Baastegevused on need, mis loovad inimesele naudingut ja mille täitmise järel oleme paremas kohas kui eile ja veel paremas kui üleeile. Ülilihtne on kukkuda auku, kui ääre peal seistes mõtled, et buldooser on liiga kaugel ja võib-olla sa ei oskagi seda juhtida. Võib-olla kui sa buldooseriga sõidad, siis rammid sa sisse kellegi teise buldooserisse. Või äkki hoopis on kuskil jalgratas, mis tundub palju mugavam, kui buldooser, sest buldooser võtab rohkem kütust ja tema juurde jõudmine aega. Või äkki hoopis keegi solvub, sest ta tahaks ise buldooseriga sõita? Ahh tõesti, mida sa vabandad ennast välja. Selle ajaga, kui sa leiad vabandusi, miks mitte enda buldooseri juurde jõuda, oleks võinud sa juba ammu selle kuradima sitaaugu kinni lükata..
Tegelikult on nii, et kui sa elus valid buldooseri ja lükkad augu kinni, siis on võimalik kasvatada selle sita peal üliilusaid lillekesi ja maitsvaid maasikaid. Juba Lennart Merigi ütles, et "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis." Sitast kasvavad alati kõige rammusamad viljad, niiet tuleks hinnata seda, mis meile antud on!
Aga jätame selle mõistukõne. Suurim põhjus, miks lapsevanemad väikeste laste kõrvalt langevad depressiooni on see, et jäetakse iseennast tahaplaanile. Ma mainisin juba enne, et korralik pereelu algab 1. tervest lapsevanemast 2.tervest paarisuhtest ja 3. kvaliteetajast lastega. Niisiis miks me alati eeldame, et vastupidine järjestus peaks toimima? Ütlen ausalt, mina libisesin auku, sest ma ei tegelenud ühegi enda baasvajadusega. Mul polnud absoluutselt aega iseenda jaoks, ma ei teinud asju mida ma armastan, ma ei võtnud endale aega, et olla ja mis kõige hullem, ma ei maganud piisavalt. Kogu see teiste eest hoolitsemise ja magamatuse sibin-sabin muutus nii koormavaks, et üleväsimusest lendas minu emotsionaalne tasakaal totaalselt paigast ära ja ma ei saanud endaga enam hakkama. Ja see on normaalne. See on täiesti okei! Oluline on lihtsalt, et inimene teadvustab endale, et ta on täiesti metsas omadega, otsib abi ja annab endast kõik, et sealt välja tulla. Jah, siin kohal ma ei saa rääkida kroonilise depresiooni nimel, sest seda ma ei tunne ega tea. Aga ma saan rääkida enda väikelaste ja rasedus/sünnitusdepressiooni kohta, millesse ma olen laskunud oma 2 noorima lapse beebieas.
Minu paranemine algab alati probleemi tunnistamisest ja sellest, et ma hakkan tegelema iseenda baastegevustega. Üks kõige tähtsamaid on kvaliteetne uni kõige arvelt, kust ainult kannatab seda välja pigistada! Jah, sa võid mõelda, et pesuvirnad on liiga suured, tuba liiga sassis, söök tegemata, kuid reaalsuses need asjad ei loe. Lapsi ei huvita kui kodu on sassis ja riided mustad. Neid ka ei huvita, kui õhtusöögiks on võiku või makaron (viimane on enamus laste lemmik niikuinii). Aga vot, mis neid huvitab on see kas emme/issi täna karjub või tahab ta nendega mängida. Ja mis neile meelde jääb tänasest päevast? Täpselt see sama. Kas emme/issi oli kohal või mitte. Kes veel ette ei suuda arvata, siis lapsevanem, kes on maganud rohkem, panustab rohkem. Minul endalgi on hästi tajuda, kas ma olen saanud piisavalt und või mitte. Kui ma olen üleväsinud, siis ma olen apaatne ja ei jaksa lastega koos mängida ja asju ette võtta, ma olen närvis. Kui ma olen aga maganud hästi, siis oioioi hoidke piip ja prillid, kus naisel alles energiat olla saab!
Viimastel päevadel olen ma tõeliselt oma buldooseri manööverdamise proovile pannud. Kõik vabandused, mis enne olid täiesti mõjuvad minu silmale on eest pühitud. Eriti tugev blokk on maha võetud kirjutamise ees. Mul on pikalt olnud seisak teemal, et mul ei ole piisavalt aega kirjutamiseks, sest siis ma lõpetan nii hilja, et ei jõua enam midagi teha ja sõidan uneaega sisse. Viimastel päevadel, ma lihtsalt hakkan kirjutama, kui tunne tuleb, et tahaks midagi paberile kirja saada. Ja nii ongi! Mitte mingeid vabandusi enam! Teine vabandus, et mul pole aega magada. Leian aja! Siis kui vanemad lapsed on lasteaias ja ma tööle ei pea minema, magan beebiga hommikuse päevatudu kaasa. Lisaks muidugi ignoreerin vabade päevade hommikul lapsi ja vedelen voodis veel natuke, et puhata kasvõi veidike kauem. Tavaliselt lõppeb see sellega, et ma kuulen, kuidas Robin on jälle maiustuste sahtli kallale läinud ja siis on õige aeg pepu voodist välja ajada ning kohvi ja putru teha.
Minu lemmik vabandus on muidugi see, et ma ei saa asju teha, sest see ei ole võimalik. Näiteks ei ole võimalik väikeses autos kolme SSS tooliga(millest üks on häll), sõita perega kuhugi.. Selle väite lükkasin ma ümber, kui depressioon oli nii sügaval, et mul oli KOHE vaja Hiiumaale laadima minna ja pakkisin kõik 3 last ilusti ära. Ruumi jäi ülegi ning Hiiumaal sai selgeks ka tõsiasi, et sinna mahub isegi veel üks täiskasvanu.. Teine vabandus oli sarnane, et ma ei saa lastega kergliiklusteele ratastega minna, sest sinna autosse ei mahu rattad. Lahendus? Rattad pagassi, endale rulluisud, beebi Etsi kõhu peale kõhukotti. Ja Voila, perepäev missugune.. Jõudsime pärast mõnusat sõitu isegi mänguväljakule mängima.. Mis emotsioonid see lastele annab... Ja ka mind laeb!
Mis mu tänase kirjutise mõte on? Kõik on võimalik, kui me oleme otsustanud, et me tahame enda pasast lahti lasta ja edasi liikuda! Iga hetk, mis me anname endale ja paitame oma meeli, panustab meie perele nii palju enamat! Ka lapsed tulevad oma emotsioonidega paremini toime, kui nende kõrval on õnnelikud vanemad. Ja uskuge või mitte, nende käitumine on kordades parem! Ma tunnen ennast täna palju paremini, sest ma olen saanud tegeleda enda baasvajadustega. Ja õnneks on mu buldooseriga kinni lükatavas augus mõnusalt sitta, mille peal kauneid lilli kasvatada!
No comments:
Post a Comment