Sa kuradi sindrinahk!

Täna avanes meie õuealal vaatepilt, kus viimast nädalat rase naine jookseb paljajalu toariietes kaigas käes õues ringi ja karjub ropendades üle õue. Sa kuradi sindrinahk, anna mu kana tagasi! Nagu ka enne olen öelnud, siis maaelu on vahel ebaõiglane. Vahel on ta karm ning virutab sulle niimoodi jalaga näkku, et ise ka ei usu.
Olin siis otsustanud, et lasen kanadel väheke vabalt ringi siblida enne, kui linnugripi ahastuses lindude vabapidamisekeeld 1.aprillist jõustub. Aga vot sulle üllast eesmärki, samal ajal kui mina toas süüa tegin, käis õues selline melu, et vähe pole. Vaatasin korraks aknast välja, kui nägin üle õue jooksvat suurt rebast, kes minu pruuni kana Ivar Konti taga ajas. Täpselt nii palju nägin, kuidas ta kana auto kõrval nurka surus ja hambusse võttis. Ja siis jooksin mina sekunditki mõtlemata üle hoovi, haarasin tee pealt kaika ja karjusin sellele sitapeale, et ta mu kana tagasi tooks. Ilmselgelt on muidugi üks väle suur kanavargast rebane kiirem, kui paks ja rase inimesest Rebane, ning selleks hetkeks kui ma garaaži juurde jõudsin, oli see sindrinahk minu kanaga läinud.
Kiiremas korras ajasin ülejäänud kanad tagasi kokku ja kodu poole, jooksin tuppa, panin jope/jalatsid selga ning läksin õue tagasi. Võtsin siis kõik oma alles jäänud 4 kana ja mõtetu kuke kaasa ja ajasin nad tagasi kuuti. Ühtlasi tegin ka kiirema valveringi, et ikka kindel olla, et Ivar juhuslikult plehku ei pääsenud, kuid seda kahjuks ei olnud juhtunud. Garaažiesine oli kanasulgi täis ja kuuti naases 6st linnust ainult 5.
Tundub, et alates tänasest algabki meie pere "linnugripi karantiin", ainult et reaalseks põhjuseks on üks karvane idioot, mitte kardetav haigus. Nii palju ma enda linnukestele võimaldan, et lasen neil rõõmsalt oma aedikus käia (mis vastab linnugripi nõuetele ja on rebasekindel), et nad ikka päevavalgust näeksid. Aga kuradi kurat, järelvalveta ma neid enam vabalt õue ei saa jätta. Vot sellist nahaalsust poleks ma rebase poolt oodanud, et ta maja eest murrab, kus inimesed äsja ringi käinud on. Ja eriti ajab mind närvi, et ta mu ühe parima munakana kinni püüdis. Oleks siis vähemasti kuke võtnud, kellest nagu näha, eriti kasu ei ole. Vot mu vana kukk oli küll sitapea, aga vähemasti oleks ta ise rebase hammaste vahel lõpetanud oma julgustükke tehes..
Aga eks kui linnugripi hooaeg möödas, siis saavad kanad järelvalve all taaskord õnnelikult aasal kaagutada. Aga kui ma seda kuradi rebast veel peaksin nägema, siis ajan iseendalgi karva turri ja hakkan urisema..

RIP kana Ivar

.