Ma ei ole kunagi eriline televiisori fänn olnud. Kui nüüd täitsa aus olla, siis mul ei ole viimased 8 aastat telekat isegi olnud. Niisiis mul pole õrna aimugi, mis telemaastikul aktuaalset on ja millest erinevad saated räägivad. Mõtlesin siis, et tõlgendaks saatesarjade nimesid lähtudes enda elust ja maailmas, ilma sügavamalt teemasse keskendumata. NB: Eesmärk ei ole kedagi siinkohal solvata vaid niisama arvamust avaldada. :)
"Suletud uste taga" - Suletud uste taga on tõenäoliselt ema, kes saab lõpuks rahus üksi WC-s olla, sest lapsed on teisel pool ust.
"Köök" - Lugu sellest, kuidas järjekordne omlett põhja kõrbeb, sest kellelgi oli jälle midagi vaja.
"Pilvede all" - Magamatusest tingitud deliirium, kus unesegasena ei saa aru, mis on tõsi ja mis mitte. Eksistents, kus mälu võimekus piirdub viimase 5 sekundi analüüsimise ja salvestamisega. Unistus pikast uinakust, mis aju tagasi täiskoormusele töötama upitaks.
"Oled jätnud jälje" - Kanavaras rebane käis aediku kõrval kaevamas, mutid teevad moodsa kunsti kompositsiooni meie õuel ning Emili harrastab kunstniku ametit kõigel, mis ette jääb.
"Suur komöödiaõhtu" - Argipäev. Mõned naljad on täitsa naljakad. Mõned ajavad nutma. Näitlejad armastavad üksteist, siis lähevad tülli, hiljem lepivad ära. Aga üldiselt saame kõik hakkama ning varsti tuleb uus etendus ehk elu lastega.
"Hommik lemmikutega" - Petsil oli soolestikus põletik ja sellega kaasnev pasanteeria. Hommik algas kell 1 öösel ja lõppes kui lapsed ärkasid. Tänapäeva meditsiin on imeline, ning parandas kõik vaevused koeral.
"Kuldvillak" - Nimekiri poodlemiseks punkt nr 9: *Midagi head*. Mis on midagi head? Õige vastus määrab su edasise õnnestumise suhtes.
"Nukumaja" - Marionetid oma laste niidi otsas.
"Homme saabus eile" - 2- aastane ei peagi veel nii loogiliselt sõnu seadma.. Küll ta suurena mõistab, kuidas olevik, minevik ja tulevik omavahel seotud on..
"Hullumeelsed Perekonnad" - Olemas.
"Inimene ja Kärbes" - Laes ämblikuvõrgu küljes istuv kärbes Mait, kelle ämblik Aadu kinni püüdis. Ta ei häiri meid juba pikemat aega. Viive, see on pühendusega sulle.
"Kaua võib" - Üritus panna paika sõna "kohe" pikkus.
"Kerge Elu" - Kust seda osta saab ning palju maksab?
"Maalides head" - Kuidas sa pahandad lapsega kes teeb sulle nii ilusa pildi... Keset radiaatorit.. rasvakriitidega.
"Me saime lapse" - Kaks tükki.
"Prooviabielu" - Meie aasta salaja abielus olemist, enne suurt pulmapidu.
"Õhtu" - Siis kui lapsed magavad ja sa rahus ja vaikuses diivanile istud. Idüll.
Head vaatamist!
Saturday, November 18, 2017
Friday, August 18, 2017
Natukene juttu naisest, kui emast.
Ma olen tükk aega mõelnud, et peaks kirjutama otse ja ausalt emaks olemise teisest poolest. Esimene pool on ilmselgelt meie elu õied ehk lapsed, kuid see teine pool, ema ise, jäetakse paratamatult tihtilugu kahe silma vahele. Emaks saamise juures on palju enamat kui laste saamine, nende kasvatamine ja arendamine. Emad kasvavad ja arenevad ka ise. Eelkõige nad aga muutuvad ning seda eriti tugevalt füüsilisest küljest.
Kui ma jäin esimest korda rasedaks, siis olin ma päris kena lameda trimmis kõhuga mimm, kes oli terve elu olnud ideaalses vormis ning mitte ühegi nurga pealt ei ulatunud mitte midagi üle. Rasedus kui selline, muutis mu keha nii palju ning kuna ma ei osanud sellega arvestada, siis tekitas see minus tõsiseid enesehinnangu kriise. Minu 70 cm´ne talje oli järsult raseduse lõpus muutunud 110 cm´seks. Kaalu oli lisandunud 25 kg. Venitusarme oli lugematu hulk nii kõhul, rindadel kui ka reitel.
Üleval on enne 1. rasedust ja all sünnitama minnes.
See, kuidas selline jõhker kehamuutus inimest reaalselt mõjutab, on aga üüratu. Kui ma olin ära sünnitanud, oli mul tunne, et terve mu keha oli nagu tühjaks lastud õhupall. Ma ei tundnud ennast peeglist ära ja see kõik mõjus psühholoogiliselt nii karmilt, et ma ausõna ei tahtnud peegli ees riietuda. Ma lihtsalt ei tundnud ennast enda kehas hästi. Kogu mu varasem vorm oli kadunud, nahk oli lõtv ning üleliigne, kaal ei olnud enam endine ning üldse kogu mu olek tundus nii vale, kui üldse olla sai. Jah, ma olin õnnelik emana ja oma lapse üle, kuid ma ei olnud kordagi õnnelik enda kehas oleva naisena. Panen siia ka pildi nädal peale sünnitust.
Vb tõesti võib öelda, et mu kehal ei olnud ju otseselt midagi nii hullu, kui pilti vaadata, aga reaalselt oli minu jaoks kontrast nii suur ja üüratu, et ma ei soovinud iseendaga tegeleda ja suunasin kogu energia ainult lapse poole. Millest me räägime, kui püsisuhtes naine tunneb ennast kui vatiinist tühjaks tõmmatud kaltsunukk. Ja asi ei ole selles, et Ets poleks mulle öelnud, et ma olen ilus. Ta ütles ja kui palju veel. Asi oli selles, et peale seda muutust ei suutnud ma ise endale öelda, et ma olen ilus. Minu kottis nahk ja punnis kõht tõmbas mu enesehinnangu nii nulli. Rääkimata sellest, et mul oli tunne nagu tõelisel lüpsilehmal, kellel muud ei olnudki kui ainult beebi esmavajaduste täitmine. Selline asi tõmbab ikka täielikult väärikuse kui ka enesetunde nulli.
Kui rääkida kaalust, siis esimese kuuga kaotasin ma 20 kg lisakilodest. Ülejäänud 5 kg tiksus ajapikku alla ning oma algses kaalus olin ma juba poole aasta pärast. Siiski läks tükk aega enne, kui mu kõht tagasi tõmbus ning ma võisin ennast tunda kaunina. Üheks suureks abiks ja murdepunktiks minu paranemise juures oli teada saamine, et mul on diastaas ehk kõhulihaste lahknemine. Diastaasi peamised indikaatorid on punnis kõht, lohk naba kohal, alaselja- ning/või kõhuvalu, rühihäired jne. Minul esinesid neist põhimõtteliselt kõik nimetatud. Seal juures ka suur turjavalu rindade raskemaks muutumise tõttu ning vale rühi pärast. Ega tegelikult see teada saamine ei olnud see, mis mind ravis, vaid selleks oli hetk, kui jõudsin esimest korda Kõhukliinikusse Helle Nurmsalu juurde vastuvõtule. Ma võin ausalt väita, et Helle oli see, kes minu minapildi terveks tegi. Meie esimesel visiidil pani ta mind karmi tõtt peegli ette vahtima. See oli nii raske, et ma reaalselt seisin pisarsilmis peegli eest ja tõdesin endale, et see on minu uus algus ja siit ma ka edasi minema pean. Ma leppisin faktiga, et rasedus muutis mu keha tundmatuseni ning sain lõpuks aru, kuidas edasi minna. Võib öelda, et algas tee sisemise naise taasleidmisel ja tänu kõhukliinikust saadud harjutustele oli mul lõpuks motivatsiooni vaeva näha. Pluss soetasin ka Helle soovitusel paremalt toetavad rinnahoidjad, tänu millele säilis mu rindade väärikus ka peale imetamist.. Tugisüsteem on ikka kõige tähtsam! Lisan siia ka muutused kõhus 3 kuu vältel.
Tolleaegne lisainfo pildile kõlas siis sedamoodi: " Teen siia väikese tervisepostituse, kuna lubasin teada anda, kuidas diastaasi ravi edeneb. Hetkel Siis jõudsin sinna maani, et võin hakata enda välimisi kõhulihaseid treenima.. Oleks varem jõudnud, aga mängisin lohet 
Alustasin siis Kõhukliiniku abiga sügisel diastaasi ravi. Olen teinud ainult sisemiste lihaste harjutusi, mis on peamiselt kõhuhingamine selle erinevates variatsioonides. Selle abiga olen kaotanud taljelt ca 5 cm ja kõhupealt ca 7 ning varasemast punnkõhust on saanud vormis kõtu (kui nüüd väljaveninud nahk välja arvata.. ) Julgen kõhukliinikut soovitada, kui kellelgi on sama probleem!
Alustasin siis Kõhukliiniku abiga sügisel diastaasi ravi. Olen teinud ainult sisemiste lihaste harjutusi, mis on peamiselt kõhuhingamine selle erinevates variatsioonides. Selle abiga olen kaotanud taljelt ca 5 cm ja kõhupealt ca 7 ning varasemast punnkõhust on saanud vormis kõtu (kui nüüd väljaveninud nahk välja arvata.. ) Julgen kõhukliinikut soovitada, kui kellelgi on sama probleem!
(kohukliinik.ee)
Ühtlasi on selle treeningu käigus kadunud alaselja, kõhu kui ka jäsemete valu.. Ning ka turi ei piina enam nii palju! "
Minu endise taljeümbermõõdu tagasi saamine oli üks tähtsamaid punkte oma enesekindluse taastamises. Ning koos kõhuhingamisega käisin ka rämedalt jalutamas, tänu millele olin 6 kuu möödudes tagasi enam-vähem selles vormis, mis enne. Kui nüüd nahk välja arvata. Aasta aega pärast sünnitust olin ma samas heas vormis, minu nahk oli enam-vähem juba normaalne, venitusarmid paistsid minimaalselt välja ning ma otsustasin saada teise lapse. Sest ilmselgelt olles tagasi ilusas vormis, oleks vaja uuesti rasedaks jääda!
´
Minu teine rasedus. Lisakilosid 22. Ümbermõõt 114. Diastaas - olemas jälle.
Teise lapsega on psühholoogiliselt lihtsam. Ma teadsin juba, mis mind ees ootab. Kuidas mu keha muutub ning mida ma taastumiseks tegema pean. Ma olin valmis kogu selleks jamaks uuesti algusest peale. Ma olin arvestanud, et peale sünnitust on ümmargune ka vorm. Siiski ei olnud ma arvestanud, et keha taastub kahe järjestikuse sünnituse puhul teistmoodi. Kaal langeb aeglasemini, sest reaalselt 2 aastase lapsega ei saa 10 km päevas jalutada, kui vanemale lapsele vankris istuda ei meeldi. Niisiis oli 3 kuud peale sünnitust vaja lahti saada veel 7-8 kg. Kindlasti ei aita kaalulangetamisele kaasa hunnikutes jäätist ja kooki, mis ma energia tagaajamise eesmärgil pidevalt sisse ajan. Ma siin kohal ei tee isegi nalja, ma olen nii väsinud, et mõnel hommikul suudan ma ainult kohvitassini roomata ja loota, et suhkrut on piisavalt, mis veidike petlikku energiat mulle tagastaks. 2 lapsega on selles suhtes raske, sest erinevalt 1st lapsest ei saa soovi korral lõunaund kaasa magada. Siiamaani on mul see õnnestunud 3 kuu jooksul 2 korda, kui lapsed on samaaegselt tuttu jäänud. Ja siis oledki lihtsalt jubedas unevõlas ning keha petlikult hoiab igast pekikiust võimalikult tugevalt kinni.
