Panniga vastu pead ja jalaga tagumikku!

Vahtisin just tükk aega valget lehte enda nina ees ja vaidlesin teemal kas kirjutada või mitte. Tänase päevaga ma mõistsin, et minus on peidus erinevad pooled ja energiad. Minu "meesenergia" on egoistlik sitapea, kes on konkreetne, tõsine, karm, domineeriv ja tulemustele orienteeritud. Kui meesenergia minus võimust võtab, olen ma tõeliselt vastik ja otsekohene, mistõttu nendel hetkedel kaldun ma olema pigem vait kui jutukas. Ma tean, et kui ma suu avan, lendab sealt välja informatsiooni, mis võib kellelegi ülekohut või liiga teha. See on nn ellujäämisenergia, mis viib küll tulemusteni kuid ei arvesta nendega, kellest ta üle sõidab. Eriti tugev on meesenergia olles depressioonis, üleväsinud, haige või kui ma olen unustanud enda baasvajaduste rahuldamise. Ja kui ma olen kuri või pettunud, siis väljendub see väga võimsalt. Oi kuidas see energia on kurnav ja väsitav kõikidele. See laastab ja situb täis kõigi teiste vibrad.

Teist poolt minust juhib naisenergia, mis on avatud, armastav, empaatiline, hooliv, andestav, entusiastlik ja siiras. Minu naisenergia on see, mis tekitab inimestes hea tunde minuga koos viibides. See on see energia, mis õlale patsutades paitab südant, mis jagab ja panustab kõikidele. Mis aitab, armastab, hoolib, mõistab. Naisenergia loob harmoonilise õhkkonna  ruumi, tekitab inimestes sooja ja oodatud tunde, inspireerib ja motiveerib. See on nagu ükssarviku haldjatolm, mis laseb unistada, nautida ja armastada. Olles naisenergias, olen ma ka fantastiliselt naiselik ja müstiline,kütkestav ja salapärane. 

Ütlen ausalt, minu meesenergia lämmatab naiselikkust täna. Ma olin üle kuu aja korralikus depressioonis ning olen sellest väljatulekuga tegelenud mõnusalt ca kuu aega juba. Ja nüüd, kui ma seisan selle suure augu ääre peal, peaaegu juba lenneldes liblikaid püüdes ning päikest nautides, tahab minu energeetiline sitapea tagasi liugu lasta augu põhja poole. Minu suur rasvane meesenergiast pakatav ego surub mu naiselikku kergust porisse ja ütleb: "sa ei oska lennata".  

Tavaliselt ma ei võta kirjutamist ette, kui ma olen tugevasti "ellujäämisenergias", sest see kirjateos võib olla liiga jahmatav ja tekitades inimestes tõsist "wtf-momenti", kuid täna on mul savi. Mul on savi, sest mul on täna vaja enda ego avalikult põlema panna, et ma saaksin aasal liblikaid püüda endale kinnitades, et ma olen seda väärt! Praegune emotsionaalne seis leiab muudkui vabandusi, miks mitte tegeleda nende asjadega, mida ma päriselt sellel hetkel vajan. Näiteks praegu ma vajan kirjutamist, aga mu Ego kinnitab mulle, et ei ole selleks õige aeg, koht ega tuju. Aga millal siis üldse on õige aeg, koht või tuju? Siis kui vedeled taaskord augu põhjas mõeldes, et täna ma siit välja ei roni? 

KUNAGI POLE ÕIGE AEG! Mitte kunagi. Üks päev oled sa elus aga ei ela ning ühel teisel päeval sind ootamatult hoopis ei ole enam. Terve meie eksistents on õhkõrn ja määratud aja pikkune, niiet mille või kelle kuradi pärast me koguaeg oma elu edasi lükkame? Ma ei kirjuta täna, sest siis ma olen hommikul väsinud ja ei jaksa tõusta.. ja siis istun hoopis kella 1ni öösel facebookis ja vahin kasside pilte. Või siis ma ei lähe täna rulluisutama, sest äkki hakkab vihma sadama. Aga mida ei ole, on vihm ja rahulolu baasvajaduste täitmisest. Ma ei maga, sest mul on nii palju asju enne vaja teha. Ja siis oled nii väsinud ja närvis, sest keha ei jaksa niikuinii nende asjadega tegeleda. Ma ei ürita, sest äkki ma ebaõnnestun. Ja siis nutad taga oma möödunud võimalust saavutada edu! Ma ei usalda, sest äkki ma siis pettun. Ja üritad kontrollida iga hetke enda elus ning pettud, sest elu ei ole kontrollitav! Ma ei naudi tänast päeva, sest keegi rikkus mu tuju ära. Selle asemel, et naerda ja unustada möödunud pask ära. jne jne jne. Ma võin tuua välja miljoneid vabandusi, mis võivad takistada ühte inimest august välja ronimast või elamast, aga teate mis, mitte keegi teine ei saa teid sealt välja lükata! Jah, sa saad  visata köie, aga inimene peab ise suutma seda mööda välja ronida. Ja isegi kui sul on mingi fantastiline vints taga, siis see inimene ei tule august välja, kui ta seda kuradima köit endale kõhu ümber ei pane.

Niiet äkki alustaks sellest, et kõige pealt virutaks enda egole jalaga persse ja siis vaikselt paitaks oma naisenergiat baastegevustega, et suuta hoida enda emotsionaalset stabiilsust tagasi kursil. Baastegevused nagu magamine, kirjutamine, lugemine, looduses viibimine, juuksuritöö, saun, vann, ratsutamine, jalutamine, söömine, sõpradega kohtumine on väga olulised minu enesetundele ja ilmselgelt ei ole ma kolme lapse kõrvalt neid absoluutselt teha saanud.. Kõige hullem on kaotada ennast pereellu, sest terve ja õnneliku pere kõige tähtsam lüli on 1.terve lapsevanem 2. terve paarisuhe ja 3. kvaliteetaeg lastega. Ja täpselt sellises järjekorras, sest kui 1. lüli ahelas on saast, siis katkeb ahel ära.

Ehk siis, kui see avalik tuleriit mulle lõpuks piisavalt jalaga tagumikku ei löö, et ma endale lubaks puhkust ja naudingut, siis tuleb otsida kuskilt üks kuri panniga tädi, kes vastu pead annaks! 

NB: võite ühe korra arvata, millises energias tänane tekst kirja sai!

Carpe Diem!