Natukene juttu naisest, kui emast.

Ma olen tükk aega mõelnud, et peaks kirjutama otse ja ausalt emaks olemise teisest poolest. Esimene pool on ilmselgelt meie elu õied ehk lapsed, kuid see teine pool, ema ise, jäetakse paratamatult tihtilugu kahe silma vahele. Emaks saamise juures on palju enamat kui laste saamine, nende kasvatamine ja arendamine. Emad kasvavad ja arenevad ka ise. Eelkõige nad aga muutuvad ning seda eriti tugevalt füüsilisest küljest.

Kui ma jäin esimest korda rasedaks, siis olin ma päris kena lameda trimmis kõhuga mimm, kes oli terve elu olnud ideaalses vormis ning mitte ühegi nurga pealt ei ulatunud mitte midagi üle. Rasedus kui selline, muutis mu keha nii palju ning kuna ma ei osanud sellega arvestada, siis tekitas see minus tõsiseid enesehinnangu kriise. Minu 70 cm´ne talje oli järsult raseduse lõpus muutunud 110 cm´seks. Kaalu oli lisandunud 25 kg. Venitusarme oli lugematu hulk nii kõhul, rindadel kui ka reitel.

Üleval on enne 1. rasedust ja all sünnitama minnes.

See, kuidas selline jõhker kehamuutus inimest reaalselt mõjutab, on aga üüratu. Kui ma olin ära sünnitanud, oli mul tunne, et terve mu keha oli nagu tühjaks lastud õhupall. Ma ei tundnud ennast peeglist ära ja see kõik mõjus psühholoogiliselt nii karmilt, et ma ausõna ei tahtnud peegli ees riietuda. Ma lihtsalt ei tundnud ennast enda kehas hästi. Kogu mu varasem vorm oli kadunud, nahk oli lõtv ning üleliigne, kaal ei olnud enam endine ning üldse kogu mu olek tundus nii vale, kui üldse olla sai. Jah, ma olin õnnelik emana ja oma lapse üle, kuid ma ei olnud kordagi õnnelik enda kehas oleva naisena. Panen siia ka pildi nädal peale sünnitust.

Vb tõesti võib öelda, et mu kehal ei olnud ju otseselt midagi nii hullu, kui pilti vaadata, aga reaalselt oli minu jaoks kontrast nii suur ja üüratu, et ma ei soovinud iseendaga tegeleda ja suunasin kogu energia ainult lapse poole. Millest me räägime, kui püsisuhtes naine tunneb ennast kui vatiinist tühjaks tõmmatud kaltsunukk. Ja asi ei ole selles, et Ets poleks mulle öelnud, et ma olen ilus. Ta ütles ja kui palju veel. Asi oli selles, et peale seda muutust ei suutnud ma ise endale öelda, et ma olen ilus. Minu kottis nahk ja punnis kõht tõmbas mu enesehinnangu nii nulli. Rääkimata sellest, et mul oli tunne nagu tõelisel lüpsilehmal, kellel muud ei olnudki kui ainult beebi esmavajaduste täitmine. Selline asi tõmbab ikka täielikult väärikuse kui ka enesetunde nulli.

Kui rääkida kaalust, siis esimese kuuga kaotasin ma 20 kg lisakilodest. Ülejäänud 5 kg tiksus ajapikku alla ning oma algses kaalus olin ma juba poole aasta pärast. Siiski läks tükk aega enne, kui mu kõht tagasi tõmbus ning ma võisin ennast tunda kaunina. Üheks suureks abiks ja murdepunktiks minu paranemise juures oli teada saamine, et mul on diastaas ehk kõhulihaste lahknemine. Diastaasi peamised indikaatorid on punnis kõht, lohk naba kohal, alaselja- ning/või kõhuvalu, rühihäired jne. Minul esinesid neist põhimõtteliselt kõik nimetatud. Seal juures ka suur turjavalu rindade raskemaks muutumise tõttu ning vale rühi pärast. Ega tegelikult see teada saamine ei olnud see, mis mind ravis, vaid selleks oli hetk, kui jõudsin esimest korda Kõhukliinikusse  Helle Nurmsalu juurde vastuvõtule. Ma võin ausalt väita, et Helle oli see, kes minu minapildi terveks tegi. Meie esimesel visiidil pani ta mind karmi tõtt peegli ette vahtima. See oli nii raske, et ma reaalselt seisin pisarsilmis peegli eest ja tõdesin endale, et see on minu uus algus ja siit ma ka edasi minema pean. Ma leppisin faktiga, et rasedus muutis mu keha tundmatuseni ning sain lõpuks aru, kuidas edasi minna. Võib öelda, et algas tee sisemise naise taasleidmisel ja tänu kõhukliinikust saadud harjutustele oli mul lõpuks motivatsiooni vaeva näha. Pluss soetasin ka Helle soovitusel paremalt toetavad rinnahoidjad, tänu millele säilis mu rindade väärikus ka peale imetamist.. Tugisüsteem on ikka kõige tähtsam!  Lisan siia ka muutused kõhus 3 kuu vältel.