Ja rääkides nahast, siis 2 korda täispuhutud õhupall on ikka hoopis midagi muud, kui ühekordselt kasutatud. See on nagu kasutatud kondoom, mis on nii välja veninud, et taaskasutamise mõtet enam pähe ei tuleks. Jah, ma tõesti ei plaani hetkeseisuga taaskasutada oma kõhtu raseduse eesmärgil. Tahaks vahepeal sale ka olla, mitte ainult rase või imetav. See on tegelikult päris jõhker, sest viimase 3 aasta jooksul olen ma juba 2 korda olnud rase, sünnitanud, imetanud ning vormi taastanud/üritanud taastada. Ma olen võtnud juurde kokku 47 kilo, kaotanud neist umbes 40. Mu talje koht on suurenenudselle aja jooksul 84 cm ja vähenenud.. Vot seda ma ei teagi, kui palju, aga 64 kindlasti! Unistada võib, et selleks ajaks, kui kolm aastat täpselt täis saab(septembri lõpp), olen ma jälle vanas kaalus ja vormis. Aga pange nüüd need numbrid reaalsusesse ja te saate aru, kui palju see on. Emili näiteks on hetkel 92 cm pikk ja ta on ikka päris pikk tüdruk.. Ega see 84 ka just palju lühem ole..
Aga ma ütlen täiesti ausalt. Sellel kõigel ei ole vahet. Pole vahet mis kaalunumber sul on, milline on sinu nahk, millised triibud sa omale omistanud oled. See kõik on nii ebaoluline ja tähtsusetu. Iga naine on ilus, kui ta ise armastab ennast. Jah, ma ei ole samas vormis ja see mõjutas mu enesehinnangut esimese sünnituse järgselt, kuid olles targem, kaunim ja kogenum, võin ma öelda, et mitte ükski füüsiline muutus ei tee mind halvemaks. Ma olen ematiiger, kes on teeninud välja kõik oma triibud raske tööga! Inimestel, kes pole ise lapsi sünnitanud ja rase olnud, pole mingit õigust halvustada emade keha. Emad on super kangelased, kelle keha muutub 9 kuu jooksul nii drastiliselt, et tuua ilmale ime, mida ükski teine ei suuda! Iga venitusarm on mälestus sellest armastusest, millega last on kantud. Iga veninud nahajupp on tõestust muutustest, mida ema pidi last kandes üle elama. Iga lisakilo on jäädvustus energiast, mida ema läbi enda keha lapsele edastab. Kui keegi tuleb ja ütleb, et see on kole või inetu, siis järelikult nad ei tea, milline ilus asi on emadus ja kui palju üks naine endast lapse nimel ohverdab. Emad on ägedad ning kõik emad võiksid aru saada, kui ilusad nad tegelikult on! Meie, emad, oleme kaunid naised - igas suuruses, kujus ja värvis. Ja ärme unusta, me oleme ematiigrid, kõikide oma triipudega!! ;)
Ja kui mõni ema seda loeb ja tunneb ennast samamoodi, kui mina peale esimest rasedust.. Tea, et see ongi sinu uus algus. See, mis oli enne, on möödas. Sa oled ilus naine, ilus ema, ILUS! Lepi oma hetke reaalsusega, vaata ennast, taju muutusi, võta enda emotsioonidest kinni ning mata maha sõjakirves. Sul on kaks võimalust - armasta ennast ja lepi muutustega või ole vihane enda keha peale. Ühel juhul liigud sa edasi paranemise poole, sest kehaline paranemine hakkab hingest. Teisel juhul. Noh. Sa ei liigu kuhugi poole. Sa vajud.
NB: Lugu on kirjutatud poolteist kuud tagasi. Praeguseks on järgi ca 4 kilo ja magada olen saanud ka mõned lõunauned juba juurde. Kuu aega süvakõhulihaste trenni on teinud imesid.. Väike pildike kuu ajalisest arengust ka siia! Pilt tehtud juuli lõpus :) Uskumatu ikka, kuidas õige trenn teeb imesid..
NB: Lugu on kirjutatud poolteist kuud tagasi. Praeguseks on järgi ca 4 kilo ja magada olen saanud ka mõned lõunauned juba juurde. Kuu aega süvakõhulihaste trenni on teinud imesid.. Väike pildike kuu ajalisest arengust ka siia! Pilt tehtud juuli lõpus :) Uskumatu ikka, kuidas õige trenn teeb imesid..
Aga ausõna.. Emad, te olete supernaised! Aitäh, et olete nii vinged!
Thursday, July 6, 2017
DIY - Amplimaasika peenar
Minu üks väike miniprojekt oli Emilile mänguväljaku kõrvale teha armas peenar amplimaasikate jaoks.. Vaja läks väga suurt rehvi, mõnuga värvi, mulda, katet ning muidugi mmmmaasikaid..
Rehvi sain armsa Kristina käest Otsa Talust, Raplamaalt. Tema talus saab muuseas ka üliägedaid puittooteid kui ka ponile pai teha.. Ja kõik Emili mänguväljakurehvid kui ka maasikapeenrarehv tulid sealt :)
Kuna mul isa tõi paar amplimaasikat enne, kui nn peenar valmis sai, siis täitsin kummi varakult poolenisti mullaga ja panin sisse 2 taime, et need vahepeal ära ei sureks.
Värvima hakkasin ühel mõnusal päikselisel kevadpäeval, et värv jõuaks kuivada ja muru liialt ei kasvaks.. Alustasin baasvärvist.
Värv tehtud ja kuivanud, täitsin rehvi mullaga.
Ühtlasi lõikasin sobiva suurusega katte, istutasin maasikataimed ning kaunistasin kividega.
Hiljem sai veel taimi juurde istutatud ning soojemaid ilmasid oodatud.. Ja voila.. Iga päevaga lähevad maasikataimed üha rohkem laiali ja rippu ning esimesed nopped on tehtud.. Väga mõnus!
Lihtne ja mõnus lahendus. Ning Emilil on iga päev nii palju rõõmu maasikate otsimisest! ;)
Rehvi sain armsa Kristina käest Otsa Talust, Raplamaalt. Tema talus saab muuseas ka üliägedaid puittooteid kui ka ponile pai teha.. Ja kõik Emili mänguväljakurehvid kui ka maasikapeenrarehv tulid sealt :)
Kuna mul isa tõi paar amplimaasikat enne, kui nn peenar valmis sai, siis täitsin kummi varakult poolenisti mullaga ja panin sisse 2 taime, et need vahepeal ära ei sureks.
Värvima hakkasin ühel mõnusal päikselisel kevadpäeval, et värv jõuaks kuivada ja muru liialt ei kasvaks.. Alustasin baasvärvist.
Värv tehtud ja kuivanud, täitsin rehvi mullaga.
Ühtlasi lõikasin sobiva suurusega katte, istutasin maasikataimed ning kaunistasin kividega.
Hiljem sai veel taimi juurde istutatud ning soojemaid ilmasid oodatud.. Ja voila.. Iga päevaga lähevad maasikataimed üha rohkem laiali ja rippu ning esimesed nopped on tehtud.. Väga mõnus!
Lihtne ja mõnus lahendus. Ning Emilil on iga päev nii palju rõõmu maasikate otsimisest! ;)
Friday, June 9, 2017
Peaaegu otseülekanne.
Pole koledat ilma.. Üks minu lapsepõlve lemmiktegevus oli vihmas ringi joosta.. Elades maal, õpetan ma neid väärtusi ka oma lastele.
Tuesday, June 6, 2017
Hullumaja puhvet.
Ma olen olnud juba kaks kuud õnnistatud kahe maailmatuma armsa lapsega. Ja nad ajavad mind hulluks. Iga mu keharaku. Aga nad teevad mind õnnelikuks. See on ikka uskumatu, millega lapsevanemad peavad päevast-päeva hakkama saama, eriti kui on kaks väikese vahega last. Ma tõesti tahaks kiita kõiki lapsevanemaid, kellel on kaks või rohkem väikelast, sest see trall on ikka jubedalt väsitav. Minu viimaste kuude avastus on see, et armastus on ohtlik. Emili armastab oma väikevenna Robinit nii meeletult, et ma pean teda koguaeg eemal hoidma. Miks? Sest oma suure armastuse küüsis üritab ta pidevalt vennale otsa ronida, teda igat pidi väänata/tõmmata/sikutada/pigistada ja muid utoopilisi lahendusi välja mängida. See oleks igati okei, kui Robin ei oleks 2 kuu vanune õrn beebi ning Emili väga tugev 2-aastaseks saav ülemeelik plikatirts. Reaalselt on mul päevast-päeva tunne, et ma olen beebi turvamees, kes teda atentaatide eest kaitsma peab. Ja see on tõeliselt kehv tunne, sest ma pole kunagi varem pidanud Emilit nii palju keelama ja temaga pahandama. Mul on selline tunne, et ma ei teegi muud, kui keelan oma tütart. Justkui ta oleks pätt, kes sigadustega hakkama saab, kuigi ta on lihtsalt väike armastav õde, kes ei oska paremini..
Kuidas sa keelad armastust? Kuidas sa pahandad armastuse pärast? See on meeletu dilemma, sest tegelikult ei taha ta ju haiget teha. Ta lihtsalt ei oska oma tundeid nii hellalt näidata, kui ühel beebil tarvis oleks. Ta ei oska õrnalt kallistada või lutti suhu panna nii, et seda põsest poolenisti läbi ei torkaks. Ta ei saa aru, et beebikiiges lamav Robin ei vaja nii suurt hoogu kui ta ise õues kiikudes. Või, et tegelikult ei ole plastmass viinamarjakobar nii hea ja pehme, et seda peaks venna näkku sisse lükkama. Ta on alles pisike väikelaps, kes armastab oma vennabeebit maailmatuma palju. Miks siis seda keelata?
Idülliliselt ma ei keelaks ja laseks neil koos kasvada, aga ausõna, mõned võtted on ikka sellised, mille pärast ka mul külmavärinad üle keha jooksevad. Ja vahel on mul tunne, et ma ei suuda. Ma ei suuda igat sekundit valvata, iga hetke tähele panna ning iga sigadust keelata. Laps ei ole süüdi ju selles, et ta on ise veel väike. Oleks Emili paar aastat vanem, ta saaks aru, aga tegu on siiski inimesega, kes alles õpib empaatiat ning kompab piire. Ja oi kuidas ta neid kompab. Ma täitsa mõistan, kuidas üksinda lastega kodus olevad vanemad hulluks lähevad. Sellel hetkel, kui sa oled suutnud ühe sigaduse likvideerida, tehakse juba uus pättus. Kui sa ei vaata, võetakse laua pealt veetass ja kallatakse ümber, et selle sees käega mängida. Kõik kriidid loobitakse laiali ning mõnega joonistatakse kapi peale. Ma võiksin jäädagi loetlema neid hulluseid, mida üks üliaktiivne püsimatute kätega kahene teha suudab, kuid ma tahaks enne jaanipäeva magama ka minna. Reaalsus on see, et kahe-aastane laps ongi nii väsitav, kui räägitakse. Ja mis kõige hullem - neil on oma arvamus.
