No ja kus oli alles päev, ma ütlen! 11 aastat tagasi 13.septembril, hakkas looma ennast lugu, mis siiamaani ennast iga päevaga üha ilusamaks ja võimsamaks loob! Nimelt meie Armastuse lugu. Selles loos on olnud kõike: Armastust, kirge, pettumust, unistusi, lootuste purunemisi, tülisid, leppimisi, kooskasvamist, üksteise hoidmist, raskusi, naudinguid, hirme, julgustükke, romantikat, lahti laskmist kui ka kokku saamist. See on üks keeruline lugu 2 inimese tundemaailmast, mille aastate pikkune jälgimine võib näida parima tõsieluseriaalina üldse. Oma üllatavate püantidega ja utoopilise süsee poolest meenutab kohati ka Avatari päriselu versiooni, kus siniste tegelaste asemel on sassis peadega kohvitassi poole roomavad täiskasvanud kuid küllaltki lapsemeelsed inimloomad. Ja mis salata, sellise dünaamilise duo elu ei saagi muud olla, kui kirju, eriti kui nad on siin suures inimmeres just üksteise otsa komistunud..
Jutt kisub väheke lüüriliseks ära, niiet räägin parem, kuidas 13.septembrist (ja ka 14.) sai üks parim ja meeliergutav tähtpäev üldse. Sest no olgem ausad, peale 11 aastat kooselu, 3 aastat abielu, pangalaenu ja kolme last võib elu tunduda juba monotoonne ja igav.. Aga oh ei, meie jutu peakangelased suudavad isegi ennast pükstest välja üllatada oma spontaanse ja pealehakkava tegutsemisega. Kõik on ju võimalik!
Eks lugu saab ikka alguse varem. Lausa nädal aega varem, kui mõistusele tuli meelde, et kohe on tulemas meie armas tähtpäev. Hakkasin siis otsima pingsalt lapsehoidjat beebile, et 13. Etsiga kinno minna ja 14. temaga koos kontsertile saaks. Ja nagu ikka, siis hoidjat ei leidnud mitte kummakski ajaks, mis mul mõttes oli. Aga pole hullu, elu lahendab kõik ise ära ja kõik, mis peab juhtuma, juhtub nii kui nii! Anne ja Kaidar pakkusid välja, et võivad lapsi hoida 14. öösel, et me võime siis eemale minna, aga kahjuks minu küsitud aegadel ei saa. Selge. Teeme siis nii, et tähistame 14. õhtul ja laseme kino ja kontsertiplaanidel kergusega minna..
Siis aga.. 12. õhtul helistab mulle Märt ja pakub välja, et ta tuleb hoiab meie lapsi, et me saaksime minna kontsertile 14. päeval. Nimelt oli Annel ja Kaidaril Liisuga lauamängupäev ja selle pärast nad appi tulla ei saanud varem.. Niiet imearmas Märt do the resque, et abikaasa Liis mõnusalt mängida saaks! Mis on ikka päris hull plaan, sest tema hoida jäid meie 4 ja 2 aastane ning 4 kuune ja sellele lisaks veel tema enda kohe 4seks saav ja 2-aastane.. Mees üksi 5 väikelapsega kõlab nagu järjekorde fantastiline tõsielusari.. Aga täitsa lõpp, kui lahedad sõbrad ja pere mul on! Olen lõputult tänulik!🙏
Hakkab looma! Kontsertile saame minna, ülituus! Ja öö saame ka vabaks.. Mis kõik veel võimalik on? Rohkem plaane, me teinud ei olnud ja lasime kõigel lihtsalt rahus kulgeda. Kuna öö vastu 13. oli minu jaoks päris raske, sest beebi ei lasknud mul vabsee magada, siis hommikul olin nagu totaalne zombie oma ülestõusupäeval. Sõime perega hommikusööki ja Ets viis vanemad lapsed lasteaeda ära. Minul oli meeletu uni ja jäime kõik kolmekesi magama. Vähemasti ma arvasin nii. Tegelikkuses käis Ets väikesel ringsõidul samal ajal, kui ma beebiga mesimagusat und magasin. Kui Roland ärkas 1 paiku, võttis Ets ta voodist ära ja lasi mul edasi pikutada. Järsku kuulen kohvimasinat ja mõtlen, et täna vist veab ja saan kohvi voodisse.. whoop whoop! Tegelikult vedas mul lausa nii palju, et sain voodisse sushi, koogi, latte ja lilled.. Ja kes see ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? See mees läheb ajaga ainult paremaks!💓
 |
| Murphy seaduse kohaselt läksid koogid Etsil autos ümber. |
