Algus

Mõtlesin ka lõpuks, et panen siis lahedamad seigad meie eluolust kirja. Kuna 2015. aasta tähendab meie jaoks kõike uut, siis ongi hea alustada selle aastaga. Kuna ma tõesti blogisin viimati aastal 2013, siis vabandage mu grammatikat ja muud jama, mis ma välja suudan mõelda... Teen siis kiire ülevaate asjade kulgemisest kuni 10. aprillini, kui meist said maakad!

Aasta 2015 sai alguse, nagu iga teinegi aasta mu sünnipäevaga 3. jaanuaril. Oma 24. sünnipäevapeo korraldasin ma megazones, kutsudes kokku kõik karvased ja sulelised, et Etsiga koos teada anda meie pere suurimad rõõmusõnumid. Nimelt, et ootame oma esiklast! Enamusele tuli see kui välk selgest taevast, sest mul on lihtsalt nii hea poker face, kuid see oli üks võimas ja ilus välk! Minu lemmik selle kõige juures oli see, et kallis Funky oli samal hetkel juba Mündile helistanud, kui meie oma toostiga lõpetasime, ja talle teada andnud meie pere vahvad uudised!

7. Jaanuaril aga ei olnud meie pere jaoks ilus päev, sest selle päikselise, lumise ja külma talvepäeva
varahommikul saatsime viimsele teele minu kõige armsaima ja parima sõbra, minu koera Lessie. Less oli viimased pool aastat olnud tõsiselt haige. Olin temaga käinud mitme spetsialisti juures ning ta oli kaotanud meeletult kaalu. Eelneval päeval oli Lessie võtnud kokku terve enda energia ning mängis minuga pulka sikutades ja möllates lume sees, justkui viimaseks hüvastijätuks. Ta oli viimast korda mu kaisus lumehunnikus, hoides oma pead ja käppasid minu süles, nagu meil alati kombeks oli olnud. Õhtul keeldus ta söömisest ja joomisest, lamas apaatselt, hingeldas, süda tagus. Viimase poole aastaga oli ta kaotanud 1/3 oma kehakaalust. Me tõstsime ta öösel enda kaissu, hoidsin teda, lohutasin, kuid taipasin, et see ongi meie teekonna lõpp. Varahommikul, kui asi ei paranenud, tõstsime Lessu autosse, ta ei suutnud enam ise kõndida, ning sõitsime Loomade Kiirabisse. Kiirabi ees ma istusin ta kõrval autos, hoidsin teda hellalt ja paitasin ta pead. Kui ma olin valmis, me läksime sisse. Ma nutsin. Kabinetis lamas ta põrandal, valudes, pea minu süles. Ma jätsin temaga hüvasti. Arst tegi talle narkoosisüsti ja ma nägin, kuidas tal hakkas kergem. Ma teadsin, et on aeg lasta Lessie koerteparadiisi mängima.Nuttes ma vaatasin enda armsa koera rahu ja kergust, kui ta uneles ning  ma läksin Eddie kaisus ukse taha ootama, kuni arst teise süstiga koerakese paradiisimaale saatis. Mõne aja pärast saime jätta Lessiega hüvasti. Ta liikumatu keha põrandal. Ma puhkesin hüsteeriliselt nutma, langesin põlvili oma koera embama ja ma ei tea, kaua ma seal olin. See oli kõige raskem asi, mis ma elusees tegema olen pidanud. Ühel hetkel me läksime ära, kuid nutt ei lakanud veel pikalt. Koju jõudes jooksin ma WC-sse oksendama ja ma ütlen ausalt, kui ma ei oleks olnud rase sel hetkel, ma poleks ennast veel pikalt kokku suutnud võtta... Lessie lahkus meie juurest 7. jaanuaril 2015. aastal, täpselt nädal enne meie 11. kooseluaastat, umbes 13. aastasena, liiga vara. Me lasime ta tuhastada,  matsime hiljem oma uue kodu aeda ning istutasime tema auks tammepuu, et täita ta suurim unistus -  olla vabalt oma kodu õuel. Seda, mis peale Lessie lahkumist järgnevatel nädalatel toimus, ma ei mäleta. See oli üks raske aeg.

17. jaanuar läksin ma Pesaleidjasse, tühi korter ajas mind hulluks ja mul oli lihtsalt vaja kedagi, kes sinna rõõmu tooks. Ma hakkasin hoiukoduks kiisule nimega Maila. Arg, nälginud ja eemalehoidev kass, kes esimese asjana meie korterisse jõudes puges kapi taha peitu. Ma isegi ei teadnud, et sinna on võimalik pugeda! Peale pikka tööd Maila sotsialiseerimise kallal, sai temast suur nurrumootor. Küll ainult oma tingimustel ja peamiselt kell 3 öösel... Samuti hakkas ta öösiti mängima, eriti toiduga, niiet lõpuks me korjasime temalt toidu eest ära, kui magama läksime..

Jaanuari lõpus saime positiivse vastuse pangalt, sest olime lõpuks peale 2 aastat otsinguid leidnud endale kodu! 10. veebruaril allkirjastasime ostulepingu ning minust ja Eddiest said uhked koduomanikud. Sissekolimiskuupäevaks leppisime kokku täpselt 2 kuud, ehk 10. aprill. Sama päeva õhtul panime ka paika soolaleiva kuupäeva, et ei tekiks vabandusi, miks lükata edasi seda... :D

Märts kulus asjade pakkimisele.. Enne kolimist on võimatu aru saada, kui palju asju võib ühes peres olla.. Ulme lihtsalt!  Intensiivselt pakkisin ma 2 nädalat asju ning iga päev avastasin, et mul on vaja just seda kaussi või panni või raamatut seal kastivirna kõige alumisest kastist.. Ja jälle tuli Eddie ning tegi jõutrenni, sest mina olin siis juba paks ja vägagi rase.. No kohe nii rase, et ei saa eksida selle ära arvamisega..

Ja jõudis kätte 10. aprill. Asjad oli pakitud, maja ees oli 3 suurt kaubikut ja ikka ei mahtunud kõik uue kodu mööbel peale! Enne minekut me avastasime, et meie korteri keldrisse oli sisse murtud.. Kuna aga oli kiire, siis ei viitsinud keegi meist politseid ootama jääda. Ja nii saigi asjad pakitud ja sõit uue elu poole võis alata. Ilmselgelt olin mina kõige väiksema kaubiku roolis, kõrvalpingil mäugumas Maila, kelle me aprilli alguses päris endale võtsime. Sõit käis ühtlases mäugumise taktis ja niimoodi tund aega!

Mis sai edasi, kuidas kolimine läks, milliseid üllatusi, õnnetusi ja seiklusi tõi kevad, suvi ning sügis, kirjutan varsti-varsti juurde! Räägin lähemalt soolaleivast, avariist, puukborrelioosist ja rasedushaigustest, kasvuhoonest, Bettist, puuvirnast, pildistamistest, jaanipäevast, Emili sünnist, katsikutest, 13. septembrist, Etsi pensionäriks saamisest, pumbast, kartulitest ja paljust muust põnevast! Stay tuned! ;)