Minu kallis tütar on täielik lobamokk ja oma arvamust ta avaldamata ei jäta. Ma vahel peatan ennast hetkes, vaatan enda tütart, siis enda väikest rahulikku beebit ja mõtlen: "Mida kuradit ma vingusin elu raskuse üle, kui mul oli ainult üks beebi?" Reaalsus on see, et väike beebi on köki-möki. Beebidega on lihtne. Nad nutavad asjapärast, mitte siis kui keegi ei taha teha midagi, mida nemad soovivad. Näiteks täna kukkusid Emilil 2 väikest redist terrassilaudade vahele ja kuna neid enam kätte ei saanud, läks jube kisa lahti. Siin kohal mainiks ära, et see kukkumine oli üpris palju suunatud sihtimise moodi. Lapsed on keerulised, nende mõttemaailm on nii segane. Beebidega on lihtsam: kaka/piss püksis - nutab ; näljane - nutab ; valus - nutab. Beebid ei nuta kuna nende kujuteldav sõber sõi nende eest maasikad ära või poni ise lendas wc potti. Beebid on lihtsad.
Aga kes see ütles, et elu peab lihtne olema? Elu peab olema täis armastus ja naeru! Täis üllatusi, närvikõdi, siirast rõõmu. See, et selle kõigega kaasneb väsimus, kurnatus, pingul närvid, hullumaja kliendikaart, süümepiinad ning turvamehestaatus, on tegelikult köömes selle kõrval, kui palju see kõik meile annab. Minu kahene teeb maailma parimaid nalju - ta huumorimeel on lihtsalt võrratu! Ja kui ta naerab südamest, see lõkerdav siiras rõõm lihtsalt sulatab su südame! Emili armastab oma venda nii palju, ta toob talle mänguasju, paneb lutti suhu ja lohutab beebit, kui ta nutab. Ta tahab oma vennaga mängida iga hetk ja iga sekund ning jagada talle nii meeletult palju kallistusi ja musisid. Emili hoiab oma venda ning kaitseb teda teiste eest. Ta on suur ja armastav õde. Mu tütar on loominguline ja mänguline laps. Talle meeldib luua kunsti, joonistada ja maalida. Ta naudib maailma avastamist läbi mängu ning see rahulolu ja põnevus temas veega mängides on üüratu. Ta on väga jutukas, tema kriiskav rõõmuhüüe minu eksistentsi üle on meeletu ja võimas. Mu kahene jagab maailmatuma armsaid kallisid ja musisid. Ta väljendab alati enda siirast armastust ja kiindumust ning ta silmad säravad rõõmust, kui temaga aega veedetakse. See väike kahe-aastane tuleb istub sülle, kui ma olen kurb ja toob mulle raamatu, mida koos lugeda. Ta joonistab pildi mulle vaatamiseks ning korjab lilli, et ma neid nuusutada saaksin. Väsitav kahe-aastane aitab sul koristada ja süüa teha, lilli istutada, rohida, beebiga mängida, kanu karjatada, loomi sööta ja kuigi see kõik võtab kordades rohkem aega, kui üksi tehes, on see tehtud siira armastusega. Jah, ta on väsitav ja tihtipeale ka suudab mu närvid lõpuni pingule keerata, kuid see, kui palju armastust ta jagab, on meeletu!
Ma võin olla hullumas, kuid ma ei kahetse mitte sekunditki oma elust. Otsus saada emaks, oli parim otsus minu elus. Ja kui rääkida kahekordse ema staatusest, siis iga naeratus, mis mu pisike poja mulle annab, on totaalselt seda magamatust väärt. Iga kord, kui ta vaatab minu silmadesse siira kiindumusega ning kui ta jutustab lalisedes mulle enda elu kurba ja rõõmsat saatust. Hetk kus väike beebi on mu süles uinunud ning magab nii rahulikult magusat und. Ning kui ta naeratab läbi une nii mesimagusasti. Need hetked, kus Emili mängib Robiniga ja poja naerab suunurgad kõrvuni enda õega koos või kui Emili lohutab enda nutvat venda "tasa-tasa". Hetk kus ma istun päikese käes, beebi viludas magamas ning pean oma tütrega muru peal piknikku, jäätis kausis sulamas. Need hetked on väärt tegemist, need on väärt elamist ja need on väärt minu hullupabereid. Ükski õnn ei tule siia maailma ilma raskusteta ning iga raskuse taga on peidus õnn. Lihtsalt ei tohi kunagi unustada ennast selle kaose keskel.
Võin julgelt väita, et isegi kui emadus mind hulluks ajab, võin ma olla kindel, et mul on vähemasti kaks kõige armastavamat külalist, kes mind vaatama tulevad! Jõudu ja jaksu kaashulludele ja nende väikestele marakrattidele! ;)
NB: Õnneks ma ootasin elust 2-lapsega midagi veel hullemat, niiet tegelikult polegi kõige keerulisem. Eks ikka sõltub inimesest endast, kas klaas on pool tühi või pool täis. ;)
Kuidas sa keelad armastust? Kuidas sa pahandad armastuse pärast? See on meeletu dilemma, sest tegelikult ei taha ta ju haiget teha. Ta lihtsalt ei oska oma tundeid nii hellalt näidata, kui ühel beebil tarvis oleks. Ta ei oska õrnalt kallistada või lutti suhu panna nii, et seda põsest poolenisti läbi ei torkaks. Ta ei saa aru, et beebikiiges lamav Robin ei vaja nii suurt hoogu kui ta ise õues kiikudes. Või, et tegelikult ei ole plastmass viinamarjakobar nii hea ja pehme, et seda peaks venna näkku sisse lükkama. Ta on alles pisike väikelaps, kes armastab oma vennabeebit maailmatuma palju. Miks siis seda keelata?
Idülliliselt ma ei keelaks ja laseks neil koos kasvada, aga ausõna, mõned võtted on ikka sellised, mille pärast ka mul külmavärinad üle keha jooksevad. Ja vahel on mul tunne, et ma ei suuda. Ma ei suuda igat sekundit valvata, iga hetke tähele panna ning iga sigadust keelata. Laps ei ole süüdi ju selles, et ta on ise veel väike. Oleks Emili paar aastat vanem, ta saaks aru, aga tegu on siiski inimesega, kes alles õpib empaatiat ning kompab piire. Ja oi kuidas ta neid kompab. Ma täitsa mõistan, kuidas üksinda lastega kodus olevad vanemad hulluks lähevad. Sellel hetkel, kui sa oled suutnud ühe sigaduse likvideerida, tehakse juba uus pättus. Kui sa ei vaata, võetakse laua pealt veetass ja kallatakse ümber, et selle sees käega mängida. Kõik kriidid loobitakse laiali ning mõnega joonistatakse kapi peale. Ma võiksin jäädagi loetlema neid hulluseid, mida üks üliaktiivne püsimatute kätega kahene teha suudab, kuid ma tahaks enne jaanipäeva magama ka minna. Reaalsus on see, et kahe-aastane laps ongi nii väsitav, kui räägitakse. Ja mis kõige hullem - neil on oma arvamus.
Minu kallis tütar on täielik lobamokk ja oma arvamust ta avaldamata ei jäta. Ma vahel peatan ennast hetkes, vaatan enda tütart, siis enda väikest rahulikku beebit ja mõtlen: "Mida kuradit ma vingusin elu raskuse üle, kui mul oli ainult üks beebi?" Reaalsus on see, et väike beebi on köki-möki. Beebidega on lihtne. Nad nutavad asjapärast, mitte siis kui keegi ei taha teha midagi, mida nemad soovivad. Näiteks täna kukkusid Emilil 2 väikest redist terrassilaudade vahele ja kuna neid enam kätte ei saanud, läks jube kisa lahti. Siin kohal mainiks ära, et see kukkumine oli üpris palju suunatud sihtimise moodi. Lapsed on keerulised, nende mõttemaailm on nii segane. Beebidega on lihtsam: kaka/piss püksis - nutab ; näljane - nutab ; valus - nutab. Beebid ei nuta kuna nende kujuteldav sõber sõi nende eest maasikad ära või poni ise lendas wc potti. Beebid on lihtsad.
Ma võin olla hullumas, kuid ma ei kahetse mitte sekunditki oma elust. Otsus saada emaks, oli parim otsus minu elus. Ja kui rääkida kahekordse ema staatusest, siis iga naeratus, mis mu pisike poja mulle annab, on totaalselt seda magamatust väärt. Iga kord, kui ta vaatab minu silmadesse siira kiindumusega ning kui ta jutustab lalisedes mulle enda elu kurba ja rõõmsat saatust. Hetk kus väike beebi on mu süles uinunud ning magab nii rahulikult magusat und. Ning kui ta naeratab läbi une nii mesimagusasti. Need hetked, kus Emili mängib Robiniga ja poja naerab suunurgad kõrvuni enda õega koos või kui Emili lohutab enda nutvat venda "tasa-tasa". Hetk kus ma istun päikese käes, beebi viludas magamas ning pean oma tütrega muru peal piknikku, jäätis kausis sulamas. Need hetked on väärt tegemist, need on väärt elamist ja need on väärt minu hullupabereid. Ükski õnn ei tule siia maailma ilma raskusteta ning iga raskuse taga on peidus õnn. Lihtsalt ei tohi kunagi unustada ennast selle kaose keskel.
Võin julgelt väita, et isegi kui emadus mind hulluks ajab, võin ma olla kindel, et mul on vähemasti kaks kõige armastavamat külalist, kes mind vaatama tulevad! Jõudu ja jaksu kaashulludele ja nende väikestele marakrattidele! ;)
NB: Õnneks ma ootasin elust 2-lapsega midagi veel hullemat, niiet tegelikult polegi kõige keerulisem. Eks ikka sõltub inimesest endast, kas klaas on pool tühi või pool täis. ;)
Sunday, May 7, 2017
Lapsesuu ei valeta!
***
Mina: " Emili, mis beebi nimeks saab?"
Emili: "Kaka"
***
Mina: "Emili, kas beebivenna nimi võiks olla Robin?"
Emili: "Robiii, okei."
***
Hommikusöök pannkookide ja jäätisega. Emili sööb jäätise ära ning 2 pannkooki on veel taldrikus.
Emili: "Veel!"
Mina: "Sul ei ole pannkoogid veel otsas. Söö need ära, siis saad juurde."
Emili tõstab kaks poolikut pannkooki laua peale, võtab taldriku kätte, kallutab minu poole ja lausub süütu näoga: "Otsas. Veel!"
***
Esimestel päevadel, kui me Robiniga kodus olime, ei saanud Emili veel päris hästi aru, kuidas beebide värk käib.
Mina: "Emili, emme peab beebile süüa andma. Beebi on näljane."
Emili tõuseb püsti ja läheb toob beebile tüki melonit.
Emili:"Beebi, söö!"
(Nii juhtus veel paar korda nii saia kui ka muu toredaga. Tänaseks ta õnneks teab, et beebi sööb ainult rinnapiima.)
***
Iga kord kui me Robinil mähkmeid vahetame, kuulutab Emili valju häälega: "Beebi! Kaka!"
Meie pühalik tseremoonia koos sissejuhatusega :D
***
Emili: "Beebi nuusib!"
(Venna kohta, kes natuke nohiseb)
***
Tulen lastega lõunaselt õueskäigult.
Emili:"Süüa!"
Mina: "Mis sa süüa tahad?"
Emili: "Lapsu ei taha muna süüa!"
(Nagu ma muud talle sisse ei söödakski...)
Ca 6 h hiljem õhtuselt õueskäigult tulles.
Emili: "Süüa!"
Mina: "Mis sa süüa tahad?"
Emili: "MUNA, MUNA, MUNA!!"
Huh, lapsed... Täna siis keedumuna..
***
Emili istub. Venna on tema süles. Läheb ninaga venna nina juurde nuuskima ning istub siis uuesti sirge seljaga tagasi ja teatab tõsimeeli:
"Lapsu sööb beebi nina ära!"