Tolleaegne lisainfo pildile kõlas siis sedamoodi: " Teen siia väikese tervisepostituse, kuna lubasin teada anda, kuidas diastaasi ravi edeneb. Hetkel Siis jõudsin sinna maani, et võin hakata enda välimisi kõhulihaseid treenima.. Oleks varem jõudnud, aga mängisin lohet :D      Alustasin siis Kõhukliiniku abiga sügisel diastaasi ravi. Olen teinud ainult sisemiste lihaste harjutusi, mis on peamiselt kõhuhingamine selle erinevates variatsioonides. Selle abiga olen kaotanud taljelt ca 5 cm ja kõhupealt ca 7 ning varasemast punnkõhust on saanud vormis kõtu (kui nüüd väljaveninud nahk välja arvata.. ) Julgen kõhukliinikut soovitada, kui kellelgi on sama probleem!

(kohukliinik.ee)

Ühtlasi on selle treeningu käigus kadunud alaselja, kõhu kui ka jäsemete valu.. Ning ka turi ei piina enam nii palju! "

Minu endise taljeümbermõõdu tagasi saamine oli üks tähtsamaid punkte oma enesekindluse taastamises. Ning koos kõhuhingamisega käisin ka rämedalt jalutamas, tänu millele olin 6 kuu möödudes tagasi enam-vähem selles vormis, mis enne. Kui nüüd nahk välja arvata. Aasta aega pärast sünnitust olin ma samas heas vormis, minu nahk oli enam-vähem juba normaalne, venitusarmid paistsid minimaalselt välja ning ma otsustasin saada teise lapse. Sest ilmselgelt olles tagasi ilusas vormis, oleks vaja uuesti rasedaks jääda!

´

Minu teine rasedus. Lisakilosid 22. Ümbermõõt 114. Diastaas - olemas jälle.

Teise lapsega on psühholoogiliselt lihtsam. Ma teadsin juba, mis mind ees ootab. Kuidas mu keha muutub ning mida ma taastumiseks tegema pean. Ma olin valmis kogu selleks jamaks uuesti algusest peale. Ma olin arvestanud, et peale sünnitust on ümmargune ka vorm. Siiski ei olnud ma arvestanud, et keha taastub kahe järjestikuse sünnituse puhul teistmoodi. Kaal langeb aeglasemini, sest reaalselt 2 aastase lapsega ei saa 10 km päevas jalutada, kui vanemale lapsele vankris istuda ei meeldi. Niisiis oli 3 kuud peale sünnitust vaja lahti saada veel 7-8 kg. Kindlasti ei aita kaalulangetamisele kaasa hunnikutes jäätist ja kooki, mis ma energia tagaajamise eesmärgil pidevalt sisse ajan. Ma siin kohal ei tee isegi nalja, ma olen nii väsinud, et mõnel hommikul suudan ma ainult kohvitassini roomata ja loota, et suhkrut on piisavalt, mis veidike petlikku energiat mulle tagastaks. 2 lapsega on selles suhtes raske, sest erinevalt 1st lapsest ei saa soovi korral lõunaund kaasa magada. Siiamaani on mul see õnnestunud 3 kuu jooksul 2 korda, kui lapsed on samaaegselt tuttu jäänud. Ja siis oledki lihtsalt jubedas unevõlas ning keha petlikult hoiab igast pekikiust võimalikult tugevalt kinni. 