Lõppkokkuvõttes sõime voodis lõunat kui ka õhtusööki ja mina enne 5te uuesti voodist välja ei roninudki.. Niiet rääkides ideaalsest romantilisest päevast 3 lapse kõrvalt, siis siin see on. Magada ja süüa head ja paremat! Lõuna ja õhtuoote vahepeale mahus tegelikult ära ka veel aeg, kus me surfasime booking.ee lehel ja otsisime endale ööbimiseks kohta! Jah, 1 päev enne ööbimist, sest nii on lahe. Valituks sai Üksik Rüütel oma mullivanniga sviidiga, mis oli ülimalt mõnus valik! Kui ma kella 5 paiku voodist välja ronisin, siis ütlesin ma enda armsale abikaasale, et ma nüüd tahaks meie pulma aastapäeva puhul koristama hakata kõik koos.. Ja nii oligi, lapsed lasteaiast koju ja terve perega korda looma! Õhtul sõime veel kooki, sest 4 imemaitsvat pavlovat oli veel alles. Emili muidugi jagas ära, et suures karbis oli enne rohkem ja oli solvunud, et me Etsiga kahekesi nii palju kooke ära sõime.. 😂
14. hommikul kulges kõik omas tempos. Lapsed lõunaunne saadetuna tuli Märt Roosi ja Märteniga ja üritas meid kodust välja visata. Meie muidugi polnud veel mõelnudki mida selga panna, niiet varajasest minekust ei tulnud miskit välja. Mina tõmbasin endale selga oma rohelise pulmakleidi ja valge jaki. Ets avastas, et tema pulmaülikonnal oli plekk keset pükse viimasest pulmapeost, kus nendega käidud sai ja võttis stangelt kaua seisnud heleda ülikonna. Päev ise oli päris tuuline ja külm ning meie avastuseks toimus kontsert õues telgis, milleks me kahjuks riietuselt valmistunud ei olnud. Kui aga välja jätta seda, et kuradima külm oli, siis Atla Mõisa poolt korraldatud kontsert oli üleprahi vinge ja mõnus! Ma tõesti pole ammu juba nii mõnusal kontsertil käinud, kus venemaalt pärit artistid esitasid ülivingeid popjazzi lugusid ja saatsid neid trompetil ja saksafonil.. ÜLICOOL! Peale kontserti sai ka Atla Mõisa puskarivabrikus tiiru teha ning kohvikus pavlovat süüa. Ja muidugi lahkudes käisime Mõisakeraamika poes ja skoorisin endale ülituusa tikritega tassi.. Päris elus näeb see kordades parem välja!
Kiire sõit koju, võtsime asjad, rääkisime paar sõna juttu ja siis visati meid jälle välja ja sõitsime Üksiku Rüütli poole, et asjad tuppa panna ja check in teha. Võib öelda, et Üksik Rüütel on päris äge koht! Ikka jõhkralt pappi on sinna tagutud alla! Ainuke miinus oli see, et meie sviidis oli vetsus vesi jooksma jäänud (keerasime vee kinni kilbi taga olevast kraanist) ja mullivanni üks pool ei töödanud.. Aga kui need asjad vahele jätta, siis tuba oli mega mõnus ja mina olin väga rahul seal oldud ajaga!
Check in tehtud kihutasime Jüris asuvasse itaaliapitsa söögikohta, kus ma sain reaalselt Eesti parimat pitsat! Nimelt võtsin ma Crazy Chicken õhukese põhjaga pitsa, mis oli lausa taevalik! Ja nende värskelt pressitud apelsini mahl.. No tõeline toiduorgasm! Nii head pitsat ja mahla olen ma saanud ainult 1 kord elus ja see oli ka Itaalia suvalises mägikülas ühe pere pitsarestoranis, kuhu me Etsiga reisil olles täiesti juhuslikult sattusime.. No tõeline tase! Etsi pannipitsa oli ka hea, aga no selle õhukese põhjaga ei konkureerinud minu jaoks.. 😋 Igatahes, kes soovib tõeliselt maitsvat elamust, siis Jüris asuv itaaliapitsa.ee on ideaalne koht selleks! Õhtu lõppes meil käiguga poes jäätise järgi ja tagasi hotelli..
Ja kui nüüd imetava ema piimapaisud ja tänaseks külmetamisest tekkinud kurguvalu välja jätta, siis kogu tripp oli lihtsalt fantastiline ja mõnus. Tagasi kodus pidime olema natuke enne kella 12st lõunal ja ütlen ausalt, mulle ideaalselt sobis see.. Pikk eemalolek beebist tuletas mulle hästi meelde, miks ma kunagi Robinit imetades vandusin, et ma enam imetamise ajal ööseks kodust ära ei lähe.. 😅
Carpe Diem, mu armsad! Usalda universumit ja universum annab! 💓
No comments:
Post a Comment