Ma ei oska meie kasvatusmeetodeid ilmselgelt kommenteerida..
***
Räägin Etsiga juttu. Emili istub kõrval.
Mina: "Anne ütles eile, et Emilil on hea huumorimeel!"
Ets: "Isa oma!"
Mina: "Ma ikka ütleks, et ema oma!"
Emili vaatab meid ja teatab tähtsalt valjul häälel: "Lapsu oma!!"
***
Iga kord kui Robin peaga edasi-tagasi natuke tuigerdab, teatab Emili kõigile nii:
"Venna toksib auku! Rähn!"
***
Mina: "Emili, emme peab beebile süüa andma. Beebi on näljane."
Emili tõuseb püsti ja läheb toob beebile tüki melonit.
Emili:"Beebi, söö!"
(Nii juhtus veel paar korda nii saia kui ka muu toredaga. Tänaseks ta õnneks teab, et beebi sööb ainult rinnapiima.)
***
Iga kord kui me Robinil mähkmeid vahetame, kuulutab Emili valju häälega: "Beebi! Kaka!"
Meie pühalik tseremoonia koos sissejuhatusega :D
***
Emili: "Beebi nuusib!"
(Venna kohta, kes natuke nohiseb)
***
Tulen lastega lõunaselt õueskäigult.
Emili:"Süüa!"
Mina: "Mis sa süüa tahad?"
Emili: "Lapsu ei taha muna süüa!"
(Nagu ma muud talle sisse ei söödakski...)
Ca 6 h hiljem õhtuselt õueskäigult tulles.
Emili: "Süüa!"
Mina: "Mis sa süüa tahad?"
Emili: "MUNA, MUNA, MUNA!!"
Huh, lapsed... Täna siis keedumuna..
***
Emili istub. Venna on tema süles. Läheb ninaga venna nina juurde nuuskima ning istub siis uuesti sirge seljaga tagasi ja teatab tõsimeeli:
"Lapsu sööb beebi nina ära!"
Ma ei oska meie kasvatusmeetodeid ilmselgelt kommenteerida..
***
Räägin Etsiga juttu. Emili istub kõrval.
Mina: "Anne ütles eile, et Emilil on hea huumorimeel!"
Ets: "Isa oma!"
Mina: "Ma ikka ütleks, et ema oma!"
Emili vaatab meid ja teatab tähtsalt valjul häälel: "Lapsu oma!!"
***
Iga kord kui Robin peaga edasi-tagasi natuke tuigerdab, teatab Emili kõigile nii:
"Venna toksib auku! Rähn!"
***
Monday, April 24, 2017
Keegi on näinud?
Säh sulle väljamaalasi ja nende lubadusi...
#spring is around the corner
Friday, April 14, 2017
Kanakasvataja pühadedilemma
Meie kanad värvivad ise oma munad ära.. Kas osta poest valgeid mune või värvida üle? Rasked otsused.. huh..
Tuesday, April 11, 2017
Sellest, kuidas Robin siia ilma tuli.
Kuna ma panin kirja Emili sünniloo, siis oleks igati õiglane panna ka kirja Robini oma. Robini sünniga oli mul isiklik nali, sest kuni 1. aprillini olid minu käed ja jalad tegemisi täis ning polnud aega sünnitama minna. Niisiis leppisime pojaga kokku, et tema enne 3. aprilli ei sünni, sest emmel on vaja teha palju asju ja tahaks ühe päeva puhata ka.
Nii läkski. Poeg on mul väga arvestav ja armas ning sündis 3. aprilli varahommikul, täpselt 40+0 rasedusnädalal ehk sünnituse tähtajal. Päev enne oli meeletult soe ja päikseline ilm. Kraadiklaas näitas meil suisa 16 soojakraadi. Ma tundsin juba hommikul, et õhtul läheb asjaks, mistõttu hakkasin kibekiirelt juukseid värvima. Kui see oli tehtud, siis läksime Emiliga õue mängima, kõndisime ringi, toimetasime kanalas, püüdsime päikesekiiri, kiikusime. Istusin enda võimsa kase all ja nautisin sooja ilma samal ajal, kui kõhutoonused regulaarsemaks ja tuntavamaks muutusid. Valus ei olnud, niiet ei muretsenud. Ets tõi mulle sooja kohvi, mida päikeselaigus nautida ning Emili jõi kakaod. Ehk saime ka selle aasta esimese kevadpikniku peatud. Täielik idüll. Seal juures sain ka endale selle aasta esimesed tedretäpid.
Kella 5 paiku palusin oma õel meie juurde tulla, et juhuks kui päriselt ka sünnitan, ei pea Emilit Tallinna kaasa vedama. Kuna kiiret ei olnud, siis lasin tal rahulikult võtta ning umbes kella 9 paiku õhtul oli õde siin. Peale seda oli mul vaja veel askeldada, tõsta turvatooli ümber, seletada kõike lapse ja majaga seonduvat ja palju muud. Tuhud olid regulaarselt 5 minuti tagant, suhteliselt tugevad kuid valu oli pigem nõrk, mistõttu ma väga kiirustama ei hakanud. Alles kella 11 paiku öösel panime autole hääled sisse, sest vaikselt tuli juba hingama hakata, ning mina ei kavatsenud olla see spetsialist, kes tee ääres sünnitab. Teada oli ju, et teine sünnitus võib minna kiiremini kui esimene ning enam ei julgenud ma asja edasi lükata. Suundusime haigla poole, endal nägu naerul, tegime nalja ja muhelesime niisama. No tõesti ei olnud sünnitama hakkava naise tunne. Kui aus olla, siis ma kartsin, et pean öösel kellegi juurde magama suunduma, sest haiglasse sisse ei võeta. Lihtsalt nii hea oli olla, et ise ka ei uskunud, et sünnitus võiks pihta hakata.
Umbes 15 minutit peale südaööd, kui kuupäev kukkus, jõudsime Pelgulinna Sünnitusmajja. Vastuvõtu ämmaemand küsis küsimused, mõõtis rõhud, tegi läbivaatluse, natuke ka nalja ning määras mind sünnitustuppa nr 7, sest avatust oli 3 cm ja sünnitegevus alanud. Kell oli umbes pool 1. Kui aus olla, siis mul oli imelik minna sünnitustuppa, sest ma ise ka ei uskunud, et midagi juhtuma hakkab. Kõndisin seal ringi, tegin Etsiga nalja. Mõtlesime, et peaks burksi järele ikka minema. Mõne aja pärast tuli ämmaemand oma suure KTG masinaga, pani mind voodisse pikali ning masina alla. KTG mõõtude all umbes 1 paiku tulid ära veed, mille järgselt ütlesin Etsile, et alles nüüd läheb valusaks. Peale esimest tuhu ilma veteta pidin tõdema, et nüüd on küll sünnitaja tunne. :D
Tuhud läksid järsult tugevamaks ja tihedamaks. Ning kätte jõudis faas, kus ma peas mõtlesin, et nüüd küll enam ei suuda. Umbes kell kolmveerand 2 oli avatus ikka 3 cm, kuigi valu oli juba laes ning tuhude regulaarsus 1-2 minutit. Ma olin täiesti väsinud juba sellest vähesest ajast, sest see valu oli väga terav ning kiirgav. Seisin säri peal ja lihtsalt üritasin üle elada kõik tuhud, mis ennast minu ette sööstsid. Nagu ka oma esimesel sünnitusel, nii ka teisel, ei oleks ma lihtsalt suutnud psühholoogiliselt seda kõike teha ilma Etsita. Sünnitus on karm ja jõhker kannatuste jada, kuid oma mehe käsi aitab imekombel seda nii palju leevendada. Ma mäletan nii hästi, kuidas vaatasin Etsile otsa ja ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda. Ja ka seda, kuidas tema kohalolek valu veidikenegi leebemaks tegi.
Ma arvan, et kogu sünnituse üks kõige psühholoogilisemalt raskemaid hetki on iseendaga rahu sõlmimine. Pool sinu kehast kriiskab allaandmise järele ning teine pool tahab võimalikult kiiresti kohtuda oma lapsega. Nii oli ka minul, kui ma sain teada, et avatust on ikka ainult 3 cm, siis ma otsustasin, et mina ei jaksa. Valu oli nii jube, et ma lihtsalt ei tahtnud enam. Mu peas käis miljon mõtet, kuidas keegi võiks mind valuvaigisteid täis pumbata. Järgmine hetk ma aga sisestasin endale, et ma suudan, tahan ja saan. Ma keskendusin kogu oma energiaga tuhude kasulikuks hingamisele. Minu imestuseks tuli valusate tuhude ajal väga kiiresti meelde, milline õige hingamistehnika aitab sünnitusprotsessi kiirendada ning kuidas leida see õige koht oma kehas, kuhu kogu harmoonia ja jõud hingamise abil saata. See võib-olla kõlab utoopiliselt, kuid sünnitusele kaasa hingamisest on kõvasti rohkem kasu, kui kramplikult valude kannatamisest. Edasi kulus iga tuhu sünnitusprotsessi kiirendamiseks läbi suunatud hingamise. Olgu, võib öelda, et iga kümnes kulus peas ropendamiseks ning oma sisemise allaandjast mökuga võitlemiseks.
Ühel hetkel läks jube valu veel jubedamaks. Mu energia sai otsa, niiet ma otsustasin voodisse padja najale kannatama minna. Seal sain ma olla paar tuhu, kui ämmaemand juhuslikult tuppa jalutas, mulle kotttooli padja asemele andis ning minul täiesti juhuslikult pressid peale tulid. Kõik käis nii kuradima kiiresti, sest järsku oli poeg maailma tungimas, mind käsutati kummuli (ilmselgelt Ets tõstis mind ümber, sest kui sul lapse pea hargivahel kinni on, siis sa ise ei keerle), ning mõne minutiga oli poja sündinud. Ämmaemand veel käsutas, et ma hingaks pressi üle, et liiga kiiresti tuleb, aga ausõna, ma ei saanud aru kus see press algab või lõppeb ning üldse kas on võimalik midagi üle hingata. Ma ei pidanud pressima alguses, poja tuli nagu traktor vägisi välja. Võib vist öelda, et pressid kestsid umbes 5 minutit ja neid võis olla 2-3. Ma ei tea, sest minu jaoks oli see ühtlane kiire rebenemine ning meeletu valu. Ma ausõna kirjeldaks seda sünnituse etappi nagu keskaegset piinapinki, kuhu keegi tulevikust elektrirelvad toonud on ning mis lõppeb inimkeha seespidise rebestamisega. Ma tean, see kõlab väga brutaalselt, aga ega tegelikult ei ole ühe vastsündinu väljutamises mitte midagi fantastilist. Ainuke võrratu hetk on see, kus kõik läbi saab ning laps sinu rinnale pannakse. Ja tegelikult ka, kuna olukord oli nii kiiresti kulmineeruv, siis rebenemist ikka oli. Pärast õmmeldi veel tükk aega mind kokku. Pressid olid tõenäoliselt kõige julmem faas ning ma reaalselt karjusin, et ma ei suuda rohkem. Igatahes umbes pooleteise tunniga sai 3 cm avatusest sündinud laps. Isegi ämmaemand oli üllatunud sellest, kui kiiresti see juhtus. Poja tuli ilmale kell 3.14 öösel. Või on see varahommik? Sündides oli tal nabanöör ümber kaela, nägu sai kiirest saabumisest korralikult muljuda ning siniseks, kuid muidu sündis tubli ja terve 53 cm pikkune ning 4220 gr kaaluv ponks poiss. Kuna veregrupp oli taaskord isasse, siis sain järgmisel päeval süsti ka.
