Peaaegu otseülekanne.

Pole koledat ilma.. Üks minu lapsepõlve lemmiktegevus oli vihmas ringi joosta.. Elades maal, õpetan ma neid väärtusi ka oma lastele. 

Hullumaja puhvet.

Ma olen olnud juba kaks kuud õnnistatud kahe maailmatuma armsa lapsega. Ja nad ajavad mind hulluks. Iga mu keharaku. Aga nad teevad mind õnnelikuks. See on ikka uskumatu, millega lapsevanemad peavad päevast-päeva hakkama saama, eriti kui on kaks väikese vahega last. Ma tõesti tahaks kiita kõiki lapsevanemaid, kellel on kaks või rohkem väikelast, sest see trall on ikka jubedalt väsitav. Minu viimaste kuude avastus on see, et armastus on ohtlik. Emili armastab oma väikevenna Robinit nii meeletult, et ma pean teda koguaeg eemal hoidma. Miks? Sest oma suure armastuse küüsis üritab ta pidevalt vennale otsa ronida, teda igat pidi väänata/tõmmata/sikutada/pigistada ja muid utoopilisi lahendusi välja mängida. See oleks igati okei, kui Robin ei oleks 2 kuu vanune õrn beebi ning Emili väga tugev 2-aastaseks saav ülemeelik plikatirts. Reaalselt on mul päevast-päeva tunne, et ma olen beebi turvamees, kes teda atentaatide eest kaitsma peab. Ja see on tõeliselt kehv tunne, sest ma pole kunagi varem pidanud Emilit nii palju keelama ja temaga pahandama. Mul on selline tunne, et ma ei teegi muud, kui keelan oma tütart. Justkui ta oleks pätt, kes sigadustega hakkama saab, kuigi ta on lihtsalt väike armastav õde, kes ei oska paremini..



Kuidas sa keelad armastust? Kuidas sa pahandad armastuse pärast? See on meeletu dilemma, sest tegelikult ei taha ta ju haiget teha. Ta lihtsalt ei oska oma tundeid nii hellalt näidata, kui ühel beebil tarvis oleks. Ta ei oska õrnalt  kallistada või lutti suhu panna nii, et seda põsest poolenisti läbi ei torkaks. Ta ei saa aru, et beebikiiges lamav Robin ei vaja nii suurt hoogu kui ta ise õues kiikudes. Või, et tegelikult ei ole plastmass viinamarjakobar nii hea ja pehme, et seda peaks venna näkku sisse lükkama. Ta on alles pisike väikelaps, kes armastab oma vennabeebit maailmatuma palju. Miks siis seda keelata?



Idülliliselt ma ei keelaks ja laseks neil koos kasvada, aga ausõna, mõned võtted on ikka sellised, mille pärast ka mul külmavärinad üle keha jooksevad. Ja vahel on mul tunne, et ma ei suuda. Ma ei suuda igat sekundit valvata, iga hetke tähele panna ning iga sigadust keelata. Laps ei ole süüdi ju selles, et ta on ise veel väike. Oleks Emili paar aastat vanem, ta saaks aru, aga tegu on siiski inimesega, kes alles õpib empaatiat ning kompab piire. Ja oi kuidas ta neid kompab.  Ma täitsa mõistan, kuidas üksinda lastega kodus olevad vanemad hulluks lähevad. Sellel hetkel, kui sa oled suutnud ühe sigaduse likvideerida, tehakse juba uus pättus. Kui sa ei vaata, võetakse laua pealt veetass ja kallatakse ümber, et selle sees käega mängida. Kõik kriidid loobitakse laiali ning mõnega joonistatakse kapi peale. Ma võiksin jäädagi loetlema neid hulluseid, mida üks üliaktiivne püsimatute kätega kahene teha suudab, kuid ma tahaks enne jaanipäeva magama ka minna. Reaalsus on see, et kahe-aastane laps ongi nii väsitav, kui räägitakse. Ja mis kõige hullem - neil on oma arvamus.

