Kukk ja Kanad

Mul hakkab juba sportlik huvi tekkima, et mitu päeva ma suudan järjest kirjutada. Vahepeal mõtlesin, et peaks pausi vahele jätma, et inimestel kopp ette ei tuleks, aga siis otsustasin, et ega kõik ei peagi suutma ennast järje peal hoida. Nii hea on kirjutada, et ei suuda enam vakka olla. Lilleke hakkab ninaotsa vist juba välja pistma..

Igatahes, ma räägin täna kanadest. Ma pole nii ammu rääkinud, et kohe peaks kurssi viima kõigega, mis toimunud on. Isegi õnneküpsis üks päev ütles, et "See polnud kana!" Nagu reaalselt, kui suur tõenäosus on saada õnneküpsise sees kanateemalist silti. Tõenäoliselt oli see suunatud sellele, et ma olin juba pikemalt aega mõelnud, kes meie kanade munad kõik ära sööb!

Igatahes, läheme siis teemaga edasi. Kevadel oli mul 10 lindu, 9 kana ja 1 kukk. Siis juhtus nii, et nunnupall rebane tuli ja sõi mul osad kanad ära. Järgi oli umbes 5 lindu. Tõin juurde 5 noorlindu, kellega koos tuli meile mingine haigus, mistõttu surid mul kaks noorlindu ise ära  kohe esimese nädala jooksul ja ka minu vanadest lindudest kaks. Tõenäoliselt oli tegu mingi bakteriaalse haigusega, mis kõige nõrgemad maha niitis. Kuna asi juhtus alati nädalavahetusel, siis ei saanud saata ka lindu laborisse, et probleemi tuvastada. Pidasin nõu veterinaarametiga ja anti soovitus ülejäänud lindudele ravi teha. Järgi olid siis mõned noorlinnud ja üks või kaks vana kana ja kukk. Olukord läks normaalseks tagasi ning kui kõik paistsid rõõsad ja terved, tõin juurde 7 uut noorkana.. Kari oli jälle umbes 12 linnu suurune ja normaalne. Kes see seda täpset arvu enam mäletab. 

Juunikuus, kui viibisin Rolandiga haiglas, helistas mulle Ets ja teatas, et meil käis jälle rebane külas. Nimelt oli see sama rebane tulnud ühel öösel tagasi, leidnud aedikust ühe mädanenud palgi, murdnud selle pooleks ja kahe võrgu vahelt aedikusse pugenud. Selle öö saagiks oli rebasele ca 7-8 lindu. Nende seas ka minu armas uhke kukepoiss, kes meile nii väga meeldis. Asi oli ametlik, minu vanast karjast polnud enam järgi mitte ühtegi kana ega kukke. Viis noort jäid ellu ainult, kes vanade kanade poolt kuhugi nurka peitu pekstud olid. 

Kui ma haiglast tagasi jõudsin, oli meel päris nukker. Esiteks oli haiglas olemine nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnav ning teiseks oli minu armsast kanakarjast saanud rebase suvine grillliha. Eks see ole paratamatu, et looduse vastu ei saa alati, aga sellel kevadel viis rebane ja loodus ära minult umbes 20 kana! Mul endalgi oli ausalt öeldes kopp mõnuga ees sellest rebasest, sest ta oli nii nahaalne, et käis kell 1 päeval maja ees kanu murdmas. Ühel päeval, kui ma korraks tuppa läksin, jõudis ta murda järjest maha 3 kana ja viis neist minema ainult 1, sest ma jooksin kanakisa peale koheselt õue. Oleks siis see tõbras reaalselt ka need kolm ükshaaval ära viinud, aga ta tegi massimõrva ja ei jõudnud isegi kõiki kaasa vedada. Nii ma siis läksin, korjasin oma surnud kuid veel soojad kanad kokku ja matsin lastega maha. Sest no muidugi lapsed jooksid ju minu järgi kohe õue. Emili teatas mulle, et need kanad peab kindlasti maha matma, et nad saaksid paradiisi minna ja nii me siis tegimegi. Hiljem võtsime suure ämbri ja korjasime kõik suled maja ümbert kokku, mis rünnakust järgi jäid. Natuke aega hiljem julges see tõbras oma nägu meie õuele veel näidata, mille peale ma ta suure kisaga minema saatsin..