Erinevalt esimesest korrast, tundsin ma seekord igat nõelapistet ning see kõik oli sigavalus. Ainuke mõte oli, et ma ei taha enam kunagi sünnitada. Ma tajusin 100% ennast ümbritsevat olukorda ning seda nn õnnist hetke, kus laps rinnale pannakse, ma seekord meeli ületavalt ei tajunud. Reaalsus oli see, et ma ei saanud midagi aru. Kas juba on laps käes? Kas ma sünnitasin? Mis valu see just oli? See kõik oli nii kiire, et mulle jõudis alles 9 paiku hommikul kohale, millega ma hakkama sain ning kes minu juures lõpuks on. See õnnis hetk jõudis minuni alles perepalatis oma vastsündinud beebi kõrval lamades. Mul on natuke kahju sellest, sest see ekstaas minu esimesel sünnitusel oli nii ennasthõlmavalt suur ja nauditav. Siiski jõudis see suur õnn minuni, mis sest, et väikese hilinemisega. Praegu vaatan ma iga päev oma kallist poja läbi armastust täis silmade.
Mis ma siis oskan öelda, 2. sünnitus oli kiirem, valusam ning absurdsem. Ma ei saanud midagi aru, kõik käis liiga kiiresti ning naljatamisest lapse sünnini kulus alla 3 tunni. Samas olen ma siiralt õnnelik, sest ega mul kauemaks energiat poleks jagunud. Esimesed sünnitusjärgsed päevad haiglas olid valusamad kui eelmisel korral, emaka kokkutõmbed võtsid jalust ning valuvaigistid voolasid jõgedena. Piima tekkimisest rinda pole üldse mõtet kõneleda, sest see nähtus oli nii absurdne, et oleks tahtnud kraanat, mis mu rindu kannaks.
Aga jah, kiirelt, kärmelt ja punktuaalselt see kord. Poiss on vist hea matemaatilise taibuga. Tunneb aega(õigel päeval saabunud) ning matemaatilisi konstante (3.14).
Ja suur kummardus minu kallile mehele, kes igal sammul minu kõrval oli ning mul aitas taaskord millegi nii ülivägevaga hakkama saada! Õnn on peres, lastes ning armastuses! Ärge raisake õnne, vaid nautige! Ma ei oska isegi kirjeldada, kui õnnelik ma hetkel olen! NB: Emili on super äge suur õde!
Nii läkski. Poeg on mul väga arvestav ja armas ning sündis 3. aprilli varahommikul, täpselt 40+0 rasedusnädalal ehk sünnituse tähtajal. Päev enne oli meeletult soe ja päikseline ilm. Kraadiklaas näitas meil suisa 16 soojakraadi. Ma tundsin juba hommikul, et õhtul läheb asjaks, mistõttu hakkasin kibekiirelt juukseid värvima. Kui see oli tehtud, siis läksime Emiliga õue mängima, kõndisime ringi, toimetasime kanalas, püüdsime päikesekiiri, kiikusime. Istusin enda võimsa kase all ja nautisin sooja ilma samal ajal, kui kõhutoonused regulaarsemaks ja tuntavamaks muutusid. Valus ei olnud, niiet ei muretsenud. Ets tõi mulle sooja kohvi, mida päikeselaigus nautida ning Emili jõi kakaod. Ehk saime ka selle aasta esimese kevadpikniku peatud. Täielik idüll. Seal juures sain ka endale selle aasta esimesed tedretäpid.
Kella 5 paiku palusin oma õel meie juurde tulla, et juhuks kui päriselt ka sünnitan, ei pea Emilit Tallinna kaasa vedama. Kuna kiiret ei olnud, siis lasin tal rahulikult võtta ning umbes kella 9 paiku õhtul oli õde siin. Peale seda oli mul vaja veel askeldada, tõsta turvatooli ümber, seletada kõike lapse ja majaga seonduvat ja palju muud. Tuhud olid regulaarselt 5 minuti tagant, suhteliselt tugevad kuid valu oli pigem nõrk, mistõttu ma väga kiirustama ei hakanud. Alles kella 11 paiku öösel panime autole hääled sisse, sest vaikselt tuli juba hingama hakata, ning mina ei kavatsenud olla see spetsialist, kes tee ääres sünnitab. Teada oli ju, et teine sünnitus võib minna kiiremini kui esimene ning enam ei julgenud ma asja edasi lükata. Suundusime haigla poole, endal nägu naerul, tegime nalja ja muhelesime niisama. No tõesti ei olnud sünnitama hakkava naise tunne. Kui aus olla, siis ma kartsin, et pean öösel kellegi juurde magama suunduma, sest haiglasse sisse ei võeta. Lihtsalt nii hea oli olla, et ise ka ei uskunud, et sünnitus võiks pihta hakata.
Umbes 15 minutit peale südaööd, kui kuupäev kukkus, jõudsime Pelgulinna Sünnitusmajja. Vastuvõtu ämmaemand küsis küsimused, mõõtis rõhud, tegi läbivaatluse, natuke ka nalja ning määras mind sünnitustuppa nr 7, sest avatust oli 3 cm ja sünnitegevus alanud. Kell oli umbes pool 1. Kui aus olla, siis mul oli imelik minna sünnitustuppa, sest ma ise ka ei uskunud, et midagi juhtuma hakkab. Kõndisin seal ringi, tegin Etsiga nalja. Mõtlesime, et peaks burksi järele ikka minema. Mõne aja pärast tuli ämmaemand oma suure KTG masinaga, pani mind voodisse pikali ning masina alla. KTG mõõtude all umbes 1 paiku tulid ära veed, mille järgselt ütlesin Etsile, et alles nüüd läheb valusaks. Peale esimest tuhu ilma veteta pidin tõdema, et nüüd on küll sünnitaja tunne. :D
Tuhud läksid järsult tugevamaks ja tihedamaks. Ning kätte jõudis faas, kus ma peas mõtlesin, et nüüd küll enam ei suuda. Umbes kell kolmveerand 2 oli avatus ikka 3 cm, kuigi valu oli juba laes ning tuhude regulaarsus 1-2 minutit. Ma olin täiesti väsinud juba sellest vähesest ajast, sest see valu oli väga terav ning kiirgav. Seisin säri peal ja lihtsalt üritasin üle elada kõik tuhud, mis ennast minu ette sööstsid. Nagu ka oma esimesel sünnitusel, nii ka teisel, ei oleks ma lihtsalt suutnud psühholoogiliselt seda kõike teha ilma Etsita. Sünnitus on karm ja jõhker kannatuste jada, kuid oma mehe käsi aitab imekombel seda nii palju leevendada. Ma mäletan nii hästi, kuidas vaatasin Etsile otsa ja ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda. Ja ka seda, kuidas tema kohalolek valu veidikenegi leebemaks tegi.
Ma arvan, et kogu sünnituse üks kõige psühholoogilisemalt raskemaid hetki on iseendaga rahu sõlmimine. Pool sinu kehast kriiskab allaandmise järele ning teine pool tahab võimalikult kiiresti kohtuda oma lapsega. Nii oli ka minul, kui ma sain teada, et avatust on ikka ainult 3 cm, siis ma otsustasin, et mina ei jaksa. Valu oli nii jube, et ma lihtsalt ei tahtnud enam. Mu peas käis miljon mõtet, kuidas keegi võiks mind valuvaigisteid täis pumbata. Järgmine hetk ma aga sisestasin endale, et ma suudan, tahan ja saan. Ma keskendusin kogu oma energiaga tuhude kasulikuks hingamisele. Minu imestuseks tuli valusate tuhude ajal väga kiiresti meelde, milline õige hingamistehnika aitab sünnitusprotsessi kiirendada ning kuidas leida see õige koht oma kehas, kuhu kogu harmoonia ja jõud hingamise abil saata. See võib-olla kõlab utoopiliselt, kuid sünnitusele kaasa hingamisest on kõvasti rohkem kasu, kui kramplikult valude kannatamisest. Edasi kulus iga tuhu sünnitusprotsessi kiirendamiseks läbi suunatud hingamise. Olgu, võib öelda, et iga kümnes kulus peas ropendamiseks ning oma sisemise allaandjast mökuga võitlemiseks.
Ühel hetkel läks jube valu veel jubedamaks. Mu energia sai otsa, niiet ma otsustasin voodisse padja najale kannatama minna. Seal sain ma olla paar tuhu, kui ämmaemand juhuslikult tuppa jalutas, mulle kotttooli padja asemele andis ning minul täiesti juhuslikult pressid peale tulid. Kõik käis nii kuradima kiiresti, sest järsku oli poeg maailma tungimas, mind käsutati kummuli (ilmselgelt Ets tõstis mind ümber, sest kui sul lapse pea hargivahel kinni on, siis sa ise ei keerle), ning mõne minutiga oli poja sündinud. Ämmaemand veel käsutas, et ma hingaks pressi üle, et liiga kiiresti tuleb, aga ausõna, ma ei saanud aru kus see press algab või lõppeb ning üldse kas on võimalik midagi üle hingata. Ma ei pidanud pressima alguses, poja tuli nagu traktor vägisi välja. Võib vist öelda, et pressid kestsid umbes 5 minutit ja neid võis olla 2-3. Ma ei tea, sest minu jaoks oli see ühtlane kiire rebenemine ning meeletu valu. Ma ausõna kirjeldaks seda sünnituse etappi nagu keskaegset piinapinki, kuhu keegi tulevikust elektrirelvad toonud on ning mis lõppeb inimkeha seespidise rebestamisega. Ma tean, see kõlab väga brutaalselt, aga ega tegelikult ei ole ühe vastsündinu väljutamises mitte midagi fantastilist. Ainuke võrratu hetk on see, kus kõik läbi saab ning laps sinu rinnale pannakse. Ja tegelikult ka, kuna olukord oli nii kiiresti kulmineeruv, siis rebenemist ikka oli. Pärast õmmeldi veel tükk aega mind kokku. Pressid olid tõenäoliselt kõige julmem faas ning ma reaalselt karjusin, et ma ei suuda rohkem. Igatahes umbes pooleteise tunniga sai 3 cm avatusest sündinud laps. Isegi ämmaemand oli üllatunud sellest, kui kiiresti see juhtus. Poja tuli ilmale kell 3.14 öösel. Või on see varahommik? Sündides oli tal nabanöör ümber kaela, nägu sai kiirest saabumisest korralikult muljuda ning siniseks, kuid muidu sündis tubli ja terve 53 cm pikkune ning 4220 gr kaaluv ponks poiss. Kuna veregrupp oli taaskord isasse, siis sain järgmisel päeval süsti ka.
Erinevalt esimesest korrast, tundsin ma seekord igat nõelapistet ning see kõik oli sigavalus. Ainuke mõte oli, et ma ei taha enam kunagi sünnitada. Ma tajusin 100% ennast ümbritsevat olukorda ning seda nn õnnist hetke, kus laps rinnale pannakse, ma seekord meeli ületavalt ei tajunud. Reaalsus oli see, et ma ei saanud midagi aru. Kas juba on laps käes? Kas ma sünnitasin? Mis valu see just oli? See kõik oli nii kiire, et mulle jõudis alles 9 paiku hommikul kohale, millega ma hakkama sain ning kes minu juures lõpuks on. See õnnis hetk jõudis minuni alles perepalatis oma vastsündinud beebi kõrval lamades. Mul on natuke kahju sellest, sest see ekstaas minu esimesel sünnitusel oli nii ennasthõlmavalt suur ja nauditav. Siiski jõudis see suur õnn minuni, mis sest, et väikese hilinemisega. Praegu vaatan ma iga päev oma kallist poja läbi armastust täis silmade.