Minu kallis tütar on täielik lobamokk ja oma arvamust ta avaldamata ei jäta. Ma vahel peatan ennast hetkes, vaatan enda tütart, siis enda väikest rahulikku beebit ja mõtlen: "Mida kuradit ma vingusin elu raskuse üle, kui mul oli ainult üks beebi?" Reaalsus on see, et väike beebi on köki-möki. Beebidega on lihtne. Nad nutavad asjapärast, mitte siis kui keegi ei taha teha midagi, mida nemad soovivad. Näiteks täna kukkusid Emilil 2 väikest redist terrassilaudade vahele ja kuna neid enam kätte ei saanud, läks jube kisa lahti.  Siin kohal mainiks ära, et see kukkumine oli üpris palju suunatud sihtimise moodi. Lapsed on keerulised, nende mõttemaailm on nii segane. Beebidega on lihtsam: kaka/piss püksis - nutab ; näljane - nutab ; valus - nutab. Beebid ei nuta kuna nende kujuteldav sõber sõi nende eest maasikad ära või poni ise lendas wc potti. Beebid on lihtsad.

Aga kes see ütles, et elu peab lihtne olema? Elu peab olema täis armastus ja naeru! Täis üllatusi, närvikõdi, siirast rõõmu. See, et selle kõigega kaasneb väsimus, kurnatus, pingul närvid, hullumaja kliendikaart, süümepiinad ning turvamehestaatus, on tegelikult köömes selle kõrval, kui palju see kõik meile annab. Minu kahene teeb maailma parimaid nalju - ta huumorimeel on lihtsalt võrratu! Ja kui ta naerab südamest, see lõkerdav siiras rõõm lihtsalt sulatab su südame! Emili armastab oma venda nii palju, ta toob talle mänguasju, paneb lutti suhu ja lohutab beebit, kui ta nutab. Ta tahab oma vennaga mängida iga hetk ja iga sekund ning jagada talle nii meeletult palju kallistusi ja musisid. Emili hoiab oma venda ning kaitseb teda teiste eest. Ta on suur ja armastav õde. Mu tütar on loominguline ja mänguline laps. Talle meeldib luua kunsti, joonistada ja maalida. Ta naudib maailma avastamist läbi mängu ning see rahulolu ja põnevus temas veega mängides on üüratu. Ta on väga jutukas, tema kriiskav rõõmuhüüe minu eksistentsi üle on meeletu ja võimas. Mu kahene jagab maailmatuma armsaid kallisid ja musisid. Ta väljendab alati enda siirast armastust ja kiindumust ning ta silmad säravad rõõmust, kui temaga aega veedetakse. See väike kahe-aastane tuleb istub sülle, kui ma olen kurb ja toob mulle raamatu, mida koos lugeda. Ta joonistab pildi mulle vaatamiseks ning korjab lilli, et ma neid nuusutada saaksin. Väsitav kahe-aastane aitab sul koristada ja süüa teha, lilli istutada, rohida, beebiga mängida, kanu karjatada, loomi sööta ja kuigi see kõik võtab kordades rohkem aega, kui üksi tehes, on see tehtud siira armastusega. Jah, ta on väsitav ja tihtipeale ka suudab mu närvid lõpuni pingule keerata, kuid see, kui palju armastust ta jagab, on meeletu!



Ma võin olla hullumas, kuid ma ei kahetse mitte sekunditki oma elust. Otsus saada emaks, oli parim otsus minu elus. Ja kui rääkida kahekordse ema staatusest, siis iga naeratus, mis mu pisike poja mulle annab, on totaalselt seda magamatust väärt. Iga kord, kui ta vaatab minu silmadesse siira kiindumusega ning kui ta jutustab lalisedes mulle enda elu kurba ja rõõmsat saatust. Hetk kus väike beebi on mu süles uinunud ning magab nii rahulikult magusat und. Ning kui ta naeratab läbi une nii mesimagusasti. Need hetked, kus Emili mängib Robiniga ja poja naerab suunurgad kõrvuni enda õega koos või kui Emili lohutab enda  nutvat venda "tasa-tasa".  Hetk kus ma istun päikese käes, beebi viludas magamas ning pean oma tütrega muru peal piknikku, jäätis kausis sulamas. Need hetked on väärt tegemist, need on väärt elamist ja need on väärt minu hullupabereid. Ükski õnn ei tule siia maailma ilma raskusteta ning iga raskuse taga on peidus õnn. Lihtsalt ei tohi kunagi unustada ennast selle kaose keskel.

Võin julgelt väita, et isegi kui emadus mind hulluks ajab, võin ma olla kindel, et mul on vähemasti kaks kõige armastavamat külalist, kes mind vaatama tulevad! Jõudu ja jaksu kaashulludele ja nende väikestele marakrattidele! ;)



NB: Õnneks ma ootasin elust 2-lapsega midagi veel hullemat, niiet tegelikult polegi kõige keerulisem. Eks ikka sõltub inimesest endast, kas klaas on pool tühi või pool täis. ;)