Miks ma kirjutan?

Kui ma kirjutama hakkasin, mõtlesin, et seda võiks teha läbi huumoriprisma, sest huumor kui selline, on mul alati olnud üheks kellega koos kõndida. Ma olen nüüd ajaga aru saanud, et minu jaoks huumorist olulisem on siiski ausus ja otsekohesus. Elus on nii palju probleeme, millest keegi ei räägi. Nii palju väikeseid aspekte, mis moodustavad meis suure kaosemere. Olen kogu südamega otsustanud, et ma enam ei ürita elada elu nii, et see paistaks kõigile fantastiline. Minu uus eesmärk - olla aus ja täpselt selline nagu ma olen, koos kogu oma pasaga.
 Ma ei taha, et naised mu ümber arvaksid, et mul ei ole probleeme ja ma olen nii super mammi, et saan enda 3 lapse, suure majapidamise, salongi, looma ja linnukarja ning abikaasaga koguaeg ideaalselt hakkama. Elu tegelikult ka ei koosne ainult roosamannavahust ja vikerkaarest ning ka minul on raskemaid aegu elus, kus ma näen vaeva, olen läbi nagu läti raha ja tahaksin maa alla vajuda. Ka minul on aegu kus ma vajan abi! Sest ma olen inimene ja täiesti tavaline naine. Ei, mul ei ole särgi all peidus wonderwomani kostüümi, mul on seal venitusarmid enda rasedustega juurde võetud lisakilodest. Täpselt nagu paljudel teistel emadelgi.
Ma olen otsustanud olla aus, sest perfektsionism ja kontroll elus on vale. Mitte keegi ei suuda olla igas eluaspektis koguaeg fantastiliselt järje peal ja erakordne. Ma näen, et ausus on see, mis panustab kõige enam mind ümbritsevatele inimestele. Ma tunnen, et ausus on see, mida see maailm rohkem vajab. Jah, ma olen erakordselt õnnelik, mu unistused on täitunud, mu elu on täpselt selline, nagu ma olen soovinud.. AGA see ei tähenda, et ma ei läheks oma laste peale närvi või, et ma ei või langeda depressiooni. See ei tähenda, et mu suhe mu abikaasaga on ALATI ideaalne. Ka meil on oma raskused. Aga teate mis? Küsimus ei ole selles, kui raske meie elus hetkel on. Ega ka selles, kas kellelgi on parem või halvem. Kogu eksistentsi point on hetkes, kus ujudes kaelani pasas, sa kas lased oma pea norgu ja upud sita sisse või ajad nina püsti ja leiad väljapääsu kuivale maale. Meie elu iga hetk on teadlik valik. See on sinu valik. Ja vahel ei juhtu asjad nii, nagu me tahame. Vahel elu otsustab loopida meile kaikaid kodaratesse ja teha meile uut ja vana, niiet ikka on tehtud. Ja nüüd ongi küsimus, mis saab edasi? Kas me allume elu provokatsioonile või me tuleme sellest võitjana välja.
Ja vot selle pärast, ausalt ja otsekoheselt, kavatsen ma kirjutadagi selliseid postitusi, mis räägivad elu tabuteemadel. Eriti veel emade elu, sest uskuge või mitte, lastega kodus olemine vajaks enamat kui supernaise kostüümi. See on täiskohaga töö, mis on nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnav, ning mida tehes peavad inimesed suutma meeles pidada, et neist väikestest pärdikutest on vaja kasvatada heasüdamlikud ja hoolivad ühiskonnaliikmed. See on sigasuur vastutus ja sellega kaasnev stress on vägagi mõistetav ja loomulik!

Niiet vabandan kõigi ees, kelle egosid mu kirjatükid riivavad, sest need on vajalikud täpselt sellel hetkel neile, kes on minuga samas paadis. Ma olen saanud nii palju positiivset tagasisidet ja tänu selle eest, et raskustes inimesed loevad ja tunnevad, et nad tegelikult ei olegi üksi. Tagasiside selle kohta, kuidas see oli just neile ülivajalik info. Tänulikkust, et ma olen julgenud enda suu lahti teha ja öelda välja asju, mida paljud mõtlevad, kuid ei julge öelda, sest kuidas küll ühiskond reageeriks. Ühiskond ei ela sinu elu - sina ise elad seda! Niiet suur suur aitäh kõigile, kes mulle vastu peegeldavad! See paitab mu hinge ja südant ning ma tean, et ma olen õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja!

Armastan Sind kuuni ja tagasi! (nagu ütles jänku ema ühes armsas jänkuraamatus enda lapsele)

NB: Nüüd hakkab kirjatükke sadama nagu Vändrast saelaudu! (võib-olla suure tõenäosusega ma loodan, aga ei luba) :D