Ja rääkides nahast, siis 2 korda täispuhutud õhupall on ikka hoopis midagi muud, kui ühekordselt kasutatud. See on nagu kasutatud kondoom, mis on nii välja veninud, et taaskasutamise mõtet enam pähe ei tuleks. Jah, ma tõesti ei plaani hetkeseisuga taaskasutada oma kõhtu raseduse eesmärgil. Tahaks vahepeal sale ka olla, mitte ainult rase või imetav. See on tegelikult päris jõhker, sest viimase 3 aasta jooksul olen ma juba 2 korda olnud rase, sünnitanud, imetanud ning vormi taastanud/üritanud taastada. Ma olen võtnud juurde kokku 47 kilo, kaotanud neist umbes 40. Mu talje koht on suurenenudselle aja jooksul 84 cm ja vähenenud.. Vot seda ma ei teagi, kui palju, aga 64 kindlasti! Unistada võib, et selleks ajaks, kui kolm aastat täpselt täis saab(septembri lõpp), olen ma jälle vanas kaalus ja vormis. Aga pange nüüd need numbrid reaalsusesse ja te saate aru, kui palju see on. Emili näiteks on hetkel 92 cm pikk ja ta on ikka päris pikk tüdruk.. Ega see 84 ka just palju lühem ole.. 

Aga ma ütlen täiesti ausalt. Sellel kõigel ei ole vahet. Pole vahet mis kaalunumber sul on, milline on sinu nahk, millised triibud sa omale omistanud oled. See kõik on nii ebaoluline ja tähtsusetu. Iga naine on ilus, kui ta ise armastab ennast. Jah, ma ei ole samas vormis ja see mõjutas mu enesehinnangut esimese sünnituse järgselt, kuid olles targem, kaunim ja kogenum, võin ma öelda, et mitte ükski füüsiline muutus ei tee mind halvemaks. Ma olen ematiiger, kes on teeninud välja kõik oma triibud raske tööga! Inimestel, kes pole ise lapsi sünnitanud ja rase olnud, pole mingit õigust halvustada emade keha. Emad on super kangelased, kelle keha muutub 9 kuu jooksul nii drastiliselt, et tuua ilmale ime, mida ükski teine ei suuda! Iga venitusarm on mälestus sellest armastusest, millega last on kantud. Iga veninud nahajupp on tõestust muutustest, mida ema pidi last kandes üle elama. Iga lisakilo on jäädvustus energiast, mida ema läbi enda keha lapsele edastab. Kui keegi tuleb ja ütleb, et see on kole või inetu, siis järelikult nad ei tea, milline ilus asi on emadus ja kui palju üks naine endast lapse nimel ohverdab. Emad on ägedad ning kõik emad võiksid aru saada, kui ilusad nad tegelikult on! Meie, emad, oleme kaunid naised - igas suuruses, kujus ja värvis. Ja ärme unusta, me oleme ematiigrid, kõikide oma triipudega!! ;)

Ja kui mõni ema seda loeb ja tunneb ennast samamoodi, kui mina peale esimest rasedust.. Tea, et see ongi sinu uus algus. See, mis oli enne, on möödas. Sa oled ilus naine, ilus ema, ILUS! Lepi oma hetke reaalsusega, vaata ennast, taju muutusi, võta enda emotsioonidest kinni ning mata maha sõjakirves. Sul on kaks võimalust - armasta ennast ja lepi muutustega või ole vihane enda keha peale. Ühel juhul liigud sa edasi paranemise poole, sest kehaline paranemine hakkab hingest. Teisel juhul. Noh. Sa ei liigu kuhugi poole. Sa vajud.

NB: Lugu on kirjutatud poolteist kuud tagasi. Praeguseks on järgi ca 4 kilo ja magada olen saanud ka mõned lõunauned juba juurde. Kuu aega süvakõhulihaste trenni on teinud imesid.. Väike pildike kuu ajalisest arengust ka siia! Pilt tehtud juuli lõpus :)  Uskumatu ikka, kuidas õige trenn teeb imesid..

Aga ausõna.. Emad, te olete supernaised! Aitäh, et olete nii vinged!