale pannakse, ma seekord meeli ületavalt ei tajunud. Reaalsus oli see, et ma ei saanud midagi aru. Kas juba on laps käes? Kas ma sünnitasin? Mis valu see just oli? See kõik oli nii kiire, et mulle jõudis alles 9 paiku hommikul kohale, millega ma hakkama sain ning kes minu juures lõpuks on. See õnnis hetk jõudis minuni alles perepalatis oma vastsündinud beebi kõrval lamades. Mul on natuke kahju sellest, sest see ekstaas minu esimesel sünnitusel oli nii ennasthõlmavalt suur ja nauditav. Siiski jõudis see suur õnn minuni, mis sest, et väikese hilinemisega. Praegu vaatan ma iga päev oma kallist poja läbi armastust täis silmade.
Mis ma siis oskan öelda, 2. sünnitus oli kiirem, valusam ning absurdsem. Ma ei saanud midagi aru, kõik käis liiga kiiresti ning naljatamisest lapse sünnini kulus alla 3 tunni. Samas olen ma siiralt õnnelik, sest ega mul kauemaks energiat poleks jagunud. Esimesed sünnitusjärgsed päevad haiglas olid valusamad kui eelmisel korral, emaka kokkutõmbed võtsid jalust ning valuvaigistid voolasid jõgedena. Piima tekkimisest rinda pole üldse mõtet kõneleda, sest see nähtus oli nii absurdne, et oleks tahtnud kraanat, mis mu rindu kannaks.
Aga jah, kiirelt, kärmelt ja punktuaalselt see kord. Poiss on vist hea matemaatilise taibuga. Tunneb aega(õigel päeval saabunud) ning matemaatilisi konstante (3.14).
Ja suur kummardus minu kallile mehele, kes igal sammul minu kõrval oli ning mul aitas taaskord millegi nii ülivägevaga hakkama saada! Õnn on peres, lastes ning armastuses! Ärge raisake õnne, vaid nautige! Ma ei oska isegi kirjeldada, kui õnnelik ma hetkel olen! NB: Emili on super äge suur õde!
Nii läkski. Poeg on mul väga arvestav ja armas ning sündis 3. aprilli varahommikul, täpselt 40+0 rasedusnädalal ehk sünnituse tähtajal. Päev enne oli meeletult soe ja päikseline ilm. Kraadiklaas näitas meil suisa 16 soojakraadi. Ma tundsin juba hommikul, et õhtul läheb asjaks, mistõttu hakkasin kibekiirelt juukseid värvima. Kui see oli tehtud, siis läksime Emiliga õue mängima, kõndisime ringi, toimetasime kanalas, püüdsime päikesekiiri, kiikusime. Istusin enda võimsa kase all ja nautisin sooja ilma samal ajal, kui kõhutoonused regulaarsemaks ja tuntavamaks muutusid. Valus ei olnud, niiet ei muretsenud. Ets tõi mulle sooja kohvi, mida päikeselaigus nautida ning Emili jõi kakaod. Ehk saime ka selle aasta esimese kevadpikniku peatud. Täielik idüll. Seal juures sain ka endale selle aasta esimesed tedretäpid.
Kella 5 paiku palusin oma õel meie juurde tulla, et juhuks kui päriselt ka sünnitan, ei pea Emilit Tallinna kaasa vedama. Kuna kiiret ei olnud, siis lasin tal rahulikult võtta ning umbes kella 9 paiku õhtul oli õde siin. Peale seda oli mul vaja veel askeldada, tõsta turvatooli ümber, seletada kõike lapse ja majaga seonduvat ja palju muud. Tuhud olid regulaarselt 5 minuti tagant, suhteliselt tugevad kuid valu oli pigem nõrk, mistõttu ma väga kiirustama ei hakanud. Alles kella 11 paiku öösel panime autole hääled sisse, sest vaikselt tuli juba hingama hakata, ning mina ei kavatsenud olla see spetsialist, kes tee ääres sünnitab. Teada oli ju, et teine sünnitus võib minna kiiremini kui esimene ning enam ei julgenud ma asja edasi lükata. Suundusime haigla poole, endal nägu naerul, tegime nalja ja muhelesime niisama. No tõesti ei olnud sünnitama hakkava naise tunne. Kui aus olla, siis ma kartsin, et pean öösel kellegi juurde magama suunduma, sest haiglasse sisse ei võeta. Lihtsalt nii hea oli olla, et ise ka ei uskunud, et sünnitus võiks pihta hakata.