Mis ma siis oskan öelda, 2. sünnitus oli kiirem, valusam ning absurdsem. Ma ei saanud midagi aru, kõik käis liiga kiiresti ning naljatamisest lapse sünnini kulus alla 3 tunni. Samas olen ma siiralt õnnelik, sest ega mul kauemaks energiat poleks jagunud. Esimesed sünnitusjärgsed päevad haiglas olid valusamad kui eelmisel korral, emaka kokkutõmbed võtsid jalust ning valuvaigistid voolasid jõgedena. Piima tekkimisest rinda pole üldse mõtet kõneleda, sest see nähtus oli nii absurdne, et oleks tahtnud kraanat, mis mu rindu kannaks.
Aga jah, kiirelt, kärmelt ja punktuaalselt see kord. Poiss on vist hea matemaatilise taibuga. Tunneb aega(õigel päeval saabunud) ning matemaatilisi konstante (3.14).
Ja suur kummardus minu kallile mehele, kes igal sammul minu kõrval oli ning mul aitas taaskord millegi nii ülivägevaga hakkama saada! Õnn on peres, lastes ning armastuses! Ärge raisake õnne, vaid nautige! Ma ei oska isegi kirjeldada, kui õnnelik ma hetkel olen! NB: Emili on super äge suur õde!
Tuesday, March 28, 2017
Sa kuradi sindrinahk!
Täna avanes meie õuealal vaatepilt, kus viimast nädalat rase naine jookseb paljajalu toariietes kaigas käes õues ringi ja karjub ropendades üle õue. Sa kuradi sindrinahk, anna mu kana tagasi! Nagu ka enne olen öelnud, siis maaelu on vahel ebaõiglane. Vahel on ta karm ning virutab sulle niimoodi jalaga näkku, et ise ka ei usu.
Olin siis otsustanud, et lasen kanadel väheke vabalt ringi siblida enne, kui linnugripi ahastuses lindude vabapidamisekeeld 1.aprillist jõustub. Aga vot sulle üllast eesmärki, samal ajal kui mina toas süüa tegin, käis õues selline melu, et vähe pole. Vaatasin korraks aknast välja, kui nägin üle õue jooksvat suurt rebast, kes minu pruuni kana Ivar Konti taga ajas. Täpselt nii palju nägin, kuidas ta kana auto kõrval nurka surus ja hambusse võttis. Ja siis jooksin mina sekunditki mõtlemata üle hoovi, haarasin tee pealt kaika ja karjusin sellele sitapeale, et ta mu kana tagasi tooks. Ilmselgelt on muidugi üks väle suur kanavargast rebane kiirem, kui paks ja rase inimesest Rebane, ning selleks hetkeks kui ma garaaži juurde jõudsin, oli see sindrinahk minu kanaga läinud.
Kiiremas korras ajasin ülejäänud kanad tagasi kokku ja kodu poole, jooksin tuppa, panin jope/jalatsid selga ning läksin õue tagasi. Võtsin siis kõik oma alles jäänud 4 kana ja mõtetu kuke kaasa ja ajasin nad tagasi kuuti. Ühtlasi tegin ka kiirema valveringi, et ikka kindel olla, et Ivar juhuslikult plehku ei pääsenud, kuid seda kahjuks ei olnud juhtunud. Garaažiesine oli kanasulgi täis ja kuuti naases 6st linnust ainult 5.
Tundub, et alates tänasest algabki meie pere "linnugripi karantiin", ainult et reaalseks põhjuseks on üks karvane idioot, mitte kardetav haigus. Nii palju ma enda linnukestele võimaldan, et lasen neil rõõmsalt oma aedikus käia (mis vastab linnugripi nõuetele ja on rebasekindel), et nad ikka päevavalgust näeksid. Aga kuradi kurat, järelvalveta ma neid enam vabalt õue ei saa jätta. Vot sellist nahaalsust poleks ma rebase poolt oodanud, et ta maja eest murrab, kus inimesed äsja ringi käinud on. Ja eriti ajab mind närvi, et ta mu ühe parima munakana kinni püüdis. Oleks siis vähemasti kuke võtnud, kellest nagu näha, eriti kasu ei ole. Vot mu vana kukk oli küll sitapea, aga vähemasti oleks ta ise rebase hammaste vahel lõpetanud oma julgustükke tehes..
Aga eks kui linnugripi hooaeg möödas, siis saavad kanad järelvalve all taaskord õnnelikult aasal kaagutada. Aga kui ma seda kuradi rebast veel peaksin nägema, siis ajan iseendalgi karva turri ja hakkan urisema..
RIP kana Ivar
.
Olin siis otsustanud, et lasen kanadel väheke vabalt ringi siblida enne, kui linnugripi ahastuses lindude vabapidamisekeeld 1.aprillist jõustub. Aga vot sulle üllast eesmärki, samal ajal kui mina toas süüa tegin, käis õues selline melu, et vähe pole. Vaatasin korraks aknast välja, kui nägin üle õue jooksvat suurt rebast, kes minu pruuni kana Ivar Konti taga ajas. Täpselt nii palju nägin, kuidas ta kana auto kõrval nurka surus ja hambusse võttis. Ja siis jooksin mina sekunditki mõtlemata üle hoovi, haarasin tee pealt kaika ja karjusin sellele sitapeale, et ta mu kana tagasi tooks. Ilmselgelt on muidugi üks väle suur kanavargast rebane kiirem, kui paks ja rase inimesest Rebane, ning selleks hetkeks kui ma garaaži juurde jõudsin, oli see sindrinahk minu kanaga läinud.
Kiiremas korras ajasin ülejäänud kanad tagasi kokku ja kodu poole, jooksin tuppa, panin jope/jalatsid selga ning läksin õue tagasi. Võtsin siis kõik oma alles jäänud 4 kana ja mõtetu kuke kaasa ja ajasin nad tagasi kuuti. Ühtlasi tegin ka kiirema valveringi, et ikka kindel olla, et Ivar juhuslikult plehku ei pääsenud, kuid seda kahjuks ei olnud juhtunud. Garaažiesine oli kanasulgi täis ja kuuti naases 6st linnust ainult 5.
Tundub, et alates tänasest algabki meie pere "linnugripi karantiin", ainult et reaalseks põhjuseks on üks karvane idioot, mitte kardetav haigus. Nii palju ma enda linnukestele võimaldan, et lasen neil rõõmsalt oma aedikus käia (mis vastab linnugripi nõuetele ja on rebasekindel), et nad ikka päevavalgust näeksid. Aga kuradi kurat, järelvalveta ma neid enam vabalt õue ei saa jätta. Vot sellist nahaalsust poleks ma rebase poolt oodanud, et ta maja eest murrab, kus inimesed äsja ringi käinud on. Ja eriti ajab mind närvi, et ta mu ühe parima munakana kinni püüdis. Oleks siis vähemasti kuke võtnud, kellest nagu näha, eriti kasu ei ole. Vot mu vana kukk oli küll sitapea, aga vähemasti oleks ta ise rebase hammaste vahel lõpetanud oma julgustükke tehes..
Aga eks kui linnugripi hooaeg möödas, siis saavad kanad järelvalve all taaskord õnnelikult aasal kaagutada. Aga kui ma seda kuradi rebast veel peaksin nägema, siis ajan iseendalgi karva turri ja hakkan urisema..
RIP kana Ivar
.
Monday, February 20, 2017
Igal teol on tagajärg.
Maaelu on fenomenaalne oma oskuse poolest sulle jalaga näkku virutada. Kõik, mis sa teed, tuleb nii kiiresti kaarega tagasi, et ei jõua silmagi pilgutada. Ja alati tuleb arvestada, et igal sinu teol on tagajärg. Mitte ükski otsus maal ei jää niisama otsuseks. Kõigega kaasneb suur vastutus ning karm kohustus. Kui keegi ikka veel mõtleb, mis jura ma nüüd suust välja ajan, siis jutt käib antud hetkel kanapidamisest. Tänaseks teemaks on kuketapp.
Reaalne paratamatus on see, et oma tegude eest tuleb vastutust kanda. Kui sa oled otsustanud elada maal, pidada kanu/loomi, siis tuleb harjuda ka teadmisega, et idüllilise karjaelu kõrval on ka muud. Reaalsuses tuleb ette hetki, kus mõni loom leiab enda tee potti ning teekonna eest pead paratamatult ise vastutama. Ma ütlen kohe täiesti ausalt ära, et mina oma kukkesid ise maha ei löönud, kuid kõike alustades sulgede kiskumisest, tegin ma ise või õppisin kõrvalt.
Mõnel inimesel kindlasti tekib küsimus: "miks ta ei lasknud kukkedel rõõmsalt edasi elada?"
Vastus on lihtne, sest nende elus ei olnud enam mingit rõõmu. Meie suvetibudest 2 kasvasid suurteks kukkedeks, mistõttu oli meil kuudis juba 3 kukke! Nüüd, kui nad aga piisavalt suureks kasvanud olid, hakkas välja kujunema tugev konkurents ja võitlus alfarolli üle. Igapäevaselt poksisid noored kuked üksteisega nii, et silmad paistes, mollid rullis, sabasuled lendlemas. Ja kui kumbki neist liiga ülbeks muutus, andis vana kukk neile veel lisaks. Minu 5 kana olid suhteliselt suures stressis, sest 3 täkku kas kaklesid omavahel või kargasid kanu päevast päeva. Ausõna, vahepeal oli tunne, et need 3 võtsid koos viina nurgataga, siis peksid mollid segi, kargasid naisi ja järgmisel päeval alustasid algusest peale. Vot täpselt nii paistes ja vigased nad juba olid.
Antud probleemile oligi ainult üks lahendus. 2 kukke pidid kahjuks jätma hüvasti enda maise teekonnaga (sest mitte keegi ei taha endale kukke koduloomaks võtta, et neid ära anda oleks saanud). Ma teadsin, et üks kukkedest on minu suur mölakas Shaquille OŃeil ehk Big Black Cock, sest see mölakas oli nii täkku täis, et ründas igat elusolendit. Tema pea pidi likvideerimisele minema juba ainuüks minu laste ohutuse nimel. Emili on nii vana ja põikpäine juba, et ta oleks raudselt mölakale ette jäänud kevadel, kui kanad vabalt ringi jalutama hakkavad. Ja arvestades, mitu auku ja sinikat mina tema 3 cm pikkuste kannustega saanud olen, siis see ei ole variant. Noorte kukkede vahel valik oli natukene raskem ning otsus sai langetatud puht praktilisel eesmärgil. Nimelt oli üks kukk väiksem ja nõrgem kui teine. Ja just see kukk ka oma teekonna lõpetas. Kuna kuke eesmärk on hoida karja koos ning kaitsta kanu, siis ei saanud paratamatult jätta alles kukke, kes isegi kanadelt peksa sai. Paraku linnuriigis ei ole hea mees sõbralik ja armas tuhvlialune, vaid võidab testosterooni täis sitapea. Siiamaani on õnneks see testosteroonist pungil kukeke veel armas ja pole kallale tulnud. NB: arvestades tõusvat trendi, siis uus kukk on pruunlane.
Kuked lõi mul maha minu vend. Ta on kaitseliitlane, mistõttu antud oskused on hädavajalikud ning neid õpetatakse ellujäämiskursustel. Mina ei suutnud seda pealt vaadata. Kui aus olla, siis näitasin kuked ette, läksin tuppa enda voodisse ja kaisutasin kaisukaru samal ajal. Ma olen võrdlemisi hell hing teemal, mis puudutab teiselt elusolendilt elu võtmist. Vabatahtlikult ma seda ei teeks, moe pärast ka mitte. Iga elusolend väärib võimalust elule, kuid vahel paraku, peab vastutama oma tegude eest. Peab tegema eluslinnust lihakeha, hoolimata kõikidest maailma emotsioonidest. Lihakeha vastu mul aga suuri tundeid ei ole. Kui hing on linnu kehast läinud, süda seisab ning elutunnused lõppenud, võin ma oma käed külge panna küll. Sulgede kitkumine, linnu puhastamine ja söögiks tegemine ei ole mulle kunagi probleeme valmistanud. Sellele lähenen ma puht ratsionaalselt ning praktiliselt. Kui olen lihatoiduline, siis pean suutma ka lihast toitu teha.