Eks maa elu on karm ja kui rebane maitse  suhu saab, siis sinna ta ka käima jääb. Niisiis edaspidi olid meie kanad suurema järelvalve all. Mõni nädal peale seda, kui rebane aedikus sees käis, tõime me koju uued kanad, sest Emili oli nii kurb, et rebane tema pruunid kanad ja kuke ära sõi. Aga see kord võtsin ma linde juurde arvestusega, et juhul kui mõni kana rebase hambus lõpetab, siis saab ikka mune. Kokku oli meil järsku 11 pruuni kana ja 4 kirjut. Suurel kanakarjal puudus aga kukk, sest kaagutamist kontrolli all hoiaks. Vaatasin siis sobilikke peikakandidaate ja leidsin ühe potentsiaalse Favorelle mehe pärnumaalt. Mõeldud-tehtud ja mu vend Indrek tõi ta Emili sünnipäeval meile koju ära. 

Uus kukk on nii kuradima massiivne, et tekitab väikestviisi hirmu ka kõige rammusamas mehes. Minul alguses oli temaga väga huvitav suhe, sest me ei klappinud väga ja ma ei usaldanud teda üldse. Nüüd hakkame vaikselt läbi saama, kuid sina sõpradeks me päris veel saanud ei ole. Kahjuks Emili täiega kardab uut kukke peale seda, kui too tema poole jooksis ja maad kraapis, niiet kui kanad lahti on, siis meie oleme ühel pool sauna ja linnud teisel pool. Ja kui linnud liiga uudishimulikuks või tüütuks muutuvad, siis pean nad aedikusse kinni panema, et Emili hirmust krampi ei tõmbuks. Robin ise on nagu paras maamees, see ei pane suure osa ajast tähelegi kukke, aga kui Emili karjuma hakkab "Robin, kukk tuleb sulle kallale tule kiiresti ära", siis muutub ka see väike maapoiss ettevaatlikuks. 

Aga mis nalja Indrek veel tegi? Ta organiseeris mulle aedikusse 3 pärlkana. Või kui nüüd täpsem olla, siis 2 pärlkana ja 1 pärlkuke. Nimelt kui ma olin toas, siis ta smugeldas nad Emili sünnipäeval teiste lindude juurde ja kutsus mind öeldes, et mu lindudel on midagi viga.. Ütlen ausalt, et see oli palju šokeerivam kui soolaleivaks 4 tibu saada! Nimelt on pärlkanad ikka jubeda näoga ja teevad väga rõvedat häält..  Kuigi peab tunnistama, et nüüdseks on neist saanud ühed mu lemmikud linnud, sest nad jalutavad alati nii ükskõikselt igal pool ringi ja teevad jõledat häält. Koerad on ka segaduses, et mis mutandid need siin ringi jalutavad. Ka naabrid arvasid alguses, et ma olen endale kalkunid võtnud. Tegelikult on pärlakates väga hea omadus: nimelt pole ma peale pärlakate saabumist rebast enam enda õuel kohanud. Jah, rebane on siin passimas käinud ja luuret teinud, kuid probleeme pole temast peale uue kuke ja pärlakate saabumist olnud. Kuigi noh, peab ikka tahtejõudu olema, kui rebane selle kuke ja nende tulnukate järgi tuleks! Võib olla on kasuks olnud ka see, et linnud on nüüdsest vabalt ainult järelvalve all!

Olengi nüüd olukorras, kus minu kevadel suuremaks ehitatud kanakuut paistab liiga väike, sest järsult on minu pisikesest kanakarjast saanud 18 linnuga hullumaja. Ja hullumaja on see tõesti, eriti sellel hetkel, kui ma nad aedikust lahti lasen! Ja kogu asja püant on muidugi selles, et keegi va lollakas sööb kõik munad ära. Viimasel ajal olen saanud ainult 2 muna päevas, kui sedagi. Mingi linnuke on endale maitse suhu saanud ja naudib nüüd sajaga munade hävitamist. Muretsesin endale ka kaamera, mille kuuti panna, kuid pole jõudnud seda veel ära seadistada, et tööle panna.. Saaks selle varganäo kätte, oleks ehk lootust mune ka saada lõpuks! Aga noh, õnneküpsis ju ütles, et SEE POLNUD KANA!