Umbes 15 minutit peale südaööd, kui kuupäev kukkus, jõudsime Pelgulinna Sünnitusmajja. Vastuvõtu ämmaemand küsis küsimused, mõõtis rõhud, tegi läbivaatluse, natuke ka nalja ning määras mind sünnitustuppa nr 7, sest avatust oli 3 cm ja sünnitegevus alanud. Kell oli umbes pool 1. Kui aus olla, siis mul oli imelik minna sünnitustuppa, sest ma ise ka ei uskunud, et midagi juhtuma hakkab. Kõndisin seal ringi, tegin Etsiga nalja. Mõtlesime, et peaks burksi järele ikka minema. Mõne aja pärast tuli ämmaemand oma suure KTG masinaga, pani mind voodisse pikali ning masina alla. KTG mõõtude all umbes 1 paiku tulid ära veed, mille järgselt ütlesin Etsile, et alles nüüd läheb valusaks. Peale esimest tuhu ilma veteta pidin tõdema, et nüüd on küll sünnitaja tunne. :D
Tuhud läksid järsult tugevamaks ja tihedamaks. Ning kätte jõudis faas, kus ma peas mõtlesin, et nüüd küll enam ei suuda. Umbes kell kolmveerand 2 oli avatus ikka 3 cm, kuigi valu oli juba laes ning tuhude regulaarsus 1-2 minutit. Ma olin täiesti väsinud juba sellest vähesest ajast, sest see valu oli väga terav ning kiirgav. Seisin säri peal ja lihtsalt üritasin üle elada kõik tuhud, mis ennast minu ette sööstsid. Nagu ka oma esimesel sünnitusel, nii ka teisel, ei oleks ma lihtsalt suutnud psühholoogiliselt seda kõike teha ilma Etsita. Sünnitus on karm ja jõhker kannatuste jada, kuid oma mehe käsi aitab imekombel seda nii palju leevendada. Ma mäletan nii hästi, kuidas vaatasin Etsile otsa ja ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda. Ja ka seda, kuidas tema kohalolek valu veidikenegi leebemaks tegi.
Ma arvan, et kogu sünnituse üks kõige psühholoogilisemalt raskemaid hetki on iseendaga rahu sõlmimine. Pool sinu kehast kriiskab allaandmise järele ning teine pool tahab võimalikult kiiresti kohtuda oma lapsega. Nii oli ka minul, kui ma sain teada, et avatust on ikka ainult 3 cm, siis ma otsustasin, et mina ei jaksa. Valu oli nii jube, et ma lihtsalt ei tahtnud enam. Mu peas käis miljon mõtet, kuidas keegi võiks mind valuvaigisteid täis pumbata. Järgmine hetk ma aga sisestasin endale, et ma suudan, tahan ja saan. Ma keskendusin kogu oma energiaga tuhude kasulikuks hingamisele. Minu imestuseks tuli valusate tuhude ajal väga kiiresti meelde, milline õige hingamistehnika aitab sünnitusprotsessi kiirendada ning kuidas leida see õige koht oma kehas, kuhu kogu harmoonia ja jõud hingamise abil saata. See võib-olla kõlab utoopiliselt, kuid sünnitusele kaasa hingamisest on kõvasti rohkem kasu, kui kramplikult valude kannatamisest. Edasi kulus iga tuhu sünnitusprotsessi kiirendamiseks läbi suunatud hingamise. Olgu, võib öelda, et iga kümnes kulus peas ropendamiseks ning oma sisemise allaandjast mökuga võitlemiseks.