Kitkumist tegin ma, kui aus olla, esimest korda. See oli üllatavalt lihtne töö, võrreldes sellega, mida ma oleks ette kujutanud. Võib-olla mängib ka rolli tõsiasi, et käsitööga olen ma niivõrd-kuivõrd sina peal. Kitkumise lõpus lastakse linnu keha üle leegiga, et viimased väiksed sulejäänused likvideerida. Osad uhkemad suled panin ma kõrvale, et kui viitsimist on, siis meisterdan nendest Emilile unenägude püüdja.
Sellele järgneb puhastamine. Ma pean täitsa ausalt ütlema, et ühtlasi rõve kui ka huvitav oli jälgida kuke anatoomia eripärasid. Näiteks see, et pugus on väikesed kivikesed, mis aitavad kukel söödud kraami puhastada.. Üldse on huvitav teada saada reaalselt, kuidas see linnukeha töötab. Mis mulle näiteks üllatusena tuli, oli see kui rasvunud mu vana suur mölakas oli. Täiesti utoopiline, et üks hooajaliselt taimetoitlane nii ülerasvunud saab olla.. Rääkige veel, et tervislik eluviis!
Puhastatud kukk läheb üldiselt supiks. Meie proovisime vanast mölakast praadi teha ja ütlen ausalt, see oli suur viga. Mölakas jääb mölakaks ka peale surma ning tema liha oli nii vintske ja jäik, et pool sellest sai Pets endale.. Olgem ausad, koer oli selle üle ainult õnnelik! Lisaks olid koer ja kassid õnnelikud ka värskelt valminud delikatess südamete, pugude, maksade jne üle. Noore kuke liha läks esialgu külmkappi ning sealt edasi leiab see tee potti, kui supi isu taaskord peale tuleb.
Mis ma aga oskan enda kogemuse kohta öelda. Kurb on maaelu paratamatus, kus kõik linnud ei saa elada õnnelikult elu lõpuni. Samas on vahel vaja teha hädavajalikke otsuseid, mis ei pruugi meeldida su südamele, kuid mida mõistus nõuab. Mis ma aga olen sellest kogemusest õppinud on see, et järgmine kord kui mu kanad hauduma hakkavad, siis ma ostan neile noored kanatibud ja pistan kõhu alla. Siis on kindel, et tulevikus suureneb ainult kanakari ja rohkem kuketappu ette ei pea võtma. Mitu kana on parem variant, kui mitu kukke. Kuigi olgem ausad, ühel hetkel jõuavad ka kanad oma teekonna lõppu. Tõenäoliselt vanadussurma sureb meil ainult Ülbik, sest tema on minu lemmik.
Aga tegelikult olen ma siiralt rõõmus, et see teekond on läbitud. Minu kanad on jälle rõõmsad ja munevad suuri kauneid mune. Minu noore kuke nägu meenutab jälle kukke ja ta kireb rõõmsasti oma sümfooniaid. Kanakuudi harmoonia on taastunud.. Boonusena võib välja tuua ka vähenenud söödakulu! Jah, see on hirmus reaalsus elust, kuid vahel ei saa mõelda ainult tunnetega ning peab lähenema asjadele nii nagu need on. Roosa mull ei vabasta meid kohustustest.
Reaalne paratamatus on see, et oma tegude eest tuleb vastutust kanda. Kui sa oled otsustanud elada maal, pidada kanu/loomi, siis tuleb harjuda ka teadmisega, et idüllilise karjaelu kõrval on ka muud. Reaalsuses tuleb ette hetki, kus mõni loom leiab enda tee potti ning teekonna eest pead paratamatult ise vastutama. Ma ütlen kohe täiesti ausalt ära, et mina oma kukkesid ise maha ei löönud, kuid kõike alustades sulgede kiskumisest, tegin ma ise või õppisin kõrvalt.
Mõnel inimesel kindlasti tekib küsimus: "miks ta ei lasknud kukkedel rõõmsalt edasi elada?"
Vastus on lihtne, sest nende elus ei olnud enam mingit rõõmu. Meie suvetibudest 2 kasvasid suurteks kukkedeks, mistõttu oli meil kuudis juba 3 kukke! Nüüd, kui nad aga piisavalt suureks kasvanud olid, hakkas välja kujunema tugev konkurents ja võitlus alfarolli üle. Igapäevaselt poksisid noored kuked üksteisega nii, et silmad paistes, mollid rullis, sabasuled lendlemas. Ja kui kumbki neist liiga ülbeks muutus, andis vana kukk neile veel lisaks. Minu 5 kana olid suhteliselt suures stressis, sest 3 täkku kas kaklesid omavahel või kargasid kanu päevast päeva. Ausõna, vahepeal oli tunne, et need 3 võtsid koos viina nurgataga, siis peksid mollid segi, kargasid naisi ja järgmisel päeval alustasid algusest peale. Vot täpselt nii paistes ja vigased nad juba olid.
Antud probleemile oligi ainult üks lahendus. 2 kukke pidid kahjuks jätma hüvasti enda maise teekonnaga (sest mitte keegi ei taha endale kukke koduloomaks võtta, et neid ära anda oleks saanud). Ma teadsin, et üks kukkedest on minu suur mölakas Shaquille OŃeil ehk Big Black Cock, sest see mölakas oli nii täkku täis, et ründas igat elusolendit. Tema pea pidi likvideerimisele minema juba ainuüks minu laste ohutuse nimel. Emili on nii vana ja põikpäine juba, et ta oleks raudselt mölakale ette jäänud kevadel, kui kanad vabalt ringi jalutama hakkavad. Ja arvestades, mitu auku ja sinikat mina tema 3 cm pikkuste kannustega saanud olen, siis see ei ole variant. Noorte kukkede vahel valik oli natukene raskem ning otsus sai langetatud puht praktilisel eesmärgil. Nimelt oli üks kukk väiksem ja nõrgem kui teine. Ja just see kukk ka oma teekonna lõpetas. Kuna kuke eesmärk on hoida karja koos ning kaitsta kanu, siis ei saanud paratamatult jätta alles kukke, kes isegi kanadelt peksa sai. Paraku linnuriigis ei ole hea mees sõbralik ja armas tuhvlialune, vaid võidab testosterooni täis sitapea. Siiamaani on õnneks see testosteroonist pungil kukeke veel armas ja pole kallale tulnud. NB: arvestades tõusvat trendi, siis uus kukk on pruunlane.
Kuked lõi mul maha minu vend. Ta on kaitseliitlane, mistõttu antud oskused on hädavajalikud ning neid õpetatakse ellujäämiskursustel. Mina ei suutnud seda pealt vaadata. Kui aus olla, siis näitasin kuked ette, läksin tuppa enda voodisse ja kaisutasin kaisukaru samal ajal. Ma olen võrdlemisi hell hing teemal, mis puudutab teiselt elusolendilt elu võtmist. Vabatahtlikult ma seda ei teeks, moe pärast ka mitte. Iga elusolend väärib võimalust elule, kuid vahel paraku, peab vastutama oma tegude eest. Peab tegema eluslinnust lihakeha, hoolimata kõikidest maailma emotsioonidest. Lihakeha vastu mul aga suuri tundeid ei ole. Kui hing on linnu kehast läinud, süda seisab ning elutunnused lõppenud, võin ma oma käed külge panna küll. Sulgede kitkumine, linnu puhastamine ja söögiks tegemine ei ole mulle kunagi probleeme valmistanud. Sellele lähenen ma puht ratsionaalselt ning praktiliselt. Kui olen lihatoiduline, siis pean suutma ka lihast toitu teha.
Kitkumist tegin ma, kui aus olla, esimest korda. See oli üllatavalt lihtne töö, võrreldes sellega, mida ma oleks ette kujutanud. Võib-olla mängib ka rolli tõsiasi, et käsitööga olen ma niivõrd-kuivõrd sina peal. Kitkumise lõpus lastakse linnu keha üle leegiga, et viimased väiksed sulejäänused likvideerida. Osad uhkemad suled panin ma kõrvale, et kui viitsimist on, siis meisterdan nendest Emilile unenägude püüdja.
Sellele järgneb puhastamine. Ma pean täitsa ausalt ütlema, et ühtlasi rõve kui ka huvitav oli jälgida kuke anatoomia eripärasid. Näiteks see, et pugus on väikesed kivikesed, mis aitavad kukel söödud kraami puhastada.. Üldse on huvitav teada saada reaalselt, kuidas see linnukeha töötab. Mis mulle näiteks üllatusena tuli, oli see kui rasvunud mu vana suur mölakas oli. Täiesti utoopiline, et üks hooajaliselt taimetoitlane nii ülerasvunud saab olla.. Rääkige veel, et tervislik eluviis!
Puhastatud kukk läheb üldiselt supiks. Meie proovisime vanast mölakast praadi teha ja ütlen ausalt, see oli suur viga. Mölakas jääb mölakaks ka peale surma ning tema liha oli nii vintske ja jäik, et pool sellest sai Pets endale.. Olgem ausad, koer oli selle üle ainult õnnelik! Lisaks olid koer ja kassid õnnelikud ka värskelt valminud delikatess südamete, pugude, maksade jne üle. Noore kuke liha läks esialgu külmkappi ning sealt edasi leiab see tee potti, kui supi isu taaskord peale tuleb.
Aga tegelikult olen ma siiralt rõõmus, et see teekond on läbitud. Minu kanad on jälle rõõmsad ja munevad suuri kauneid mune. Minu noore kuke nägu meenutab jälle kukke ja ta kireb rõõmsasti oma sümfooniaid. Kanakuudi harmoonia on taastunud.. Boonusena võib välja tuua ka vähenenud söödakulu! Jah, see on hirmus reaalsus elust, kuid vahel ei saa mõelda ainult tunnetega ning peab lähenema asjadele nii nagu need on. Roosa mull ei vabasta meid kohustustest.
Sunday, February 5, 2017
Meenutusi
Meie majas on nüüdsest lõpuks olemas klaviatuur. Ja ohh milline rõõm on seda kasutada üle pika aja. Siiski ma pean tõdema, et see klaviatuur on väike salaklaviatuur, sest välja tuleb ta alles siis, kui Emili magab ja kui pererahvas uinub, läheb ta tagasi peitu. Päevasel ajal või kui Empsu tahab multikaid vaadata, siis on meil ikka kasutuses enda vana tähtedeta sõber, sest üks plika suudab teha kordades rohkem pahandust, kui täiskasvanud inimene likvideerida.
Igatahes, kuna käes on jälle kirjutamise hooaeg (tuli koos munadega), siis räägin paar väikest seika meie elust.
Alustaks siis ajast, kui lumi veel maha ei olnud tulnud ja kanad õues vabakäigul kaagutasid.. Nimelt olime Empsuga õues talve-eelset saagikorjamist tegemas, kus kõik kõrvitsalaadsed elemendid sai kokku korjatud. Istusime siis lehehunnikus oma kõrvitsatega, kui kuulsin kiiret jõhkrat kaagutamist. Kuna tegin parasjagu pilti, siis suumisin sisse enda kaagutajad ja avastasin sealt sellise pildi:
Mõtlesin, et võtaks lindile Reinu järjekordse lolluse, sest suure tõenäosusega ajab kukk ta puu otsa, kui poiss meil liiga julgeks muutub. Hetkest, kui kaamera käima sain, jäi aga lindile hetk, kus minu lemmik kana Ülbik pani ees jooksu, Rein tema järgi ning kukk Reinu järgi.. Kahjuks ei olnud näha, kuidas Pets kuke järgi lõpuks jooksis. Ütleme nii, et "chicken run" sai minu jaoks hoopis uue tähenduse..
