Rebaste hilinemine

Lõpuks ometi on Rebaste kroonilise hilinemise saladuseloor tõstetud.. Asi on lihtsalt üleeestiliselt määratud, et ühelegi peole ei jõua Rebased õigeaegselt.. See on nii alati olnud ning tõenäoliselt jääb nii ka olema senikauaks, kuni Rebaste kroonilise hilinemise maine Eesti meediast kaob.. Juba aastal 1926. pani luuletaja Alide Dahlberg kirja, et Rebane jääb alati hiljaks, kuidas siis me saaksimegi teistmoodi käituda, kui see on Eesti kultuuriajalukku kirjutatud? Hilinemise fenomen sai veel populaarsemaks kui 1931. aastal helilooja August Kiiss lühendas ja muutis viisakamaks Alide loomingu tavalisest pidupäevast, kus Rebased osalevad, ning pani ka laulule muusika taha. Üks jäi aga kindlaks, Rebased hilinevad ka pidustuste lühikokkuvõttes!
Ehk siis, järgmine kord kui Rebased hilinevad, ära süüdista Rebast, vaid Eesti kultuurarengu käigus väljakujunenud ootusi ja mainet Rebastest!

Kui nüüd keegi ikka ei ole aru saanud, mida ma jahun, siis kõik on kirjas "Mutionu Pidu" laulus. Originaaltekstist "Mutionu Pühadepidu" (loe ilge läbu ja kaklus) on saanud laste lemmikviis tänapäeva Eestis!

Väike youtube video, täpselt 1:15 algab Rebaste maine loomine:

Ja muidugi ka originaaltekst(9 salm on kurjajuur):

Mutionu pühadepidu
I
Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.
II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.
III
Liginesid kewadpühad.
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö –
pühad käes on üle öö.
IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.
V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.
VI
Kui siis algas kallis püha –
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik.
VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, –
uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.
XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas –
linnupere ehmatas.
XIV
“Mis sa kilkad, nõelakera!”
tõstis kuri kaaren kära.
“Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.”
XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.
XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.