Ühel hetkel läks jube valu veel jubedamaks. Mu energia sai otsa, niiet ma otsustasin voodisse padja najale kannatama minna. Seal sain ma olla paar tuhu, kui ämmaemand juhuslikult tuppa jalutas, mulle kotttooli padja asemele andis ning minul täiesti juhuslikult pressid peale tulid. Kõik käis nii kuradima kiiresti, sest järsku oli poeg maailma tungimas, mind käsutati kummuli (ilmselgelt Ets tõstis mind ümber, sest kui sul lapse pea hargivahel kinni on, siis sa ise ei keerle), ning mõne minutiga oli poja sündinud. Ämmaemand veel käsutas, et ma hingaks pressi üle, et liiga kiiresti tuleb, aga ausõna, ma ei saanud aru kus see press algab või lõppeb ning üldse kas on võimalik midagi üle hingata. Ma ei pidanud pressima alguses, poja tuli nagu traktor vägisi välja. Võib vist öelda, et pressid kestsid umbes 5 minutit ja neid võis olla 2-3. Ma ei tea, sest minu jaoks oli see ühtlane kiire rebenemine ning meeletu valu. Ma ausõna kirjeldaks seda sünnituse etappi nagu keskaegset piinapinki, kuhu keegi tulevikust elektrirelvad toonud on ning mis lõppeb inimkeha seespidise rebestamisega. Ma tean, see kõlab väga brutaalselt, aga ega tegelikult ei ole ühe vastsündinu väljutamises mitte midagi fantastilist. Ainuke võrratu hetk on see, kus kõik läbi saab ning laps sinu rinnale pannakse. Ja tegelikult ka, kuna olukord oli nii kiiresti kulmineeruv, siis rebenemist ikka oli. Pärast õmmeldi veel tükk aega mind kokku. Pressid olid tõenäoliselt kõige julmem faas ning ma reaalselt karjusin, et ma ei suuda rohkem. Igatahes umbes pooleteise tunniga sai 3 cm avatusest sündinud laps. Isegi ämmaemand oli üllatunud sellest, kui kiiresti see juhtus. Poja tuli ilmale kell 3.14 öösel. Või on see varahommik? Sündides oli tal nabanöör ümber kaela, nägu sai kiirest saabumisest korralikult muljuda ning siniseks, kuid muidu sündis tubli ja terve 53 cm pikkune ning 4220 gr kaaluv ponks poiss. Kuna veregrupp oli taaskord isasse, siis sain järgmisel päeval süsti ka.
Erinevalt esimesest korrast, tundsin ma seekord igat nõelapistet ning see kõik oli sigavalus. Ainuke mõte oli, et ma ei taha enam kunagi sünnitada. Ma tajusin 100% ennast ümbritsevat olukorda ning seda nn õnnist hetke, kus laps rinnale pannakse, ma seekord meeli ületavalt ei tajunud. Reaalsus oli see, et ma ei saanud midagi aru. Kas juba on laps käes? Kas ma sünnitasin? Mis valu see just oli? See kõik oli nii kiire, et mulle jõudis alles 9 paiku hommikul kohale, millega ma hakkama sain ning kes minu juures lõpuks on. See õnnis hetk jõudis minuni alles perepalatis oma vastsündinud beebi kõrval lamades. Mul on natuke kahju sellest, sest see ekstaas minu esimesel sünnitusel oli nii ennasthõlmavalt suur ja nauditav. Siiski jõudis see suur õnn minuni, mis sest, et väikese hilinemisega. Praegu vaatan ma iga päev oma kallist poja läbi armastust täis silmade.
Mis ma siis oskan öelda, 2. sünnitus oli kiirem, valusam ning absurdsem. Ma ei saanud midagi aru, kõik käis liiga kiiresti ning naljatamisest lapse sünnini kulus alla 3 tunni. Samas olen ma siiralt õnnelik, sest ega mul kauemaks energiat poleks jagunud. Esimesed sünnitusjärgsed päevad haiglas olid valusamad kui eelmisel korral, emaka kokkutõmbed võtsid jalust ning valuvaigistid voolasid jõgedena. Piima tekkimisest rinda pole üldse mõtet kõneleda, sest see nähtus oli nii absurdne, et oleks tahtnud kraanat, mis mu rindu kannaks.
Aga jah, kiirelt, kärmelt ja punktuaalselt see kord. Poiss on vist hea matemaatilise taibuga. Tunneb aega(õigel päeval saabunud) ning matemaatilisi konstante (3.14).
Ja suur kummardus minu kallile mehele, kes igal sammul minu kõrval oli ning mul aitas taaskord millegi nii ülivägevaga hakkama saada! Õnn on peres, lastes ning armastuses! Ärge raisake õnne, vaid nautige! Ma ei oska isegi kirjeldada, kui õnnelik ma hetkel olen! NB: Emili on super äge suur õde!
Subscribe to:
Posts (Atom)