Kogu see seik lõppes kurja kuke, imestunud Reinu, ahastuses Petsi ja kadunud Ülbikuga. Võtsin siis Emili sülle ning läksin kana otsima.. No mitte kuskilt ei leia. Läksin kaugemale ja kaugemale ja lõpuks leidsin väikese armsa Ülbiku naabri aiast kõige tagumise põõsa alt kükitamast. Haarasin kana kaenlasse ja marssisin tagasi koju: ühes käes laps, teises kana. Ja mis Reinu puudutab, siis tema peale sain ma kole pahaseks. Aga pole miskit öelda, pätt jääb pätiks.
Kuna loomad on meie peres nii armsad, siis teine seik meenub mulle kohe seoses Petsu ja hiirtega. Nimelt on mul komme osta korraga mitu suurt kotitäit koeratoitu, sest laiskus ei lase mul regulaarselt poes käia. Niisiis ostsin ka viimasel poeskäigul 3 ca 13 kg-st koeratoidu kotti ja 2 neist (1 kallim ja teine odavam) jäid oma aega ootama garaaži. Kui esimene kotitäis tühjaks sai, läksin ma uut võtma ning oma üllatuseks oli üks kottidest kadunud. Teades, et Ets hiljuti koristustöid läbi viis, hakkasin ma otsima, et kuhu prakku see suur 13 kg kott see kord pistetud on. Kutsusin ka Etsi appi, sest ausalt öeldes ei olnud toidukotist jälgegi. Leidsin küll sama toidu tühja koti teise terve koti alt, aga sellele väga tähelepanu ei pööranud. Lõpuks pidin ma tõdema, et meie suur toidukott on kadunud, ja kurjam küll, just see kallim neist kahest. Vaatasin siis ringi ja järsku lõi pirn põlema, kontrolliks õige selle tühja koti üle, et see kindlalt ikka lahti tehtud oleks. Vaatasin kotti ja oma imestuseks ei leidnudki kääridega avamise jälgi ega otsest seost koti kasutusel oldud ajaga. Oma üllatuseks leidsin aga väikese, umbes tikutoosi suuruse näritud augu koti põhjast ja pidin tõdema, et väikesed vastikud närilised olid terve Petsu söögi tühjaks tassinud läbi selle imepisikese augu. Reaalselt ka, kuidas on see üldse võimalik, et sellised pisikesed loomad tassivad lühikese aja jooksul ükshaaval tühjaks terve 13kg koti? Isegi ühte krõbinat poldud alles jäetud! Kui palju neid hiiri meil seal garaažis elab? Või veel parem, kas nüüd on meil seinad krõbinatega soojustatud? Oleks see vaid see viimane variant, siis teaks, et see 60.- läks ühiskonna hüvanguks.. :D Aga minu arust kõige parem nali oli see, et teist koeratoitu olid nad küll maitsnud, aga tühjaks ei tahtnudki tassida.. Kohe näha, et üks on kvaliteetsem kui teine.. Ja ilmselgelt pole raske arvata, kumba ma teinekordki Petsule ostan!
Muidugi ei tasu märkimata jätta, et hiired sõid mul ära ka ca kastitäis õunu... Jõhkrad ahnepätsid.. Peaks vist mõneks päevaks Reinu ja Maila garaaži hoopis elama viima!
Ja kui juba hiirtest juttu tuli, siis Maila on meil super hiirepüüdja. Julgen väita, et kõik hiired, kes tuppa tulevad, püüab Maila kinni. Vähemasti nii kaua, kuni Rein talle pinda ei käi või kuni ta ei maga. Kui Maila magab, siis võivad hiired ka ta nina all juustu süüa, tal suht savi. No igatahes meeldib Mailale väga hiiri varitseda. Eriti siis kui nood ülbeks on muutunud ning köögi all asuvast shortcutist oma pea välja pistavad. Üks päev oli siis järjekordne hetk, kus Maila hiire kätte sai ning minu nina alla temaga mängima tuli. Kassid on ju eriti humaansed loomad, kes ikka saagiga jupp aega enne mängivad, kui otsa peale teevad. Niisiis käis Mailal mäng: too keset tuba, lase lahti ja püüa jälle kinni. Seda muidugi hetkeni, kui Rein Mailale seltsi kargas, tema tähelepanu eemale tõmbas ning hiir plehku pani. Rein ja Maila käisid ja otsisid nagu kaks lolli hiirt taga, kumbki oma nurgas, kuid pidid lõpuks alla vanduma. Ma pean kahjuks tõdema, et mulle ei meeldi minna magama teadmisega, et kuskil minu elutoas kükitab üks ehmunud hiir, keda kassid enam otsida ei viitsi. Siiski, ei näinud ka mina hiirt ja leidsin, et vast hommik on õhtust targem. Ja kae imet, oligi, sest kui ma hommikul Emiliga õue hakkasin minema ja oma mütsi võtsin, avastasin ma hiirekese oma mütsi alt peidust... Olen ma ikka maininud, kui väga ma oma kasse armastan!? :D Aga mis siin ikka salata, hiir oli täitsa armas, lausa triibuline teine. Püüdsin ta siis purki ja viisin õue. Sealt ilmselt see hiirekoloonia mu garaaži alguse saigi.. Elagu loomaentusiastid! ;)
Tänaseks siis nii palju. Poen kerra ära ja loodan, et hommikul müts ikka tühi on!
Igatahes, kuna käes on jälle kirjutamise hooaeg (tuli koos munadega), siis räägin paar väikest seika meie elust.
Alustaks siis ajast, kui lumi veel maha ei olnud tulnud ja kanad õues vabakäigul kaagutasid.. Nimelt olime Empsuga õues talve-eelset saagikorjamist tegemas, kus kõik kõrvitsalaadsed elemendid sai kokku korjatud. Istusime siis lehehunnikus oma kõrvitsatega, kui kuulsin kiiret jõhkrat kaagutamist. Kuna tegin parasjagu pilti, siis suumisin sisse enda kaagutajad ja avastasin sealt sellise pildi:
Mõtlesin, et võtaks lindile Reinu järjekordse lolluse, sest suure tõenäosusega ajab kukk ta puu otsa, kui poiss meil liiga julgeks muutub. Hetkest, kui kaamera käima sain, jäi aga lindile hetk, kus minu lemmik kana Ülbik pani ees jooksu, Rein tema järgi ning kukk Reinu järgi.. Kahjuks ei olnud näha, kuidas Pets kuke järgi lõpuks jooksis. Ütleme nii, et "chicken run" sai minu jaoks hoopis uue tähenduse..
Kuna loomad on meie peres nii armsad, siis teine seik meenub mulle kohe seoses Petsu ja hiirtega. Nimelt on mul komme osta korraga mitu suurt kotitäit koeratoitu, sest laiskus ei lase mul regulaarselt poes käia. Niisiis ostsin ka viimasel poeskäigul 3 ca 13 kg-st koeratoidu kotti ja 2 neist (1 kallim ja teine odavam) jäid oma aega ootama garaaži. Kui esimene kotitäis tühjaks sai, läksin ma uut võtma ning oma üllatuseks oli üks kottidest kadunud. Teades, et Ets hiljuti koristustöid läbi viis, hakkasin ma otsima, et kuhu prakku see suur 13 kg kott see kord pistetud on. Kutsusin ka Etsi appi, sest ausalt öeldes ei olnud toidukotist jälgegi. Leidsin küll sama toidu tühja koti teise terve koti alt, aga sellele väga tähelepanu ei pööranud. Lõpuks pidin ma tõdema, et meie suur toidukott on kadunud, ja kurjam küll, just see kallim neist kahest. Vaatasin siis ringi ja järsku lõi pirn põlema, kontrolliks õige selle tühja koti üle, et see kindlalt ikka lahti tehtud oleks. Vaatasin kotti ja oma imestuseks ei leidnudki kääridega avamise jälgi ega otsest seost koti kasutusel oldud ajaga. Oma üllatuseks leidsin aga väikese, umbes tikutoosi suuruse näritud augu koti põhjast ja pidin tõdema, et väikesed vastikud närilised olid terve Petsu söögi tühjaks tassinud läbi selle imepisikese augu. Reaalselt ka, kuidas on see üldse võimalik, et sellised pisikesed loomad tassivad lühikese aja jooksul ükshaaval tühjaks terve 13kg koti? Isegi ühte krõbinat poldud alles jäetud! Kui palju neid hiiri meil seal garaažis elab? Või veel parem, kas nüüd on meil seinad krõbinatega soojustatud? Oleks see vaid see viimane variant, siis teaks, et see 60.- läks ühiskonna hüvanguks.. :D Aga minu arust kõige parem nali oli see, et teist koeratoitu olid nad küll maitsnud, aga tühjaks ei tahtnudki tassida.. Kohe näha, et üks on kvaliteetsem kui teine.. Ja ilmselgelt pole raske arvata, kumba ma teinekordki Petsule ostan!
Muidugi ei tasu märkimata jätta, et hiired sõid mul ära ka ca kastitäis õunu... Jõhkrad ahnepätsid.. Peaks vist mõneks päevaks Reinu ja Maila garaaži hoopis elama viima!
Ja kui juba hiirtest juttu tuli, siis Maila on meil super hiirepüüdja. Julgen väita, et kõik hiired, kes tuppa tulevad, püüab Maila kinni. Vähemasti nii kaua, kuni Rein talle pinda ei käi või kuni ta ei maga. Kui Maila magab, siis võivad hiired ka ta nina all juustu süüa, tal suht savi. No igatahes meeldib Mailale väga hiiri varitseda. Eriti siis kui nood ülbeks on muutunud ning köögi all asuvast shortcutist oma pea välja pistavad. Üks päev oli siis järjekordne hetk, kus Maila hiire kätte sai ning minu nina alla temaga mängima tuli. Kassid on ju eriti humaansed loomad, kes ikka saagiga jupp aega enne mängivad, kui otsa peale teevad. Niisiis käis Mailal mäng: too keset tuba, lase lahti ja püüa jälle kinni. Seda muidugi hetkeni, kui Rein Mailale seltsi kargas, tema tähelepanu eemale tõmbas ning hiir plehku pani. Rein ja Maila käisid ja otsisid nagu kaks lolli hiirt taga, kumbki oma nurgas, kuid pidid lõpuks alla vanduma. Ma pean kahjuks tõdema, et mulle ei meeldi minna magama teadmisega, et kuskil minu elutoas kükitab üks ehmunud hiir, keda kassid enam otsida ei viitsi. Siiski, ei näinud ka mina hiirt ja leidsin, et vast hommik on õhtust targem. Ja kae imet, oligi, sest kui ma hommikul Emiliga õue hakkasin minema ja oma mütsi võtsin, avastasin ma hiirekese oma mütsi alt peidust... Olen ma ikka maininud, kui väga ma oma kasse armastan!? :D Aga mis siin ikka salata, hiir oli täitsa armas, lausa triibuline teine. Püüdsin ta siis purki ja viisin õue. Sealt ilmselt see hiirekoloonia mu garaaži alguse saigi.. Elagu loomaentusiastid! ;)
Tänaseks siis nii palju. Poen kerra ära ja loodan, et hommikul müts ikka tühi on!
Sunday, January 15, 2017
Hooaeg algas uuesti...
Pole miskit öelda.. Eks vaatame kui edukas selle aasta hooaeg tuleb.. ;)
(Nb: lähiajal on pikemat juttu oodata ka lõpuks)
Esimene omlett valmis basiilikuga...
Njämm..
Subscribe to:
Posts (Atom)