Meenutusi

Meie majas on nüüdsest lõpuks olemas klaviatuur. Ja ohh milline rõõm on seda kasutada üle pika aja. Siiski ma pean tõdema, et see klaviatuur on väike salaklaviatuur, sest välja tuleb ta alles siis, kui Emili magab ja kui pererahvas uinub, läheb ta tagasi peitu. Päevasel ajal või kui Empsu tahab multikaid vaadata, siis on meil ikka kasutuses enda vana tähtedeta sõber, sest üks plika suudab teha kordades rohkem pahandust, kui täiskasvanud inimene likvideerida.

Igatahes, kuna käes on jälle kirjutamise hooaeg (tuli koos munadega), siis räägin paar väikest seika meie elust.

Alustaks siis ajast, kui lumi veel maha ei olnud tulnud ja kanad õues vabakäigul kaagutasid.. Nimelt olime Empsuga õues talve-eelset saagikorjamist tegemas, kus kõik kõrvitsalaadsed elemendid sai kokku korjatud. Istusime siis lehehunnikus oma kõrvitsatega, kui kuulsin kiiret jõhkrat kaagutamist. Kuna tegin parasjagu pilti, siis suumisin sisse enda kaagutajad ja avastasin sealt sellise pildi:

Mõtlesin, et võtaks lindile Reinu järjekordse lolluse, sest suure tõenäosusega ajab kukk ta puu otsa, kui poiss meil liiga julgeks muutub. Hetkest, kui kaamera käima sain, jäi aga lindile hetk, kus minu lemmik kana Ülbik pani ees jooksu, Rein tema järgi ning kukk Reinu järgi.. Kahjuks ei olnud näha, kuidas Pets kuke järgi lõpuks jooksis.  Ütleme nii, et "chicken run" sai minu jaoks hoopis uue tähenduse..

Kogu see seik lõppes kurja kuke, imestunud Reinu, ahastuses Petsi ja kadunud Ülbikuga. Võtsin siis Emili sülle ning läksin kana otsima.. No mitte kuskilt ei leia. Läksin kaugemale ja kaugemale ja lõpuks leidsin väikese armsa Ülbiku naabri aiast kõige tagumise põõsa alt kükitamast. Haarasin kana kaenlasse ja marssisin tagasi koju: ühes käes laps, teises kana.  Ja mis Reinu puudutab, siis tema peale sain ma kole pahaseks. Aga pole  miskit öelda, pätt jääb pätiks.

Kuna loomad on meie peres nii armsad, siis teine seik meenub mulle kohe seoses Petsu ja hiirtega. Nimelt on mul komme osta korraga mitu suurt kotitäit koeratoitu, sest laiskus ei lase mul regulaarselt poes käia.  Niisiis ostsin ka viimasel poeskäigul 3 ca 13 kg-st koeratoidu kotti ja 2 neist (1 kallim ja teine odavam) jäid oma aega ootama garaaži. Kui esimene kotitäis tühjaks sai, läksin ma uut võtma ning oma üllatuseks oli üks kottidest kadunud. Teades, et Ets hiljuti koristustöid läbi viis, hakkasin ma otsima, et kuhu prakku see suur 13 kg kott see kord pistetud on. Kutsusin ka Etsi appi, sest ausalt öeldes ei olnud toidukotist jälgegi. Leidsin küll sama toidu tühja koti teise terve koti alt, aga sellele väga tähelepanu ei pööranud. Lõpuks pidin ma tõdema, et meie suur toidukott on kadunud, ja kurjam küll, just see kallim neist kahest. Vaatasin siis ringi ja järsku lõi pirn põlema, kontrolliks õige selle tühja koti üle, et see kindlalt ikka lahti tehtud oleks.  Vaatasin kotti ja oma imestuseks ei leidnudki kääridega avamise jälgi ega otsest seost koti kasutusel oldud ajaga. Oma üllatuseks leidsin aga väikese, umbes tikutoosi suuruse näritud augu koti põhjast ja pidin tõdema, et väikesed vastikud närilised olid terve Petsu söögi tühjaks tassinud läbi selle imepisikese augu. Reaalselt ka, kuidas on see üldse võimalik, et sellised pisikesed loomad tassivad lühikese aja jooksul ükshaaval tühjaks terve 13kg koti? Isegi ühte krõbinat poldud alles jäetud! Kui palju neid hiiri meil seal garaažis elab? Või veel parem, kas nüüd on meil seinad krõbinatega soojustatud? Oleks see vaid see viimane variant, siis teaks, et see 60.- läks ühiskonna hüvanguks.. :D  Aga minu arust kõige parem nali oli see, et teist koeratoitu olid nad küll maitsnud, aga tühjaks ei tahtnudki tassida.. Kohe näha, et üks on kvaliteetsem kui teine.. Ja ilmselgelt pole raske arvata, kumba ma teinekordki Petsule ostan!

Muidugi ei tasu märkimata jätta, et hiired sõid mul ära ka ca kastitäis õunu... Jõhkrad ahnepätsid.. Peaks vist mõneks päevaks Reinu ja Maila garaaži hoopis elama viima!

Ja kui juba hiirtest juttu tuli, siis Maila on meil super hiirepüüdja. Julgen väita, et kõik hiired, kes tuppa tulevad, püüab Maila kinni. Vähemasti nii kaua, kuni Rein talle pinda ei käi või kuni ta ei maga. Kui Maila magab, siis võivad hiired ka ta nina all juustu süüa, tal suht savi.  No igatahes meeldib Mailale väga hiiri varitseda. Eriti siis kui nood ülbeks on muutunud ning köögi all asuvast shortcutist oma pea välja pistavad. Üks päev oli siis järjekordne hetk, kus Maila hiire kätte sai ning minu nina alla temaga mängima tuli. Kassid on ju eriti humaansed loomad, kes ikka saagiga jupp aega enne mängivad, kui otsa peale teevad. Niisiis käis Mailal mäng: too keset tuba, lase lahti ja püüa jälle kinni. Seda muidugi hetkeni, kui Rein Mailale seltsi kargas, tema tähelepanu eemale tõmbas ning hiir plehku pani. Rein ja Maila käisid ja otsisid nagu kaks lolli hiirt taga, kumbki oma nurgas, kuid pidid lõpuks alla vanduma. Ma pean kahjuks tõdema, et mulle ei meeldi minna magama teadmisega, et kuskil minu elutoas kükitab üks ehmunud hiir, keda kassid enam otsida ei viitsi. Siiski, ei näinud ka mina hiirt ja leidsin, et vast hommik on õhtust targem. Ja kae imet, oligi, sest kui ma hommikul Emiliga õue hakkasin minema ja oma mütsi võtsin, avastasin ma hiirekese oma mütsi alt peidust... Olen ma ikka maininud, kui väga ma oma kasse armastan!? :D  Aga mis siin ikka salata, hiir oli täitsa armas, lausa triibuline teine. Püüdsin ta siis purki ja viisin õue. Sealt ilmselt see hiirekoloonia mu garaaži alguse saigi.. Elagu loomaentusiastid! ;)

Tänaseks siis nii palju. Poen kerra ära ja loodan, et hommikul müts ikka tühi on!