Omadega rappa - Jalastesse! ;)

Täna oli imeline päev! Mul oli vaba päev ning totaalne laadimise aeg! Hommikul viisime lapsed lasteaeda ning kui Rolandil uni tuli, võtsin ta kaissu ja kobisin magama tagasi. Reaalselt ma ärkasin ca 13.15 ülesse keset päeva ning sain tänu pikale "lõunaunele" enda akusid laadida. Ja nii ilus päike oli täna! Kuna olin üle pika aja mõnusasti maganud, siis otsustasin, et kui Ets oma tegemistelt tagasi jõuab, võtame koera kaasa ja läheme lastega koos otse rappa. Ja oioi kui mõnus see veel oli!

Umbes kella poole 6 paiku õhtul jõudsime lastega Jalase RMK alale, kus võtsime tee ette rabajärve suunas. Sidusin Rolandi kõhukotiga enda külge ja tee võis alata. Targad teavad rääkida, et rabajärveni on 2.6km parkimisplatsilt jalutada. Tee kulgeb mööda mõnusat metsarada(kõige pikem osa), siis natuke mööda põlluäärt kuniks mõnus laudtee algab ja sind mööda rabamaastikku järveni viib.

Laste jaoks oli selline matk järveni päris mõnus. Pealegi oli seal paraja suurusega istumisplatvorm koos pingiga. Järve ääres tegime mõnusa piknikku. Sõime võileiba, puuvilju, jõime vett. Mõnus olemine keset idüllilist rahu ja vaikust. See heli, mis keset raba on.. Või noh, helitus, see on lihtsalt nii meelikütkestavalt mõnus. See on alati olnud põhjus, miks ma jumaldan rabas käimist. Just see fantastiline tunne, kui kõrvad puhkavad ja meeled rahunevad ning täituvad rabahaldjate vaikusemeloodiaga.

Päev oli täna rabas erakordselt tuulevaikne, päike sillerdas enda kõige soojemas kiirguses, maad kattis rahu ja vaikus. Aeg-ajalt oli kuulda sirtsude mõnusat siristamist ning mõne pisikese linnu laulu. Õhk oli nii soe ja paitas mõnusasti minu keha. Istudes seal järve ääres, ma tahtsin nii väga minna ujuma. Aga kuidas ma siis lähen? Ma ei olnud ju selleks valmistunud. Asju mul kaasas polnud, rätikut ammugi mitte! Ükski normaalne inimene ei lähe ujuma niimoodi. Eriti veel kolme lapse juures..

Õnneks ma pole normaalne.. Peale pikka sisevestlust oma analüütikust meelega, otsustasin ma teha seda, mida ma tahan, mitte seda, mis oleks normaalne. Teate küll seda sisehäält endas, mis kutsub sind korrale, kui sa tahad midagi teha, aga ei julge. Näiteks tahad loengus küsida midagi, aga ei julge ja hoiad end tagasi. Või siis hullult tahaksid karaoket laulda, aga pärast on liiga jube? JAH, just see väike nõme taju sinus, mis takistab elamist, sest äkki juhtub siis midagi sellist, mida loetakse "ebaõnnestumise" alla! Vot just selle sisehääle ma pikalt saatsingi ja järgisin oma intuitsiooni.

Olin siis valmis  mõelnud, et kuna inimesi juures ei olnud, käin teen skinny tippingut ja siis panen riided tagasi selga. Aga siis tulid hoopis inimesed ja no ükski tagasihoidlik inimene ei tee ju avalikus kohas skinny tippingut koos vaatajaskonnaga.. Mis oleks veel võimalik? Ülle, kõik on väljamõeldav! Nii, mul on seljas lühikesed püksid, pluus, pesu, kübar. Kotis on kampsun.. Rätikut ei ole. Inimesed on lähedal.. Ideaalne! Lähen pesus ujuma (olgem ausad, erilist vahet pole kas pesu või bikiinid, keegi niikuinii katsuma ei tule, mis materjal on) Siis kuivatan ennast ära särgiga ja pärast panen selga püksid ja kampsuni. Eriline hippi värk, aga teate, täiega seda väärt!

Ja oi kui hea see ikka oli! Järvevesi oli parajalt karastav, aga mõnus! Kuna ilm oli niii hea, siis veest välja tulles oli väga soe olla ning üldse ei tekkinud külmatunnet. Lausa nii hea oli, et läksin uuesti vette tagasi ja tegin veel mõned ringid. No totaalselt idülliline Septembrikuu ujumine!  Ja kui kedagi huvitab, siis särk oli super hea rätik. 😁

Mõeldud, tehtud, ei kahetse sekunditki! Vahel ikka tasub oma kahtlused pikalt saata ja teha täpselt nii asju, nagu ise heaks pead! Ütlen ausalt, kui ma oleks täna enda kõhkluseid kuulama jäänud, poleks me käinud ei rabas ega poleks ma ka ujuma jõudnud.. Tuleb ikka usaldada enda seda sisetunnet, mis ütleb: TEEME ÄRA!

Peale ujumist saime näha imelise päikeseloojangu algust ja siis lippasime kärmel sammul tagasi auto poole. Viimane kilomeeter oli Robinile ja Etsile korralik proov, sest Robin ei viitsinud enam kõndida ja Ets ei soovinud teda terve tee süles tassida. Eks laste jaoks oli see ju päris hull matk, sest läbitud sai ca 5 km loodusradu peale pikka lasteaiapäeva.. Aga nad olid ikka super tublid ja päev oli mega vahva!

Koju jõudnud ja ära söönud, ütles Emili mulle, et talle nüüd juba aitab tänasest päevast, ta tahaks tuttu ära minna. Robinpoiss aga tootis oma pseudoprobleeme, sest väsimus oli selleks hetkeks juba suur. Nõnda siis läkski Emili voodisse raamatut vaatama ja selleks ajaks, kui Ets Robiniga juttu lugema jõudis, oli Emili juba raamat süles magama jäänud.💖

Ohh, milline kaunis päev minu armsa perega.. Ahjaa, kui välja jätta see, et koer Pets kukkus/hüppas kraavi ja terve auto oli märja koera lõhna täis.. 💧💩